Tegin natuke nalja. Ja head.

Miks just jäine vesi? See imiteerib seda tunnet, kui inimene ei saa oma lihaseid liigutada ning vaevleb krampide käes. Võin öelda, et see tunne on väga vastik ning loodan väga, et keegi Teie seast ei peaks kunagi seda päriselt tundma.

Päikest!

Kuidas Anneli püüab mõista, mida on vaja teha enne 600 meetrini jõudmist

Viimasel ajal on elu teinud päris mitu huvitavat pööret. Käisin näiteks langevarjuhüppe koolitusel. Ma ei hakka siia tooma kõiki neid asju, mida on vaja kontrollida ja teha, kui ma hüppan lennukist alla. Enne koolitust arvasin, et lihtsalt hüppan välja, karjun natuke, siis vari avaneb ja naudin vaadet. Ja kui olen maale juba piisavalt lähedal, siis vaatan, et ma kuidagi maandutud ka saan. Lihtne! Nüüd hakkan juba kartma, kas ma üldse jõuan midagi muud nautida, kui ma pean kontrollima must miljon ja üks asja, enne kui saan tunnistada, kas mu vari lendab või on vaja käiku lükata plaan B. Varuvari. Ütelge seda sõna 10 korda järjest :)

Õhku pole veel saanud. Sain hoopis Roiu noortekeskuse noorootöötajaks-juhatajaks. Kui te nüüd küsite, kuidas ma sinna sain, siis vastan nõnda, et tegin enne seda palju vabatahtlikku tööd (eriti suured tänusõnad Lille Majale ja DD Akadeemiale minu elu rikastamise eest), omandasin väärtuslikke kogemusi ning jätsin inimestele hea ja asjaliku mulje. Eks nüüd vaatame, kuidas ma uue ja põneva tööga hakkama saan, igal juhul täna vallavanema ja sotsiaalnõunikuga läks tutvumine ja nõupidamine hästi :)

Enne noortekeskusesse tööle minekut proovin kätt maleva rühmajuhina. No meeldib juhtida :) Olen noortega 2 päeva koos olnud ning mulle tundub, et õpin isegi rohkem kui nemad. Õnneks meil pole mingi maasikakorjamise malev (mis kahtlemata on ka tore), vaid tegeleme turunduse ja ürituse korraldamisega. Malevlastega koos olemine on näidanud, et mulle ikka väga meeldib noortega tegeleda.

Vahepeal käisin ka koolitajate koolitusel. Koolitajaks õppimise koolitus. Train the Trainers. Sealt ära tulles olin väga särtsu täis ja tahtsin kohe kogu maailma ära koolitada. Nüüdseks olen veidi rahunenud ning hakkan pigem väikeste ampsudega seda kirjut maailma harima. Can't wait!

Varsti on 1. september. Oleks ju jube vahva, kui ma nüüd oma 4. aastal lõpuks ka avaaktusele jõuaksin, aga ma ei panustaks sellele liialt palju. Tüüpiline mina: võtan endale liiga palju ülesandeid. Mis seal siis ära ei ole: täika korraldamine, töötoa läbiviimine, malevarühma kantseldamine, perega pidulikku lauda istumine, sõbrannadega kooli taasalguse tähistamine. Jõuab küll!

Olge mõnusad ja muhedad!
Päikest!