Palveränd pole kergete killast. Iga päev kõndisin 20-25 km, mõnel päeval lausa 30 km. Järjest 5-8 tundi kõndimist oleks hullumeelsus (vähemalt minu jaoks), vahepeal peab ikka puhkama ka.
Nagu ka järgnevatel piltidel on näha, ei ole caminol olles väga oluline, kus ja millises asendis puhata. Selle väikse puhkuse pidasin Bayonne'i kesklinnas botaanikaaiast üle tee müüri peal. Hiljem nägin ka silte, mis keelasid müüril istumise, aga hommikusöök maitses seal sellegipoolest hästi.
2. kõndimise päev. Ühest väiksest külast, kus oli ilmselt ainult üks pisike poekene, ostsin saia, juustu ja vorsti ning kuna ühtegi pinki ei hakanud silma, istusin küla servas lihtsalt maha ja hakkasin sööma. Teised rändurid kõndisid minust mööda ning tervitasid viisakalt. Kui mul just parasjagu suu ääreni täis polnud, tervitasin korralikule palverändurile kohaselt vastu. Selleks ajaks oli kujunenud juba harjumus hüüda igale teelolijale "Buen Camino!"
Taaskord toetasin istmiku Emakese Maa peale. Kuna caminol on heaks tavaks jätta endast märke maha, otsisin ka mina oma kotist välja musta markeri ning joonistasin ühele muidu täiesti tavalisele teetähisele oma vahva mehikese, kes sai teekonnal ka endale nime: Vigurik.
Mu õde palus mul kirja panna kõik loomad, keda tee peal kohtan. Sellest päevast sai kirja: kohvikukana. See polnud tavapärane, et kohvikus kanad ringi siblivad, kuid seda enam väga huvitav.
Ei, ma ei võta päikest. Hea näide sellest, kui mõnus puhkekoht üks sild võib olla.
Pärast pikka mäkketõusu on väga meeldiv leida mitte järjekordne kivi või meeldivam mätas, kuhu end istuma toetada, vaid lausa pink!
Tagantjärele mõeldes tundub veider, kui vähe ma seal jäätist sõin. Ilmad olid ju enamasti kuumad või vähemalt soojad. Õnneks on pildile jäänud ka üks hetk, kui end mahlajäätisega (ülihea!!!) hellitasin.
Kui hästi hoolega vaadata, siis see istumisepaus ei tekkinud lihtsalt istumise pärast, vaid pidasin väga vajalikuks ka laste liumäele Viguriku joonistada.
6. päev. See oli see päev, kui palveränd hakkas tõepoolest palverändu meenutama. Eelmistel päevadel oli maastik kõndimisesks üsna raske ja mägine, peamine mõttetegevus keerles füüsilise tegevuse ja eneseületuste ümber. 6. päeva teises pooles olid minu ümber pruunid põllud ning viinamarjaistandused, tee lookles mõnusas rütmis nende vahel ning sain lõpuks pikalt keskenduda enda mõtetele. Kõndimine oli tõeliselt meditatiivne tegevus. Mõtlesin pikalt enda perele ja sugulastele ning sõpradele - mis meid ühendab ning eristab. Praegu olen enda tutvusringkonnas ainuke, kes on Santiagosse kõndinud. Loodetavasti võtab keegi veel selle tee ette.
Kui oleksin tahtnud oma riideid hästi tolmuseks teha, siis oleks sellest diivanist olnud väga palju kasu. Mulle meeldis see aga ka lihtsalt jala toetamiseks.
Teel nägin hulgaliselt heinaristtahukaid, kuid need olid kõik hästi kõrgetes kuhilates, nii et oli täiesti võimatu nende otsa ronida. Kui lõpuks leidsin ühe ronitava risttahuka, pidasin lausa hädavajalikuks selle otsas väike puhkepaus pidada.
Näide ka väiksemast heinaristtahukast, mis oli väga osav kamuflaažimeister.
Jah, vahepeal (nii umbes-täpselt igal õhtul) oli võimalus ka voodisse pikali heita.
Enne Leon'ist lahkumist pidasin nõu kohalikuga ning sain kinnitust - ikka edasi astuda!
