Püüan natuke kirjeldada olukorda enda ümber.
Istun diivanil, minust vasakul pool on kõrvaklapid, padi, sai, TÜ avaaktuse kava, pangandusealane raamat, Müürileht, telekapult, 2 Erasmus+ vihikut, noorsootööalane märkmik, eelmise semestri rahanduse konspektid ja veel hunnik pabereid. Need kõik asjad on minust vasakul ühe istme peal. Ma parem ei jätka laua ja oma parema diivanipoole kirjeldamisega. Te saite pihta: segadus on. Kuidas see tekkis? Tund aega tagasi oli kõik korras, päriselt! Tahtsin vaid 2 tšekki üles otsida ja teadsin, et need on selles suure paberipahnaka vahel, mida ma veel ära pole jõudnud sorteerida. Olidki. Aga kes selle ülejäänud seapesa ära koristab?
Miks on nii, et esimese asjana mingi asja koristamisel ajan ma olukorra 1000 korda hullemaks ning kisun välja kõik asjad, mis sahtlis, kapis, toas vm koristamist vajavas piirkonnas on. See on veel tore tegevus. Seda suurt segadust nähes aga väsin ära, kaotan oma innu elupaik korda saada ning nii panengi kõik asjad vastumeelselt, ilma igasuguse õhinata tagasi. Küll natuke viisakamalt kui enne, aga ikkagi. Vahepeal aga hakkab põnev: leian asju, mille olemasolu olin täiesti unustanud. Nii juhtub, et esialgu poole tunni pikkusest tegevusest saab järsku terve päeva võttev toiming. Ja lõpuks ikka väsin ning viskan viimased asjad üsna suvaliselt kuskile.
Et siis järgmine kord jälle otsast peale hakata.
Oeh, koristamine on minu jaoks keeruline.
Vahepeal motiveerib teadmine, et ma ei ela siin ju üksi. Vahepeal on vaja külalisi kutsuda.
Vahepeal tunnen ise, et asjad on paigast ära (tegelikult tunnen seda päris tihti) ja leian endas selle jõu, et veidi korda luua (seda ei juhtu nii tihti).
Püüan nüüd mööda vaadata Müürilehest, mis nii väga kutsub lugema, ning panen selle paberihunniku jälle korda ja kappi.
Kui kellelgi on mõtteid, kuidas oma elu korras hoida, siis kuulan meeleldi :)
Päikest!
