Muuda või lahku või kannata

Sel suvel kuulsin enda kohta kommentaari, et ma olen julge ette võtma muutusi ja lahkuma, kui mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen. Selle all peeti silmas näiteks seda, et tulin Roiu noortekast ära ja läksin palverännule, samuti ülikooli poolelijätmist ning seda, et just enne mainitud kommentaari olin maininud, et mulle ei meeldi minu praegune töö ning otsin uut.

Minu jaoks on see nii loomulik, et mulle peab meeldima olukord, kus ma olen. Ma ei ütleks, et olen nii meeletult julge, kui võtan vastu mingeid kardinaalseid otsuseid selle saavutamiseks.

Lugesin hiljuti artiklit sellest, mida teha siis, kui oled ebameeldivas olukorras. Valikuid on kolm: muuda midagi (oma suhtumist või olukorda) või lahku või kannata. Jutt on päris mõistlik, lugege ise SIIT :)

Päris tihti näevad mu silmad motivatsiooni ja palga ja töö teemadel kirjutatud artiklite kommentaarides väiteid, nagu peabki töö olema raske ja palk peabki olema ainuke asi, mis motiveerib. Suva see meeldiv töökeskkond või normaalne ülemus või eneseareng (mis jura see veel on?!?), palk peab olema normaalne ja siis peab järelikult töö ka sobima. Minu mõistus ei suuda sellist arusaama mõista. Jah, muidugi, palk peab olema normaalne, aga mina ei suuda, ei kavatsegi suuta ainult sellega leppida.

Kas töö peab olema lihtne? Ei pea. See, et ma teen oma unistuste tööd, ei tähenda, et see on lihtne. Ma ütleks, et sokimüüja on 200 korda lihtsam olla kui noorsootöötaja või kultuurikorraldaja. Millegipärast ma lausa naudin seda, kui saan midagi keerulist vahepeal ette võtta. Olla kell 23.56 üleval ning projektitaotlust kirjutada ja elu eest taguda klaviatuuri ja paluda kõiksevõimsaid, et nüüd programm ei avastaks, et mu eelarve ikka ei ole tasakaalus või ma pean kuskilt mingi x-dokumendi välja võluma. Või võidelda lennufirmadega, et nad mulle mingisugustki infot annaksid, mille oma ärevil ja lendudest ilma jäänud kontserdiesinejatele saaksin edasi anda. Või olla öösel karja teismelistega Budapesti lennujaamas ja otsida viise, kuidas see röökiv kamp vait ja paigale saada. Ja järgmisel päeval 10 tundi umbses ja kitsas bussis loksuda ning kohale jõudes hakata koolitusi läbi viima. Need on pagana stressirikkad ülesanded, nendega hakkamasaamine on aga just see, mis minu saavutusvajadust toidab. See on valu (veidi dramaatiline, ma tean), mis läheb mööda ja asendub palju meeldivamate hetkedega. Igapäevane tiksumine ühtlaselt ebameeldivas olukorras on see, mis hulluks ajab.

Vahepeal on tulnud mulle mõte, et ma ju võiksin oma sokimüüja elukest nautida. Lähen hommikul tööle, tulen õhtul koju ja mind ei pea absoluutselt huvitama, mis järgmisel päeval poes toimub. Vabu päevi on jalaga segada, järelikult ka minu ignorantsust. Jube mugav, samas nii vale! Jah, mulle nii meeldib see tunne, kui keegi on endale midagi ilusat jalga leidnud või lahkub poest vägeva kingitusega, aga see ei saa ju olla kõik, millega oma tööelus hakkama saan?

Seepärast on mul olnud väga keeruline uutele inimestele ja vanadele tuttavatele rääkida, millega tegelen. Ma ei häbene oma tööd (meeletult uhke ka muidugi ei ole), aga see lihtsalt ei ole mina.

Nii olengi kogu aeg teinud sokitöö kõrval ka midagi muud ning päriselt on töövabu päevi olnud väga vähe. Kas mulle on iga lisaliigutuse eest ka kopikas pudenenud, on juba omaette teema (lühidalt: ei ole), aga see ei olegi ju kõige olulisem. Olen saanud teha midagi enda jaoks tähtsat ja see on end ära tasunud: minu sokitööga on nüüd kõik! Jei!

Tänase päeva seisuga olen Maksu- ja Tolliameti andmetel registreeritud tööle 6 erineva tööandja poolt. Kuue! Ülejärgmisel nädalal peaks neid olema viis. Rahu, tiigrid ja tibukesed, need kõik on osakoormusega, nii et saan ilusti hakkama, ka minu töönädalas saab olema umbes 40 tundi. 40 tundi, mida ma kavatsen nautida, vahepeal ilmselt kisun ka endal juukseid peast, aga igav ja mõttetu see aeg enam olema ei saa.

Päikest!
Julgust ka, kui seda puudu peaks olema!

Punkte ühendatakse ikka tagantjärgi

Kuulsin hiljuti ütlust: "Sa oled seal, kus sa pead olema." Inglise keeles kõlab see minu meelest veel paremini: "You are where you're supposed to be."

Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.

Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?

Punkte ühendatakse tagantjärgi.

Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.

Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik. 

Teadsin juba vähemalt 10 aastat tagasi, et müügiinimest minust ei saa. Nüüd tean, et ilmselt ei saa sellest minu tõelist kutsumust, aga no mis te arvate, kas ma käisin USAs raamatuid MÜÜMAS? Ja kas ma praegu veedan pooled oma päevad poes inimestele asju MÜÜES? Vat-vat!

Gümnaasiumis tekkis mõte, et võiks minna noorsootööd õppima, siis aga otsustasin ümber. Põhjenduseks arvamus, et ma ilmselt pole loodud "pahade noortega" töötamiseks. Ilmselgelt arvasin ju, et noorsootöötajad tegelevad ainult halvale teele läinud noortega!!! Kui piinlik, arvestades, mida tegelikult see töö endast kujutab. Igal juhul kooli ma seda õppima ei läinud, aga elu otsustas teha nii, et mu esimeseks ametiks sai noortekeskuse juhataja-NOORSOOTÖÖTAJA. Kae-kae!

