Ma siiani tegelikult ei tea täpselt seda koori nime, millega me Lätis Baltimaade tudengite laulupeole läksime. Kertul tuli see paremini välja. Lühendatult Maaülikooli vilistlaskooriga. Mina kui igipõline Maaülikooli vilistlane.
Vahepeal paneb mind täitsa imestama, kui toredad võivad asjad olla. Kartsin, et pikad proovid enne tõelist pidu on väga kurnavad, aga endalegi imestuseks möödus esimene päev Pärnus väga kiiresti. Terve päev oli sisustatud proovidega, kus püüdsime läbi närida end kõikidest läti-ja leedukeelsetest lauludest. Eesti viisid näisid nende kõrval kukepea. Saime hakkama!
Õhtul oli kõikidele Gaudeamusel osalevatele eestlastele organiseeritud meeleolukas programm. Kuna Eesti kava teemaks olid pulmad, siis anti kõikidele osalejatele sümboolse tähendusega sõrmus. Neiud, kes teist on teisele neiule sõrmust sõrme pannud? Mina olen! Samas kui kunagi elu jooksul peaks veel sõrmuse sõrmepanemist ette tulema, siis võtaksin küll ette mehe sõrme.
Õhtul musitseeris meile ansambel Curly Strings. Vapustav! Kuidas ma küll varem neist midagi kuulnud polnud???
Kes teist on veetnud terve öö bussis? Oli mugav? Minu lugemise järgi oli mul see öö vastu 27. juunit elus teine. Uni polnud just kõige magusam, aga üle sai elatud. Bussi tagaosa oli riidepuudel rippuvaid riideid täis, nii et viimane pikk rida oli nagu omaette magamistuba. Sinna ma end kerra tõmbasingi, turvavööaukude jubinad külgi masseerimas. Hommikul kontrollisin: sinikaid õnneks polnud.
Teine päev: hommikusöök, Eesti programmi proov, meie oma väikse seltskonna musitseerimine-improviseerimine pargis, peaaegu tunniajane jalutuskäik rahvatantsu kontserdile, avastamine, et ühistransport on meile tasuta, ülipikk rongkäigu ootamine ja kogu päeva saatev lõputu jutuvada ja naer ja laul. Ma pole ammu nii palju tänavatel laulnud kui nüüd. Pärast avatseremooniat ja natuke liiga pikka jalutuskäiku koju (ehk kooli) otsustasime Kertuga väsimusele vaatamata olla tugevad eesti murueide tütred ning tutvuda Daugavpilsi ööeluga. Isegi programm nägi seda ju ette.
Mida kujutab endast ühe Läti linna ööelu? Eks ikka seda, et kahest baarist ühe ees on eestikeelne silt, mis kutsub sisse tantsima ning ainsad pidulised on (rahvariietes) eestlased. Väga meeldiv. Rüütli tänavaga see aga siiski konkureerida ei saa.
Järgmine hommik oli raske. Ainult hommikusöögi pärast olin nõus kella 10.30 paiku ärkama. Hommikusöök oli vahva. Nagu venekeele tund: kokk ütles ilusti iga toidu juures selle venekeelse nime. Каша, бутерброд, чай, ложки. Sättisime end kaema ka Läti programmi. Muusika oli väga hea ning seda oleks võinud ohtra lätikeelse jutustamise asemel rohkem olla.
Just seetõttu meeldis mulle Eesti pulmateemaline programm rohkem: kava oli sidus, vahetekste polnud üldse, ainult tants ja trall. Parim osa kontserdist oli aga kavavälime "Mesipuu" laulmine. Mis see on, mis on selle laulu inimestele nii sügavale põue istutanud?
Tahtsime väga minna rahvatantsu Grand Concertile. Seekord mõtlesime, et oleme targemad: kasutame ühistransporti. Loomulikult see plaan ebaõnnestus, tramm oli just ära läinud ja uut polnud nii pea tulemas. Aga juba vanarahvas teadis rääkida: "Kui sa pole laulupeo ajal väsinud, teed sa midagi valesti." Rahvatants oli imeline. Eriti kiiresti pani südame põksuma muidugi Eesti tants. Vapustav!
