Ei tea, kas nutta või naerda

Kui oled unustanud m-parkimise teha, kuid avastad auto juurde jõudes, et trahvi polegi tehtud.

Kui saad pärast 3-tunnist kinnihoidmist lõpuks pissile minna, sest kell 12.30-16.00 ei tohi tualetis käimiseks poodi kinni panna. Kurat!

Kui tööpäeva hommikul avastad, et õues on mürts ja pauk ja pladin. Täpselt selline kuudisistumise ilm. Vahepeal saab Zeus ikka mu graafikule pihta ka.

Kui sul on 12-tunnine tööpäev (laupäeval) ning mees saadab pildi imeheast söögist, mida ta viimased tund aega meisterdanud on ja mis sind õhtul koju jõudes auravana (loodetavasti) ootab. Milleks elada stereotüübi järgi, et mees on tööl ja naine kokkab ja toimetab kodus?

Kui Kaubamaja siseraadios on uus laul. Kui oled harjunud paarikümmet laulu kuulama päevas vähemalt 4 korda, siis on päris tore ju kuulda ka midagi uut.

Mina: "Nägin naist, kellel oli MUUMIDEGA rahakott!
Sõbranna (minust aasta vanem): "Oooooo, kui tuuuus!!! :) :) :) aitäh jagamast! :)"

K: "Mida sa sellest tööst õppisid?"
V: "Et ma ei taha enam kunagi sellist tööd teha."

"Nad on küll konkurendid, aga mul on ikka neist kahju."

Kui sa lõpuks ometi enam-vähem tead, mida oma eluga peale hakata ja leidsid ühe koolituse, millest sulle päris palju kasu peaks olema ja mis ajaliselt peaks ka sobima ja tasuta ka veel ja puha ja kõik on muidu hästi... aga... see on venekeelne. Tšort pabari požalusta!

Bonus material!
Ostsin endale uue arvuti, kuna vana on noh, pehmelt öeldes vana ja hädine. Kuigi maailma kõige ägedamate kleepsudega. Tulen siis uue arvutiga uhkelt koju ja hakkan seadistama ja jõuan juba kokku leppida, mis keeles me omavahel suhtlema hakkame jne ja siis järsku... ta ei tööta! Jah, ma laadisin aku täis ja lülitasin sisse ja välja ja sisse ja välja ja sisse, aga no lihtsalt ei tööta enam. Ma ostan arvuti, et see siis remonti viia.
Elukaaslane: "Mina oleksin juba surnud, kui mul oleks uus arvuti ja ma ei saaks seda kasutada."
Mina: "Ma olen selle surma juba ära surnud."


Päikest!

Teine saal, palun!

"Sina oma 100 ametiga!" hüüdis mu sõbranna, kui nägi mind nädalapäevad tagasi Cinamonis pileteid kontrollimas. Mis teha, kes siis ikka puhkuse ajal puhkab, eksole. Lisakopikas kulub igal juhul marjaks ära. Nii ma siis hoiangi terve suvel GoWorkaBit'i lehel (vaata SIIA) silma peal, et haarata endale sealt mõnusaid tööampse. Väga armas nimi minu meelest lühiajalisele tööle: tööamps. Minu esimesest ampsust (öisest inventuurist) saab lugeda SIIT.

