Palveränd pole kergete killast. Iga päev kõndisin 20-25 km, mõnel päeval lausa 30 km. Järjest 5-8 tundi kõndimist oleks hullumeelsus (vähemalt minu jaoks), vahepeal peab ikka puhkama ka.
Nagu ka järgnevatel piltidel on näha, ei ole caminol olles väga oluline, kus ja millises asendis puhata. Selle väikse puhkuse pidasin Bayonne'i kesklinnas botaanikaaiast üle tee müüri peal. Hiljem nägin ka silte, mis keelasid müüril istumise, aga hommikusöök maitses seal sellegipoolest hästi.
2. kõndimise päev. Ühest väiksest külast, kus oli ilmselt ainult üks pisike poekene, ostsin saia, juustu ja vorsti ning kuna ühtegi pinki ei hakanud silma, istusin küla servas lihtsalt maha ja hakkasin sööma. Teised rändurid kõndisid minust mööda ning tervitasid viisakalt. Kui mul just parasjagu suu ääreni täis polnud, tervitasin korralikule palverändurile kohaselt vastu. Selleks ajaks oli kujunenud juba harjumus hüüda igale teelolijale "Buen Camino!"
Taaskord toetasin istmiku Emakese Maa peale. Kuna caminol on heaks tavaks jätta endast märke maha, otsisin ka mina oma kotist välja musta markeri ning joonistasin ühele muidu täiesti tavalisele teetähisele oma vahva mehikese, kes sai teekonnal ka endale nime: Vigurik.
Mu õde palus mul kirja panna kõik loomad, keda tee peal kohtan. Sellest päevast sai kirja: kohvikukana. See polnud tavapärane, et kohvikus kanad ringi siblivad, kuid seda enam väga huvitav.
Ei, ma ei võta päikest. Hea näide sellest, kui mõnus puhkekoht üks sild võib olla.
Pärast pikka mäkketõusu on väga meeldiv leida mitte järjekordne kivi või meeldivam mätas, kuhu end istuma toetada, vaid lausa pink!
Tagantjärele mõeldes tundub veider, kui vähe ma seal jäätist sõin. Ilmad olid ju enamasti kuumad või vähemalt soojad. Õnneks on pildile jäänud ka üks hetk, kui end mahlajäätisega (ülihea!!!) hellitasin.
Kui hästi hoolega vaadata, siis see istumisepaus ei tekkinud lihtsalt istumise pärast, vaid pidasin väga vajalikuks ka laste liumäele Viguriku joonistada.
6. päev. See oli see päev, kui palveränd hakkas tõepoolest palverändu meenutama. Eelmistel päevadel oli maastik kõndimisesks üsna raske ja mägine, peamine mõttetegevus keerles füüsilise tegevuse ja eneseületuste ümber. 6. päeva teises pooles olid minu ümber pruunid põllud ning viinamarjaistandused, tee lookles mõnusas rütmis nende vahel ning sain lõpuks pikalt keskenduda enda mõtetele. Kõndimine oli tõeliselt meditatiivne tegevus. Mõtlesin pikalt enda perele ja sugulastele ning sõpradele - mis meid ühendab ning eristab. Praegu olen enda tutvusringkonnas ainuke, kes on Santiagosse kõndinud. Loodetavasti võtab keegi veel selle tee ette.
Kui oleksin tahtnud oma riideid hästi tolmuseks teha, siis oleks sellest diivanist olnud väga palju kasu. Mulle meeldis see aga ka lihtsalt jala toetamiseks.
Teel nägin hulgaliselt heinaristtahukaid, kuid need olid kõik hästi kõrgetes kuhilates, nii et oli täiesti võimatu nende otsa ronida. Kui lõpuks leidsin ühe ronitava risttahuka, pidasin lausa hädavajalikuks selle otsas väike puhkepaus pidada.
Näide ka väiksemast heinaristtahukast, mis oli väga osav kamuflaažimeister.