Pärast seda pidi toimuma kõikide osalejate pidu. Istusime Kertuga maha ja jäime prallet ootama. Veidi pärast peo ametlikku algusaega võttis naine mikrofoni ja pajatas sinna midagi läti keeles. Mõned noored hakkasid end nagu liigutama, enamik ei jaganud olukorrast ööd ega mütsi. Peagi kostus mikrofoni üsna väsinud "Ok, in English too" ja saime teada, et peame suurest hallist väljuma ja võime alles poole tunni pärast tagasi minna, neil on vaja sound checki teha. Ahh? Läksime hoopis friikaid sööma. Olin selleks ajaks nii väsinud, et hea meelega oleksin hoopis magama tahtnud minna, aga no kui tihti ikka saab Valgevene piiri lähedal tantsu vihtuda ja Läti muusikat kuulata. Läksime peole, kõhud täis. Rahvas tantsis mingi diskohiti saatel. Tundmatu meloodia. Soojendasime siis samuti end veidrate liigutustega üles, püüdsime seltskonda sulanduda, nägime ära ka Läti live-bändi ja tulime tulema. Bändi asjus minu ja Kertu arvamused ühtisid: instrumentaalbändina oleksid nad päris head, aga kohe, kui solist suu lahti tegi, tundus meile, et ta võiks selle hoopis uuesti kinni panna.
Hommik. Omlett. Süüa anti üldiselt väga hästi. Ühel lõunal tõstis kokatädi isegi ahjuplaadilt ühe kanakoiva kõrvale, et selle alt anda mulle veel priskem tükk. Armas temast. Huvitav oli ka see, et ühel söögikorral oli menüüs kaste kanatükkidega. Järgmine kord kanakintsud, järgmisel korral terve kanakoib. Viimasel hommikul söödeti siis meile sisse kõik, mis neist alles oli jäänud. Munad. Kui oleksime kauemaks jäänud, oleks taldrikule potsatanud ilmselt terve kana. Nüüd enam kanu Lätis pole. Võib-olla on alles veel ainult mitte-jalad, kui me neid just esimesel päeval ära ei söönud.
Selline mõnus vahepala taimetoitlastele... Vabandust!
Pakkisime käppelt asjad ja sõitsime linna teise serva vabaõhulavale 5 tundi kestvasse proovi. Uni tahtis murda. Jäime murdmatuteks.
Proovist jäi ilmselt kõige eredamini silma üks suuremat sorti dirigent. Karm, täiust taga ajav ja autoriteetne. Veidi segadusse ajas see, kui ta karjus keset laulu midagi mikrofoni. Ma ei taibanud isegi seda, kas see oli vene, läti või leedu keeles. Iseenesest oleks väga vabalt võinud see ka eesti keel olla. Üle laulu ma poleks sellest ikka aru saanud. Ilmselt ajas mitte-vene keelt mõistvatel inimestel kõige rohkem juhtme krussi see, kui ta järsku seisma jäi ja muudkui karjus: "STOIT, STOIT, STOIT!!!!!" Kas ta nüüd tahab, et ma laulaks või vait oleks??? Sel hetkel mõistsin, kui kasulik oli kõik need 9 aastat vene keelt õppida. Ta tahtis, et ühe refrääni ajal me mitte ei õõtsutaks end muusika rütmis kaasa, vaid seisaksime ja laulaksime eriti pühalikult.
Pärast proovi saime teada, kuidas maitseb kartulispiraal (nämmmm), mängisime ägeda ja täiesti tundmatu seltskonnaga lauamängu, panime vihmast vaatamata rahvariided selga ja jäime ootele.
Lõppkontsert oli võimas. Just nende hetkede pärast olengi oma südame, hinge ja hääle andnud laulupidudele.
Ja see tagasisõit...
Terve vald oli kokku aetud,
koorilauljad kokku kutsutud,
lauljaid-pillimehi igat seltsi,
laul kestis Eesti piirini.
Reis lõppes kahe juustuburksi ja hea unega koduses voodis. Järgmisel päeval hakkasin kolimiseks valmistuma.
P.S. Kas te ikka teadsite, et Daugavpilsis ei peatuta???
Kuvatud on postitused sildiga Muusika. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Muusika. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 9. juuli 2014
laupäev, 8. veebruar 2014
Rääbis reisib!
Reisimine, see on elustiil.
Eriti hästi on sellest aru saada reisil olles. Sain endale sünnipäevaks särgi, kuhu on peale kirjutatud "The world is my comfort zone". Nii tõepoolest on. Saan aru, et mulle meeldib olla keskkonnas, mida ma ei tunne, rääkida inimestega, keda ma pole kunagi varem kohanud ning saada üllatavalt lühikese ajaga kõigega tuttavaks.
