Lapsepõlvemälestused

Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis esimese hooga meenub mulle ainult minu esimene mälestus. Olin siis 2,5 aastane, kui sain venna. Mäletan, et läksime isaga emale külla, kuid meid ei lastud nende juurde, sain vaid emale aknast lehvitada.

Peale selle ei meenugi midagi ega kedagi konkreetset. Lasteaias ma ei käinud, veetsin oma päevi ema ja vennaga, kui ema läks tööle, olime ka vanaemaga. Siiski-siiski, meenub, et ühel hommikul ärkasin üles, kui isa oli juba uksest väljumas, et tööle minna ja mina hakkasin nutma, sest ei tahtnud, et ta läheks. Ta lubas, et õhtul tuleb tagasi ja siis teeme midagi toredat. Ta pidas oma lubadust!

Mäletan ka seda, et esimeses klassis varastas mu klassikaaslane ühelt õpetajalt raha ja mõned tunnid hiljem leidsin raha oma pingi juurest. Andsin selle klassijuhatajale, kes arvas, et mina olengi süüdi. Õhtul sellest kodus rääkides helistas mu isa klassijuhatajale ja väitis, et mina ei ole varas. Muidugi oli tal õigus :)

Esimeses klassis sain üldse üsna palju õpetajalt pahandada, sest olin oma pinginaabriga ülijutukas. Lihtsalt kogu aeg lobisesime. Seisime mitu korda tunnis püsti, meid prooviti vist isegi eraldi pinkidesse istuma panna, aga miski ei aidanud. Väike pätt :)

Tegelikult olin ikka väga korralik õpilane. Lõpuaktusel meeldis meie õppealajuhatajale kutsuda hästi õppivad lapsed aula ette seisma ja nii ma siis seisin seal koos teistega pikas rivis. See ei tekitanud küll erilisi tundeid.

Hoopis värvikamalt on meeles meie algklasside tantsutunnid, ühel aktusel esitasime mingit lepatriinude tantsu ning jõulude ajal keerutasime vatist lumepalle käes. Tantse õppides korrutas õpetaja ikka väga hoolega: "Ära soperda!!!"

Midagi natuke piinlikku ja valusat ka... Kevadel mängisime mõnikord punasel tenniseväljakul jalkat ja ükskord sain palliga vastu nägu, nii et kogu mu nägu oli peenikest punast kivipuru täis ja nägi väga hmmmm... punane välja. Nüüdseks on see õnneks ära paranenud :) Ka hingehaavad :D

Viimasena meenub see, kuidas vahetundide ajal kogu aeg keksu ja "poiste-tüdrukute piiri" (kes teab, see teab) mängisime. Lõpuks hakkasid mu põlved valutama ja arst käskis keksumängimise ära lõpetada. Päris korralikult ma sõna siiski ei kuulanud. Nii tore oli ju!!!

Lapsepõlv oli tore aeg! Nüüd on ka muidugi tore. Võib-olla  on see selle pärast, et ma ei arva, et oleksin siiani suureks kasvanud...


Päikest