Jah, vahepeal (nii umbes-täpselt igal õhtul) oli võimalus ka voodisse pikali heita.
Enne Leon'ist lahkumist pidasin nõu kohalikuga ning sain kinnitust - ikka edasi astuda!
Tõepoolest ei meenu, mis tuju mul siin järsku peale tuli. Kõht oli tühi? Palav? Külm? Väsinud? Ei tea. Aga mis vahet sel on, kui lõpuks tuli mulle ikka meelde, kuidas naeratamine käib :)
Minu lemmikpuhkepaik! Oleksin sealt peaaegu mööda kõndinud, kuid miski minus sundis siiski peatuma. Esimesena võlus mind võrkkiik ning selle kõrval olev kassipesa kassiema ning nelja pojaga. Neist kõige õnnelikuma võtsin ka muidugi sülle. See oli selle päeva kõige ilusam hetk! Lisaks võrkkiigele oli seal ka väike varjualune, kus oli reas vähemalt 10 erinevat mahla, puuviljad, müsli, küpsised ja muu hea kraam. Kõike seda haldas umbes minuvanune noormees. Rändurite küsimustele, et kas võib võtta, vastas ta lihtsalt: "Everything is free. It's your home. You can do everything here. It's your home." Leti juures oli ka annetuskast (millele noormees absoluutselt tähelepanu ei pööranud) ning võimalus enda palverännupassi tempel lüüa (vt pilti). Tempel oli südamekujuline ning minu vaieldamatu lemmik. Paar päeva hiljem sellest paigast kaasteelistega rääkides ütles üks sakslane, et talle lähevad väga korda sellised ettevõtmised, mida tehakse südamega ning mitte ainult kasusaamise eesmärgil. Sellistel puhkudel pole tal kahju panna annetuskasti kaks korda rohkem raha, kui tema söödud puuviljad väärt oleksid.
Mõnikord olin päevasest kõndimisest nii väsinud, et ööbimiskohta jõudes tegin esimese asjana väikse uinaku. Vahepeal kestis see pool tundi, rekordajaks osutus peaaegu neli tundi. Ju oli siis seda vaja.
Mis sa arvad, et see on mõnus või??? Jalg jala ette!!!!
Sissejuhatuseks sobib hästi video, mille mõningaid repliike kordasin kõndides ka ise. "Jalg jala ette!"
Tegelikult asi muidugi nii hull polnud. Mulle tavaliselt meeldis väga kõndida ning eriti tore oli see, et mul oli hulgaliselt võimalusi enda elu ja teekond põnevamaks muuta. Ja kõik võimalused tuleb ju ometi ära kasutada :)
Üks oluline kaasasolev asi oli must marker, millega aeg-ajalt oma toredaid Vigurikke joonistasin.
Teised palverändurid olid viisakalt pinkidel, mina aga otsustasin lõunapausile loovamalt läheneda.
Palun, lubage tutvustada! Minu uued sõbrad Eesel ja Eesel. Saadan neile kindlasti ka jõulukaardi :)
Et siis oleks ikka selge, et siia oma häda ei tee. Tuleb valida mõni kobedam põõsas.
Oh jaa! Kuulus veinifontään. Ühest kraanist tuli punast veini, teisest puhast joogivett. Kraanide juures olid ka sildid:
“We are pleased to invite you to drink in moderation. If you wish to take the wine with you, you will have to buy it.”
“Pilgrim, if you wish to arrive at Santiago full of strength and vitality, have a drink of this great wine and make a toast to happiness.”
Peale veinijoomise on võimalik külastada ka veinitehast ning veinimuuseumi ning saada oma palveränduri passi tempel. Mina piirdusin vaid viimasega.
Otsisin kõikides albergue'des kitarri ning 6. päeval ma selle ka leidsin. Väga väsinud ja häälest ära, aga siiski kitarr. Nii veetsin ühe väga muusikalise õhtu.
