Muusika

Mitte mina ei liigu muusika rütmis, vaid muusika liigutab mind.
(Sarapu, 2012)

Käisime esinemas:

Päikest!

Aasta

Vaatasin üle, mis postitusi olen varem teinud, ning peaaegu aasta tagasi, 30.novembril nägi ilmavalgust postitus "Aitäh!" See on minu meelest päris huvitav, et mõtlesin ka siis veidi täpsemalt, mille üle tänulik olla. Päris huvitav on mõelda, kuidas olen selle aastaga muutunud.

Aasta tagasi olin õnnetu. Tänasin sõpru, kes aitasid mul olla mitte nii õnnetu. Siis sundisin end nägema kõiges midagi positiivset. Jah, ma sundisin end seda tegema, sest uskusin, et nii suudan säilitada selle Anneli, kes ma olla tahtsin ja olin varem olnud. Ajapikku muutus see loomulikumaks ning nüüd on vahvate detailide märkamine osa minu mõtteviisist. Olen palju positiivsem ning elurõõmsam. See annabki mulle usu, et inimene on võimeline end õnnelikuks MÕTLEMA. Tean, mis tähendab olla kurb, ja tean, et sellest on võimalik võitu saada. Aeg aitab ka muidugi haavade parandamisele kaasa, aga kui oleksin niisama mossitama jäänud, teeksin seda võib-olla siiani.

Ka 31.mail tegin postituse pealkirjaga "Aitäh!" Ka siis tänasin oma lähedasi, kes olid mu viimased paar nädalat palju ilusamaks teinud. See oli ka kuupäev, mil seadsin sammud USA poole. Tundsin, et pean ikka kasutama viimast võimalust väljendamaks seda, kui olulised on mulle minu kallid inimesed. Täna hommikul koristades leidsin ka kirjad, mis anti mulle nii enne suve kui ka suve jooksul. Lugesin taas seda, kuidas minusse usutakse, kuidas mulle soovitakse parimat. Olen siiani sellest väga liigutatud, kui vahvad kaaslased minu ümber on. 

Olen õnnelik oma elu üle.

I just love my life!

Päikest!

Tänu!

Mõned päevad tagasi olin sõbrannadega tänupühaõhtusöömaaega pidamas. Ühel meist tuli mõte tähistada USA tähtpäeva ning meid külla kutsuda. Kalkun jäi küll menüüst välja, aga kana maitses ka väga hästi. Samuti kartulipuder, mille puhul ma siiani mõistatan, mis oli selle salapärane koostis. Väga maitsvad olid ka koogid, millest üks küll punnis vastu, kui tal paluti ära tarretuda. Samuti oli trühvel suus sulav! Mainimata ei saa jätta ka veini, millega läbi linna kõndimisega jätsin kindlasti nii mõnelegi kodanikule mulje, nagu oleksin selle juba päise päeva ajal avanud :) Pole just kõige kergem harrastada täiuslikku catwalki, kui tee on ülilibe. Aga raskused ongi ületamiseks.

Kuna jõudsin pühale söömingule hiljem, jäid mul teiste kõned tänulikkusest kuulmata, aga mulle kinnitati, et minu tänulikkuse nimekiri oli kõige pikem. Kuna olin näljast nõrkemas, tegin isegi lühidalt!

Otsustasin, et nii ikka ei saa, et jätan osa oma tänulikkusest väljendamata. Selleks blogi ju ongi, et kõik enda kanda võtta :)

Olen tänulik, et ma elan.
Olen tänulik, et mul on soe ja mõnus ja hubane kodu.
Olen tänulik, et mul on armastav pere.
Olen tänulik, et mul on üliägedad sõbrad.
Olen tänulik, et mul pole mõnda surmavat haigust.
Olen tänulik, et ma olen üldse üsna terve.
Olen tänulik, et oskan lugeda, kirjutada, arvutada, natuke ka joonistada.
Olen tänulik, et mul on võimalik omandada haridust.
Olen tänulik, et ma pole pime, kurt, tumm ega lausloll.
Olen tänulik, et oskan naeratada.
Olen tänulik, et elan üliilusas linnas.
Olen tänulik, et elan riigis, kus ei pea muretsema vulkaanide, orkaanide ega sõja pärast (las need sõjad poliitilisel areenil jääda...)
Olen tänulik, et minu elus on palju motiveerivaid inimesi.
Olen tänulik, et mul on see blogi.
Olen tänulik, et mul on punased juuksed.
Olen tänulik, et saan lastega hästi läbi.
Olen tänulik, et mul on maailma parim õde!
Olen tänulik, et olen saanud üsna palju reisida.
Olen tänulik, et mul on mõtteid, mida ma oma elus tahan teha.
Olen tänulik, et mul on SW kollane käepael.
Olen tänulik, et mul on Heade Soovide Purk.
Olen tänulik, et ma saan kõndida, joosta, hüpata, ronida, ujuda, sörkida, punuda, liduda, ledida, lipata, vudida, silgata, vadida, vudistada, padistada, sibada, sidida, plagada jne. Otsige sünonüümisõnastikust sõna "käima" ja kõiki neid asju, mis te vastuseks saate, saan ma ka teha. Olen selle eest tänulik! http://portaal.eki.ee/dict/synonyymid
Olen tänulik, et on olemas autoteed, et nendel saaks kõndida, kui kõnniteed pole lumest puhtaks aetud.
Olen tänulik, et mul on mõnus padi.
Olen tänulik, et ma pole diabeetik.
Olen tänulik, et mul on ülivahva kursus.
Olen tänulik, et saan nautida vallalise magusat elu.
Olen tänulik, et olen musikaalne.
Olen tänulik, et mul on Sipsik.
Olen tänulik, et oskan eesti keelt.
Olen tänulik, et mul on Kohvikuklubi.
Olen tänulik, et mul on TFA!
Olen tänulik, et Tartus on ilus kuusk, mis ei kibele ümber kukkuma.
Olen tänulik, et varsti saab hakata piparkooke küpsetama.
Olen tänulik, et mul on autos atlas.
Olen tänulik, et mul käivad päkapikud.
Olen tänulik, et Tartus on palju ülihäid kohvikuid.
Olen tänulik, et sain suvel USAs töötada.
Olen tänulik, et mul on palju häid harjumusi.
Olen tänulik, et olen kirjaoskaja.
Olen tänulik, et ma ei pea muretsema puhta joogivee pärast.
Olen tänulik, et saan igal hommikul kooli minnes mäest üles ronida.
Olen tänulik, et käisin üleeile üliheal kontserdil.
Olen tänulik, et vestlesin SpeedDate'il paljude meeldivate inimestega.
Olen tänulik, et facebookis saab infot huvitavate ürituste kohta.
Olen tänulik, et ma ei tülitse inimestega.
Olen tänulik, et mul on inimesi, kes aitavad mul endast aru saada.
Olen tänulik, et oskan inimesi naerma ajada.
Olen tänulik, et suudan teisi mõjutada.
Olen tänulik, et on leiutatud telefonid.
Olen tänulik, et saan süüa mandariine.
Olen tänulik, et elan Annelinnas.
Olen tänulik, et minu jaoks pole ülikoolis õppimine ületamatult raske.
Olen tänulik, et minu toa seinal on palju vahvaid pilte.
Olen tänulik, et saan aeg-ajalt esineda.
Olen tänulik, et mul on sõpru, kellega koos musitseerida.
Olen tänulik, et mul pole pangalaenu ega SMS-laenu. Olen tänulik, et ma ei võlgne kellelegi mitte midagi.
Olen tänulik, et mul on hmm... huvitavad õppejõud.
Olen tänulik, et mul pole veel lapsi.
Olen tänulik, et mul on võimalik lapsi tulevikus saada.
Olen tänulik, et keegi leiutas youtube'i.
Olen tänulik, et mul on põnev riidekapp.
Olen tänulik, et ma pole ori.
Olen tänulik, et elan demokraatias.
Olen tänulik, et mul on võimalus maailma näha.
Olen tänulik, et olen positiivse ellusuhtumisega.
Olen tänulik, et olen päris palju teatris ja kontsertidel käinud.
Olen tänulik, et õppisin koolis päris hästi õigekirja.
Olen tänulik, et olen oma elust palju pilte teinud.
Olen tänulik, et saan osaleda heategevuses.
Olen tänulik, et oskan mängida mitut pilli.
Olen tänulik, et mul on ülilahe klaveriõpetaja.
Olen tänulik, et ma oskan inglise keelt.
Olen tänulik, et ostsin eile ülihea lõhnaküünla.
Olen tänulik, et julgen rääkida võõraste inimestega.
Olen tänulik, et lõpetasin gümnaasiumi väga heade tulemustega.
Olen tänulik, et leidsin põhjusi, miks 8 aastat tagasi muusikakooli pooleli jätta ei saanud.
Olen tänulik, et minu elus on inimene, tänu kellele tean, mis tunne on olla armunud.
Olen tänulik, et lumi on maas.
Olen tänulik, et meil on 4 aastaaega.
Olen tänulik, et Tartus on Toomemägi.
Olen tänulik, et sügisel saan end lehtedesse pikali visata.
Olen tänulik, et kevadel saan nuusutada jasmiine.
Olen tänulik, et talvel saan lumesõda pidada.
Olen tänulik, et suvel saan reisida.
Olen tänulik, et mul on sõbrad, kes aeg-ajalt mul külas käivad.
Olen tänulik, et saan mõnikord vahvate inimestega trenni teha.
Olen tänulik, et elan.