Ülikooli esimesel kursusel, kus kohustuslikus korras õppisin majandusteooriat, otsustasin, et majandusse ma rohkem ennast ei mässi. Ja ei läinud aastatki mööda, kui registeerisin ära oma kõrvaleriala. MAJANDUSteooria. Majandust vähemalt 60 EAP väärtuses. Säh-säh!

Majandust õppides tutvustati mulle ka ettevõtluse aluseid. Muidugi olin ma siis täiesti veendunud, et ise ma endale ettevõtet mitte kunagi ei tee. Ei iial. Noo ja siis umbes kaks kuud tagasi sain enda meilile kirja: "Aitäh, teie MTÜ on registrisse kantud." Etskae!

Mõned aastad tagasi, kui olin DD Akadeemias oma teist hooaega sündmuste korraldamisest lõpetamas, tegin otsuse, et kultuurikorraldusel on nüüdseks joon all. Läks paar kuud mööda ja sain pakkumise: tule kontserte korraldama. Niisama moe pärast võtsin väikse mõtlemisaja, aga tegelikult teadsin kohe, et tahaks ju tegelikult proovida. Ja siin ma nüüd olen: oma tegemistest rääkides mainin esimesena just seda kultuurikorralduse värgendust. Vahi-vahi!

Samas olen ka otsustanud, et minust ei saa kunagi arsti, elektrikut ega kosmonauti. Samuti kaksikute ema. Ammugi siis isa. Teades aga oma suutmatust otsusekindlaks jääda, olen juba praegu põnevil, mida elul veel mulle pakkuda on :) 

Loodan vaid seda, et ma tõepoolest mehena ei lõpeta. 

Päikest!

Naised ja nende keha(kaal)

Sukkpükstemüüja päevaraamat.

Olen kohanud naisi, kes on minust hästi natuke suuremad ja mõtlevad, kas võtta M või L. Võtavad L suuruse.  

Järgmine kord on au olla tunnistajaks sellele, kuidas minu suurune naine ei vaata ühtki sukkpüksi, kui see just trimmiv ei ole. 

Vanemad naised, olenemata oma suurusest, küsivad tihti XL, sest tahavad olla kindlad, et midagi kuskilt ei pigistaks.

Kas inimesed on tõesti oma keha suhtes nii kriitilised? Või olen mina neist nii palju väiksem, aga ei näe seda? Või on moetööstus teinud oma töö naiste minapildi vormimisel? Või on rõivatootjate suurused aja jooksul teinud omad korrektuurid, lihtsalt mina ei ole nendega kaasa läinud? Või olen mina endast liiga heal arvamusel? 

Samas on olemas ka minust veidi rohkem suuremad naised, kes on täiesti veendunud, et M jääb suureks ja uurivad, ega mul XS neile anda ei ole. See on jällegi number, mida ma endale hästi selga panna ei tihkaks. Sukkpükse vähemalt mitte.

Päikest!

Rattavargus

Täna öösel varastati mu ratas.

See oli mu kodu trepikojas veidi kõrgemal korrusel, lukuga radiaatori toru külge lukustatud. Jõudsin kella 2 paiku öösel koju ja kell 8 hommikul oli see juba läinud.
Palun ole targem ja õpi minu vigadest.

Palun ära jäta ratast treppikotta, eriti klaasuste taha, kust igaüks neid näeks (õnneks oli minu ratas tänavalkõndijale siiski märkamatu. Varas pidi tulema trepikoja uksest sisse, kõndima trepist paar korrust üles, et äkki seal on midagi, mida pihta panna. Või on ta üks minu naabritest?!?! Kellegi naaber peab ta ju olema.) Politsei kodulehe andmetel varastataksegi kõige rohkem rattaid trepikodadest ja koridoridest, tänavatelt, parklatest, lahtistest hoovidest. Turvalisemad on garaažid, keldrid ja kõrvalhooned. Kui võimalik, pane ratas alati turvakaamerate alla.

Tee oma rattast pilti. Pane kohe endale telefoni meeldetuletus! Pane kirja ratta kirjeldus, vaata üle iseloomulikud jooned. Kas oled valmis politseile kirjeldama enda vara kuidagi paremini kui "Eee, kahe rattaga....eeee....hall...vist"?

Rattalukk. Ma teadsin küll, et on olemas turvalisemaid ja vähemturvalisemaid lukke. Täna hommikul lugesin aga sellist juttu: "Trosslukud on enamasti kerged ning mugavad kaasas kanda, nt saab neid keerata ümber sadulaposti või raami. Kahjuks tuleb möönda, et enamus trosslukkudest alistuvad vargale esimeste sekunditega ning sobivad ehk vaid kiivri lukustamiseks või väheatraktiivse ratta kaitsmiseks impulssvarguse vastu." Mis te arvate, millega minu ratas lukus oli? No just!
Eelmine tsitaat pärineb sellest artiklist, soovitan lugeda, milliste lukkude poole tuleks poes vaadata. 

Tunnen end väga näruselt, kuna tean, et oleksin saanud väga palju oma ratta kaitsmiseks ära teha. Ülaltoodu ei ole ju täna hommikul avaldatud aastatepikkuse uurimustöö tulemus või valitsuse poolt salastatud info. See on käibeteave. Meie võimuses on vaid seda järgida või eirata. Ole sina palun targem!

Palun palun palun, ärme toetame varastatud asjade järelturgu!

Sulnis paanika

Pidulikud riided
Veinipokaalid
Maasikad ja muud hõrgutised
Tähtsad ja/või kuulsad inimesed
Valged laudlinad
Sulnis muusika

Kõlab ju peenelt ja kütkestavalt?

Minu jaoks on see täielik piinakamber.


