Soovitan ka tutvuda REISIKIRJAGA ja selle kommentaaridega, mis on minu inspiratsiooniks.
Ainuke oskus, millega reisilt tagasi tullakse, on kerjamisoskus. Olen sellega ise natuke kokku puutunud. Kui ma USAsse läksin, siis ei olnud mul öömaja. Mida ma tegin? Ma küsisin. Mul polnud ka transpordivahendit, näiteks ratast. Mida ma tegin? Ma küsisin. Ja sain. Nii ratta kui öömaja kui ka julguse. Kui sa vajad abi, siis lihtsalt KÜSI!!! Kas ma nüüd tegin kurja sellega kellelegi? Kas maailmas hakkasid vohama madalamad väärtushinnangud? Kas mul on alati vaja minna poodi või äkki leidub keegi, kes mõtleb, kumba pidi miski prügikasti paremini ära mahuks? Taaskasutus? Ei? Ja ometi lähme me peast ogaraks, kui kuskil tasuta kommi või pastakaid jagatakse...
Lolli jäärapäisusega väidan, et kerjamisoskus on üks pagana hea oskus. Ma ei mõtle seda, kui Sa lihtsalt istud maha ja paned margariinitopsi enda ette. See on haletsusväärne. Ma mõtlen seda, kui Sa hakkad võõra inimesega rääkima, seletad talle oma olukorda sõbralikult, mitte maailma oma hädades süüdistades, püüad leida head diili, mis teie mõlema jaoks sobib (artikli kirjutanud naine mainis ju ise ka, et tegi vastutaasuks tööd). Kui ühtmoodi ei sobi, äkki sobib teistmoodi. Mulle tundub, et siinsed inimesed on rohkem omaette nokitsejad ning abi palumine on häbiasi, see on märk ebaõnnestumisest. Ma usun, et tegelikult teiste inimeste abiga reisimine õpetab juba mitu korda mainitud vähese väärtustamist ning probleemide lahendamist. Ja kes ei soovi rändajat aidata, see saab ju lihtsalt ei öelda. Ma natuke kahtlen, et öömaja palumine koos taskunoa viibutamisega käib.
"Aaaga kui kõik teeksid nii..." Nojah, siis oleks halb. Aga ei tee. Kui üks noor neiu otsustab leida alternatiivseid mooduseid endale vajalik hankida, siis las ta teeb seda. Mulle tundub, et mõnes kohas võib see olla palju keerulisem abi paluda kui ise tööd teha ja siis selle eest palka saada. Näiteks Eestis tundub mulle inimestelt ratta küsimine palju suuremat eneseületust nõudev.
Kui ma saan endale oma teenitud raha eest midagi lubada, siis kiidan ikka iseennast! Tubli, oled tööd teinud, oled selle välja teeninud. Kui aga keegi teine annab mulle midagi, siis läheb kogu minu austus teisele inimesele. Häid inimesi on rohkem vaja, kes näeksid oma ninast natuke kaugemale. Nii on minu kodus hästi oluline, et seal oleks mõnus diivan või isegi lisavoodi. Eks ikka selleks, et sõbrad (ja miks mitte ka seljakotirändurid) saaksid katuse pea kohale. Mul endal ka lõbusam :)
Jääb mulje, nagu arvataks, et selline seljakotiga rändamine kestab terve elu. Või siis vähemalt suurema osa sellest, et pensioni eaks tullakse vast ikka tagasi. Samas, mine sa neid hulle tea...
Olen lugenud palju blogisid ja raamatuid maailmaränduritest ning neil on üks ühine tunnusjoon. Selline kaootiline rändamine kestab üsna lühikest aega: pool aastat, aasta, 2 aastat, vapramad peavad vastu 5 aastat. Inimesed väsivad. Nad siiski vajavad kindlustunnet. Mingil hetkel poeb südamesse tunne: nüüd aitab. Olen juba näinud maailma, nüüd tahaks minna koju. Pole vahet, kas kojuminek tähendab siis ühesuunapiletit Eestisse või jäädaksegi kuskile laia maailma. Tähtis on see, et sellise eneseavastusretke läbiteinud oskavad paremini hinnata seda, mis neil on.
Kultuuride tundmiseks pole vaja ise välismaal seljakotiga rännata. Tõepoolest, väikeste Sudaani hõimude keelte rääkimine Eestis just kasumit ei suurenda. Aga näiteks mina, ma olen oma elust ligi 6 kuud USAs elanud ja kohalikega suhelnud. Ja ma ei saa öelda, et tunneksin nüüd seda kultuuri. Kui halvaks minu ameeriklaste tundimine siis jääks, kui suhtleksin nendega ainult rahvusvahelist äri tehes? Või veel hullem, vaataks ainult telekat?
Mida annab see, kui Sa elad terve aasta ühes Indoneesia külas ja töötad koos kohalikega mitte raha, vaid toidu ja katusealuse eest? Mõne noore jaoks väib olla apelsinide ja ananasside korjamine esimene töökogemus. Sa saad teada, et on olemas ka muud elustiilid ja eluviisid ja väärtused ja tavad ja süsteemid ja kultuur kui meie kallil kodumaal. Sa näed, et probleeme saab lahendada ka teistmoodi. Võib-olla Sa näed, et elu kodumaal koos elektri ja wifiga on ikka superhea ning koju tagasi tulles ei vingu sa iialgi, et päike on liiga kuum, sest Sa mäletad väga hästi, mis tunne on pool aastat taluda 40kraadist kuumust.
Ja üldse, mis õiguse inimesed endale võtavad, et hakkavad välimuse põhjal silte külge kleepima. Kommentaariumist leidsin nii mõnegi põneva arvamuse. "Tundub olevat lesbi"-kas sellest pole veel räägitud, et kõik lühikeste juuste ja mitte-fäänside kostüümideta naised ei ole lesbid? Ja vastupidi, äärmiselt naiselikud naised võivad just meeste asemel hoopis oma sookaaslastele silma teha.
Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"
Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!
"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"
Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!
"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar