Punkte ühendatakse ikka tagantjärgi

Kuulsin hiljuti ütlust: "Sa oled seal, kus sa pead olema." Inglise keeles kõlab see minu meelest veel paremini: "You are where you're supposed to be."

Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.

Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?

Punkte ühendatakse tagantjärgi.

Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.

Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik. 

Teadsin juba vähemalt 10 aastat tagasi, et müügiinimest minust ei saa. Nüüd tean, et ilmselt ei saa sellest minu tõelist kutsumust, aga no mis te arvate, kas ma käisin USAs raamatuid MÜÜMAS? Ja kas ma praegu veedan pooled oma päevad poes inimestele asju MÜÜES? Vat-vat!

Gümnaasiumis tekkis mõte, et võiks minna noorsootööd õppima, siis aga otsustasin ümber. Põhjenduseks arvamus, et ma ilmselt pole loodud "pahade noortega" töötamiseks. Ilmselgelt arvasin ju, et noorsootöötajad tegelevad ainult halvale teele läinud noortega!!! Kui piinlik, arvestades, mida tegelikult see töö endast kujutab. Igal juhul kooli ma seda õppima ei läinud, aga elu otsustas teha nii, et mu esimeseks ametiks sai noortekeskuse juhataja-NOORSOOTÖÖTAJA. Kae-kae!

Ülikooli esimesel kursusel, kus kohustuslikus korras õppisin majandusteooriat, otsustasin, et majandusse ma rohkem ennast ei mässi. Ja ei läinud aastatki mööda, kui registeerisin ära oma kõrvaleriala. MAJANDUSteooria. Majandust vähemalt 60 EAP väärtuses. Säh-säh!

Majandust õppides tutvustati mulle ka ettevõtluse aluseid. Muidugi olin ma siis täiesti veendunud, et ise ma endale ettevõtet mitte kunagi ei tee. Ei iial. Noo ja siis umbes kaks kuud tagasi sain enda meilile kirja: "Aitäh, teie MTÜ on registrisse kantud." Etskae!

Mõned aastad tagasi, kui olin DD Akadeemias oma teist hooaega sündmuste korraldamisest lõpetamas, tegin otsuse, et kultuurikorraldusel on nüüdseks joon all. Läks paar kuud mööda ja sain pakkumise: tule kontserte korraldama. Niisama moe pärast võtsin väikse mõtlemisaja, aga tegelikult teadsin kohe, et tahaks ju tegelikult proovida. Ja siin ma nüüd olen: oma tegemistest rääkides mainin esimesena just seda kultuurikorralduse värgendust. Vahi-vahi!

Samas olen ka otsustanud, et minust ei saa kunagi arsti, elektrikut ega kosmonauti. Samuti kaksikute ema. Ammugi siis isa. Teades aga oma suutmatust otsusekindlaks jääda, olen juba praegu põnevil, mida elul veel mulle pakkuda on :) 

Loodan vaid seda, et ma tõepoolest mehena ei lõpeta. 

Päikest!

Naised ja nende keha(kaal)

Sukkpükstemüüja päevaraamat.

Olen kohanud naisi, kes on minust hästi natuke suuremad ja mõtlevad, kas võtta M või L. Võtavad L suuruse.  

Järgmine kord on au olla tunnistajaks sellele, kuidas minu suurune naine ei vaata ühtki sukkpüksi, kui see just trimmiv ei ole. 

Vanemad naised, olenemata oma suurusest, küsivad tihti XL, sest tahavad olla kindlad, et midagi kuskilt ei pigistaks.

Kas inimesed on tõesti oma keha suhtes nii kriitilised? Või olen mina neist nii palju väiksem, aga ei näe seda? Või on moetööstus teinud oma töö naiste minapildi vormimisel? Või on rõivatootjate suurused aja jooksul teinud omad korrektuurid, lihtsalt mina ei ole nendega kaasa läinud? Või olen mina endast liiga heal arvamusel? 

Samas on olemas ka minust veidi rohkem suuremad naised, kes on täiesti veendunud, et M jääb suureks ja uurivad, ega mul XS neile anda ei ole. See on jällegi number, mida ma endale hästi selga panna ei tihkaks. Sukkpükse vähemalt mitte.