Aitäh!

Päikest!

Vahepeatus

HeiHopsti!!!

Muudkui ketran ja ketran ja ketran. Nagu igiliikur, nagu shuffle'i peale pandud playlist, nagu vana naine kurtmas oma liigeseprobleemide ja väikse pensioni üle.

Iga päev tõusen kell 8.
Iga päev käin koolis.
Iga päev teen midagi musikaalset.
Iga päev naeran.
Iga päev söön.
Iga päev räägin mõne inimesega USAst.
Iga päev vestlen mõne ülitoreda inimesega.
Iga päev avan oma Google Calendari ja annan endast parima, et sinna veel midagi toppida. Challenge accepted.
Iga päev lähen magama.
Iga päev kallistan vähemalt ühte inimest.
Iga päev mõtlen, kui väga ma oma elu armastan.

"This is the end. Hold your breath and count to ten." (Adele)
Olin ka tubli ja vaatasin lõpuks ometi "Skyfall'i" ära. See oli lihtsalt suurepärane film. See oli lausa nii hea, et Cinamonis olid kohad peaaegu välja müüdud. Nii läksimegi hoopis Ekraani, kus saime ideaalsed kohad. Jee! Kuna film algas seal tund aega hiljem, oli meil aega maitsta ka Aasia köögi spring rolle kanaga. Nommnommnomm.

Käisin sünnipäeval, kus mees-sünnipäevalapsele läksid külla umbes 10 naist ja lõpuks ilmus seltskonda üks meesterahvas toetuseks veel (kusjuures see polnud sotsioloogide seltskonnas, kus selline olukord oleks täiesti tavaline). Vananeja ise oli väga rahul, et see oli tema kõige soliidsem sünnipäev.

Kohvikuklubiga oli meil samuti mõnus kohtumine-koosolek. Järgmine kord, kui Creppi lähen, võtan kindlasti avokaado-kana pannkoogi. Nommnommnomm. Küsimus suurele ringile: kuidas Teie end tunnesite, kui olete just tulnud raamatukogust rämmerdamast, Teie rinnad kasvaksid, Teie sookaaslane näeks Teid unes ja lõpuks saaksite teada, et vesi on tegelikult inimene? Tundsin end täpselt nii, et peaksin koos saatusekaaslastega kõndima tiiru ümber politseiauto. Hakkas kohe palju kergem.

Soovisin sõbrale sünnipäevaks 6 minuti jooksul palju häid ja põnevaid asju. Nende hulgas oli ka killuke õnne :)

Nädalavahetusel käisin Värska veepargis. Kohale jõudes oli mul vaja esimese asjana minna metsa jooksma. Samuti oli mõnus hommikul pärast hommikusööki minna sauna elu nautima ja ujuma. Tõdesime ka seda, et Värskas pole ratastoolis oleva inimese elu just kõige kergem, eriti siis, kui ta on seal üksi.

Sel nädalal tõdesin taas, et on hea elada Annelinnas. Paljud küll ei nõustu minuga, aga tegelikult on hea teha pärast pikka päeva jalutuskäik mööda Anne kanali kallast. Mõnikord on hea olla üksi, mõnikord koos toredate inimestega. Siinkohal tänan kõiki inimesi, kes mind kunagi on koju saatnud, isegi siis, kui Teie enda kodu on teisel pool linna. Aitäh!

Mõned minutid tagasi kuulsin oma venna suust natuke kurje sõnu. Uurisin siis, mis juhtus. Pika pinnimise peale selgus, et koolis on käimas alles 2. periood. Tema juba arvas, et on 3. Ja mina hakkasin juba kartma, et midagi tõsist on juhtunud. Nüüd arvutab ta, mitu päeva ja tundi ja nädalat veel koolis on käia. Edu!

Päikest!

Ei meeldi blogida?

Tegelikult meeldib küll. Olen praegu lihtsalt loomingukriisis.
Eks ma võtan end kokku ja vaatab, mis saama hakkab :)

Viimasel ajal on olnud väga põnev. Sama arvab ka jänes mu randmel.

2 nädalat tagasi sain kokku neiuga, kellega elasin USAs 2 nädalat koos. "Leeeeet me see you hug your roomie!!!!!" See on lause, millega algasid meie tööpäevad raamatumüüjatena. Pärast 3 kuu pikkust pausi oli nii hea jälle seda lauset hüüda. Jalutasime Toomemäel, arutlesime, mida teineteisele jõuludeks kingime, mõtisklesime huvitavate siltide üle ("Lase ma elan!"), muljetasime suvest, kohtusime veel ühe bookmaniga, valisime bookmani sõbrannale sünnipäevakinki ning imestasime, mis sunnib mõnda inimest ostma piibutubaka lõhnalist küünalt. Any ideas? Jänes raputab pead. Kõndisime veidi ka Taskus ringi ning lasime endale pärast väikest moosimist teha mineraalmeigi. Ikkagi free demo (vt eelmine postitus). Tulemus? Väga kena nägi välja :)

Täiesti lõpp! Raamatukogu remont hakkab valmis saama :) Paradiis on taas peaaegu avatud! Kohe esimesel päeval oli vaja mul raamaturiiulite vahele ekslema minna ning oma perekonnasotsioloogia kodutöö jaoks tarkust ammutada. Nii hea on saada haritud inimeseks :) Jänku nõustub.

Olen vahepeal ka nii mõnelgi sünnipäeval käinud. Werner, Spargel, Sulbi.
"Ja mida joogiks võtate?"
"Jõhvikamahl."
"Jõhvikamahl."
"Jõhvikamahl."
"Jõhvikamahl."
(mõttepaus)
"Anneli, Sulle ka jõhvikamahl?"
"Ei!!! Ma võtan segumahla:"
?!?!?!?!?!?!?
Meeldib massist eristuda :)

Sulbisse kohale jõudmine oli ka omaette saavutus. Miks mitte laulda autos "My heart will go on" ja sõita õigest majast 2 korda mööda? Miks mitte sõita mingisse hoovi sisse ja tutvuda traktorite ja kombainidega? Miks mitte helistada sünnipäevalapsele 10 korda ja küsida, kuhu me minema peame? Sellegipoolest jõudsime ilusti kohale. Peo teemaks oli KASIINO. Ärge muretsege, ma ei mänginud seal oma kodu ega elu maha :) Ülitore oli näha jälle klassikaaslasi, vaadata huvitavaid etteasteid ning külalisi kaasatõmbavaid mänge jälgida. Peo vältel toimus ka võistlus, kes leiab saalist kõige rohkem raha. Kuidagi sattusid minu kätte kõige suuremad kupüürid ning võitja oligi selgunud :) Lahkusin peolt üsna vara, sest järgmisel päeval oli vaja kell 5.00 hommikul tõusta ja Tallinna poole minema hakata. Hommikul oli seal SW Sügisseminar, kus meile räägiti palju head eesmärkide seadmisest, edukas olemisest, aja planeerimisest, natuke ka raamatumüügist ja inimeste värbamisest. Kuulake kindlasti Steve Jobs'i kõnet. Kui olete seda juba teinud, kuulake veel.

Kas pole inspireeriv? Asjad juhtuvad ainult siis, kui sa paned need juhtuma. Püüdsin olla patriootlik, aga tuleb tunnistada, et inglise keeles kõlab see palju paremini. Things happen only if you make them happen. Nii ongi.
Pärast seminari seadsime sammud Viru hotelli poole, et teha seal üks korralik bändiproov. Mõne tunni pärast algas ka auhinnabankett.Kõik raamatumüüjad olid võtnud kaasa oma vanemad või õed-vennad või muud lähedased inimesed. Ka minu vanemad olid loomulikult kohal. Alguses serveeriti pidusöök, pärast seda astus lavale SammSamm (tegemist on siis ühe minu bändiga). Pühendasime ühe laulu ka tublidele bookmanidele ja bookgirlidele. Kui te suudate ette kujutada laule "Don't wake me up" ja "Billionaire" teineteise järele miksituna bookfield'ile kohaste sõnadega, siis täpselt seda me tegimegi. Targem oleks vist lähiajal siia link panna. Uskumatult hea oli laval olla! Aitäh meeldivale publikule! Seejärel anti kõigile kätte suvel välja teenitud auhinnad, soojendasime veel veidi lavalaudu ning tegime palju pilte. Edasi läksime Rock Cafe'sse, kus esines meile Koit Toome. I just love my life! Sellet õhtust on ka minu randmel jänku, mille joonistas sinna üks bookman.