Mis mulle kinos töötades silma jäi?
   Mulle meeldib vahelduseks teha tööd, mida ei saa koju kaasa võtta. Lähed kohale, paned särgi selga, teed oma töö ära, võtad särgi seljast ja lähed koju. Valmis!
   Inimesed on väga sõbralikud. Jah, ega kõik mulle tere ja aitäh muidugi ei öelnud, aga olin ennast ette valmistanud ka selleks, et pean pahurate klientidega hakkama saama ja nende muredele ja kaebustele lahendusi leidma, et ma ei saa oma ülesannetega hakkama ja see tekitab pahameelt. Nojah, päris alguses tundus olevat nii palju asju, mida peab jälgima ja tegema, kui inimesi saali lasen. Nii ei julge lubada, et selle sagimise keskel suutsin ma isegi kõikidele inimestele tere öelda. Vabandust! Meeldiv oli see, et kõige agaramad ja valjuhäälsemad teretajad olid lapsed. Täiskasvanutele võib ka viisakuse eest pai teha, aga mis juhtub vahepeal teismelistega?
   Piletikontrollis töötamine on nagu auto juhtimine. Alguses oli ainuüksi liiklusmärkide ja kaasliiklejate sümbioos liialt keeruline, rääkimata siis õigel ajal käigu vahetamisest, praegu võiksin aga samal ajal ka lõunat süüa, pressikonverentsi anda ja habet ajada. Muidugi tingimusel, et keegi oleks mu pressikast huvitatud ja mul oleks habe, mida ajada. Tüki šokolaadi, mida kaasreisijana pakud, võtan aga meeleldi vastu, sealjuures kraavi sõitmata. Nii said ka piletikontrollis vajalikud töövõtted päris kiiresti selgeks ning kui esimesel päeval tegin lihtsalt seda, mida mulle öeldi, siis teisel päeval suutsin ka ise initsiatiivi üles võtta ja vajalikud toimingud ise välja mõelda ja süsteemist aru saada.
   Kinos töötavad inimesed on lahedad! Nad töötavad minuti, lausa sekundi täpsusega. Kui saali laskmiseni on aega 48 sekundit, siis see on 48 sekundit, mitte +/- 2 minutit, nagu kõikide oma muude tegemistega harjunud olen. Sellist täpsust oli tore jälgida ja sellest osa saada. Kahjuks oli aeg-ajalt kuulda seda, et nad ei ole oma tööga rahul. Väike palk, rutiinne töö, arenguvõimalusi ja väljakutseid väga pole (tõe huvides tuleb siiski mainida, et klienditeenindajast on täiesti võimalik ennast ka kontorisse üles töötada). Või noh, aeg-ajalt tuleb ennast ikkagi ribadeks rabeleda, kui on pikad järjekorrad ja palju tegemisi, samas ootasime aga aeg-ajalt ka tagaruumis kannatamatult minuteid lugedes, millal saaks ometi midagi teha. Tore oli jälgida, et noored inimesed tahavad ikka tööd teha. Edu neile!
   Popcornil ja selle peale raputataval imepulbril on ilmselt tiivad. Mis muu põhjus saab olla sellel, et pärast iga filmi saali koristama minnes pühkisin ühelt kuni paljudelt toolidelt maitseainepulbrit maha ning vahepeal ei tahtnud mahakukkunud popcorn kühvlile ära mahtuda. Kallis kinokülastaja! Kui sul juhtub sedasorti õnnetus, siis palun ära pühi seda kraami toolide alla. Palun!

Kaks tööpäeva olid väga põnevad. Ilmselt on mu järgmine kinokülastus veidi teistsugune, kui tean, mis toimub tagaruumides, töötajate ekraanidel ja nendel hetkedel, kui külastajad lasevad end filmidel teistesse reaalsustesse kanda.

Jõudu ja päikest!

Aga äkki hakkaks tegevusliidriks?

Arvamusliider: tuntud ühiskonnategelane (poliitik, kultuuriinimene vms.), kelle seisukohavõtud kujundavad avalikku arvamust. 

(Eesti keele seletav sõnaraamat)

Arvamus vajalik, aga ainult arvamine ei lahenda probleeme ega tee ei meid ega meie keskkonda paremaks. 

Kes võiks olla tegevusliider?

Minu silmis ei pea olema tegevusliider tuntud ühiskonnategelane, kelle toimetamised kujundavad avalikku tegevust. Avalik tegevus, see kõlab nagu "kõik teevad", aga samas ei tee tegelikult mitte keegi midagi ära. 

Tegevusliider võib olla oma perekonnas, töökohas, kogukonnas. Ta on inimene, kes peale probleemi märkamise ja sellele tähelepanu pööramise ka reaalselt teeb midagi selle lahendamiseks, andes oma tegevusega ka teistele eeskuju ja innustust. Tegutsedes ei peaks me mõtlema niivõrd takistuste peale, vaid võimalustele, kuidas takistused ületada. Jätame kurtmise arvamusliidritele! Oluline on enda pidev arendamine ja õppimine, samuti abiküsimine (jah, abiküsimine pole häbiasi! Isegi tegevusliidril mitte.)
Niisiis, äkki hakkaks tegevusliidriks? Sa ei pea kohe alustama Laulupeo korraldamisega, näita näiteks töökaaslastele eeskuju ja tee oma tööd kire ja naudinguga ning too igal esmaspäeval kohvilauale värskeid porgandeid närimiseks. 

Kas me võiksime rohkem teha?

Kas me võiksime rohkem oma tegevusega teistele eeskuju näidata?

Kas me võiksime rohkem eeskuju võtta vanasõnast "kus viga näed laita, seal tule ja aita"?

Kas me võiksime rohkem probleemidele tähelepanu osutamise asemel neid ennetada?

Kas me võiksime rohkem uskuda, et suudame midagi olulist ära teha?

Kas me võiksime rohkem teha?

Päikest ja ohtralt tegevustahet!