Päikest!

Rattavargus

Täna öösel varastati mu ratas.

See oli mu kodu trepikojas veidi kõrgemal korrusel, lukuga radiaatori toru külge lukustatud. Jõudsin kella 2 paiku öösel koju ja kell 8 hommikul oli see juba läinud.
Palun ole targem ja õpi minu vigadest.

Palun ära jäta ratast treppikotta, eriti klaasuste taha, kust igaüks neid näeks (õnneks oli minu ratas tänavalkõndijale siiski märkamatu. Varas pidi tulema trepikoja uksest sisse, kõndima trepist paar korrust üles, et äkki seal on midagi, mida pihta panna. Või on ta üks minu naabritest?!?! Kellegi naaber peab ta ju olema.) Politsei kodulehe andmetel varastataksegi kõige rohkem rattaid trepikodadest ja koridoridest, tänavatelt, parklatest, lahtistest hoovidest. Turvalisemad on garaažid, keldrid ja kõrvalhooned. Kui võimalik, pane ratas alati turvakaamerate alla.

Tee oma rattast pilti. Pane kohe endale telefoni meeldetuletus! Pane kirja ratta kirjeldus, vaata üle iseloomulikud jooned. Kas oled valmis politseile kirjeldama enda vara kuidagi paremini kui "Eee, kahe rattaga....eeee....hall...vist"?

Rattalukk. Ma teadsin küll, et on olemas turvalisemaid ja vähemturvalisemaid lukke. Täna hommikul lugesin aga sellist juttu: "Trosslukud on enamasti kerged ning mugavad kaasas kanda, nt saab neid keerata ümber sadulaposti või raami. Kahjuks tuleb möönda, et enamus trosslukkudest alistuvad vargale esimeste sekunditega ning sobivad ehk vaid kiivri lukustamiseks või väheatraktiivse ratta kaitsmiseks impulssvarguse vastu." Mis te arvate, millega minu ratas lukus oli? No just!
Eelmine tsitaat pärineb sellest artiklist, soovitan lugeda, milliste lukkude poole tuleks poes vaadata. 

Tunnen end väga näruselt, kuna tean, et oleksin saanud väga palju oma ratta kaitsmiseks ära teha. Ülaltoodu ei ole ju täna hommikul avaldatud aastatepikkuse uurimustöö tulemus või valitsuse poolt salastatud info. See on käibeteave. Meie võimuses on vaid seda järgida või eirata. Ole sina palun targem!

Palun palun palun, ärme toetame varastatud asjade järelturgu!

Sulnis paanika

Pidulikud riided
Veinipokaalid
Maasikad ja muud hõrgutised
Tähtsad ja/või kuulsad inimesed
Valged laudlinad
Sulnis muusika

Kõlab ju peenelt ja kütkestavalt?

Minu jaoks on see täielik piinakamber.


See on just selline olukord, kus minus tõstab pead uhkemat sorti sotsiaalne ärevus. Millest ma kõikide nende inimestega räägin? Kelle juurde üldse minna? Keegi minu juurde ju ei tule? Kuidas ma juttu alustan? Või olla üksi kuskil eriti üksikus nurgas, süüa oma maasikad ära ja teha nägu, et nüüd tuli uni/laps hakkas kodus nutma/parkimisaeg saab läbi/väga oluline telefonikõne tuli/pean järgmisele fäänsindusele minema jne ja imbun seltskonnast mugavustsooni tagasi? Kuidas kõik juba teavad üksteist? Ja just see inimene, keda mina tean, räägib väga elavalt kellegi teisega. Mina vajaksin teda väga palju rohkem kui tema mind.

Veidi parem on olukord siis, kui olen koos kaaslasega, siis saab kõikidele nendele küsimustele vastamise lükata tema peale. Seda valjema häälega hakkab muidugi paanikasireen tööle, kui ta kas või hetkeks minu kõrvalt lahkub ning jätab mind täiesti ootamatult nende võõraste meelevalda. 

Ja nii ma siis seal olengi, noogutan ja naeratan.

Päikest!