Tõepoolest ei meenu, mis tuju mul siin järsku peale tuli. Kõht oli tühi? Palav? Külm? Väsinud? Ei tea. Aga mis vahet sel on, kui lõpuks tuli mulle ikka meelde, kuidas naeratamine käib :)
Minu lemmikpuhkepaik! Oleksin sealt peaaegu mööda kõndinud, kuid miski minus sundis siiski peatuma. Esimesena võlus mind võrkkiik ning selle kõrval olev kassipesa kassiema ning nelja pojaga. Neist kõige õnnelikuma võtsin ka muidugi sülle. See oli selle päeva kõige ilusam hetk! Lisaks võrkkiigele oli seal ka väike varjualune, kus oli reas vähemalt 10 erinevat mahla, puuviljad, müsli, küpsised ja muu hea kraam. Kõike seda haldas umbes minuvanune noormees. Rändurite küsimustele, et kas võib võtta, vastas ta lihtsalt: "Everything is free. It's your home. You can do everything here. It's your home." Leti juures oli ka annetuskast (millele noormees absoluutselt tähelepanu ei pööranud) ning võimalus enda palverännupassi tempel lüüa (vt pilti). Tempel oli südamekujuline ning minu vaieldamatu lemmik. Paar päeva hiljem sellest paigast kaasteelistega rääkides ütles üks sakslane, et talle lähevad väga korda sellised ettevõtmised, mida tehakse südamega ning mitte ainult kasusaamise eesmärgil. Sellistel puhkudel pole tal kahju panna annetuskasti kaks korda rohkem raha, kui tema söödud puuviljad väärt oleksid.
Mõnikord olin päevasest kõndimisest nii väsinud, et ööbimiskohta jõudes tegin esimese asjana väikse uinaku. Vahepeal kestis see pool tundi, rekordajaks osutus peaaegu neli tundi. Ju oli siis seda vaja.
Mis sa arvad, et see on mõnus või??? Jalg jala ette!!!!
Sissejuhatuseks sobib hästi video, mille mõningaid repliike kordasin kõndides ka ise. "Jalg jala ette!"
Tegelikult asi muidugi nii hull polnud. Mulle tavaliselt meeldis väga kõndida ning eriti tore oli see, et mul oli hulgaliselt võimalusi enda elu ja teekond põnevamaks muuta. Ja kõik võimalused tuleb ju ometi ära kasutada :)
Üks oluline kaasasolev asi oli must marker, millega aeg-ajalt oma toredaid Vigurikke joonistasin.
Teised palverändurid olid viisakalt pinkidel, mina aga otsustasin lõunapausile loovamalt läheneda.
Palun, lubage tutvustada! Minu uued sõbrad Eesel ja Eesel. Saadan neile kindlasti ka jõulukaardi :)
Et siis oleks ikka selge, et siia oma häda ei tee. Tuleb valida mõni kobedam põõsas.
Oh jaa! Kuulus veinifontään. Ühest kraanist tuli punast veini, teisest puhast joogivett. Kraanide juures olid ka sildid:
“We are pleased to invite you to drink in moderation. If you wish to take the wine with you, you will have to buy it.”
“Pilgrim, if you wish to arrive at Santiago full of strength and vitality, have a drink of this great wine and make a toast to happiness.”
Peale veinijoomise on võimalik külastada ka veinitehast ning veinimuuseumi ning saada oma palveränduri passi tempel. Mina piirdusin vaid viimasega.
Otsisin kõikides albergue'des kitarri ning 6. päeval ma selle ka leidsin. Väga väsinud ja häälest ära, aga siiski kitarr. Nii veetsin ühe väga muusikalise õhtu.
Siin uurin, kuidas kasvab pisike beebi-viinamarjapõõsas. Nii nunnu!
Minu lemmikalbergue (sellest edaspidi pikemalt) juures elas mitu kassi. Kahjuks olid nad peaaegu kõik haiged ja lonkasid ühte kuni mitut jalga, aga vähemalt oli neil kõht täis ja koht, kus olla. Hommikul enne teeleasumist pidasin nendega väikse vestlus-mõtiskluse.
Kui jaanuaris USAs käisin, tegin seal pidevalt hüppepilte. Sest no miks mitte. Püüdsin sellega ka Hispaanias hakkama saada, aga tuleb tõdeda, et seljakotiga on ikka üsna raske hüpata. Seega rännaku jooksul tehtud piltidest on see esimene ja viimane hüppepilt.