Kuidas Anneli püüab mõista, mida on vaja teha enne 600 meetrini jõudmist

Viimasel ajal on elu teinud päris mitu huvitavat pööret. Käisin näiteks langevarjuhüppe koolitusel. Ma ei hakka siia tooma kõiki neid asju, mida on vaja kontrollida ja teha, kui ma hüppan lennukist alla. Enne koolitust arvasin, et lihtsalt hüppan välja, karjun natuke, siis vari avaneb ja naudin vaadet. Ja kui olen maale juba piisavalt lähedal, siis vaatan, et ma kuidagi maandutud ka saan. Lihtne! Nüüd hakkan juba kartma, kas ma üldse jõuan midagi muud nautida, kui ma pean kontrollima must miljon ja üks asja, enne kui saan tunnistada, kas mu vari lendab või on vaja käiku lükata plaan B. Varuvari. Ütelge seda sõna 10 korda järjest :)

Õhku pole veel saanud. Sain hoopis Roiu noortekeskuse noorootöötajaks-juhatajaks. Kui te nüüd küsite, kuidas ma sinna sain, siis vastan nõnda, et tegin enne seda palju vabatahtlikku tööd (eriti suured tänusõnad Lille Majale ja DD Akadeemiale minu elu rikastamise eest), omandasin väärtuslikke kogemusi ning jätsin inimestele hea ja asjaliku mulje. Eks nüüd vaatame, kuidas ma uue ja põneva tööga hakkama saan, igal juhul täna vallavanema ja sotsiaalnõunikuga läks tutvumine ja nõupidamine hästi :)

Enne noortekeskusesse tööle minekut proovin kätt maleva rühmajuhina. No meeldib juhtida :) Olen noortega 2 päeva koos olnud ning mulle tundub, et õpin isegi rohkem kui nemad. Õnneks meil pole mingi maasikakorjamise malev (mis kahtlemata on ka tore), vaid tegeleme turunduse ja ürituse korraldamisega. Malevlastega koos olemine on näidanud, et mulle ikka väga meeldib noortega tegeleda.

Vahepeal käisin ka koolitajate koolitusel. Koolitajaks õppimise koolitus. Train the Trainers. Sealt ära tulles olin väga särtsu täis ja tahtsin kohe kogu maailma ära koolitada. Nüüdseks olen veidi rahunenud ning hakkan pigem väikeste ampsudega seda kirjut maailma harima. Can't wait!

Varsti on 1. september. Oleks ju jube vahva, kui ma nüüd oma 4. aastal lõpuks ka avaaktusele jõuaksin, aga ma ei panustaks sellele liialt palju. Tüüpiline mina: võtan endale liiga palju ülesandeid. Mis seal siis ära ei ole: täika korraldamine, töötoa läbiviimine, malevarühma kantseldamine, perega pidulikku lauda istumine, sõbrannadega kooli taasalguse tähistamine. Jõuab küll!

Olge mõnusad ja muhedad!
Päikest!

Muna ja kana ehk töö ja elu möllavad edasi

Mõtteid reisimise olulisusest on mul veel. Soovitan lugeda ka minu eelmist postitust, mis moodustavad kokku ühtse terviku.

Soovitan ka tutvuda REISIKIRJAGA ja selle kommentaaridega, mis on minu inspiratsiooniks.

Ainuke oskus, millega reisilt tagasi tullakse, on kerjamisoskus. Olen sellega ise natuke kokku puutunud. Kui ma USAsse läksin, siis ei olnud mul öömaja. Mida ma tegin? Ma küsisin. Mul polnud ka transpordivahendit, näiteks ratast. Mida ma tegin? Ma küsisin. Ja sain. Nii ratta kui öömaja kui ka julguse. Kui sa vajad abi, siis lihtsalt KÜSI!!! Kas ma nüüd tegin kurja sellega kellelegi? Kas maailmas hakkasid vohama madalamad väärtushinnangud? Kas mul on alati vaja minna poodi või äkki leidub keegi, kes mõtleb, kumba pidi miski prügikasti paremini ära mahuks? Taaskasutus? Ei? Ja ometi lähme me peast ogaraks, kui kuskil tasuta kommi või pastakaid jagatakse...