Teate, kui vahva on olla loengus, kui minu kõrval istub natuke ebastabiilne vähese verega pinginaaber, kellele meeldib mind patsist sikutada, taga istub kursaaaslane, kes saatis mulle lendava kassiga video, ning tema kõrval neiu, kellega hakkame varsti teadust tegema. Samal ajal analüüsime Tartu kõnniteede uuringut. Samas, võib-olla oleme ka millestki valesti aru saanud. Jänku kehitab õlgu.

Aitab küll.
Päikest!

Tervitused Hollandist!

Challenge failed. Ei tulnud mu challengist midagi välja. Ma ei anna veel päriselt alla, ma vastan ikka kõikidele küsimustele, aga enne seda räägin Teile natuke Hollandist. Üle-eelmisel nädalal olin koos kursakaaslasega Edes, Tartust väiksemas linnas rahvusvahelisel sotsiaaltöö nädalal, mis toimus Kristlikus ülikoolis. Kohal olid õppejõud Rumeeniast, Tšehhist, Butaanist ja Nigeeriast, ka Eestil oli oma esindaja. Samuti oli seal tudengeid, kes olid Hollandis vahetusüliõpilasena.

Mis oleks reis ilma väikeste äpardusteta? Hommikul, kui Tallinnasse läksin, sõitis buss lennujaamast mööda, sest keegi ei öelnud juhile, et soovib seal maha minna. Nii võtsingi bussijaamas takso ja sõidu ajal tuli raadiost mingi Smilersi laul. Taksojuht: „Vennapoeg laulab.“ Väike maailm J

Turvakontrollis selgus, et mul oli 25g liiga palju hambapastat, seega pidin selle ära viskama (kuna mul on kaasas ainult käsipagas, siis valgustati kogu mu kaasa võetu läbi). Jõudsin juba õnnelikult Riiga ja tegin paar jooksusammu, et õigeks ajaks järgmise lennu peale saada ning siis selgus, et lend hilineb. Nii hea, et mul kuskile kiiret polnud J Lõpuks, kui hakati inimesi laskma bussi peale, mis lennukisse viiks, olin muidugi mina esimene, keda bussi peale ei lastud, kuna see oli lihtsalt liiga täis. Ootasin vapralt järgmist, kui ühel hetkel tõdesin fakti, et ootan seda üksi umbes 30 mehega. Olen harjunud, et tavaliselt on sugude tasakaal vastupidine J Siiski-siiski, 2 naist tulid hiljem veel. Jõudsin lõpuks lennukile, ukerdasin üle 2 inimese enda aknapoolsele kohale ja jäin magama. Võpatasin selle peale üles, et lennuk maandus väikse mütsuga Amsterdamis. Lennujaamas tegin väikse tiiru, et otsida mõnda masinat või inimest, kes sooviks mulle rongipiletid müüa, kui mind istutati juuksuritooli. Algul ma ei saanudki aru, mida minust tahetakse, sain aru ainult fraasist „free demo“. Lasin siis naisel endale mõned lokid pähe keerutada ja samal ajal ülivägahüpersuperheadest lokitangidest lobiseda. Lõpuks pidi ta siiski pettuma: ma ei soovinudki neid lokitange osta. Thank you, but no, thank you!

Amsterdam on vahva! Sain seal olla ainult paar tundi, aga selle aja jooksul jõudsin tõdeda, et Hollandis süüakse palju võileibu, erootikapoest sisse-välja käimine on üks maailma loomulikumatest asjadest ning ka suveniiripoodidest saab osta seksiga seotud vidinaid. Kanepit ma ei proovinud, kuid ma ei saanud ostmata jätta kanepi- ja seeneteed.  Esimene pilt, mille ma Hollandis tegin, oli raudteejaama kõrval olev mitmekorruseline jalgrattaparkla. Täiesti uskumatu, kui palju rattaid seal on! 

 Aa, ja muide, olin Amsterdamis lühikeste varrukatega. Eesti taksojuht ütles, et Tallinnas hakkab ülehomme lund sadama.

Edasi viis teekond Edesse, kus kohtusime kohaliku ülikooli esindajatega. Sõitsime ühe tudengi autoga (siin on üsna haruldane, et tudengil on auto) minu hosti juurde. Elasin koos tüdrukuga, kes on sotsiaaltöö 4. kursusel, aga kes ei osanud eriti hästi inglise keelt. Tänu sellele paranes minu oskus lauseid ümber sõnastada päris hästi J Sain omale kasutamiseks ka ratta. Hollandis on lihtsalt ülipalju rattaid. Kas ma ikka mainisin seda? 

Teisipäeval veetsime terve päeva oma õppejõuga oma esitlust lihvides ning niisama maailma asjade üle arutledes. Oli huvitav näha õppejõudu ka „inimesena“, auditooriumist väljas. Lõunasöögiks sõime croissant’e juustu ja kartulisalatiga ning röstsaia. Siin süüakse väga palju saia. 

Õhtul jõime õppejõu hotellis ka veini ning mu kursakaaslasel õnnestus klaas ümber ajada ning natuke veiniseks said ka minu püksid, mis saatuse tahtel polnud õnneks valged. Olin enne ostnud endale seeliku, seega pesin plekid välja ning panin seeliku selga. Kuna elasime jalgrattaühiskonnas, tuli mu kursakaaslase host-tudeng meile hotelli juurde järgi rattaga. Väljend „I will pick you up“ ei tähenda ilmtingimata autoga järele tulemist J Nii oli meil 3 peale 2 ratast, mida me loomulikult sõbralikult jagasime.

Kolmapäeval ülikooli jõudes küsiti meie käest esimese asjana, kas me soovime midagi juua. Pärast jalgrattasõitu kulus veetops ära küll. Siis algas ametlikult rahvusvaheline nädal ning pärast avasõnu loeti palve ning lauldi kristlik laul. Õppejõud pidasid loenguid ning olime ka ise valmistunud ettekandeks, kuid saime teada, et see toimub alles järgmisel päeval. Lõunasöögiks anti loomulikult võileibu. Pärastlõunal külastasime asutust, kus elavad psüühikahäiretega vangid, kes on enamiku oma karistusest ära kandnud ning kellele antakse võimalus oma häiretest vabaneda ning tavaellu tagasi pöörduda. Seal pole trelle ega aeda, neid ei valva relvastatud valvurid, nad võivad töötamiseks kasutada terariistu, seega nad on põhimõtteliselt nagu vabaduses, kuid sellegipoolest peavad nad end seal ohutult üleval. Nad teavad, et kui nad teevad midagi keelatut, lähevad nad tagasi vanglasse. Meile näitas seda asutust muusikaterapeut, kellele oli kõigil väga palju küsimusi. Olime üsna üllatunud, et selline asutus töövõimeline ja tulemuslik on.  

Avavangla klientide käsitöö

                                   

Õhtul oli meil rahvusvaheline õhtusöök, mina olin ühes lauas tšehhi, nigeerlase ja rumeenlasega ning oli väga huvitav kuulata, kuidas teistes riikides õpitakse ja elatakse. Kas te näiteks teadsite, et Nigeerias ei ole ronge ja seal on ka rattasõit harvaesinev nähtus. Nigeerlane oli väga üllatunud, kui rääkisin, et õppisin juba lapsena rattaga sõitma. Huvitav on ka see, et kui Rumeenias ja Nigeerias on söömine lõpetatud, pannakse nuga ja kahvel risti. Lõpuks koju jõudes tundsin, et põsed valutavad liigsest naermisest.

                                   

Neljapäev algas jälle palvega ning välisõppejõudude loengutega. Pärast lõunasööki (võileivad) oli ka meie esitlus. Rääkisime puudega inimestest, nende haridus-ja töövõimalustest. Mulle täitsa meeldis olla klassi ees ja oma kogemusi ja teadmisi jagada. 

No ei ole huvi meid kuulata :)

Pärast seda oli kultuurne üritus, kus kõik tudengid jagati lahte gruppi ja toimus võistlus, mille käigus pidime lahendama kultuurilisi ülesandeid. Näiteks õppisin hollandi keeles laulma seda laulu, kus tuleb puudutada oma pead, õlgu, peput, põlvi ja jalgu, põlvi ja jalgu. Tuleb see laul tuttav ette? Meie vist laulame seda muidu soome keeles… Igatahes oli see väga segadust tekitav. Samuti pidid 2 võistkonna esindajat etendama ühte äpardust, mis on kellelgi välismaal olles juhtunud (näiteks Inglismaal valel teepoolel sõitmine). Meie võistkond võitis kogu võistluse J Enne õhtusööki oli meil veidi vaba aega ning Rumeenia tudengid tutvustasid meile ülikooli ning viisid meid kooli terrassile. Meil võiks ka midagi sellist olla. Õhtusöök toimus linnast väljas umbes 15 minuti rattasõidu kaugusel ning loomulikult läksime sinna ratastega. Eestis ei tuleks see kõne allagi! Sõime, jõime, mängisime, lobisesime. Lõpuks jätsime kõikidega hüvasti. 