See on just selline olukord, kus minus tõstab pead uhkemat sorti sotsiaalne ärevus. Millest ma kõikide nende inimestega räägin? Kelle juurde üldse minna? Keegi minu juurde ju ei tule? Kuidas ma juttu alustan? Või olla üksi kuskil eriti üksikus nurgas, süüa oma maasikad ära ja teha nägu, et nüüd tuli uni/laps hakkas kodus nutma/parkimisaeg saab läbi/väga oluline telefonikõne tuli/pean järgmisele fäänsindusele minema jne ja imbun seltskonnast mugavustsooni tagasi? Kuidas kõik juba teavad üksteist? Ja just see inimene, keda mina tean, räägib väga elavalt kellegi teisega. Mina vajaksin teda väga palju rohkem kui tema mind.

Veidi parem on olukord siis, kui olen koos kaaslasega, siis saab kõikidele nendele küsimustele vastamise lükata tema peale. Seda valjema häälega hakkab muidugi paanikasireen tööle, kui ta kas või hetkeks minu kõrvalt lahkub ning jätab mind täiesti ootamatult nende võõraste meelevalda. 

Ja nii ma siis seal olengi, noogutan ja naeratan.

Päikest!

Oh neid väljakutseid

Kunagi võtsin vastu väljakutse "100 õnnelikku päeva", mille käigus postitasin iga päev Facebooki pildi ühest ilusast hetkest. Minust ilmus isegi persoonilugu, mille pealkirjas oli see väljakutse ära mainitud. Selle väljakutse käigus kogesin, et mõnel päeval juhtub nii palju toredaid asju, et raske on õhtul seda kõige-kõigemat välja valida. Samas kogesin ka seda, et isegi kui päev oli üldjoontes tavaline, raske, kurb või muud moodi mitte väga ilus, oli iga päev siiski mõni tore hetk.

Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.

Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.

Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.


Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:

• põnev (et ma ikka viitsiks seda teha)
• mitte liiga põnev (ülepäeviti ma ikka langevarjuga hüppama ja lõvidega tantsima ei hakka)
• kasulik (õpin enda või elu kohta midagi uut) JA/VÕI
• tervislik (suunaks mind tervislikuma elustiili poole)
• võtab vähe aega (see peab sobituma ka minu 12-tunniste tööpäevade graafikuga)

Mõtteid?

Päikest!

Naine klaviatuuril, arvuti kraavis?

Kõik halvad asjad algavad mõttest "ah, see võtab ainult 15min, ma teen selle veel ära".
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.

Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.

Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....

Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.

Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)

Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?

Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???

Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!

Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.

Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.

Nii ma siis olen.

Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".


Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)

Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?


Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.


Päikest!

Öelda "tsau" või mitte, selles on küsimus...

Kes meist ei oleks teinud näo, et oi, kingapael on lahti (kuigi sul on sandaalid), vaadanud hästi hoolikalt käekella, bussigraafikut, plakatit, tänavasilti, möödasõitvaid autosid, linde ja liblikaid, pilvi, telefoni või jumal teab, mida, avastanud, kui palju vahvaid soolasorte on poodi tulnud, vaadanud bussiaknast oma kaela valusaks, läinud teisele poole tänavat, peaasi, et ei peaks...


silma vaatama

tervitama

Millal see juhtub, kui tundidepikkustest vestlustest saavad kuidas-sul-läheb-hästi-vestlused?
Millal see juhtub, kui minivestlustest saab tsau?
Millal see juhtub, kui tsaust saab naeratus ja peanoogutus?
Millal see juhtub, kui noogutusest saab häbelik silmkontakt?
Millal see juhtub, kui silmsidest saab üks ülalmainitud käitumine?

Millal see juhtub, kui hakkame oma kunagist head sõpra teietama?


Päikest!

Ei tea, kas nutta või naerda

Kui oled unustanud m-parkimise teha, kuid avastad auto juurde jõudes, et trahvi polegi tehtud.

Kui saad pärast 3-tunnist kinnihoidmist lõpuks pissile minna, sest kell 12.30-16.00 ei tohi tualetis käimiseks poodi kinni panna. Kurat!

Kui tööpäeva hommikul avastad, et õues on mürts ja pauk ja pladin. Täpselt selline kuudisistumise ilm. Vahepeal saab Zeus ikka mu graafikule pihta ka.

Kui sul on 12-tunnine tööpäev (laupäeval) ning mees saadab pildi imeheast söögist, mida ta viimased tund aega meisterdanud on ja mis sind õhtul koju jõudes auravana (loodetavasti) ootab. Milleks elada stereotüübi järgi, et mees on tööl ja naine kokkab ja toimetab kodus?

Kui Kaubamaja siseraadios on uus laul. Kui oled harjunud paarikümmet laulu kuulama päevas vähemalt 4 korda, siis on päris tore ju kuulda ka midagi uut.

Mina: "Nägin naist, kellel oli MUUMIDEGA rahakott!
Sõbranna (minust aasta vanem): "Oooooo, kui tuuuus!!! :) :) :) aitäh jagamast! :)"

K: "Mida sa sellest tööst õppisid?"
V: "Et ma ei taha enam kunagi sellist tööd teha."

"Nad on küll konkurendid, aga mul on ikka neist kahju."

Kui sa lõpuks ometi enam-vähem tead, mida oma eluga peale hakata ja leidsid ühe koolituse, millest sulle päris palju kasu peaks olema ja mis ajaliselt peaks ka sobima ja tasuta ka veel ja puha ja kõik on muidu hästi... aga... see on venekeelne. Tšort pabari požalusta!

Bonus material!
Ostsin endale uue arvuti, kuna vana on noh, pehmelt öeldes vana ja hädine. Kuigi maailma kõige ägedamate kleepsudega. Tulen siis uue arvutiga uhkelt koju ja hakkan seadistama ja jõuan juba kokku leppida, mis keeles me omavahel suhtlema hakkame jne ja siis järsku... ta ei tööta! Jah, ma laadisin aku täis ja lülitasin sisse ja välja ja sisse ja välja ja sisse, aga no lihtsalt ei tööta enam. Ma ostan arvuti, et see siis remonti viia.
Elukaaslane: "Mina oleksin juba surnud, kui mul oleks uus arvuti ja ma ei saaks seda kasutada."
Mina: "Ma olen selle surma juba ära surnud."


Päikest!

Ta ütles...

..."Hommikust!"

