KÕIGEST!
Olen juba päris mitu nädalat tagasi Eestis olnud ja ikka näen ma inimesi, kellega polegi pärast tagasijõudmist veel kohtunud ja kes on üliuudishimulikud minu tegemiste suhtes. Päris tore on neid kohata. Kas ma olen ikka maininud, et mul on ülivahvad sõbrad?
Kõigepealt räägin ma sellest, et ma pole väga pikka aega siia midagi postitanud. Pärast seda, kui ma pidin kolima, on mu blogis valitsenud vaikus. Viimased 4 nädalat elasin Bloomingtonis koos 2 manageriga. Vahva oli:) Eriti meeldis mulle abielupaar, kelle juures elasin. Nende juures tekkis tõepoolest tunne, et kuulun nende perre. Igatsen neid!
Meenutan lühidalt suve lõppu...
Meenub üks ema, kes rääkis, kui väga ta oma abikaasat armastab ja kui õnnelikud nad koos on. Ta palus mul järgmisel päeval tagasi tulla, kui mees ka kodus on, sest nad arutavad kõik ostud koos läbi. Mõtlesin, et oleks niiiiii tore, kui pärast peaaegu 15 aastat kestnud abielu minu mees ka minust nii hästi räägiks. Järgmisel päeval läksingi tagasi ja kui olin majast juba lahkunud, sõitis mees mulle järele, küsis mu numbrit, kutsus mind välja ning palus naisele sellest mitte rääkida. Ühepoolne armastus? Tüdimus? Seiklusjanu? Igavus? Uudishimu? Ma ei tea, ei uurinud ka.
Ühel hommikul tööle sõites kohtusin kahe noormehega, kes olid kokku saanud juba enne kella 8, et nautida koos varahommikut, juua teed ja arutada maailmaasju. Imeline viis, kuidas alustada oma päeva! Muide, ühe noormehe lemmikhelilooja on Arvo Pärt.
Mina: "Hi, my name is Anneli and I am a college student from Europe."
Uksele tulnud isa: "In Europe you don't shave your arms and legs, do you?" (vaatas minu jalgu) "You shave your legs!!!"
Hämmeldunud mina: "I'm in America, I have to."
Eelviimasel nädalal kohtusin Calviniga. Mitte keegi ei suutnud mind suvel rohkem motiveerida kui tema. Ta töötas parajasti oma aias, kui temast algul mööda sõitsin, siis tagasi pöördusin ja juttu tegin. Ta juhatas mind veidi naabruskonnas ja ütles, millistes majades elavad lapsed. Edasi läks meie jutt tema peale. Ta rääkis, kui aktiivne ta vaatamata oma vanusele (86) ja tervisehädadele on, kui väga talle oma naisega reisida meeldib, kui palju raskusi neil olnud on, kuid kui õnnelikud nad koos on. Isegi sellest rääkis, kuidas nad kohtusid. "Something in her changed me. She did something with me. I still don't know what it was, but I know that I fell in love and I still love her." Eelmisel päeval oli neil 59. pulma-aastapäev. Tundub, et "true love" on siiski kuskil olemas:)
Pärast töö lõppu olin koos oma host-pere ja toakaaslastega Chicagos. Eredaim mälestus oli Blue Man Group.
Õhtul käisime ka sushit söömas ning meie perel oli igale eesti tüdrukule väike kingitus. Mina sain endale suure maailmakaardi ja nööpnõelad. Paar nädalat enne seda vaatasin pereisa USA kaarti, kuhu ta oli märkinud kõik need kohad, kus ta käinud oli. Rääkisin temaga päris palju reisimisest ning ütlesin, et kui koju jõuan, ostan endale maailmakaardi, kuhu hakkan ka nööpnõelu peale panema. See jäi talle meelde ja nii ongi mul kaart juba olemas.
New York City!
New York'iga lõppeski mu suveseiklus. Hea on olla kodus, kuid päris tihti mõtlen ka tagasimineku peale. Mul on veel liiga palju avastada nii USA, kohalike inimeste kui ka enda kohta. Seega tuleb lihtsalt järgmisel suvel uuesti minna :)
Muide, ma kuulan praegu Justin Bieberi laulu "As long as you love me". Mulle täitsa meeldib see. Mulle meenub, kuidas ma olin Pigeon Forge's (väike linnake Tennessees) kassajärjekorras, laulsin seda laulu ja arutlesin teiste neidudega, kas oleks väga imelik tunne olla meeskassapidaja ja pakkida kokku naiste pesu.
Päikest!