Lolli jäärapäisusega väidan, et kerjamisoskus on üks pagana hea oskus. Ma ei mõtle seda, kui Sa lihtsalt istud maha ja paned margariinitopsi enda ette. See on haletsusväärne. Ma mõtlen seda, kui Sa hakkad võõra inimesega rääkima, seletad talle oma olukorda sõbralikult, mitte maailma oma hädades süüdistades, püüad leida head diili, mis teie mõlema jaoks sobib (artikli kirjutanud naine mainis ju ise ka, et tegi vastutaasuks tööd). Kui ühtmoodi ei sobi, äkki sobib teistmoodi. Mulle tundub, et siinsed inimesed on rohkem omaette nokitsejad ning abi palumine on häbiasi, see on märk ebaõnnestumisest. Ma usun, et tegelikult teiste inimeste abiga reisimine õpetab juba mitu korda mainitud vähese väärtustamist ning probleemide lahendamist. Ja kes ei soovi rändajat aidata, see saab ju lihtsalt ei öelda. Ma natuke kahtlen, et öömaja palumine koos taskunoa viibutamisega käib.

"Aaaga kui kõik teeksid nii..." Nojah, siis oleks halb. Aga ei tee. Kui üks noor neiu otsustab leida alternatiivseid mooduseid endale vajalik hankida, siis las ta teeb seda. Mulle tundub, et mõnes kohas võib see olla palju keerulisem abi paluda kui ise tööd teha ja siis selle eest palka saada. Näiteks Eestis tundub mulle inimestelt ratta küsimine palju suuremat eneseületust nõudev.

Kui ma saan endale oma teenitud raha eest midagi lubada, siis kiidan ikka iseennast! Tubli, oled tööd teinud, oled selle välja teeninud. Kui aga keegi teine annab mulle midagi, siis läheb kogu minu austus teisele inimesele. Häid inimesi on rohkem vaja, kes näeksid oma ninast natuke kaugemale. Nii on minu kodus hästi oluline, et seal oleks mõnus diivan või isegi lisavoodi. Eks ikka selleks, et sõbrad (ja miks mitte ka seljakotirändurid) saaksid katuse pea kohale. Mul endal ka lõbusam :)

Jääb mulje, nagu arvataks, et selline seljakotiga rändamine kestab terve elu. Või siis vähemalt suurema osa sellest, et pensioni eaks tullakse vast ikka tagasi. Samas, mine sa neid hulle tea...
Olen lugenud palju blogisid ja raamatuid maailmaränduritest ning neil on üks ühine tunnusjoon. Selline kaootiline rändamine kestab üsna lühikest aega: pool aastat, aasta, 2 aastat, vapramad peavad vastu 5 aastat. Inimesed väsivad. Nad siiski vajavad kindlustunnet. Mingil hetkel poeb südamesse tunne: nüüd aitab. Olen juba näinud maailma, nüüd tahaks minna koju. Pole vahet, kas kojuminek tähendab siis ühesuunapiletit Eestisse või jäädaksegi kuskile laia maailma. Tähtis on see, et sellise eneseavastusretke läbiteinud oskavad paremini hinnata seda, mis neil on.

Kultuuride tundmiseks pole vaja ise välismaal seljakotiga rännata. Tõepoolest, väikeste Sudaani hõimude keelte rääkimine Eestis just kasumit ei suurenda. Aga näiteks mina, ma olen oma elust ligi 6 kuud USAs elanud ja kohalikega suhelnud. Ja ma ei saa öelda, et tunneksin nüüd seda kultuuri. Kui halvaks minu ameeriklaste tundimine siis jääks, kui suhtleksin nendega ainult rahvusvahelist äri tehes? Või veel hullem, vaataks ainult telekat?

Mida annab see, kui Sa elad terve aasta ühes Indoneesia külas ja töötad koos kohalikega mitte raha, vaid toidu ja katusealuse eest? Mõne noore jaoks väib olla apelsinide ja ananasside korjamine esimene töökogemus. Sa saad teada, et on olemas ka muud elustiilid ja eluviisid ja väärtused ja tavad ja süsteemid ja kultuur kui meie kallil kodumaal. Sa näed, et probleeme saab lahendada ka teistmoodi. Võib-olla Sa näed, et elu kodumaal koos elektri ja wifiga on ikka superhea ning koju tagasi tulles ei vingu sa iialgi, et päike on liiga kuum, sest Sa mäletad väga hästi, mis tunne on pool aastat taluda 40kraadist kuumust.

Ja üldse, mis õiguse inimesed endale võtavad, et hakkavad välimuse põhjal silte külge kleepima. Kommentaariumist leidsin nii mõnegi põneva arvamuse. "Tundub olevat lesbi"-kas sellest pole veel räägitud, et kõik lühikeste juuste ja mitte-fäänside kostüümideta naised ei ole lesbid? Ja vastupidi, äärmiselt naiselikud naised võivad just meeste asemel hoopis oma sookaaslastele silma teha.

Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"

Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!

"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks. 


Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.


Päikest!