Palveränduritel on tavaks jätta endast teele märke maha. Üheks võimaluseks on aidata kaasränduritel õiget teed leida ning teele noolekesi jätta. Oma õuduseks avastasin, et sellel noolekesel olid mõned kivid oma kohalt minema kõndinud, panin nad paika tagasi.
Nii lihtne on end õnnelikuna tunda!
Jälle üks puukallistaja!
Lugu sellest, kuidas minu väljendite hulka sattus "Ja millisest põllust me täna üle jalutame?"
Päev oli umbes lõunas, kui ühest väiksest külast välja viis mõnus kruusatee ning kui nägin kollast noolekest, mis juhatas veidi väiksemale teele, järgisin seda eeskujulikult. Pärast kilomeetripikkust kõndimist läks tee järsku väga võsaseks, kuid siiski läbitavaks. Tekkis küll väike kahtlus, kas olen ikka õigel teel, aga kuna tundus, et pikast rohust on ka teised inimesed läbi läinud, jätkasin teed. Kui oled juba 15km kõndinud, siis ei ole erilist soovi oma teekonda ilma väga kindla põhjuseta pikendada ja "igaks juhuks" tagasi minna. Pärast võsa leidsin end kiirtee kõrvalt just sellise põllu pealt. Põld oli täis valusaid okkalisi taimi, mis vahepeal saapa sisse tahtsid ronida, ning pikki kuivanud taimevarsi, mis tegid aeg-ajalt säärtele haiget. Selleks, et kiirteele jõuda ja teepervel kõndida, oleksin pidanud kraavist ja traataiast üle ronima. Olin mõttes selleks ka valmis, kui peaks selguma, et see on ainuke võimalus teisele poole teed jõuda, kus on minu päeva sihtkoht. Kaart näitas ka seda, et varsti peaks mul olema tarvis jõge ületada. Silla kohta info puudus. Samas ei tahtnud ikka veel tagasi minna. Põllu peal kõndimine muudkui kestis ja kestis. Ees hakkas paistma kraav. Kas selle põhjas on ka vesi? Ei, selle põhjas oli tee, mis viis mind täpselt sinna, kuhu oli vaja. Ilmseltgelt polnud minu valitud tee õige, kuna nägin teisi rändureid lähenemas ilusti õige tee peal kõndides. Kas oleksin pidanud siis oma kollast noolekest mitte järgima?
Eestis oli sel ajal lumi juba maas. Hispaanias pidin ma hommikul siiski mütsi pähe panema, päeval aga vahetasin oma pikad püksid lühikeste vastu ning kõik üleliigsed riided rändasid seljakotti.
See pilt on tehtud samal päeval. Lõunaks olin kõndimisest juba üsna väsinud ning justkui tellimise peale leidsin maast sõna "EI". Kuna kuuse all ööbida ma ei soovinud, sai eitusest "EDASI" ning tee võis jätkuda.
Peaaegu kõikides ööbimiskohtades oli oma külalisteraamat ning selmet kirjutada sinna traditsiooniline "Thank you so much! It was very nice to stay here!" joonistasin Viguriku ning kõrvale kirjutasin Estonia. Et Eestist ikka märk maha jätta.
Vaadake vaid, kui rõõmsaks mind sügisesed lehed tegid!
Millegipärast otsustasin siiski televiisoris vanni võtmisest hoiduda.
Püüdsin olla hästi eeskujulik ja teha täpselt nii, kuidas sildid näitavad. Ilmselt teavad ju nemad ikka paremini, milline on kõige mõistlikum kehahoid palverännakuks.
Huvitav, kas hispaanlased arvasid tõepoolest, et nad panevad tee äärde rea tühje torujuppe ja arvavad, et eestlane ei roni nende peal? Või nad pidasid juba ammu plaani, kuidas ühe punapea teed põnevamaks muuta? Ei tea, aga tänulik olen nende jubinate eest ikka.
Santiagosse jõudmisest räägin edaspidi täpsemalt, olgu vaid öeldud, et mu must marker ei jäänud ka selle suure ja punase(!) sildi juures kotti.