Mina ja mu rahvusvahelised sõbrad

Mulle hakkas juba tunduma, et midagi on justkui valesti, päris tükk aega pole ühtki äpardust juhtunud. Piisas vaid sellest, et jõudsime reede varahommikul rongipeatusesse, kui tuli välja, et pileteid müüv masin ei aktsepteeri meie pangakaarte, sularaha ei võta, kui meil just kahepeale 27€ väärtuses münte poleks olnud, ja piletimüügiputka pole veel avatud. Nii palus minu host-tudeng ühel möödujal piletid oma kaardiga osta ja siis me andsime talle sularaha asemele. Õnnelik õnnetus. Jõudsime suuremate äpardusteta lennujaama, kuid nagu kokkulepitult otsustas  kursakaaslase lennuk hilineda mõned tunnid. Kuna ta läks seepärast check-in’i viimasel minutil, selgus, et kõik kohad on juba kinni. Kuidas see võimalik on? Nii ta siis pandigi mingi lisatooli peale. Lennuk siiski nii pea veel ei väljunud. Milleks väljuda õigeaegselt, kui saab minna ka mitu tundi hiljem. Hakkasime juba mõtlema, mitu tundi hiljem me oleks võinud hiljem tulla ja mitu tundi me oleksime kauem magada saanud. Tegime natuke pilte ja vahtisime niisama inimesi. Kui pääsesin lõpuks ka oma hilinenud lennukile, mõtlesin, et ehk on nüüdseks kõik seiklused möödas. Riias istun lihtsalt teisele lennukile, maandun Tallinnas, lähen klassiõele külla ja laupäeva õhtu poole olen juba kodus. Uinusin rahulikult. Ärkasin lennukiraputamise peale, vaatasin aknast välja ja nägin maas lund. Alles olin ilusas kollases sügises! Mõni minut hiljem räägiti midagi läti keeles ja ka ülitugeva aktsendiga inglise keeles. Kui ma õigesti aru sain, lähme hoopis Kaunasesse. Oota, Kaunasesse? Ah? Ja nii oligi: Riias oli suur lumetorm ja ohutuse huvides lendasime Kaunase poole. Ok. Polegi ammu Leedus käinud. Ootasime siis Kaunase lennujaamas tund aega bussi, mis meid Riiga tagasi viiks. Otsisin endale juba Tallinnas öömaja, juhuks kui peaksin viimase Tallinna lennu peale jõudma ja ma ei saa klassiõe poole minna. Õnnestus! Öösel jõudsimegi Riiga ja algas 2 tunnine järjekorras seismine, mille tulemusena anti mulle uus pilet Tallinnasse ja toidutalong. Kell oli umbes 2 öösel. Otsisin ühe üsna hea väljanägemisega pingi, keerasin ennast magamiskoti sisse kerra nagu üks tõeline pomps ja andsin endast parima, et magada.

No ei tulnud eriti hästi välja. Ärkasin selle peale, et minu kõrval jutustasid kümned inimesed check-in’i järjekorras.  Korjasin end kokku ja läksin kindla sammuga lennuki poole. Õnnestus! Ahjaa, turvakontrollis võeti ära mu sõbrale mõeldud sünnipäevakink. Karamellikreem olevat ohtlik! Kui jõudsin Tallinna lennuväljale, hoiatati meid, et maa on libe. Mul õnnestus isegi püsti jääda, aga minu taga maha tuleval mehel nii ei vedanud. Nii ta siis haaraski minust kinni, et mitte täielikult ninuli kukkuda. Endast 3 korda suuremaid kaasmaalasi tuleb ikka toetada J

Ülejäänud päev olin üsna tihedas udus, kuna olin lihtsalt üliväsinud ja unine. 

Kellega viimati tülitsesin?

Ausõna, ma ei mäleta.

Ma lihtsalt ei tülitse inimestega. Mulle meenub ainult 2 inimest, kellega ma tõesti tülitsenud olen (parim sõbranna ja eks) ja needki olid vähemalt 4 aastat tagasi.



On see hea, et ma ei tülitse? Kas olen nii rahulik, et lihtsalt ei lähe vihaseks? Kas suudan olla piisavalt tasakaalukas, et ei aja ka teisi närvi? Kas eelistan konflikte lahendada ratsionaalselt, mitte huupi süüdistusi õhku visates?

Või on see halb? Kas see näitab, et jätan liiga palju enda sisse ja ükskord plahvatan? Olen lihtsalt emotsioonitu? Kas mul pole piisavalt lähedasi ja sügavaid suhteid, et võiksin tülli minna? Kas ma põgenen konfliktide eest?

Jah, mul on erimeelsusi, aga lahendan need alati rahumeelselt.

Ma ei teagi, mis tunne on olla kellegagi päevi tülis, nii et teineteisega ei räägi.
Kas ma oskangi tülitseda?

Äkki peaks tegema ülikooli uue aine "Tülitsemine algajatele" 3EAP. Huvitav, kas regaksin end sinna?
Tõenäoliselt mitte. Kuigi kui aus olla, siis... kindlasti mitte :)

Päikest!

9 ülihead videot

Esimesed kaks videot näitavad minu meelest väga hästi, et inimesed on väga kinni oma arvamuses, kuid kui veidi vaeva näha, on need arvamused ka muutlikud. 

"It's a beautiful day and I can't see it."

"Kas rühmata andele või anduda rühmale?" Karl Ristikivi

See on mulle kõige rohkem hinge läinud reklaam, mida kunagi näinud olen. 

Palun olge liikluses ettevaatlikud!

Väike multikas ka :)

Natuke nalja ka, mis siis, et teiste inimeste kulul :D

Sotsioloomad.

Challenge accepted?

"No, I don't like my job. I love it!"

Lõpetame siis romantiliselt (L)

Joon praegu multinektarit, loen selle koostisosi ja olen üsna üllatunud, et sealt mitte ühtegi e-ainet ei leidnud. Ainult puuviljamahlad, vesi ja suhkur. Võib-olla polegi maailm pärsi hukas :)

Päikest!

Lapsepõlvemälestused

Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis esimese hooga meenub mulle ainult minu esimene mälestus. Olin siis 2,5 aastane, kui sain venna. Mäletan, et läksime isaga emale külla, kuid meid ei lastud nende juurde, sain vaid emale aknast lehvitada.

Peale selle ei meenugi midagi ega kedagi konkreetset. Lasteaias ma ei käinud, veetsin oma päevi ema ja vennaga, kui ema läks tööle, olime ka vanaemaga. Siiski-siiski, meenub, et ühel hommikul ärkasin üles, kui isa oli juba uksest väljumas, et tööle minna ja mina hakkasin nutma, sest ei tahtnud, et ta läheks. Ta lubas, et õhtul tuleb tagasi ja siis teeme midagi toredat. Ta pidas oma lubadust!

Mäletan ka seda, et esimeses klassis varastas mu klassikaaslane ühelt õpetajalt raha ja mõned tunnid hiljem leidsin raha oma pingi juurest. Andsin selle klassijuhatajale, kes arvas, et mina olengi süüdi. Õhtul sellest kodus rääkides helistas mu isa klassijuhatajale ja väitis, et mina ei ole varas. Muidugi oli tal õigus :)

Esimeses klassis sain üldse üsna palju õpetajalt pahandada, sest olin oma pinginaabriga ülijutukas. Lihtsalt kogu aeg lobisesime. Seisime mitu korda tunnis püsti, meid prooviti vist isegi eraldi pinkidesse istuma panna, aga miski ei aidanud. Väike pätt :)

Tegelikult olin ikka väga korralik õpilane. Lõpuaktusel meeldis meie õppealajuhatajale kutsuda hästi õppivad lapsed aula ette seisma ja nii ma siis seisin seal koos teistega pikas rivis. See ei tekitanud küll erilisi tundeid.

Hoopis värvikamalt on meeles meie algklasside tantsutunnid, ühel aktusel esitasime mingit lepatriinude tantsu ning jõulude ajal keerutasime vatist lumepalle käes. Tantse õppides korrutas õpetaja ikka väga hoolega: "Ära soperda!!!"