Siin uurin, kuidas kasvab pisike beebi-viinamarjapõõsas. Nii nunnu!
Minu lemmikalbergue (sellest edaspidi pikemalt) juures elas mitu kassi. Kahjuks olid nad peaaegu kõik haiged ja lonkasid ühte kuni mitut jalga, aga vähemalt oli neil kõht täis ja koht, kus olla. Hommikul enne teeleasumist pidasin nendega väikse vestlus-mõtiskluse.
Kui jaanuaris USAs käisin, tegin seal pidevalt hüppepilte. Sest no miks mitte. Püüdsin sellega ka Hispaanias hakkama saada, aga tuleb tõdeda, et seljakotiga on ikka üsna raske hüpata. Seega rännaku jooksul tehtud piltidest on see esimene ja viimane hüppepilt.
Palveränduritel on tavaks jätta endast teele märke maha. Üheks võimaluseks on aidata kaasränduritel õiget teed leida ning teele noolekesi jätta. Oma õuduseks avastasin, et sellel noolekesel olid mõned kivid oma kohalt minema kõndinud, panin nad paika tagasi.
Nii lihtne on end õnnelikuna tunda!
Jälle üks puukallistaja!
Lugu sellest, kuidas minu väljendite hulka sattus "Ja millisest põllust me täna üle jalutame?"
Päev oli umbes lõunas, kui ühest väiksest külast välja viis mõnus kruusatee ning kui nägin kollast noolekest, mis juhatas veidi väiksemale teele, järgisin seda eeskujulikult. Pärast kilomeetripikkust kõndimist läks tee järsku väga võsaseks, kuid siiski läbitavaks. Tekkis küll väike kahtlus, kas olen ikka õigel teel, aga kuna tundus, et pikast rohust on ka teised inimesed läbi läinud, jätkasin teed. Kui oled juba 15km kõndinud, siis ei ole erilist soovi oma teekonda ilma väga kindla põhjuseta pikendada ja "igaks juhuks" tagasi minna. Pärast võsa leidsin end kiirtee kõrvalt just sellise põllu pealt. Põld oli täis valusaid okkalisi taimi, mis vahepeal saapa sisse tahtsid ronida, ning pikki kuivanud taimevarsi, mis tegid aeg-ajalt säärtele haiget. Selleks, et kiirteele jõuda ja teepervel kõndida, oleksin pidanud kraavist ja traataiast üle ronima. Olin mõttes selleks ka valmis, kui peaks selguma, et see on ainuke võimalus teisele poole teed jõuda, kus on minu päeva sihtkoht. Kaart näitas ka seda, et varsti peaks mul olema tarvis jõge ületada. Silla kohta info puudus. Samas ei tahtnud ikka veel tagasi minna. Põllu peal kõndimine muudkui kestis ja kestis. Ees hakkas paistma kraav. Kas selle põhjas on ka vesi? Ei, selle põhjas oli tee, mis viis mind täpselt sinna, kuhu oli vaja. Ilmseltgelt polnud minu valitud tee õige, kuna nägin teisi rändureid lähenemas ilusti õige tee peal kõndides. Kas oleksin pidanud siis oma kollast noolekest mitte järgima?
Eestis oli sel ajal lumi juba maas. Hispaanias pidin ma hommikul siiski mütsi pähe panema, päeval aga vahetasin oma pikad püksid lühikeste vastu ning kõik üleliigsed riided rändasid seljakotti.
See pilt on tehtud samal päeval. Lõunaks olin kõndimisest juba üsna väsinud ning justkui tellimise peale leidsin maast sõna "EI". Kuna kuuse all ööbida ma ei soovinud, sai eitusest "EDASI" ning tee võis jätkuda.