Üks täiesti võõras (ma arvan vähemalt, et ta oli võõras) mees ütles mulle "Hommikust!", kui olin parklas täiesti juhuslikult oma auto tema oma kõrvale parkinud ja tulime umbes samal ajal autodest välja.

Ei teinud ta silma ega midagi, senti ega suitsu ega kella ka ei küsinud, lihtsalt "hommikust" ja toimetas oma toimetamisi edasi.

Olen siiani hämmastunud. Kõige rohkem olen üllatunud selle peale, et ma olen üllatunud. Oleksime me näiteks USAs, siis tunneksin ennast isegi veidi halvasti, et mina ei näidanud rohkem initsiatiivikust välja ega tervitanud esimesena.

Inimesed on toredad. 

Päikest!

Kell on 18.36

Mõnikord juhtub nii, et mu tööpäev veeeeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja just pool tundi enne kojuminekut, kui peaksin hakkama koristama ja kassat tegema, leian mingi eriti pika ja põneva artikli, mida lugeda, või tahan nii väga mõne meili valmis saada vms. Ja siis kuigi mul on olnud terve päev niisama leboaega, torman ikka viimastel minutitel nagu segane mööda poodi tolmulapiga ringi. Nagu ei oleks seda varem saanud teha.

Ei saanud, noh.

Ja siis juhtub ka nii, et päev veeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja veeeeeenib kuni lõpuni välja. Ja siis ma võtan kell 20.55 jope kapist välja, aga veel selga ei tohi panna. 

Kell 20.56 käin ma poes ringi ja sätin sokke ritta. 34. korda vähemalt. 

Kell 20.57 vahetan jalanõud ära. Aeg ikka veel veeeeeenib ja veeeeeenib. 

Kell 20.58 võtan salli jopevarrukast välja. No kaua võib?!?! 

Kell 20.59 lõpuks saab jope selga panna. Jess! Kell 21.00 jooksen, bussini on ainult 4 minutit....

Ei.

Prügikott jäi ära vahetamata ja järgmisel päeval on vaba päev. 

Ja nii jäängi bussi pealt maha. 

Ekstra kuri pilk inimestele, kes tulevad 20.58 poodi jutuga "ma tahaks midagi põnevat, aga ma veel ei tea, mis see olla võiks."

Ja siis juhtub nii, et kell on 18.36 ja ma mõtlen, et 24 minutit on veel vaja oodata ja siis saab hea hinnaga kohvi osta. Selleks, et need minutid kiiremini mööduksid, võiks näiteks blogi jälle üles otsida. 

Kell on 18.54. Mida ma nüüd nende 6 minutiga veel teen?

Päikest!

Kas sina muudad plaane või muudavad plaanid sind?

Mõned päevad tagasi postitasin Facebooki "Elu ongi üks suur plaanide muutus."

Kui sa seda rida loed, mis mõtteid see sinus tekitab?

Minu jaoks oli ootamatu, tagantjärele täiesti ootuspärane, et inimesed küsisid, mis plaane ma nüüd muutma hakkan. Enamik küsijaid olid lootusrikkad, et nüüd hakkab midagi suurt ja põnevat pihta. Ei tahtnud meelega tünga teha, õnneks või kahjuks midagi võimast ja elumuutvat plaanis ei ole. Samas kes teab, elu pidavat olema üks suur plaanide muutus. 

Tegelikult on asi lihtne. Ükskõik, kui hästi mul päev ka planeeritud ei oleks, harva toimib kõik täpselt plaani järgi. Vahepeal on muutused suuremad (nt olen pikisilmi oodanud homset vaba päeva ja siis teatatakse, et kuule, meil on üks töötaja haige, tule ikka homme tööle), vahepeal väiksemad (nt olen pikisilmi kujutanud ennast ühte väga kindlat toitu õhtusöögiks söömas ja poes selgub, et seda ei olegi). 

Sellest viimasest ma ei saa tegelikult siiani aru. Mis mõttes te ei müü mulle asja, mida ma niiiiii väga tahan???

Kui võtta seda paratamatusena, et plaanid aeg-ajalt muutuvad, võiks ju kogu sellesse teemasse üsna vabalt suhtuda. Vahepeal juhtuvad asjad meie enda pärast, unustad midagi teha, oled tublim, kui arvasid (seda võiks tihedamini juhtuda), sul tuli niiii palju parem mõte või oled oodatust väsinum. 

Hästi lihtne on siis endale ebaõnnestumisi välja vabandada. Tõsi, liialt karm ei peaks enda vastu olema, samas on liigne leebus ka libe tee. Teate ju küll seda "ah, ma olen täna nii väsinud/ilm oli halb/jupiteri seis ei olnud soosiv, küll ma homme teen". 

Samas võivad plaanide muutused olla tingitud kellestki teisest, jah, aeg-ajalt ka ilmast. Ja mis seal salata, ka Jupiteri alati ei huvita, mis sinu tänases to-do-listis oli. Kas me teistele andestame nende ebaõnnestumised sama kergesti? Ajab ikka närvi küll, kui pead kellegi teise tööd tegema või tema järel ootama. 

Edasi ongi meie enda valik, kuidas sellesse kõigesse suhtuda. Saada ja jääda pahuraks, ärevaks, mossitavaks, lausa vihaseks, kui pead midagi oma päeva- või nädala- või kuuplaanis muutma või võtta seda kui paratamatust ning leiutada kohe uue tegutsemisplaan?

Minu lemmikud on need päevad, kui mul on mõned kindlad kellaajalised plaanid-kohtumised-kohustused, mis annavad päevale struktuuri, ning samas on ka palju mänguruumi. Võimalusi väikseks laiskusehetkeks, spontaanseks jalutuskäiguks või ajurünnakuks või lausa mõlemaks ja noh, olgem ausad, aega ka tulekahjude kustutamiseks. 

Elu ongi üks suur plaanide muutus. 

Plot-twists, nagu üks mu tuttav kommenteeris. 

Päikest!

Lugu sellest, kuidas Anneli pukseerima õppis

Kui minu huulilt pääseb valla lause "vähemalt on mul, millest blogis kirjutada," siis peab seda ka tegema ehk lugu, kuidas Anneli pukseerima õppis. 