Midagi natuke piinlikku ja valusat ka... Kevadel mängisime mõnikord punasel tenniseväljakul jalkat ja ükskord sain palliga vastu nägu, nii et kogu mu nägu oli peenikest punast kivipuru täis ja nägi väga hmmmm... punane välja. Nüüdseks on see õnneks ära paranenud :) Ka hingehaavad :D

Viimasena meenub see, kuidas vahetundide ajal kogu aeg keksu ja "poiste-tüdrukute piiri" (kes teab, see teab) mängisime. Lõpuks hakkasid mu põlved valutama ja arst käskis keksumängimise ära lõpetada. Päris korralikult ma sõna siiski ei kuulanud. Nii tore oli ju!!!

Lapsepõlv oli tore aeg! Nüüd on ka muidugi tore. Võib-olla  on see selle pärast, et ma ei arva, et oleksin siiani suureks kasvanud...


Päikest

6 asja minu toas

Miks mitte alustada oma laupäeva kell 10 Vilde tervisekohvikus vaarikasmuutiga? I love my life!
Muide, täna on International Suit-up Day ja arvake ära, mis mul seljas on! Õige, dressid!

Minu tuba...
Kitarr. Minu musi! Teda on vahepeal nii mõnus enda lähedal hoida ning temaga koos mängida. Sellega seoses meenub mulle üks laul.

Järgmisena ei saa ma jätta mainimata oma voodit. Selle paigutus seina ja kapiga on nii mõnus, et mul on justkui oma väike pesa koos mõnusate patjadega :) Mmmmm...

Raamatukapp. Kõige rohkem meeldib mulle see, et seal on päris palju "Minu ..." sarja raamatuid, mis loomulikult reisimisest. Üllatav, kas pole. Järjest rohkem koguneb sinna ka inglisekeelset kirjandust. Loodan, et kunagi olen võimeline lugema ka saksakeelseid teoseid :)

Inglid ja haldjad. Ma alustasin nende kogumist siis, kui olin väike ning haldjate ja inglite "faasis". Nüüd on nende kaasaostmine reisidelt saanud mõnusaks traditsiooniks. Pealegi ma arvan, et ükski naine pole nende jaoks liiga vana. Hästi tore on saada neid ka sünnipäevaks. Kui Te käite kuskil reisimas ja ei tea, mida mulle suveniiriks tuua, siis nüüd saite hea vihje :)

Pildid. 1 mu toa seintest on kaetud piltidega ja see näeb väga vahva välja. Enamik neist on minu sõpradest, mõned on ka minu õe ning kunstnike joonistused.

Heade Soovide Purk. Üks väga tore klaaspurk, kus on mõned kommid ja palju kokkurullitud paberitükke. Igale paberile on kirjutatud midagi head seoses minu lähedaste inimestega. Kui oled minu elu kuidagi päikselisemaks muutnud, on üsna tõenäoline, et ka Sina oled minu purgis.

Nii palju siis minu toast. Aga miks mul dressid seljas on? Mina, kes ma kannan dresse ainult kodus ja sportides? Käisin täna kahe sõbrannaga Tartu kodutute loomade varjupaigas heakorrapäeval. Pesime seal katlamaja seinu, mis olid üsna tahmased. Enam ei ole :) Mäletan, et eelmisel aastal riisusin seal lehti. Huvitav, kuidas end järgmisel aastal seal kasulikuks teen...

Nüüd on aeg riided vahetada (ikkagi suit-up day) ning naiskadega välja :)
Just love my life!

Päikest!

Kuhu tahan reisida?

Täna kultuuripsühholoogia loengus hakkasin selle peale mõtlema, panin mõned kohad pabrerile ka ja tõdesin, et tahan tõepoolest minna peaaegu igale poole.

Praha. Minu 2. lemmiklinn Euroopas. Ma ei oska isegi öelda, mis mind selle linna puhul nii võlub, see on lihtsalt niiiii ilus ja puhas ja huvitav. Õnneks pole väga kaugel ka :)

U S A. Eriti tore oleks minna sinna roadtrippima ja lihtsalt vaadata, mis juhtuma hakkab. Mulle meeldivad ameeriklased, nad on nii suhtlemisaltid ja põnevad; mulle meeldib, et USA on nii mitmekülgne. Päris suur on see ka...

Norra. Jumaldan Norra loodust!!! Tõeline challenge on ka Norra mägiteedel sõitmine. Challenge almost accepted.

Aafrika. Tahan minna eemale mugavustsoonist ja kodusest tsivilisatsioonist. Tahan näha ja kogeda, kuidas peab joogivee saamise nimel vaeva nägema. Tahan näha maailma, mis on minu maailmast nii erinev. Miks mitte minna sinna vabatahtlikuks?

Lõuna-Euroopa. Põhja- ja Kesk-Euroopas olen juba päris palju käinud, nüüd tuleb avastada ka lõunapoolsemaid riike. Võib-olla Kreekas või Hispaanias või Portugalis näeme :)

Venemaa. Roadtrip mööda vanu vene külasid. See tundub äärmiselt põnev. Reisi lõpetamiseks sobiks siis imeline Moskva. Tahan näha Punast Väljakut, millest vene keele tundides päris mitu korda jutustama pidin.

Jaapan. Leidsin nädal aega tagasi fb-st lehekülje "Places to see before you die". See muidugi suurendab minu reisikirge! Päris paljud ilusad kohad, millest seal pildid on, on tehtud just Jaapanis. Seega tuleb sinna lihtsalt minna.
Lihtsalt guugeldage "japanese garden" või "japanese nature" vms. Teie ees oon üks mu lemmikpiltidest. Lihtsalt PEAN sinna minema. 

Island. Lugesin mõned aastad tagasi raamatut "Minu Island" (Tarvo Nõmm). Selle järgi tunudvad islandlased väga sõbralikud ja vastutulelikud, väärtustatakse veidi teistsuguseid asju kui Eestis. Muidugi on mul suur soov näha ka Islandi loodust.

Indoneesia. Lugesin raamatut "Söö, palveta, armasta." (Elizabeth Gilbert). Indoneesia oli seotud sõnaga "armasta".

Lõuna-Ameerika. See tundub nii põnev. Temperamentsed inimesed, keeled, mida ma veel ei räägi, temperamentsus. "Põnev" on hea märksõna.

Hawaii. Tervitusi toome palmisaarelt...

Soojade mõtetega lõpetan praeguseks. Homme tuleb mul kindlasti veel paar mõtet, kuhu minna.

Päikest!

Kallis blogi...

Olen oma blogi veidi unarusse jätnud. Mõned mu sõbrad on alustanud "Challenge accepted", st iga päev teevad nad ühe postituse mingil kindlal teemal. Näiteks 15 fakti sinu kohta ja sinu lemmikraamat ja sinu ideaalpulm ja milline su tuba praegu välja näeb jne. Peaks vist liituma?

Guugeldasin veidi ja leidsin igasuguseid põnevaid challengeid. Üks seisnes selles, et 2 naisele oli tehtud 100 küsimuseline intervjuu, 29. küsimus oli "When did you realize you were gay?". Päris huvitav oli ka "20 Day Princess Challenge" (the castle you wish you lived in, the story you wish was your life).
Kogusin siis kokku portsu küsimusi, lisasin omalt poolt ka mõned uued ning moodustsin sotsioloogia meetodite alaste teadmistega üldkogumist (mulle kogunes umbes 80 küsimust) juhuvalimi. Tulemus on teie ees:

1.     Kuhu tahaksin reisida?

2.     6 asja minu toas

3.     Lapsepõlvemälestus

4.     9 ülihead videot

5.     Kellega viimati tülitsesin?

6.     Miks ma raamatuid müüma hakkasid?

7.     Suudlus esimesel kohtumisel?

8.     10 esimest laulu minu iPod’is

9.     Möödunud aasta võlud ja valud

10.   Halvim reis

11.   Millised inimesed mõjuvad mulle atraktiivsena?

12.   Minu 20 unistust

13.   13 laulu, mida kuulaks aegade lõpuni

14.   2 keelt, mida tahaksin osata

15.   Mida arvan gei-abieludest?

16.   Mida arvan anoreksiast ja buliimiast?

17.   2 kohta, kuhu ma loodetavasti kunagi enam ei satu

18.   Kuidas ma end täna tunnen?

19.   Mida tahan maailmas muuta ?

               20.  Midagi, mis mlle kunagi ei meeldinud, aga nüüd ei kujuta oma elu selleta enam ette.

Challenge accepted, alates homsest on Teie ees uus postitus. Minu blogi on mulle siiski liiga kallis, et teda lihtsalt unarusse jätta. Seega tuleb appi võtta ekstreemsed meetodid.

Ühel päeval avastasin, et ülihea on käia loengus läpakaga. Kui kätel on külm, tuleb neid lihtsalt natuke aega klaviatuuril hoida :)

Ja lõpetuseks: hunt kodu ligidalt ei murra, küsitleja aga küll! Pinginaaber tegi tähelepaneku, et USA raamatumüüja teeb samamoodi :)

Päikest!