Olen hetkel Inglismaal, ühes imearmsas külakeses, ümbritsetuna huvitavatest inimestest Suurbritanniast, Portugalist, Rumeeniast, Kreekast, Poolast, Ungarist, Itaaliast, Hispaaniast ja loomulikult Eestist. Tegeleme iga päev muusikaga ning õpime tundma üksteise kultuure. Tundsin ennast siin esimesest päevast peale mugavalt. Näen, et paljude jaoks pole võõral maal olek ning võõras keeles rääkimine just kõige mugavam asi, mida teha, aga samas seda suurem on rõõm eneseületusest.
Reisimine on samas ka ohtlik. See tekitab sõltuvust. Kui külastad uut kohta, ei teki peaaegu kunagi tunnet, et nüüd on mul siin kõik ära nähtud, ma ei pea siia tagasi tulema. Vastupidi, ikka jääb midagi kogemata või jääb kripeldama uudishimu, milline oleks see koht mõnel muul aastaajal. Kui kohtud välismaalastega, siis tihti räägivad nad kohtadest, mida lihtsalt PEAB ise nägema ja kogemustest, mida ise lihtsalt PEAB kogema.
Mida rohkem ma reisin, seda suuremana ma maailma tunnetan. Kui ma olin väike, oli minu jaoks olemas lihtsalt mu kodu ja mingi tundmatu maailm selle ümber. Nüüd on olemas minu kodu ja selle ümber huvitav, värviline ning detailne maailm. Mida rohkem ma detaile avastan, seda suuremaks ja põnevamaks maailm mu ümber muutub ning seda rohkem tekib juurde kohti, kus ma veel käinud ei ole.
Ma ei kogu raha selleks, et osta endale uus tehniline vidin, palju riideid, käia igal nädalavahetusel peol.
Ma kogun raha selleks, et osta järgmine lennukipilet.
Reisimine, see on elustiil.
Päikest!
Eriti hästi on sellest aru saada reisil olles. Sain endale sünnipäevaks särgi, kuhu on peale kirjutatud "The world is my comfort zone". Nii tõepoolest on. Saan aru, et mulle meeldib olla keskkonnas, mida ma ei tunne, rääkida inimestega, keda ma pole kunagi varem kohanud ning saada üllatavalt lühikese ajaga kõigega tuttavaks.
Olen hetkel Inglismaal, ühes imearmsas külakeses, ümbritsetuna huvitavatest inimestest Suurbritanniast, Portugalist, Rumeeniast, Kreekast, Poolast, Ungarist, Itaaliast, Hispaaniast ja loomulikult Eestist. Tegeleme iga päev muusikaga ning õpime tundma üksteise kultuure. Tundsin ennast siin esimesest päevast peale mugavalt. Näen, et paljude jaoks pole võõral maal olek ning võõras keeles rääkimine just kõige mugavam asi, mida teha, aga samas seda suurem on rõõm eneseületusest.
Reisimine on samas ka ohtlik. See tekitab sõltuvust. Kui külastad uut kohta, ei teki peaaegu kunagi tunnet, et nüüd on mul siin kõik ära nähtud, ma ei pea siia tagasi tulema. Vastupidi, ikka jääb midagi kogemata või jääb kripeldama uudishimu, milline oleks see koht mõnel muul aastaajal. Kui kohtud välismaalastega, siis tihti räägivad nad kohtadest, mida lihtsalt PEAB ise nägema ja kogemustest, mida ise lihtsalt PEAB kogema.
Mida rohkem ma reisin, seda suuremana ma maailma tunnetan. Kui ma olin väike, oli minu jaoks olemas lihtsalt mu kodu ja mingi tundmatu maailm selle ümber. Nüüd on olemas minu kodu ja selle ümber huvitav, värviline ning detailne maailm. Mida rohkem ma detaile avastan, seda suuremaks ja põnevamaks maailm mu ümber muutub ning seda rohkem tekib juurde kohti, kus ma veel käinud ei ole.
Ma ei kogu raha selleks, et osta endale uus tehniline vidin, palju riideid, käia igal nädalavahetusel peol.
Ma kogun raha selleks, et osta järgmine lennukipilet.
Reisimine, see on elustiil.
Päikest!
reede, 8. november 2013
Kes elab...
metsa sees?
tulevikuta, see minevikku ei mäleta?
vees, ananassi sees?
paremini: vang või õpilane?