Peaaegu kõikides ööbimiskohtades oli oma külalisteraamat ning selmet kirjutada sinna traditsiooniline "Thank you so much! It was very nice to stay here!" joonistasin Viguriku ning kõrvale kirjutasin Estonia. Et Eestist ikka märk maha jätta.
Vaadake vaid, kui rõõmsaks mind sügisesed lehed tegid!
Millegipärast otsustasin siiski televiisoris vanni võtmisest hoiduda.
Püüdsin olla hästi eeskujulik ja teha täpselt nii, kuidas sildid näitavad. Ilmselt teavad ju nemad ikka paremini, milline on kõige mõistlikum kehahoid palverännakuks.
Huvitav, kas hispaanlased arvasid tõepoolest, et nad panevad tee äärde rea tühje torujuppe ja arvavad, et eestlane ei roni nende peal? Või nad pidasid juba ammu plaani, kuidas ühe punapea teed põnevamaks muuta? Ei tea, aga tänulik olen nende jubinate eest ikka.
Santiagosse jõudmisest räägin edaspidi täpsemalt, olgu vaid öeldud, et mu must marker ei jäänud ka selle suure ja punase(!) sildi juures kotti.
Viimasel kahel pildil on jäädvustatud kõnelused prügikastiga. Kell oli juba 2 või 3 öösel ja mõistus ei tahtnud enam hästi võtta. Prügikastil oli 3 sahtlit taaskasutuse eesmärgil, neist igaühe juures peaaegu loetamatuks kulunud prantsuskeelne silt, nende seast ei tuvastanud ühtki tuttavakõlalist sõna. Nii ma siis vaatlesin veidi sahtlite sisu ja püüdsin otsustada, kuhu oma kohvitops visata. Topsi ma lennukisse kaasa ei võtnud, järelikult pidin ma lõpuks siiski mingi otsuseni jõudma.
Millalgi eelmisel talvel tekkis mul mõte. Mõte minna palverännule. Ma isegi ei tea, kust see mõte tuli ja millest see alguse sai, aga see mõte ei tahtnud mind enam kuidagi maha jätta. Ainuke moodus rahulikult edasi elada oli leida võimalus selle mõtte teoks tegemiseks. Teate ju küll - inimesed jäävad kahetsema rohkem neid asju, mis tegemata on jäänud.
Vaikselt hakkasin tegema ettevalmistusi. Uurisin, mida väljend "palverännule minema" üldse tähendab, miks inimesed selle rännaku ette võtavad, hakkasin raha kõrvale panema, sõpru ja peret informeerima, reisikaaslast otsima, hispaania keelt õppima, temaatilisi reisikirju lugema, pikki jalutuskäike taas ette võtma, varustust otsima ja ostma. Püüdsin teha nii palju ettevalmistusi, kui on vaja, ja nii vähe, kui võimalik. Mulle meeldib, kui reisimisega kaasneb parajal hulgal spontaansusi ja üllatusi. Teadsin, et tee on ilusti tähistatud, teel on piisavalt toidu- ja ööbimiskohti, minu ümber on palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida, Tagantjärele julgen öelda, et mul ei jäänud midagi enne minekut tegemata, sain ilusti hakkama.
1. oktoobril kirjutasin oma reisipäevikusse nii:
"Rongis sõites sai kõik järsku selgeks. Koos minuga asus teele veel palju palverändureid. Kuidas ma aru sain? Suur seljakott, matkajalatsid, avatud meel, Camino inforaamat, vestlused stiilis "How many days do you have?" Rong oli suminat täis, mina olin vaikselt. Magasin, vaatasin aknast välja, aeg-ajalt vaatasin teistele otsa. Miks ma seda teen?
Mul on VAJA seda teha. Ma TAHAN seda teha. Ma PEAN. Ma isegi ei tea täpselt, miks. Kas alati on vaja teada, mida ma saavutada tahan, millised on minu SMART eesmärgid? Äkki piisab sellest, et ma lihtsalt PEAN? Äkki teeks sellega nüüd rahu?"