Kõik algas hästi, kell oli 22.43, mul olid juba hambad peaaegu puhtad, suu oli vaid veel vahtu täis, kui telefon helises. Isa helistas. 

"Kas sa saad hädast välja aidata?" Mina juba mõtlesin, et ega keegi kuskil viga pole saanud. Oli. Auto oli keset sõitmist järsku katki läinud ning minu õde ja vanaema oli vaja teatrist ära tuua. 

Ega midagi, loputasin suu puhtaks, panin mantli selga ja enda autole hääled sisse. 

Marsruut

kodu

auto (võtsin isa peale)

Vanemuine (mu õde ja vanaema juba ootasid meid)

vanaema kodu (vanaema oli vaja ju koju viia)

auto (võtsime igaks juhuks autost asjad, kui pukseerimine ei peaks õnnestuma. Helistasime ka mu vennale. Õde ei tahtnud midagi sellest kuulda, et on vaja koju magama minna. Seiklus ju!)

Illusioon (puksiirköis oli venna käes ja vend hakkas peole minema)

garaaž (venna auto koos köiega oli garaažis. Sinna tuli ka minu elukaaslane, kes oleks parklas auto lükkamisel abiks. Ja mulle moraalseks toeks, kui pukseerima hakkan.)

auto (köis külge ja minekule)

autoesindus (et töömeestel oleks järgmisel tööpäeval hea auto parklast võtta ja toimetama hakata)

kodu (lõpuks!!!)

voodi (peaaegu 1,5h hiljem, kui algselt oli planeeritud)

Unedemaa (oh, dear heaven!)

Jessas, ma pole ju kunagi kedagi pukseerinud. Valikut aga polnud, liiga palju oli juba vaeva nähtud, et nüüd lihtsalt pirtsutama hakata. Pool minust lootis, et leiaksime köie ja saaksime auto ära pukseerida (jee, uus kogemus, jee!), teine pool lootis, et seda teeb järgmisel hommikul keegi teine. 

Kuulasin meeste juhtnööre, istusin rooli taha ning hakkasin vabakäigul liikuma, Algus oli allamäge. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja liiklus peaaegu olematu, ei pidanud terve tee jooksul ühtki peatust tegema. Nii veeresime raaaaahulikult autoesinduse parklasse, kus siis masin loodetavasti järgmisel tööpäeval ette võetakse. 

See õhtu ei möödunud küll minu parima ettekujutuse järgi perekondlikust õhtust, aga vähemalt oli mul, millest oma blogis kirjutada :)

Sel õhtul lipsas mu huultelt ka selline lause: "Vahepeal minu elu ongi üks suur plaanide muutus."

Päikest!

Anneli teeb avastusi spordi valdkonnas

Aeg-ajalt tuleb elus uusi asju proovida ning miks mitte teha seda lausa kolm korda nädalas.

Esimese uue kogemusena proovisin pilatese trenni. Tõe huvides olgu öeldud, et ammu teismelisena käisin seal ka proovitrennis, aga minu nõrkadele lihastele ja tulisele hingele oli see liiga jõuline ja aeglane. Nüüd rahulikuma ja kübeke tugevamana otsustasin uuesti proovida. Kuna see oli värskelt avatud stuudio proovitrenn, mis oli mõeldud just algajatele ja esmaproovijatele, ütles treener kohe alguses, et ta näitab meile kõige lihtsamaid harjutusi ja teeb lihtsa ja rahuliku tunni. Tal oli õigus: ükski harjutus üle jõu ei käinud ja kõik oli lihtne ja arusaadav.
Kõigepealt tegime mõned hingamisharjutused, kuna pilateses on hingamine hästi oluline ja tuleb hingata "õigesse kohta". Treener rääkis ka paari lausega peamistest printsiipidest (kehapoolte tasakaal ning keskkoha otsimine) ning alustasimegi harjutustega. Päris palju oli vaja kaela pingutada (sellest andis eriti head tunnistust järgmisel päeval teatav kaelalihaste tundlikkus). Algaja, nagu ma olen, ei suutnud ma päriselt keskenduda ainult endale, muidugi oli ju vaja vaadata, mida teised ja treener teevad. Mõnda harjutust näitas ka treener ette, pärast tundi ütles aga, et tavaliselt ta seda ei tee ja osalejad peaksid harjutustest ainult sõnade abil aru saama. Seda just sellepärast, et osalejad saaksid keskenduda iseendale ega peaks kedagi teist vahtima. Kokkuvõttes oli trenn väga muhe ja mõnus, omamoodi hea tunde tekitas see, et kuigi olen väga spordikauge, ei tekkinud mul esimese hästi lihtsa trenni peale juba kahtlust, kas ikka saaksin sellega hakkama.

Eraldi tähelepanu väärib ka stuudio ise. Olen käinud teistes spordiklubides nii jõusaalis kui ka rühmatrennides ning alati on seal jäänud mulje, et seal tehakse kõvasti trenni. Rahvast on palju, muusika on vali, energia on laes, ka teatav higilõhn kuulub asja juurde.

See stuudio oli aga väga valgusrikas ja vaikne, samas mitte steriilne. Stuudiol olid hästi suured aknad ning trenni ajal oli nendest näha vaid taevast ja majakatuseid (hiljem veendusin, et akendest on näha Riia tänav - üks Tartu tihedaima liiklusega tänavatest, samas tuppa müra ei jõudnud). Küünlad ja toataimed mõjusid väga hubaselt, muusikat ei olnud trenni juures just sellepärast, et osalejad saaksid ainult endale ja harjutustele keskenduda. Pärast tunni lõppu pakkus treener rosinaid, see oli väga armas :)

Teine uus kogemus oli samas stuudios jooga tund, reede hommikul kell 8.45. Miks ka mitte. Tund algas mõnede ümisemisharjutustega, jätkus tasakaaluharjutsega ja minu lemmikutega - krussis asenditega. Väga huvitav oli oma keha väänata, et selga või jalgu venitada ja samal ajal selja tagant ja põlve alt käsi läbi ajades varbaid taga ajada. Siin tekkis küll aeg-ajalt tunne, et ma ei saa kõigega hakkama ja arenguruum on niiiiiiiiiiiiiiiiiii suur. Lohutavalt mõjus see, kui treener ütles ühe varbapüüdmise harjutuse juures, et tema tegi viis aastat joogat ja alles siis sai varbad kätte. Lemmikosa oli kõige lõpus: heitsime matile pikali, treener pani meile teki peale ning lamasime seal mõned minutid. Nii mõnus!!!