Nooohhhh! Anneli! RÄÄGI!

Eeemmm... millest ma räägin???
KÕIGEST!

Olen juba päris mitu nädalat tagasi Eestis olnud ja ikka näen ma inimesi, kellega polegi pärast tagasijõudmist veel kohtunud ja kes on üliuudishimulikud minu tegemiste suhtes. Päris tore on neid kohata. Kas ma olen ikka maininud, et mul on ülivahvad sõbrad?

Kõigepealt räägin ma sellest, et ma pole väga pikka aega siia midagi postitanud. Pärast seda, kui ma pidin kolima, on mu blogis valitsenud vaikus. Viimased 4 nädalat elasin Bloomingtonis koos 2 manageriga. Vahva oli:) Eriti meeldis mulle abielupaar, kelle juures elasin. Nende juures tekkis tõepoolest tunne, et kuulun nende perre. Igatsen neid!

Meenutan lühidalt suve lõppu...
Meenub üks ema, kes rääkis, kui väga ta oma abikaasat armastab ja kui õnnelikud nad koos on. Ta palus mul järgmisel päeval tagasi tulla, kui mees ka kodus on, sest nad arutavad kõik ostud koos läbi. Mõtlesin, et oleks niiiiii tore, kui pärast peaaegu 15 aastat kestnud abielu minu mees ka minust nii hästi räägiks. Järgmisel päeval läksingi tagasi ja kui olin majast juba lahkunud, sõitis mees mulle järele, küsis mu numbrit, kutsus mind välja ning palus naisele sellest mitte rääkida. Ühepoolne armastus? Tüdimus? Seiklusjanu? Igavus? Uudishimu? Ma ei tea, ei uurinud ka.

Ühel hommikul tööle sõites kohtusin kahe noormehega, kes olid kokku saanud juba enne kella 8, et nautida koos varahommikut, juua teed ja arutada maailmaasju. Imeline viis, kuidas alustada oma päeva! Muide, ühe noormehe lemmikhelilooja on Arvo Pärt.

Mina: "Hi, my name is Anneli and I am a college student from Europe."
Uksele tulnud isa: "In Europe you don't shave your arms and legs, do you?" (vaatas minu jalgu) "You shave your legs!!!"
Hämmeldunud mina: "I'm in America, I have to."

Eelviimasel nädalal kohtusin Calviniga. Mitte keegi ei suutnud mind suvel rohkem motiveerida kui tema. Ta töötas parajasti oma aias, kui temast algul mööda sõitsin, siis tagasi pöördusin ja juttu tegin. Ta juhatas mind veidi naabruskonnas ja ütles, millistes majades elavad lapsed. Edasi läks meie jutt tema peale. Ta rääkis, kui aktiivne ta vaatamata oma vanusele (86) ja tervisehädadele on, kui väga talle oma naisega reisida meeldib, kui palju raskusi neil olnud on, kuid kui õnnelikud nad koos on. Isegi sellest rääkis, kuidas nad kohtusid. "Something in her changed me. She did something with me. I still don't know what it was, but I know that I fell in love and I still love her." Eelmisel päeval oli neil 59. pulma-aastapäev. Tundub, et "true love" on siiski kuskil olemas:)

Pärast töö lõppu olin koos oma host-pere ja toakaaslastega Chicagos. Eredaim mälestus oli Blue Man Group.

Õhtul käisime ka sushit söömas ning meie perel oli igale eesti tüdrukule väike kingitus. Mina sain endale suure maailmakaardi ja nööpnõelad. Paar nädalat enne seda vaatasin pereisa USA kaarti, kuhu ta oli märkinud kõik need kohad, kus ta käinud oli. Rääkisin temaga päris palju reisimisest ning ütlesin, et kui koju jõuan, ostan endale maailmakaardi, kuhu hakkan ka nööpnõelu peale panema. See jäi talle meelde ja nii ongi mul kaart juba olemas.

New York City!

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

New York'iga lõppeski mu suveseiklus. Hea on olla kodus, kuid päris tihti mõtlen ka tagasimineku peale. Mul on veel liiga palju avastada nii USA, kohalike inimeste kui ka enda kohta. Seega tuleb lihtsalt järgmisel suvel uuesti minna :)

Muide, ma kuulan praegu Justin Bieberi laulu "As long as you love me". Mulle täitsa meeldib see. Mulle meenub, kuidas ma olin Pigeon Forge's (väike linnake Tennessees) kassajärjekorras, laulsin seda laulu ja arutlesin teiste neidudega, kas oleks väga imelik tunne olla meeskassapidaja ja pakkida kokku naiste pesu.

Päikest!

Sürrealism

Terve mu praegune elu on justkui sürrealism.

Ma olen USAs.
Ma koputan iga päev 13,5 tundi ustele.
Ma räägin iga päev kümnete võõraste inimestega.
Ma olen müügiinimene. Alles aasta tagasi poleks ma iial uskunud, et minust saab müügiinimene. Uskusin, et sama hästi oleks minust võinud saada tuumafüüsik või kraavikaevaja või korstnapühkija või baleriin või ükskõik kes. Ükskõik kes, aga mitte müügiinimene. Aga siin ma nüüd olen, parseldan iga päev peredele raamatuid maha :)
Ma räägin endaga valju häälega. See on täiesti uskumatu, kuidas endaga rääkimine tuju üleval hoiab. Millest ma räägin? Ma räägin sellest, kui hea päev täna on, mis minu ümber head ja huvitavat on, kui hea inimene ma olen ja kui hästi mul läheb. Isegi siis, kui midagi läheb halvasti, ma kontrollin seda, millest mõtlen ja hoian kogu aeg oma mõtteid positiivsel lainel. Ma pole kunagi varem oma tujusid nii palju kontrollinud. See on ju normaalne, et kui midagi läheb valesti, olen kurb, õnnetu, pettunud ega tee sellest suurt numbrit. Olen veidi õnnetu, kuni paha tuju läheb mööda. Siin on mulle aga väga oluline, et oleksin kogu aeg hea tujuga. See kõlab veidi totakalt, aga nii on.

Indiaani poiss küsis oma vanaisalt: "Mida sa arvad maailmast?"
Vanaisa: "Ma tunnen, et hundid võitlevad mu südames. Üks on täis viha ja kibestumust, teine armastust, andestamist ja rahu."
"Kumb võidab?"
"See, keda ma toidan."
(autor teadmata)

Täna käisin koos kohalike daamide ja oma endise toakaaslasega järvel paadiga sõitmas ja veesuusatamas (ÜLILAHE!!!) ja veetuubitamas (ka ülimõnus). Järvel olles mõtlesin, et on suur õnn olla teisel pool maakera, tunda end ülihästi, teha midagi, mida ma varem kunagi teinud pole (veesuusad!), olla koos toredate inimestega, kellega ma alles tutvusin. See kõik oli nii normaalne. Tuletasin endale meelde, et mul ka "tavaline" elu. Selle kõrval tundub päeval majade vahel jooksmine nii sürreaalne. Näen päevast päeva, kuidas inimesed elavad normaalset elu. Nad ärkavad, söövad rahulikult perega hommikust, lähevad tööle, tulevad koju, vaatavad telekat, söövad õhtust, lähevad sõpradega välja, käivad külas, panevad lapsed magama. Selle kõige kõrval tundub minu praegune elu, majade vahel jooksmine ja võõraste inimestega raamatutest ja haridusest rääkimine nii sürreaalne. See nagu ei olekski minu elu.

Mu elu pole nagu sürrealism.
See ongi sürrealism.

Mitmekülgsus

Ühe ukse peale oli kirjutatud: "We shoot every third salesman. The second one just left!"

Näitasin parajasti isale uksel raamatut, kui juurde tuli tema poeg ja ütles: "Dad, mom said that please don't buy anything."

Hiljuti rääkisin ühe prostituudiga, kes ei varjanud oma ametit ega narkosõltuvust ega tänaval elamist. Sellest hoolimata nägi ta väga korralik ja hoolitsetud välja ja oli väga sõbralik. Ta palus mul ettevaatlik olla, et ma ei käiks sama rada mis tema. Ta soovitas mul ka vile hankida, et sellega soovimatuid meesterahvaid minema peletada.

Kaks sõpra, kes töötasid parajasti aias, kui ennast neile tutvustasin, pakkusid, et võiksid mind lapsenada :)

Nägin ka last, kellel on 3 ema. Naine, kellega rääkisin, ütles, et aastaid tagasi elas ta koos teise naisega ja kolmas naine sünnitas neile lapse. Nüüd elab esimene naine koos oma boyfriendiga. Huvitavad inimesed :)

Kui kõht läheb tühjaks, siis saab alati peredelt süüa küsida. Nii olen söönud mitu korda pastat, lõpututes kogustes banaane, õunu, jäätisi, võileibu, küpsiseid, energiabatoone jne. Ise ei peagi eriti süüa kaasa võtma :)

Üks vahva ema ütles, et inglise keel on seksikas keel.