Rännaku alguspunktis kohal!!!
Õhtul Saint-Jean-Pied-de-Port'i jõudes ostsin endale palverändurite kontorist palveränduri passi ja kammkarbi, lisaks sain veel kaks hästi olulist paberit: ühel info kõikide albergue'de (ööbimisasutuste) kohta ning teisel teekonna kõrgusporfiil, mis aitab päevast teekonda planeerida.
Palveränduri pass on pabervoldik, kuhu tuleb iga päev koguda vähemalt üks tempel ning niiviisi Santiagosse kohale jõudes tõestada, et oled tõepoolest rännutee läbinud. Pass annab ka õiguse albergue'des ööbimiseks. Templeid jagatakse albergue'des, kirikutes, muuseumites, kohvikutes (mitte kõigis muidugi) ning muudes paikades, mida palverändurid läbivad.
Kammkarp on üks palverändurite ja palverännutee sümbolitest, mis tavaliselt kinnitatakse seljakoti külge. Kammkarbikujutiste ja kollaste nooltega on ka kogu tee tähistatud.
Näide kammkarbi korrektsest kasutamisest.
Oma rännakul tegin rohkelt märkmeid ja pildimaterjali on ka omajagu. Jagan oma kogemusi ja kogunenud mõtteid lahkelt ka Teiega! Järgmiste postitusteni!
Reisipäeviku pidamine oli üks mu meelistegevustest, millega lõunapausidel ja õhtutel aega sisustada.
Kui sul pole suvel jalad märjad, mudased, mullased, porised või liivased,
kui su kehal pole korraga vähemalt 20 sääsehammustust,
kui sa ei vaata aeg-ajalt päiksetõusu ja -loojangut,
kui sa ei söö suvel päevas vähemalt 3 jäätist,
kui sa pole suvel kordagi põlvini mudane,
kui sa ei korja ise heina, mida teetassis leotada,
kui sul pole aeg-ajalt rõõmupisarad silmis,
kui sul pole pärast marjade korjamist ja söömist näpud sini-punakirjud,
kui sul pole mõnikord kassikarvad ninas,
kui su tee pole täis seiklusi,
kui tead reisil kogu aeg täpselt, mis järgmisena toimuma hakkab,
See suvi jääb kindlasti meelde paljude seikade pärast. Olude sunnil ja asjaolude kokkulangemisel külastasin ka nii mõndagi kuivkäimlat. Tavaliselt on need külastused pigem ebameeldivad. Ämblikuvõrgud, pinnud tagumikus, "huvitavad" odüürid, öösel üle hoovi seiklemine, auk põrandas ja sellele (pimedas) pihtasaamine, helesinised unistused kätepesust, teate isegi ju. Aga... Mõni käimla on elus ilusam kui teine. Nii tekkis mõte ka oma meeldivad külastused kirja panna ja teiega jagada. Ega ma siis kade ei ole, et head kraami ainult endale hoian. Meeldivat lugemist!
Koht number 1
Sõbranna suvila käimla.
Käimla asub elumajas, nii et mööda hoovi ringi
seiklema ei pea. Samas eluruumidest on see ka piisavalt kaugel, et
spetsiifilised lõhnad vabal ajal naljalt ninna ei satu. Valgus on ilusti olemas ning seda
ei tule ka karta, et pea kuskile ämblikuvõrku satub. Imeline! Kemmergu seinad
on meeldivates kollastes-oranžides toonides, ruumi nurgas ilutseb kunstlill
ning seinal pakub silmailu maal. Kohe näha, et sõbranna ema on püüdnud seda
ruumikest õdusaks ja hubaseks muuta. See on ka õnnestunud!