Nagu ka pilatese puhul, sain aru, et tõeliseks trenni nautimiseks on vaja harjutada ja olla ka teadlik, miks ja kuidas täpselt harjutusi teha.

Viimane uus kogemus oli minu esimene jooksuvõistlus. Lapsena läbitud tillujooksud ja kehalise õpetaja poolt organiseeritud koolidevahelised võistlused ei lähe arvesse :) Minu esimene enda initsiatiivil läbitud võistlus - 7km - ei tekitanud mingit traumat, ei hingelist ega ka füüsilist, nii et ilmselt tuleb neid veel.

Hästi vahva oli see, et mu õde tuli minuga kaasa ja oli supervahva ja toetav. Ta tuletas mulle meelde, et ikka soojendust teeksin ja soovis mulle vähemalt 54 korda edu ja jõudu. Raja ääres tegi ta pilti, ergutas mind, püüdis mu salli kinni, mille talle vahepeal viskasin ning finišis jooksis viimased sajad meetrid minuga raja ääres kaasa. Kas pole vahva?

Teadsin, et ma võin suure võistluseadrenaliinilaksu all hakata liiga kiire tempoga pihta ning ennast juba teistest mitte maha jääda proovides kohe alguses hingetuks joosta. Seega püüdsin teadlikult hoida mõõdukat tempot ja mitte lasta end häirida inimestest, kes minust mööda jooksevad. Las nad jooksevad.

Sain oma jooksmise ilusti tehtud, umbes 5. kilomeetril hakkasin jooksu ka päriselt nautima, mitte ainult ei mõelnud, millal see ükskord juba läbi saab. Kõik eesmärgid said täidetud (mitte pooleli jätta ega seisma jääda, mitte viimaseks jääda, oma onule ära teha ja aeg mitte rohkem kui 45min) said kõik täidetud. Juhhei!

Teate, mis on eriti äge? Mul tekkis väga tugev seos palverännakuga. Palverännutee oli tähistatud kollaste nooltega, mis näitasid, kuhu minna tuleb. Võistluse rada oli tähistatud oranžide nooltega. Need olid joonistatud maha ning samuti näitasid need suunda postite küljes. Ahhh, mu noolekesed!

Juba eelmisel aastal oli mul kavas võistlustel osaleda, aga siis jäid need mõtted ainult mõteteks, kuna mul oli liiga kiire, polnud head vormi, olin vähe trenni teinud, midagi muud vaatas kalendris vastu jne. Ühesõnaga üsna mõttetud vabandused, kuna soov osaleda oli ju ikkagi olemas. Teadsin nüüd, et mul tuleb vabanduste väljamõtlemine väga hästi välja ja seega otsustasin vabandustest ette jõuda ning registreerisin end jooksule enne nende tekkimist ära.

Alati saaks paremini ja kiiremini, alati saaks paremini valmistuda, aga veendusin, et otsus osaleda oli igati õige.


Mõnusaid uusi avastusi teilegi!

Päikest!

Everybody, just calm down!

Ükskord leidsin oma postkastist ühe põneva kutse. Vastasin sellele samal päeval, et jah, olen huvitatud. Selle peale tuli järgmise päeva varahommikul uus kiri samalt inimeselt, milles kutsuti veel teise kohta ka. Äge pakkumine, aga mul lihtsalt oli natuke liiga kiire, et sellele kohe vastata. Oleksin muidu nõus olnud küll. Samas ilus oleks ju väike mõtlemisaeg ka võtta, eksole. Ja siis... järgmisel varahommikul on saadetud uus kiri: võib-olla see pakkumine teile siiski ei sobinud, palun vastata mulle, kas loobute esimesest võimalusest ka.

MIS?

Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.

Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.

Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.


Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????

Rahu, palun!

Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?

Mina ei tea, käib ju nii ka?

Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest. 

Kas ma tahan aidata vihast klienti? Jah, sest ma tahan, et ta vait ja rahule jääks ja võimalikult kiiresti ära läheks. 

Kas ma tahan aidata rahulikku klienti? Jah, sest ma tahan, et ta leiaks endale parima võimaliku lahenduse. Näete erinevust?

Näete????

Nii et rahu, ainult rahu!

Päikest!

Olen siis täiskasvanu või mitte?

Sattusin jälle ühele artiklile peale ja ei saa mitte vaiki olla. Täiskasvanuks saamine on ju tõsine asi. Vahepeal tundub, et mul läheb selles valdkonnas päris hästi, vahepeal on tunne, et isegi 10-aastased saavad minust elamisega paremini hakkama. SEE artikkel aga kuulutab absoluutset tõde (mida muud?) ja reastab tingimused, mis peavad olema täiskasvanuks saamise jaoks täidetud. Mis värk mul siis selle täiskasvanuks saamisega on?