Muna ja kana ehk töö ja elu

Nüüd sain küll kurjaks. Kurjade inimeste peale! Miks on vaja anda isiklikke kogemusi omamata anda negatiivseid hinnanguid? Maailm ei ole must ja valge. Nii ei väida ka mina, et kõik, mis ma nüüd ütlen, on täielik tõde. Aga ometi ei saa ma aru, miks me tambime inimeste peal, kes on otsustanud olla õnnelikud.

Lugesin ühte tohutult inspireerivat artiklit seljakotiga reisimisest. Nagu paljude taoliste tekstide puhul jäi ka sellest mulle väheks. Ma tahan veel detailsemalt teada, kuidas inimesed siis kaugetes riikides mitte kedagi teades endale öömaja ja söögi ja töö ja sõbrad leiavad.

Reisikiri koos kommentaaridega (sealt saadud mõtted punasega) on SIIN.

See, mis minu jaoks on inspireeriv, on teiste jaoks kasutu hulkumise propaganda, mis tuleks ära keelata.

Kui lõpuks vanaks saad, siis avastad, et pole oma elu jooksul midagi ära teinud. "Jaa-jaa, lapselaps. Mina olin 40 aastat sekretär. Ega küll teab mis töö ei olnud, aga leib oli laual." Ma ei vaidle vastu, et püsivus ja sihikindlus on väga olulised. Aga SINA ISE? Peaasi-et-leib-oleks-laual suhtumine ei tooda endaga rahul olevaid inimesi. Kui te teate Maslow püramiidist midagi, siis te teate seda, et füsioloogilised ja turvalisusvajadused on madalama astme vajadused. Sina oled ju võimeline enamaks!

Ega rändamine tööd ei anna. Aga kui Sa oled töötanud arengumaa "noortekeskuses" ja õpetanud lastele inglise keelt ning seletanud, kui tähtis on käte pesemine, ning vastuseks saanud: aga meil ei ole vett? Mulle tundub, et Eestis on siis noortega töötamine üsna lillepeo sarnane ettevõtmine. Just nimelt, kõik reisisellid ei korjagi Austraalias üksteise võidu puuvilju ega sega neist kokteile. Kui mina oleksin ettevõtja ja minul oleks valida 2 töötaja vahel, kellest ühe töökogemus on saadud Eestis ja teise oma kuskil Brasiilia kandis, siis eelistaksin ma kindlasti vähemalt selle näitaja puhul viimast kandidaati. Paljud noored on saanud oma esimese kogemuse onu või sõbra ema kaudu. Käsi püsti, kui paljude emad teil töötavad Indias või Madagaskaril?

Inimene peab ka teistele midagi andma, olema kuidagi ühiskonnale kasulik. Täiesti nõus jällegi! Mina näen samas, et reisimine annab selleks samuti väga head võimalused! Paljud inimesed, kes reisivad pikka aega, teevad ikkagi rohkemal või vähemal määral tööd. Nii ka artikli autor. Kui töö eest saadakse vastu ainult süüa ja peavarju, on see ju kohalikule tööandjale eriti kasulik.

Kas töötamine on ainuke väärtus, mille poole püüdleme? On välja selgitatud, et vähem kui viiendik töötajaid tõepoolest naudib oma tööd ja teeb seda pühendumusega. Umbes viiendik töötab ainult raha pärast, hambad ristis, ning ülejäänud siis niisama tiksuvad. "No aga keegi peab ju leiva lauale tooma ja keegi peab ju kogu töö ära tegema". Nõus. Aga mis hinnaga?

Kui palju on inimesi, kes on terve elu rännanud ning polegi seda õiget "palgatööd" teinud?
Kui palju on neid, kes on rännanud mõned aastad ja olnud hiljem tänu oma muutunud maailmapildile ja kogemustele palju väärtuslikumad töötajad kui need raha pärast tiksujad?

Kui mina peaksin endale ettevõtte tegema, siis teeksin ma seda just PÄRAST maailmas ringi hulkumist. Selleks, et ärimaastikul ellu jääda, on vaja innovatsiooni. Kuidagi peab konkurentidest eristuma. Copy-paste ei tööta. Juhul muidugi kui... Juhul, kui leiad kuskilt Taist ärimudeli või tegevusvaldkonna või nipi, mis Eestis on veel täiesti tundmatu, aga seal töötab. Tõenäoliselt ei töötaks ka siin copy-paste, aga idee innovatsiooniks on juba olemas ja see on pool võitu!!!

Mis ma öelda saan, eestlased on ühed ütlemata töökad inimesed. Ja see on hea, sest tõepoolest, keegi peab ju selle töö ära tegema ja Eesti elu edendama ning püsiväärtusi looma. Miski oleks aga siiski puudu.