Koht number 2
Sõprade pulmapaiga wc nr 4
WC-ks (water closet) seda paika küll nimetada
ei saa, aga see on ka paiga ainuke miinus. Pisike onnike on meisterdatud
spetsiaalselt pulmapäevaks. Väljast näeb see välja nagu tavaline puuriit, ümber
nurga on aga ilus lilleline kardin, ukse juures vastavalt vajadusele pööratav
silt (Uks kinni, uks lahti), sees on meeldivalt ruumi käekoti ja pleedi
hoiustamiseks. Öösel annab valgust laes rippuv latern ning hubasust lisavad ka
küünlad. Ääretult romantiline.
Ainuke käimla, millest mõistsin ka pilti teha.
Koht number 3
Vormsi Rumpo Mäe talu punane majakene
Majaproua ütleb, et peamajas on veega tualett
ka, aga kes ikka nii kaugele viitsib kõndida, kui kaks sammu saunamajast (meie
ööbimiskohast) eemal on kahekohaline kuivkäimla. Kuna ta on nii armas ja
punane, siis pole mingit vajadust teda kuskile kaugustesse ära peita, ta sobib
hoovis kasvavate lillede ja puude-põõsastega väga hästi kokku. Uuristused ustel näitavad ka, kumba kabiini on
oodatud mehed, kumba naised. Valgustus on ilusti olemas, oodatud käimlahaisu ei
ole ega tule, kuna augu kõrval on kastike saepuruga. Suurepärane ja samas
lihtne viis puhtuse hoidmiseks.
Koht number 4
Leigo talu metsatualett (see on küll sohitegemine, aga anname siiski andeks)
WC-märkide järgi orienteerudes ootan, et leian
eest hütid, mis ei suuda otsustada, kummale poole ümber kukkuda, ja hingematva
haisu, aga selle asemel leian eest rivi kabiinidega, mille sees on… valged
tualettpotid. Veega ja puha (ma rääkisin ju, sohitegemine). Samasugused, nagu Sul tõenäoliselt kodus on. Need
on aga metsas. Nende vastas on rivi aiavoolikute ja kraanidega, kus saab ka
käed puhtaks pesta. Iga kraani all on ka lilleline ämber, mille põhjas on
auguke. Vesi voolab küll otse maha, aga sellest pole ju hullu, see on ainult
vesi. (WC-potid on õnneks torustikuga ühendatud, sealt tulevat kraami metsa
meie silme alla siiski ei ladustata.)
Kõik need kohad olid meeldivaks üllatuseks ning jätsid mulje, et neid on tehtud südamega.
"Sina oma 100 ametiga!" hüüdis mu sõbranna, kui nägi mind nädalapäevad tagasi Cinamonis pileteid kontrollimas. Mis teha, kes siis ikka puhkuse ajal puhkab, eksole. Lisakopikas kulub igal juhul marjaks ära. Nii ma siis hoiangi terve suvel GoWorkaBit'i lehel (vaata SIIA) silma peal, et haarata endale sealt mõnusaid tööampse. Väga armas nimi minu meelest lühiajalisele tööle: tööamps. Minu esimesest ampsust (öisest inventuurist) saab lugeda SIIT.
Mis mulle kinos töötades silma jäi?
Mulle meeldib vahelduseks teha tööd, mida ei saa koju kaasa võtta. Lähed kohale, paned särgi selga, teed oma töö ära, võtad särgi seljast ja lähed koju. Valmis!
Inimesed on väga sõbralikud. Jah, ega kõik mulle tere ja aitäh muidugi ei öelnud, aga olin ennast ette valmistanud ka selleks, et pean pahurate klientidega hakkama saama ja nende muredele ja kaebustele lahendusi leidma, et ma ei saa oma ülesannetega hakkama ja see tekitab pahameelt. Nojah, päris alguses tundus olevat nii palju asju, mida peab jälgima ja tegema, kui inimesi saali lasen. Nii ei julge lubada, et selle sagimise keskel suutsin ma isegi kõikidele inimestele tere öelda. Vabandust! Meeldiv oli see, et kõige agaramad ja valjuhäälsemad teretajad olid lapsed. Täiskasvanutele võib ka viisakuse eest pai teha, aga mis juhtub vahepeal teismelistega?