1. Sa valmistad toitu ette. (Sa plaanid oma toidutegemisi nii, et saaksid osa toidust järgmiseks päevaks külmkappi panna ja mingi osa ka sügavkülma, et sul oleks see vajadusel käepärast võtta.) Kui ma saaksin öelda täie südame rahuga "Ma valmistan toitu", oleks see juba hea. 
2. Sa triigid oma riideid. (Isegi, kui sa triigid vaid oma tööriideid ja sedagi viis minutit enne kodust väljumist, on see juba midagi.) Jah, ma triikisin oma koorikleiti. Lihtsam on valida juba poes riideid nii, et nad ei vajaks triikimist. 
3. Sa viksid oma jalanõusid. Hmmm, jah, olen seda teinud mõned korrad elus. 
4. Sa hoiad postmarke rahakoti vahel. Ei. Siis peaksin ka ümbrikke ja paberit või postkaarte rahakoti vahel hoidma. Ei saa hästi sellest punktist aru. 
5. Sa puhastad oma hambaid hambaniidiga. Pole eriti muud valikut, vastik on magama minna, kui pool õhtusööki on veel hammaste vahel. 
6. Sul on reaalne täiskohaga töö, kust sa teenid raha. Mitte stipendium, vaid korralik täiskasvanud inimese töökoht. Esimene punkt, millele ilma südametunnistuse vaevadeta JAH öelda. 
7. Sa pead maksma makse ja arvete eest. JAH
8. Sa ostad toataimi, patareisid, prügikotte, seepi ja plaastreid. Nii ja naa. Siin on ilmselt suuremas plaanis mõeldud asju, mille eest kunagi hoolitsesid vanemad, nüüd pead ise vaatama, kust saad. Pean saama. Hakkama. Ja prügikotte. Toataimi ei osta ma vist kunagi endale ise. Las nad elavad parem poes, mis nad tulevad minu juurde surema/virelema. 
9. Sa eelistad pubisid klubidele ja vahel tunned, et kodune diivan on neist eelistatuim. Kui olin 20, arvasin, et 25-aastaselt olen juba pereema või käin korralikult pidutsemas, nagu noor inimene tegema peab. Tuleb välja, et on ka kolmas variant. See pubide (minu puhul pigem kohvikute) ja koduse diivani variant. 
10. Sa korraldad õhtusööke enda juures, mis ei lõppe purjujoomisega. Võimalik, et oled laua katnud kenade salvrätikute ja küünaldega. Kes on minu juures külas käinud, see teab, kuidas asjad käivad. 
11. Sa omad korralikku panni, häid nuge ja kannmikserit, mida kasutad smuutide ja suppide valmistamiseks. Eee, jah, ei, võib-olla, peaaegu... Muide, ma ikka pean teile rääkima oma sõbrast! Tal oli õnn (loodetavasti mitte õnnetus) olla mõnda aega minu korterikaaslane. Mina hindasin teda veel eriti kõrgelt tänu tema imelisele nugadekomplektile. Ja siis ta kolis välja..... Mõni aeg hiljem talle külla minnes kinkis ta mulle ühe SUURE IMELISE NOA!!! No kas pole imetore?!
12. Sa pesed tumeda ja heleda pesu eraldi. Ilmselt kasutad ka loputusvahendit. Loputusvahenditest ei tea ma midagi. See-eest on mul lausa eraldi pesuvahendid musta ja valge ja villase pesu jaoks. Aga jah, musta ja valget pesu EI pesta koos. Valget ja punast samuti mitte (eriti pärast seda, kui olete kogemata oma korterikaaslase valge maika roosaks värvinud). 
13. Sa tead, kuidas WC-poti äravoolu puhastada. Jah, ma tean, kuidas kõige nähtavam mustus harjaga eemaldada, aga kui miskit peaks umbe minema... Olgu selle võrdõiguslikkusega, kuidas on, aga vabandust, milleks ma siis endale mehe võtsin??? 
14. Sa viid ise prügi välja, mitte ei oota, et su ema/isa/korterikaaslane seda teeks. Eks me vist salaja südames loodame kõik, et see prügijubin veel mahub prügikasti ja mina ei pea seda hirmrasket tööd ette võtma. Siiski, kui ikka enam ei mahu, olen valmis tegusid tegema. 
15. Sul on külaliste jaoks eraldi rätikud, mida pesed pärast külalise lahkumist, mitte enne uue külalise saabumist. See on ülihea mõte!!! Ma lihtsalt ei tulnud varem selle peale. 
16. Sa koristad kodu, mitte ainult ei võta tolmu. Tolmu võtmine on üks tüütumaid kodutöid, nii et ma pigem juba koristan. 
17. Sa ei kuluta rohkem raha, kui sa teenid. Võimalik, et omad kindlat arvestust, kui palju sa kulutada tohid. Raske on kulutada raha, mida sul ei ole. Eks elu on õpetanud küll selliste arvestuste pidamist. Ja teate, kui hea säästmisviis on Digikassa kasutamine?! Ei taha küll tegelikult mingit reklaami teha, aga see on päriselt hea viis väikseid summasid kõrvale panna, ise seda märkamata. (Töötab nii, et iga kord, kui kaardiga maksad, ümardatakse summa ülespoole täiseurodeks ja need sendid, mille võrra summat ümardatakse, võetakse su kontolt ja kantakse kogumishoiusele. Nii võid kuu aja pärast meeldivalt avastada, et hoiusele on märkamatult paarkümmend eurot kõrvale pandud.). Ja kuu alguses panna ka mingi osa palgast kogumishoiusele silma alt ära. Need nipid töötavad. Jess!
18. Sind paneb imestama, kui nappide riietega noored väljas käivad. Kui neil pole salli kaelas, siis haigestuvad nad kindlasti köhasse. Jaaaa! Noored panevad üldse imestama. Ju ma siis ei ole enam noor. 

Päikest!

Mida kinkida reisida armastavale naisele aka mulle?

Leidsin ühe artikli, kuhu on koondatud soovitused, mida reisimist armastavale naisele võiks kinkida. Ma ütleks, et ma armastan reisida. Seega ei saa ma mitte vaiki olla, kui selline nimekiri mulle vastu vaatab. Jõulud on küll kaugel ja sünnipäev täpselt sama kaugel, aga mõtteid kinkide osas võib ju sellegipoolest praegu juba jagada. 

Artikkel (st see sama nimekiri koos väikse sissejuhatusega) on SIIN (avaneb uues aknas).

• Silmaklapid - ma kujutan ette, et mõnes sellises riigis, kus on tavaks võõrastega rääkida, olenemata vestluskaaslase teadvusel oleku astmest, on see päris heaks märguandeks: "Ma magan. Ma ei taha, et sa minuga räägid. Hoia eemale."

• Raamat kõige mõjukamatest fotodest - igasugused reisimise, kultuuri ja paikadega seotud raamatud on vahvad. Eelista pehmete kaantega varianti, need kaaluvad kohvris vähem.