Eestlased on ka väga praktilise meelelaadiga. Kui reisimine ikka ärilepingut ei too ja lihtsalt väikse puhkusena kirja ei lähe, siis on see mõttetu ettevõtmine. Eriti siis, kui seda ei tehta OMA raha eest! Kas me elamegi oma elu selleks, et pidevalt näpuga järge ajada, kas see kogemus mind edaspidi karääriredelil edasi aitab ja kuidas ma selle oma CV-sse ilusti kirja saaksin panna. Kas nii me surumegi alla need vaiksed häälekesed, mis tahaksid meile öelda, et tuleb võtta aega iseendale, tuleb teha midagi, mis toidab Sind, mitte SKP-d.

Kui ma saaksin, teeksin reisimise kohustuseks. See on ju kuritegu, kui me ei lase inimestel õppida probleemide lahendamist, iseseisvust, tolerantsust, keeli, otsustusvõimet, enesekindlust. Mina ei taha olla kriminaal. Tõepoolest, seljakoti külge aheldamine teeks paljudele rohkesti kurja, aga natuke rohkem mõistmist ja tolerantsust kuluks ära küll.

Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.



Päikest!

Semestri alguses on ikka elu ilus.

Iga semestri alguses ütlen ma endale, et nüüd olen tubli ja hakkan päriselt korralikult õppima. Loen raamatuid, ei jäta kodutöid viimasele minutile, kordan aeg-ajalt materjali, käin loengutes ja kuulan ja konspekteerin.

Eile hommikul vedelesin diivanil ja ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsinud loengusse minna. Mikroökonoomika loeng. Olen varem ju natuke seda õppinud, küll ma loen slaide ja saan hakkama sellega, kui hirmus see ikka olla saab. Avasin uudishimust õppematerjalid (no kui hirmus see majandus ikka olla saab) ja lasin silmadega slaididest üle. Ja otsustasin loengusse minna, lootuses kas või midagi nendest valemitest ja sümbolitest aru saada. Tuleb tunnistada, et ega eriti ikka ei saanud. Tuleb võtta raamat appi ja PÄRISELT õppima hakata. Nüüd ma siis lõbustangi ennast sellega, et püüan end korraga kurssi viia muusika harmoniseerimisega, etnoloogiaga, tuhande erineva majanduse ja perekonnapsühholoogiaga :)

Nüüd hakkan päriselt õppima :)
Ja tarkus teeb elu ilusaks. Vähemalt on hea seda endale öelda.

Jah, ma tean, et ma ei tohiks teha sellest nii suurt numbrit, et MA NÜÜD HAKKAN ÕPPIMA!!!, arvestades seda, et teoreetiliselt peaksin ma seda olema teinud juba peaaegu 15 aastat. Aga mis teha, ülikool on minuga teinud seda, mida ilmselt väga paljude teiste tudengitega: kui just väga ei pea, ega siis ei tee ka.

Mis on siin süsteemis valesti?

Päikest!

P.S. Mulle väga meeldib, kui mu kohvi peale pannakse sutsuke kaneeli.

Vähemalt kodu on korras

Kuidas aru saada, et tudengil on sess?

Tuba on korras.
Jõulukaunistused on iga päev uue koha peal.
Iga päev valmib köögis midagi uut ja head.
Parim meelelahutus on õppivate tudengite segamine.
Näpud on kitarri mängimisest peaaegu verel.
Facebooki ilmuvad uued pildid.
9gag hakkab ennast kordama.
Tobedate kohustuste edasilükkamine: "Ma ei saa, ma pean õppima!"
Meeldivate asjade tegemine: "Jah, mul ongi pausi vaja!"
Mustad asjad saavad otsa, mitte midagi pole enam pesta ega küürida ega koristada.

Kallis õppiv tudeng, kuidas Sul asjade edasilükkamine edeneb?

Kes elab...

metsa sees?
tulevikuta, see minevikku ei mäleta?
vees, ananassi sees?
paremini: vang või õpilane?

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (J. Liiv)

See on nii imelik, kuidas mõned laulud tuletavad meelde inimesi, sündmusi, olemisi, vestluseid, seiklusi, tujusid, tööd, enesetunnet, emotsiooni, aega. See on imelik, et mõnele inimesele kuuluks justkui mitu laulu. Üks laul meenutab seda, kui meil oli tore, teise laulu nimetasime  "meie"-lauluks, kolmas meenutab aga seda, kui nutsin sama inimese pärast vihmas. Nüüd neid laule kuulates ning möödunut meenutades mõtlen, et nii ongi: aeg ja inimesed muutuvad ja mööduvad, mina oma muusikaga jään. Oleks vaid nii, et mõned inimesed jääksid koos minu ja laulude ja ajaga. Usun, et nii ongi.