Piletikontrollis töötamine on nagu auto juhtimine. Alguses oli ainuüksi liiklusmärkide ja kaasliiklejate sümbioos liialt keeruline, rääkimata siis õigel ajal käigu vahetamisest, praegu võiksin aga samal ajal ka lõunat süüa, pressikonverentsi anda ja habet ajada. Muidugi tingimusel, et keegi oleks mu pressikast huvitatud ja mul oleks habe, mida ajada. Tüki šokolaadi, mida kaasreisijana pakud, võtan aga meeleldi vastu, sealjuures kraavi sõitmata. Nii said ka piletikontrollis vajalikud töövõtted päris kiiresti selgeks ning kui esimesel päeval tegin lihtsalt seda, mida mulle öeldi, siis teisel päeval suutsin ka ise initsiatiivi üles võtta ja vajalikud toimingud ise välja mõelda ja süsteemist aru saada.
Kinos töötavad inimesed on lahedad! Nad töötavad minuti, lausa sekundi täpsusega. Kui saali laskmiseni on aega 48 sekundit, siis see on 48 sekundit, mitte +/- 2 minutit, nagu kõikide oma muude tegemistega harjunud olen. Sellist täpsust oli tore jälgida ja sellest osa saada. Kahjuks oli aeg-ajalt kuulda seda, et nad ei ole oma tööga rahul. Väike palk, rutiinne töö, arenguvõimalusi ja väljakutseid väga pole (tõe huvides tuleb siiski mainida, et klienditeenindajast on täiesti võimalik ennast ka kontorisse üles töötada). Või noh, aeg-ajalt tuleb ennast ikkagi ribadeks rabeleda, kui on pikad järjekorrad ja palju tegemisi, samas ootasime aga aeg-ajalt ka tagaruumis kannatamatult minuteid lugedes, millal saaks ometi midagi teha. Tore oli jälgida, et noored inimesed tahavad ikka tööd teha. Edu neile!
Popcornil ja selle peale raputataval imepulbril on ilmselt tiivad. Mis muu põhjus saab olla sellel, et pärast iga filmi saali koristama minnes pühkisin ühelt kuni paljudelt toolidelt maitseainepulbrit maha ning vahepeal ei tahtnud mahakukkunud popcorn kühvlile ära mahtuda. Kallis kinokülastaja! Kui sul juhtub sedasorti õnnetus, siis palun ära pühi seda kraami toolide alla. Palun!
Kaks tööpäeva olid väga põnevad. Ilmselt on mu järgmine kinokülastus veidi teistsugune, kui tean, mis toimub tagaruumides, töötajate ekraanidel ja nendel hetkedel, kui külastajad lasevad end filmidel teistesse reaalsustesse kanda.
Tartu mees otsib naist 53...... (toimetusel telefoninumber teadmata, ei pidanud vajalikuks meelde jätta, veel vähem üles kirjutada, veel vähem ühendust võtta)
Mis just juhtus? Kuhu ma peale sattusin?
Jutusaade Kanal 12.