Treilerpargid on vahvad! Inimesed on seal niii sõbralikud! Natuke hullud on nad ka, aga ainult positiivses mõttes. Nendega on lihtsalt ülihuvitav koos olla :)

Väike umbes 10 aastane poiss ütles mulle tänaval: "Mu väike vend hüüdis sulle: "Hei, seksikas tüdruk!" ja mina ütlesin: "Iuu!"" Selle peale ei osanud ma mitte midagi öelda.

Siin on väga palju noori emasid. 15-aastaselt emaks saamine ei näi olevat mingi probleem. Enamik alla 20-aastaseid emmesid elab oma emaga koos, seega on 3 põlvkonda koos. Samuti on siin palju üksikisasid.

Üks isa ütles mulle, et pole mõtet olla õnnetu. Parem on olla õnnelik ja teha ka teisi õnnelikuks!

Päikest!

Live. Laugh. Love

ELA

Me elame ainult üks kord. Milleks raisata seda aega, mis meile antud on? Milleks raisata seda aega lihtsalt olemisele, kui võiksime teha ajaga midagi vahvat ja meeldejäävat? Praegu on suvi. Mida Sa praegu teed? Loed mu blogi. Pärast seda? Kas lähed teleka ette? Kas vaatad, mida sõbrad Facebookis teevad? Kas loed midagi toredat? Kas koristad toa ära? Kas registreerid end jaapani keele kursustele? Kas vaatad, kui palju maksavad lennukipiletid Barcelonasse? Kas ostad need ära? Kas tõstad toas veidi mööblit ümber, et toale uut ilmet luua? Kas lähed hääletades Pokumaale? Kas naeratad kassapidajale ja küsid, kuidas tal läheb? Kas kutsud sõbrad ülilahedale kontserdile? Lähete hoopis kanuumatkale? Kas ütled heale sõbrale, kui kallis ta Sulle on? Kas teed tänasest päevast meeldejääva päeva?

NAERA

Naer ravib nii nukrust kui suurendab rõõmu. Kas naerad iga päev kas või korra pisarateni? Kas naerad ka siis, kui midagi läheb valesti? Ei? Kas oled proovinud? Sel nädalal panin enda käekella helisema iga päev kell 15.00. Siis naeran 1 minuti. Ükskõik, mida ma hetkel ka ei teeks. Pole oluline, kas olen üksi keset inimtühja tänavat, koputan mõnele uksele, tutvustan end mõnele emale, näitan neile maailma parimat raamatut, palun neil mulle tšekki kirjutada, jätan nendega hüvasti... Ma naeran. Mille peale? Ma naeran lihtsalt. Lihtsalt naeran. Miks mitte jätkata seda ka Eestisse tagasi tulles? Miks mitte hakata keset loengut üksi naerma? :D

ARMASTA
Armasta kõike, mis on Su ümber. Armasta ennast. Kui armastad ennast ja oma elu, on seda ka teistele näha. Kui leiad igas päevas midagi, mille eest oled tänulik, armastab maailm Sind vastu. Armasta ennast!
Armasta ka oma lähedasi! Ma olen tänulik iga inimese eest, kes mu elus on. Meenutan ka neid, kes on minevikus olnud mulle olulised. Kallid olete!
Armasta kõike, mis Sul on! Arnasta nii head kui halba. Hea ei pruugi kesta igavesti, seega naudi, kuni saad! Halb on kindlasti millegi jaoks hea, isegi siis, kui Sa sellest praegu aru ei saa. Muuda kas või oma mõtetes halb heaks ja maailm armastab Sind vastu!

Päikest!

KKL

Korduma kippuvad laused

Would you like to have some water? (on ka neid, kes ei vaevu isegi kuulama, mida ma teen ja löövad ukse mu nina ees kinni, aga mõni hetk hiljem teevad ukse siiski lahti ja küsivad, kas ma vajan vett).
I like your accent! (minu vastus: "Then I should keep talking":)
I'm not interested! ("You are not interesting? I think you are very interesting")
Sure, come inside! (YEAH!)
You don't have to take your shoes off! (mõnes kodus on sokkide säästmise huvides tõepoolest mõistlik jalanõud jalga jätta.)
How much is it? ("Million dollars!")
Do you have a boyfriend? (seda küsivad emad, mitte noormehed!)
It's so hot out here! (Viimastel päevadel on olnud õhutemperatuuriks 100 kraadi. Fahrenheitides. See on umbes 38Celsiust. That's why I'm melting like a snowman.)
I like your shoes! (Ma pole kõikide oma jalanõude kohta saanud kogu oma elu jooksul nii palju komplimente kui siin paari nädala jooksul!
I think I'm gonna pass. (Bad for you. Seda ma muidugi neile ei ütle)
Thank you for coming by! (Vähemalt on nad viisakad.)
I like your hair! (Kahjuks pole mu punastest juustest midagi alles jäänud. Siiski paistab neile oranž ka meeldivat.)
We could hang out together sometimes! (Ma mõtlen: "Jääb ära!" Ma ütlen: "Thank you, I'd love to, but I'm too busy for that. I work only 14 hours a day.")
I should put my shirt on. (Päris paljud isad tulevad uksele särgita. Enamikke neist on isegi kena vaadata:)
Good luck! ("Thank you!")
Stay cool!
You have a beautiful name! (Seda ütlesin juba oma vanematele edasi)

Ma kõlan nagu katkine plaat, aga siin lihtsalt on niii tore ja lõbus. Kui ka mõned inimesed on natuke ebasõbralikumad, teen palju nalja ja kõik on jälle bueno!

Kes tunneb, et soovib minuga ka silmast silma suhelda, palun lisage mind Skype'i, anneliraabis. Olen kättesaadav pühapäeval, eesti aja järgi 14-15 ja võib olla ka õhtul.Soovin väga ka Teie tegemistest kuulda!

Päikest!

Mõni üksik mõte

Mõni mõte ja tähelepanek minu viimase kahe nädala kohta.

Enne veel rahustan neid, kes olid mures selle pärast, kas mul ikka õnnestub kodu leida. See õnnestus! Elan koos endavanuse tüdrukuga vanema mehe juures, kes on sotsioloogiaprofessor!!! ja kokk. Meil on majas lausa oma korrus koos magamistoa, väikse vahetoa ja vannitoaga. Lausa luksus! Majaomanik on väga tore ja abivalmis, ta teeb kõik, et meil oleks temaga hea elada. Tal õnnestub see hästi:)
Ratas on mul ka olemas. Üle-eelmisel nädalavahetusel, kui me kodu otsisime, küsisin inimestelt ka ratast ja ühel perel oli üleliigne ratas täiesti olemas!

Nüüd aga mõned soovitused Teile igapäevaeluks:

1. Palun ärge sõitke rattaga läbi roosipõõsaste!
2. Kandke alati salvrätti kaasas, juhuks kui rattal peaks kett maha tulema ja Te ei taha järgmise ukse taha mustade kätega minna. Poleks just parim esmamulje.
3. Mõni plaaster võiks ka kaasas olla!
4. Kui ukskell on ämblikuvõrgus, siis seda ilmselt ei kasutata. Tuleb leida muu võimalus sisse pääsemiseks.
5. Kui elate eramajas, peaks maja ees ja sissesõiduhoovis olema vähemalt 2 autot. Parem muidugi rohkem!
6. Tagaaeda peaks ikka basseini ka ehitama. Mitte ainul täispuhutava, vaid ikka korraliku!
7. Palun ärge jätke ratast driveway'le (andestust, ma olen seda sõna viimastel päevadel liiga palju kuulnud, et suudaksin praegu mõelda selle eestikeelsele vastele). Paar päeva tagasi mul vedas ja suutsin viimasel hetkel oma kalli ratta surmast päästa, kui üks auto hakkas sellest peaaegu üle sõitma.

Täiesti uskumatu, kui paljudel inimestel on lemmikloomad. Ühel perel oli 6 koera ja 2 kassi. Mõni laps oli ka :) Vahva on ka koputada uksele ja siis vaadata, kuidas suur koer jookseb minu poole. Sel hetkel olen üliõnnelik, et meie vahel on klaasuks. Ma poleks iial seda uskunud, aga mulle on isegi kassid meeldima hakanud. Siin olles ja kogu aeg inimeste kodudes istudes pole mul muud valikut. Hea, et ma allergiline pole:)

Tänavatel sõidavad ringi jäätiseautod, mille tunneb ära valju muusika järgi.