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (J. Liiv)
See on nii imelik, kuidas mõned laulud tuletavad meelde inimesi, sündmusi, olemisi, vestluseid, seiklusi, tujusid, tööd, enesetunnet, emotsiooni, aega. See on imelik, et mõnele inimesele kuuluks justkui mitu laulu. Üks laul meenutab seda, kui meil oli tore, teise laulu nimetasime "meie"-lauluks, kolmas meenutab aga seda, kui nutsin sama inimese pärast vihmas. Nüüd neid laule kuulates ning möödunut meenutades mõtlen, et nii ongi: aeg ja inimesed muutuvad ja mööduvad, mina oma muusikaga jään. Oleks vaid nii, et mõned inimesed jääksid koos minu ja laulude ja ajaga. Usun, et nii ongi.
Mõned tulevad, et jääda. Ja ma ei aja neid ära, ärge lootkegi!
Kes siis elab metsa sees olevas järves, kuhu on kuidagi sattunud üks ananass, kes mäletab minevikku ja elab seega ka tulevikuga, ning kelle elujärg on kindlasti parem kui vangil ja õpilasel?
Kust mina tean? :)
Päikest!
tulevikuta, see minevikku ei mäleta?
vees, ananassi sees?
paremini: vang või õpilane?
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (J. Liiv)
See on nii imelik, kuidas mõned laulud tuletavad meelde inimesi, sündmusi, olemisi, vestluseid, seiklusi, tujusid, tööd, enesetunnet, emotsiooni, aega. See on imelik, et mõnele inimesele kuuluks justkui mitu laulu. Üks laul meenutab seda, kui meil oli tore, teise laulu nimetasime "meie"-lauluks, kolmas meenutab aga seda, kui nutsin sama inimese pärast vihmas. Nüüd neid laule kuulates ning möödunut meenutades mõtlen, et nii ongi: aeg ja inimesed muutuvad ja mööduvad, mina oma muusikaga jään. Oleks vaid nii, et mõned inimesed jääksid koos minu ja laulude ja ajaga. Usun, et nii ongi.
Mõned tulevad, et jääda. Ja ma ei aja neid ära, ärge lootkegi!
Kes siis elab metsa sees olevas järves, kuhu on kuidagi sattunud üks ananass, kes mäletab minevikku ja elab seega ka tulevikuga, ning kelle elujärg on kindlasti parem kui vangil ja õpilasel?
Kust mina tean? :)
Päikest!
esmaspäev, 14. jaanuar 2013
Mina ja maailm
Elu on üsna lühike. Kui kujutada ette, et elaksin 100 aastaseks, oleks mul 1/5 juba elatud. Kui elaksin 80 aastaseks, siis oleks ainult 3/4 veel ees. Väike matemaatika.
Iga päev on elamist väärt. Kas isegi need, kui ärkad pärastlõunal, sööd midagi, vedeled teleka ja arvuti seltsis ja lähed enne järgmist päiksetõusu magama? Võib-olla.
Mida tegid täna, et tänane päev jääks meelde?
Kas saad öelda, et elasid? Või nimetagem seda pigem eksisteerimiseks?
Kas oled täna teinud midagi, mis teeks tänase päeva eriliseks?
Kas tegid täna midagi maailmale?
Kas oled teinud täna midagi iseendale? Võileiva?
Kas armastasid? Tänast päeva?
Sul on veel aega!
Iga päev on elamist väärt. Kas isegi need, kui ärkad pärastlõunal, sööd midagi, vedeled teleka ja arvuti seltsis ja lähed enne järgmist päiksetõusu magama? Võib-olla.
Mida tegid täna, et tänane päev jääks meelde?
Kas saad öelda, et elasid? Või nimetagem seda pigem eksisteerimiseks?
Kas oled täna teinud midagi, mis teeks tänase päeva eriliseks?
Kas tegid täna midagi maailmale?
Kas oled teinud täna midagi iseendale? Võileiva?
Kas armastasid? Tänast päeva?
Sul on veel aega!
Laul maailmale
Sama laul, ainult iseendale
Päikest ja armastust!!!
kolmapäev, 12. detsember 2012
Muusika
Mitte mina ei liigu muusika rütmis, vaid muusika liigutab mind.
(Sarapu, 2012)
Käisime esinemas:
Päikest!
(Sarapu, 2012)
Käisime esinemas:
Päikest!
laupäev, 4. veebruar 2012
Muusika
... on elu!