Lubage, ma kirjeldan, mis toimub. Eetris on (liiga) hoolitsetud välimusega naine, kes istub diivanil ning tema ees on arvuti. Alguses ei ütle ta tükk aega mitte midagi, eetris on vaid muusika. Lõpuks muusika vaikib, naine vaatab vaheldumisi oma küüsi ning kaamerat ning ütleb ilma igasuguse entusiasmita tervitussõnad, väidab, et igatses kõiki niiiiiiiiii väga. Kas teie ka igatsesite? Edasi palub ta vaatajatel teada anda, kas neile meeldib Prodigy. Ilma pikema jututa paneb ta uue laulu mängima. Vahepeal ilmub ekraanile eespool mainitud tutvumiskuulutus. Muusika ajal vestleb ta kaamera taga olevate inimestega, toimetab miskit arvutis, laulu lõppedes vabandab oma ehmatuse pärast, ülemus astus vahepeal tuppa sisse. Ta paistab olevat pettunud, ei, ta on päriselt pettunud, et vaatajad ei anna teada, kas neile meeldib Prodigy või mitte. Oma pettumust väljendab ta pärast iga laulu. Kogu see krempel jätab väga ebakvaliteetse mulje, pilt on udune, aeg-ajalt ilmuvad kaadrisse teiste inimeste käed või ninad, heli on halb, saate formaat täiesti arusaamatu. Alguses mõtlesin, et naine istub kuskil ööklubi nurgadiivanil.
Ekraanile on ilmunud tekst: "Diana t2na kuidai eriti kaunis?" Diana (see on siis saatejuhi nimi) vastab: "Aitäh! Olen jah! Kas ma siis muidu ei olegi kaunis?"
Olen täiesti nõutu. Mida ma just vaatasin??? Miks inimesed sellist asja vaatavad? Miks see eetris on? See on halb, kahjuks mitte nii halb, et see oleks lausa hea.
Telekava näitab, et see õudus saab läbi kell 5 hommikul. No appi!
Vahepeal ma mõtlen, mis mul viga on, miks ma kiusan ennast selliste jubedustega. Miks ma ei loe väärtkirjandust, miks ma ei mõtle häid mõtteid, miks ma ei korista, miks ma ei tee tööd, miks ma ei kirjuta luulet, miks ma ei kirjuta mõnele sõbrale, miks ma ei süga kassi, miks ma ei tee midagi normaalset ja head, miks ma kiusan ennast?
Uudishimu? Jah, vahepeal küsin endalt midagi halba nähes: kui halb see ikka olla saab? Saab. Väga halb saab olla.
Huvitav, kas Tartu mees leidis endale naise?
Äkki võiks saatesse selle postituse aadressi saata? :)
Jalutasin ükskord pargis. Möödusin ühest mehest, kes istus pargipingil. Meie pilgud ei kohtunud, ta oli minu jaoks lihtsalt üks kaaslinlane, mina ilmselt tema jaoks samuti. Jalutasin edasi, ostsin võileiva ning asusin tagasiteele. Kõndisin tagasi täpselt sama teed mööda. Mees istus ikka sama pingi peal. Seekord meie pilgud kohtusid. Ta ütles, peaaegu hüüdis:
"Proua, te juba kõndisite mööda seda teed!"
Sel hetkel oleksin tahtnud nii palju öelda. Oleksin tahtnud öelda, et...
Jah, tõepoolest, ma kõndisin siin.
Te olete nii tähelepanelik!
Mis see on, mis paneb teid niimoodi naisele järele hüüdma?
Ja siis???
Kas siin on mingi piirang, mitu korda võib ühte teed kasutada?
Ja teie istute ikka veel sellel pingil!
Jaa, see on kõige lühem tee võileivakohvikuni ja tagasi.
Kas te jälgite terve päeva siin inimesi?
Kas siit käib palju inimesi edasi-tagasi mööda?
Kõige rohkem hämmastas mind aga see: "Proua!"
Mina? Ja proua?
Nende pükstega? Sellise olekuga?
Päriselt?
Või nägi ta minus mingit sisemist ilu ja elu?
Või on ta sellest põlvkonnast ja keskkonnast, kus on viisakas naisi vanusest ja olekust ja perekonnaseisust hoolimata prouatada?
Või jätsin ma talle tõesti nii väärika mulje?
Või tahtis ta olla lihtsalt viisakas?
Või oli see esimene sõna, mis talle meelde tuli?
Aga siiski. Proua???
Oleksin tahtnud talle nii palju öelda, aga ma ei teinud seda.