Mõned tulevad, et jääda. Ja ma ei aja neid ära, ärge lootkegi!

Kes siis elab metsa sees olevas järves, kuhu on kuidagi sattunud üks ananass, kes mäletab minevikku ja elab seega ka tulevikuga, ning kelle elujärg on kindlasti parem kui vangil ja õpilasel?

Kust mina tean? :)

Päikest!

Õpin, et elada

Juhuuuuu!

Minu esimene kodune töö sel semestril on tehtud ja saadetud. Minu rõõmu suurendab veel see, et tähtaeg on alles reedel. Pooleteise ülikooliaasta jooksul pole seda veel juhtunud, et mul on nii vara juba koduseid töid antud on ja et ma nii vara juba tunnen, et on vaja end liigutama hakata. Samas tunnen end paremini kui varem. Tunnen, et ma päriselt teen midagi.

Kuna eelmine semester läks natuke aia taha, peamiselt selle pärast, et ma lihtsalt olin laisk, siis nüüd on aeg end käsile võtta. On natuke halb, et teoreetiliselt on pool mu bakaõpingutest läbi ja mul on siiani raskusi selgitada, mis loom see sotsioloog on. Praegu võiksin ju seda une pealt teada...

Aga miks on ainult 'teoreetiliselt' pool mu bakast läbi? Sest ma ei tea siiani, mida ma oma elu ja haridusteega peale hakkan. Viimane suur otsus oli see, et hakkan majandust kõrvalerialana õppima ja hetkel olen selle otsusega väga rahul. Paar päeva tagasi tuli mulle mõte: kuna niikuinii on mul raskusi kõik vajalikud majanduse ained praktiliselt 1 aastaga võtta (praegu suutsin oma tunniplaani toppida ainult mõned valikained) ja pean võtma lisa-aasta, siis miks mitte teha endale 2 bakalaureuse kraadi??? Ja tõepoolest, miks mitte? On see võimalik? Kuidas see täpselt käib? Pean uurima.

Mida iganes ma ka ei otsustaks oma eluga teha, ma ei taha kahetseda seda, et olen mõne hea võimaluse käest lasknud. Praegu on mul võimalus õppida ning saada palju huvitavaid teadmisi ja oskusi ja ma kavatsen seda võimalust kasutada. Kohe. Nüüd. Praegu.

Päikest!

Reportaaž raamatukogust

Üks raamatukogu töötaja kõnnib ringiratast. Ta on minust juba 3 korda möödunud ning alati on ta tulnud ühelt poolt ning läinud ühest uksest sisse.

Väike laps nutab.

Kuna ma ei taha liiga palju šokolaadi süüa, aga midagi head nagu tahaks, on minu ees peaaegu tühi virsikumaitselise vee pudel.

Minu vaatevälja jääb praegu umbes 25 inimest ning neist ainult ühel pole arvutit.

Miks mind häirivad inimesed, kes vaatavad kõndides ainult maha? Isegi siis, kui puudub reaalne oht millegi otsa koperdada või millegi ebavajaliku sisse astuda? Võib-olla nad loodavad maast midagi leida? Või lihtsalt ei julge maailmale otsa vaadata?

Elu on ilus!!!

Päikest!

Kool!

Elu esimene sess on õnnelikult läbi, homme algab ametlikult uus semester. Minul siiski veel homme loenguid pole, naudin veel ühe päeva elu ja külma ilma.


Mida aga esimesest semestrist ülikoolis meelde võiksin jätta?