Viimasel kahel pildil on jäädvustatud kõnelused prügikastiga. Kell oli juba 2 või 3 öösel ja mõistus ei tahtnud enam hästi võtta. Prügikastil oli 3 sahtlit taaskasutuse eesmärgil, neist igaühe juures peaaegu loetamatuks kulunud prantsuskeelne silt, nende seast ei tuvastanud ühtki tuttavakõlalist sõna. Nii ma siis vaatlesin veidi sahtlite sisu ja püüdsin otsustada, kuhu oma kohvitops visata. Topsi ma lennukisse kaasa ei võtnud, järelikult pidin ma lõpuks siiski mingi otsuseni jõudma.
Millalgi eelmisel talvel tekkis mul mõte. Mõte minna palverännule. Ma isegi ei tea, kust see mõte tuli ja millest see alguse sai, aga see mõte ei tahtnud mind enam kuidagi maha jätta. Ainuke moodus rahulikult edasi elada oli leida võimalus selle mõtte teoks tegemiseks. Teate ju küll - inimesed jäävad kahetsema rohkem neid asju, mis tegemata on jäänud.
Vaikselt hakkasin tegema ettevalmistusi. Uurisin, mida väljend "palverännule minema" üldse tähendab, miks inimesed selle rännaku ette võtavad, hakkasin raha kõrvale panema, sõpru ja peret informeerima, reisikaaslast otsima, hispaania keelt õppima, temaatilisi reisikirju lugema, pikki jalutuskäike taas ette võtma, varustust otsima ja ostma. Püüdsin teha nii palju ettevalmistusi, kui on vaja, ja nii vähe, kui võimalik. Mulle meeldib, kui reisimisega kaasneb parajal hulgal spontaansusi ja üllatusi. Teadsin, et tee on ilusti tähistatud, teel on piisavalt toidu- ja ööbimiskohti, minu ümber on palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida, Tagantjärele julgen öelda, et mul ei jäänud midagi enne minekut tegemata, sain ilusti hakkama.
1. oktoobril kirjutasin oma reisipäevikusse nii:
"Rongis sõites sai kõik järsku selgeks. Koos minuga asus teele veel palju palverändureid. Kuidas ma aru sain? Suur seljakott, matkajalatsid, avatud meel, Camino inforaamat, vestlused stiilis "How many days do you have?" Rong oli suminat täis, mina olin vaikselt. Magasin, vaatasin aknast välja, aeg-ajalt vaatasin teistele otsa. Miks ma seda teen?
Mul on VAJA seda teha. Ma TAHAN seda teha. Ma PEAN. Ma isegi ei tea täpselt, miks. Kas alati on vaja teada, mida ma saavutada tahan, millised on minu SMART eesmärgid? Äkki piisab sellest, et ma lihtsalt PEAN? Äkki teeks sellega nüüd rahu?"
Rännaku alguspunktis kohal!!!
Õhtul Saint-Jean-Pied-de-Port'i jõudes ostsin endale palverändurite kontorist palveränduri passi ja kammkarbi, lisaks sain veel kaks hästi olulist paberit: ühel info kõikide albergue'de (ööbimisasutuste) kohta ning teisel teekonna kõrgusporfiil, mis aitab päevast teekonda planeerida.
Palveränduri pass on pabervoldik, kuhu tuleb iga päev koguda vähemalt üks tempel ning niiviisi Santiagosse kohale jõudes tõestada, et oled tõepoolest rännutee läbinud. Pass annab ka õiguse albergue'des ööbimiseks. Templeid jagatakse albergue'des, kirikutes, muuseumites, kohvikutes (mitte kõigis muidugi) ning muudes paikades, mida palverändurid läbivad.
Kammkarp on üks palverändurite ja palverännutee sümbolitest, mis tavaliselt kinnitatakse seljakoti külge. Kammkarbikujutiste ja kollaste nooltega on ka kogu tee tähistatud.
Näide kammkarbi korrektsest kasutamisest.
Oma rännakul tegin rohkelt märkmeid ja pildimaterjali on ka omajagu. Jagan oma kogemusi ja kogunenud mõtteid lahkelt ka Teiega! Järgmiste postitusteni!
Reisipäeviku pidamine oli üks mu meelistegevustest, millega lõunapausidel ja õhtutel aega sisustada.