Ehk siis on tore istuda kodus ja lugeda Tõnis Mäe raamatut "Müümata naer". Veidi Eesti muusika ajalugu, häid mõtteid loomingust, klaverimängust, helidest, tekstist, elust, muusikast. Vahepeal proovin ka ise klaveriga koostööd teha ning raamatus olevaid laule mängida/laulda. Taipan, et see ei tule mul veel eriti hästi välja ning haaran kitarri järele. Veidi parem. Aga siiski on mul veel arenguruumi :)
Tore on ka kuulata miljon korda "Good Man Down".
Vahva on ka istuda jälle klaveri juurde ning panna mõned noodid paberile. Ehk siis kirjutada oma elu esimesed variatsioonid.
Lasta telefonil veidi kauem heliseda lihtsalt helina nautimiseks.
Harjutada tulevasteks esinemisteks.
Panna paberile ka mõned sõnad. Võib-olla liitub nendega kunagi ka meloodia...
Muusikalist Päikest!
Ehk siis on tore istuda kodus ja lugeda Tõnis Mäe raamatut "Müümata naer". Veidi Eesti muusika ajalugu, häid mõtteid loomingust, klaverimängust, helidest, tekstist, elust, muusikast. Vahepeal proovin ka ise klaveriga koostööd teha ning raamatus olevaid laule mängida/laulda. Taipan, et see ei tule mul veel eriti hästi välja ning haaran kitarri järele. Veidi parem. Aga siiski on mul veel arenguruumi :)
Tore on ka kuulata miljon korda "Good Man Down".
Vahva on ka istuda jälle klaveri juurde ning panna mõned noodid paberile. Ehk siis kirjutada oma elu esimesed variatsioonid.
Lasta telefonil veidi kauem heliseda lihtsalt helina nautimiseks.
Harjutada tulevasteks esinemisteks.
Panna paberile ka mõned sõnad. Võib-olla liitub nendega kunagi ka meloodia...
Muusikalist Päikest!
esmaspäev, 7. november 2011
Klaaskuulis
"Külmkapi peal klaaskuuli sees on kinni maailmake, mida keegi ei raputa." (J. Kasar) Mulle nii meeldib Kasarit tsiteerida. Raske on leida teist inimest, kes oskab öelda lihtsaid ja iseenesest mõistetavaid asju nii eriliselt. Ma olen neid küll leidnud, kuid praegu olen just Kasari lainel.
Nimelt käisime kaassotsioloogidega nädalavahetusel Tallinnas vaatamas tema ooperit "Katuselt". Etenduse põhiidee- rutiinis elav paar ja nende suhtlemisraskused- oli Kasarile omaselt kujutatud uudsena, süžeesse oli toodud kummaliselt käituv Katusemees. Usun, et iga saalisviibiva inimese jaoks oli see tegelaskuju omamoodi tähendusega. Minu jaoks peituski magusas teadmatuses ooperi võlu.
Tunnistan, et etendus jäi mulle veidi segaseks, algul mind väga häiris, et ma ei saanud aru, mis mees see Katusemees õieti oli. Nüüd järelemõeldes polegi see eriti oluline. Teatri ja üldisemalt kunsti eesmärk peakski olema inimeste mõtlemapanek, mitte kõige kandikul ette kandmine. Elu poleks nii huvitav, kui saaksin kohe kõigest aru. Palju põnevam on hiljem asjadele tähenduste väljamõtlemine.
Päikest!
Nimelt käisime kaassotsioloogidega nädalavahetusel Tallinnas vaatamas tema ooperit "Katuselt". Etenduse põhiidee- rutiinis elav paar ja nende suhtlemisraskused- oli Kasarile omaselt kujutatud uudsena, süžeesse oli toodud kummaliselt käituv Katusemees. Usun, et iga saalisviibiva inimese jaoks oli see tegelaskuju omamoodi tähendusega. Minu jaoks peituski magusas teadmatuses ooperi võlu.
Tunnistan, et etendus jäi mulle veidi segaseks, algul mind väga häiris, et ma ei saanud aru, mis mees see Katusemees õieti oli. Nüüd järelemõeldes polegi see eriti oluline. Teatri ja üldisemalt kunsti eesmärk peakski olema inimeste mõtlemapanek, mitte kõige kandikul ette kandmine. Elu poleks nii huvitav, kui saaksin kohe kõigest aru. Palju põnevam on hiljem asjadele tähenduste väljamõtlemine.
Päikest!
esmaspäev, 31. oktoober 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)