• Kui tekib vastupandamatu soov ära kaotada oma ID-kaart, tasub seda teha just raamatukogus. Nii tore oli saada õhtul kõne, et keegi hea inimene on selle leidnud ja infoletti viinud, et see polegi auto alla ega lumehange eksinud, sellega pole toime pandud kriminaalkuritegu ega mind rahvaloendusel juba üle loetud.
• Kui ostan R-Kioskist mustikatükkidega valget šokolaadi, siis kontrollin kohe, ega seal juhuslikult hoopis pähkleid sees pole.
• Suur tükk ei aja suud lõhki, ainult suu saab kastmega kokku.
• Teadus on see, mida antud ühiskonnas teaduseks nimetatakse.
• Sotsioloogilised paradigmad... õigus, neid pidin teadma ainult eksamini, siis võisin need ära unustada. Need on õppejõu sõnad. Sellegipoolest lipsab üle minu huuli mõnikord sõna "konfliktiparadigma"...
• Frank Sulloway: esimesena perekonda sündinud ja hiljem sündinud laste vahel on süstemaatilised erinevused; esimesed lapsed on tavaliselt rangemad, korralikumad; hiljem sündinud lapsed on mässajad.
• Auguste Comte arvates on abstraktne filosofeerimine mõttetu. Ma miskipärast arvan, et ta pole mu filosoofia õppejõu lemmikteadlane.
• Küttimine ja korilus on justkui tänapäeva prükkarlus.
• Elagu probleemid ja ebavõrdsus! Tänu neile on mul tulevikus tööd!
• Laip on ideaalne. Ta ei vaidle vastu.
• Me näeme seda, mida oskame näha.
• See, kes on objektiivselt parem, tunneb end mõnikord hoopis halvemini. Näiteks pronksivõitja on tihti õnnelikum kui hõbedavõitja.
• 70. aastatel oli soovide tipp kodu suhtes 3-toaline korter paneelmajas.
• Sotsiaalne steganograafia: Internetis üksteisele selliste sõnumite saatmine, millest saavad õigesti aru ainult saaja ja saatja.
• Elu on võimalik ainult elu arvelt.
• Wrapi süües pole soovitav endale kastet peale tilgutada. Eriti mitte nii, et valgelaigulised on nii jopeesine, püksid kui ka kingad.
• Koduseid töid pole mõistlik ära saata 2 minutit enne tähtaega.
• Samas on parem need ära teha ja ära saata, selmet pärast kahetseda tegematajätmist.
• Ühes päevas pole kunagi liiga palju head teatrit. Rõhutan sõna HEAD.
• Uutele võimalustele tasub alati avatud olla. Ära mõtle liialt, kas see Sind huvitab ja kas selleks aega on ja kas see on mõistlik ja mida tema sellest arvab jne, lihtsalt mine ja vaata ja tee. Võib-olla hakkabki meeldima:)

http://www.youtube.com/watch?v=obdd31Q9PqA

• Mõni komm peaks alati kotis olema, samuti natuke paberit ja pastakas. Nii saad alati midagi head üles kirjutada ning samal ajal magusat suutäit nautida.

Päikest!

Kummalisnaljakas

Kummaline on olla. Üks mees raamatukogus vaatab kogu aeg mööduvaid naisi, raamatusse ei suuda ta üldse süveneda. Kahju temast lausa:)
Jah, ma olen jälle siin, kallis ülikooli raamatukogus. 2 tunni ja 35 minuti pärast pannakse see kinni, siis on õige aeg koju minna. Seniks edu mulle, homme on rahvastikuteadustes eksam. Juhheiii! Kas te ikka teadsite, et Rootsis kasvas 70. aastate keskel järsult lahutuste arv? Kurvaks teeb selline asi. Õpin parem siserännet, see on hoopis vahvam :)

Päikest!

Shallallaa

Peaaegu nädal on möödas viimasest postitusest, seega on mu pea juba mõtetest täiesti pungil ja järgnevate ridade jooksul annan endast parima, et mõned neist ka laiema avalikkuse ette tuua.
Alustan koolist. Me õpime seal ikka täitsa vahvaid asju. Sotsioloogialoengus olid teemaks töölisklass ja keskklass ning nendele omased (stereotüüpsed) tunnused. Algus oli umbes selline:

-->

Töölisklass     Tunnus   Keskklass
toitev                toit        tervislik
õlu                   jook        vein
poks, jalgpall   sport     tennis, golf

Kas teile ei tundu, et töölisklassi tunnused on rohkem meestele omased ja keskklassi tunnused naistele? (Selle peale ei tulnud mina, vaid minu kursavend...)

See selleks. Vahva on ka see, et arengupsühholoogias sain teada, et inimestel on PRIMAATSED ja sekundaarsed sootunnused. (klaviatuuril on t ja r kõrvuti...)

Lõpetuseks, kui on olemas tööturg ja rahaturg (mõisted majandusteooriast), siis miks ei võiks olla ka paaritumisturgu? (uus mõiste psühholoogiast)

Natuke ka müstikat. Sotsiaal-poliitilise filosoofia loengu ajal läks kursaõde ruumist välja ning paari minuti pärast tuli väga enesekindlalt sisse mõne aastakümne võrra vanem naisterahvas ning istus täpselt samale  kohale. Uskuge, selline digimuutumine nägi üsna veider välja.

Kirjutada oleks veel väga palju, kuid ma praegu ei suuda. Koolist kahjuks kaugemale ei jõudnudki. Ma peaks rohkem aega magades veetma.

Päikest!