Noormehed on päris agarad väljakutsujad. Neile pole selleks vaja ei ööklubi ega alkoholi, nad lihtsalt küsivad tänaval, kas tahan nendega oma numbrit jagada ja mõnikord välja minna. Võite ise arvata, mida neile vastanud olen:)

Inimeste majad on ülisassis ja segamini ja asjadest pungil. Kui ema ei taha mind tuppa lasta, võin istuda ka verandal, aga päriselt, mõnikord lihtsalt ei ole verandal kohta, kuhu istuda võiks! Muidugi on ka üliilusaid ja ülikorras majapidamisi. Olen kohanud päris mitut koristajat ja majapidajannat, keda olen ekslikult emaks pidanud.

Te ei kujuta ette, kui palju elab siin jäneseid ja oravaid! Iga päev näen ma kümneid loomi!

Halbu mõtteid aitab peletada laulmine! Ja mitte niisama omaette ümisemine, vaid ikka kõva häälega laulmine. Mulle meeldib Eestiski vahepeal keset tänavat laulda, aga mitte kunagi ei tee ma seda üksi nii julgelt kui siin. Mõni mööduja vaatab natuke imelikult, enamik naeratavad ja ütlevad "Hi!"

Järjest vähem läheb mulle korda, mida inimesed minust arvavad. Nad näevad mind üks kord elus, seega miks peaks see mind huvitama? Ma ise tean, et olen hea inimene ja teen head asja. Kes nõustub minuga, on tore, kes mitte, pole minu asi. Mulle lähevad korda lähedaste inimeste arvamused ja muul pole tähtsust. Muidugi on tore, kui jätan endast võõrastele hea mulje, kuid kui keegi on pähe võtnud, et ma ei meeldi talle, siis ma ei kavatse muretseda selle pärast. Minu tuju ta rikkuda ei saa!

Inimesed ei räägi asjadest nii, nagu need tegelikult on. Nad ei mõtle, mida ütlevad, ei ütle, mida mõtlevad, ega räägi täislausetega.

Õhtuti on ülivahva töötada! Teate, kui ilusad on lendavad helendavad putukad, kui neid on palju!

Mõned inimesed töötavad veel rohkem kui mina! Ühel päeval nägin meest, kes sõitis rattaga, tal oli 2 ülisuurt kilekotti, kaenla all suur kast ja esiratta kohale oli kinnitatud veel midagi. Mees oigas oma koorma all.

Ühe ukse peale oli kirjutatud: "An old crab lives here... with the one who butters him up." Nii armas!

Inimesed on väga patriootlikud. Väga paljudel majadel lehvivad lipud, lisaks on akendele kleebitud USA-teemalisi kleepse ja uksematile on kirjutatud "Patriots, welcome!"

Mul on üliilus päevitus! Ma tean, et olete kadedad! Kas Teie ei tahaks, et Teil oleksid lühikesed püksid ja lühikeste varukatega särk nahale ilusad randid jätnud? Avalikku randa sellise kummalise kombinatsiooniga ma praegu väga ei läheks :)

Ühele välisuksele oli kleebitud 2 paberit: " Top 20 things I want for my b-day", "Top 10 things I want but you never get me". Laps oli sinna kirjutanud päris palju materiaalseid asju, aga nende seas oli ka "a better brother", "mom+dad to stay at home".

Peaaegu iga päev näen UPS autoga ringi sõitvat meest, kes viib inimestele nende tellitud kaupa koju. Septembris viib ta võib-olla ka minu raamatuid inimestele.

Mitu korda elus olete politseinikuga rääkinud? Eestis pole ma rääkinud mitte ühegagi, mind pole isegi puhuma pandud. Siin olen vestelnud juba kolme politseinikuga! Kõik on korras! Ma ei ole jamas, lihtsalt on inimesi, kes pole olnud just kõige parema tujuga, kui nad minuga kohtunud on, seega on nad parema meelega helistanud politeisse, selmet kuulata mind lõpuni ja veenduda, et olen siin ainult headel põhjustel ja jätan nad nüüd igaveseks ajast igaveseks rahule. Muide, politseinikud on ülitoredad! Ma olen juba harjunud, et nad lehvitavad mulle, kui minust möduvad.

Inimesed lehvitavad ja teretavad üldse päris tihti. Seega olen ma öelnud tere peaaegu igale inimesele, kes minust möödunud on. Nii tore! Inimesi liigub neil tänavatel küll üsna vähe, kus ma töötan. Nagu Ihaste või Tähtvere :)

Kui ma tagasi tulen, palun kutsuge mind hästi palju nimepidi. Siin on ainult üks kohalik mees suutnud mu nime öelda nii, nagu see kõlama peab. Teistele olen ma ikka Äääneli.

Oma perekonnanime kirjutan ma ilma ää-deta. Ma loodan, et Eestis panen oma nimes ikka aa-dele täpid jälle peale:)

Kummaline on rääkida eesti keelt, kui ma olen ainuke, kes sellest aru saab. Mõned inimesed on palunud mul rääkida natuke eesti keeles ja seda on üsna kummaline teha:)

Vahva on helistada uksekella, mis kõlab nagu nohune part!

Päikest!

Hommikust õhtuni

Nii vahva on elada Facebookita! Nii tore on saada sõpradelt hoopis e-maile! Vahva! Aitäh!

Et Te teaksite, mida ma üle elan, siis alustan väikse päevaplaaniga.

• 5.59 äratus.
• Külm dušš.
• Kätekõverdused.
• Riided selga.
• Mõned head mõttevahetused toakaaslasega.
• Alla kööki, külmikust toidukarp, õun ja vesi välja, kotti, ja välisuksest välja.
• Ratas garaažist välja.
• 5 minutit sõitu hommikkusöögikohta. 2 korda oleme söönud kohalikus kohvikus, ülejäänud hommikud McDonald'sis. Mõlemas kohas on menüüs pannkoogid, kotlet või sink, omlett, röstsai ja veel palju head. Algul tundus, et sööki on liiga palju, praegu on aga magu juba veidi välja veninud ja uhke hommikusöök on elu igapäevane osa.
• Söögi ajal joonistan linnakaarte välja, et nende peale märkida maju, kus elavad lapsed.
• Täidan ka order booki (ehk raamatut, kuhu panen päeval kirja kõik kliendid ja nende tellimused)
• Loen motiveerivaid mõtteid.
• Helistan managerile.
• Hüppan ratta selga, ütlen midagi head toakaaslasele ja asun teele.
• Umbes 7.30 koputan esimese maja uksele.
• Edasi läheb päev veel kiiremalt. Teen ruttu selgeks, kus elavad lapsed ja mis kell oleks parim aeg nende peret külastada, annan endast parima, et tuppa sisse saada või vähemalt istuda emadega verandal. Saan nendega sõbraks ja näitan neile suurepäraseid raamatuid. Annan endast parima, et nad saaksid aru, kui head need raamatud on. Panen nad naerma. Jätan nad hea tujuga. Lahkun ise nende juurest veel parema tujuga.
• Lõpetan tööpäeva pärast 21.
• Lähen koju.
• Söön õhtust, räägin toakaaslase ja majaomanikuga juttu.
• Helistan managerile.
• Teen veidi paberimajandust.
• Soe dušš.
• Loen müügiteksti.
• Lähen magama.

Päevad mööduvad ülikiiresti. Sellegipoolest on mul olnud tähelepanu märgata pisiasju enda ümber. Elu on vahva!


Päikest!

Springfield, Illinois - siit ma tulen!

SalesSchool on läbi ja emotsioonid laes. Nädal aega olen igal vabal hetkel harjutanud müügiteksti või kuulanud üliedukaid ja toredaid inimesi meile suveks viimaseid nõuandeid jagamas. Olen nädal aega ärganud kell 5.59 ja jooksnud esimese asjana külma duši alla. Alles mõni aeg tagasi mõtlesin, et see on hullumeelsus, aga nüüd olen sellega juba ära harjunud ja kõik on bueno! Täna avastasin ka selle, et olen rahuliku kõndimise ära unustanud. SalesSchoolis sai harjumuseks jooksmine. Alguses polnud seda eriti tore koos raske seljakotiga teha, aga nüüd on see täiesti iseenesest mõistetav tegevus. Seljakott on muide täpselt nii raske, et kui selle ülisuure hooga selga vinnan, võtab see mind jalust veidi nõrgaks. Kõikidel teistel on siis muidugi nalja kui palju. Mul endal ka :) Seni pole mul aga pähe tulnudki, et ma ei saaks sellega hakkama. Muidugi saan!

USA on suur. Washingtonis olid 10-realised teed tavalised. Autod on võimsad, minu maitsele sobilikke väikeautosid on väga vähe. Taevas on lennukeid täis. Elumajad on suured. Palgad on suured. Walmart on ideaalne koht šoppamiseks. See on nagu Prisma, aga veel parem. Seal on kõike. Ka palju ülekaalulisi ameeriklasi. USAs on kõik suur.

Nüüd on see kindel: terve suve töötan Springfield'is ja selle ümbruses. Homme hakkame endale elukohta otsima, hetkel olen hotellis ja lähen magama.

Päikest!