• Pläsku - eelistatult selline, kuhu on maht - 100ml - ka peale kirjutatud. 

• Hea lõhnaõli - väike pudel on jällegi märksõna

• Kaasaskantav kõlar - JAA! Aga ilmselt reisile ma seda siiski kaasa ei võta.

• Näopuhastusvahend - jällegi, väikses pudelis hügieenitarbed kuluvad ikka ära

• Mugavad käimisjalanõud - hoia tšekk kindlasti alles. Minu jaoks on väga vähesed jalanõud mugavad. Veel parem, vali siit nimekirjast midagi muud. 

• Märkmik - ma olen märkmike suhtes VÄGA valiv. Samas kui kaanel on näiteks maailmakaart, olen juba sillas :)

• Rõivaste auruti - mis see on??? Okei, ma guugeldasin ja nüüd imestan, kuidas ma kogu oma senise elu olen ilma selle vidinata üle elanud. 

• Kvaliteetne huulepulk - JAA!!! Hügieeniline, ma eeldan...

• Desinfitseerija - selle pärast ära muretse! Mu vanemad käisid just USA-s ja minu palvel tõid mulle ülihea lõhnaga desinfitseerija. Palusin neilt ühte piiiiiiisikest pudelikest (eelmine on mul kestnud juba üle aasta, sh on see üle elanud palverännu, kus ta oli mulle ja mu kaaslasele igapäevaseks abiliseks), nemad tõid selle piiiiisikese ja suure ka, millest saan ilmselt elu lõpuni neid piiiisikesi täita. 

• Lõhnapulgad - jälle, ma ei saa poolest asjadest siin maailmas aru. Mis need on? 

• Suur rahakott - How about no? Kui reisimisel on märksõnaks "piiiiisike", siis miks peaks rahakott suur olema? Et palju sularaha ära mahuks? Niikuinii panen ma oma sularahahunniku erinevatesse kohtadesse, et kaotused oleksid varguse korral võimalikult väiksed. Pealegi ma pigem maksan natuke sularaha väljavõtmise eest kui lasen endalt suurema summa sularaha pihta panna. Või pargipingile unustada. Pealegi on mõistlik reisi ajaks rahakotist välja võtta kõik Säästukaardid ja Partnerkaardid. Ära ainult ID-kaarti ja Euroopa ravikindlustuskaarti maha unusta :)

• Juhtmevabad kõrvaklapid - kunagi olid mul kõrvaklapid, mis kestsid aastaid, samal ajal oli mu sõbrannal vähemalt 5, kui mitte 10 paari kõrvaklappe. Tuleb tunnistada, et pärast nende kaotust ei olegi ma häid kõrvaklappe asemele hankinud, veel vähem siis juhtmevabasid. 

• Nahahooldustooted - olen seisukohal, et selliseid isiklikke asju võiks iga inimene ise osta. Hügieenitarbed või universaalne (ma ei tea, kas selline asi on olemas) kätekreem on üks asi, nahahooldus juba natuke teine. Mitte, et ma solvuks, kui keegi mu nahaprobleemidele viidates mulle vistrikuvastase kreemi kingiks, aga kui sa just kosmeetik või nahaarst ei ole, siis tean ma ise paremini, milliseid hooldusvahendeid vaja läheb. 

• Mõni hea reisiajakiri - nojaaaa :)

• Mugavad retuusid - kiitus inimesele, kes mugavad retuusid välja mõtles!!!

• Vanni- ja kehaõli - ja et see oleks hästi pakendatud!!! Palverännul tuli mul juukseõli pudelil kork kotis olles ära ja mis te arvate, kui lõbus oli kõiki teisi hügieenivahendeid õlist puhastada :)

• Kvaliteetne magamiskott - mõned aastad tagasi võtsin Hollandisse reisides magamiskoti kaasa, aga seda ei läinud kordagi vaja, sain ikka päris linade vahel magada. Kui koju lennates olin olude ja lumetormi tõttu sunnitud ööbima Riia lennujaamas, tegi magamiskott mu elu 100 korda mugavamaks küll. 

• Teekomplekt - roadtripile võiks teepakke isegi vist kaasa võtta. Samas mulle tundub, et mu kodus ongi juba teevalik kuidagi kiduraks jäänud. Ainult 24 erinevat sorti. Anneli, sa oled paremaks suuteline!

• Kõvakaanega kohver - Palun-Palun-Palun mitte erkroosat või neoonkollast :)

• Dressikomplekt - ära hakka vaeva nägema! Ma kannan dresse ainult kodus ja sportides. Kumbki ei seostu reisimisega eriti hästi, vähemalt mitte minu jaoks. 

• Pealamp - palverännule soovitati ka selline asi kaasa võtta, mina ei võtnud. Milleks? Aja jooksul sain aru: magades 10-50 inimesega samas toas tuleb arvestada sellega, et tuled kustutatakse ära siis, kui on magama minemise aeg, mitte siis, kui sulle sobib. Kui juhtud pärast seda veel voodist väljas olema, pead lõhnataju järgi oma voodi üles leidma. Või kasutama pealampi. Jah, telefonilambiga saab ka hakkama (nagu mul oleks olnud muud valikut), aga kui voodi juures on sul veel muid toimetusi, näiteks pead oma hambaharja üles leidma, on jube mugav toimetada nii, et sul on mõlemad käed vabad ja ometi osutab valgusvihk just sinna, kuhu tahad. 

• Hüppenöör - ma ütlen kohe ära, et see jääks tolmu koguma või paremal juhul pärandaks ma selle kohe oma õele edasi. 

• Lõhnaküünlad JAAAAAAAAAAAAAA!!!!! Ma pole küll mitte kunagi lõhnaküünlaid reisile kaasa võtnud, aga see on täiesti lollikindel valik (kui küünal just roosi või lavendli või tubaka (selline asi on päriselt olemas!!!) ei lõhna). Muide, eelmisel aastal läbisin koos kohvriga lennujaamas täiendava kontrolli, kuna ostsin endale reisilt lõhnaküünla (igaks juhuks mainin, et kuskile kõrvalruumi kehaõõnsuste kontrolli siiski ei saadetud, lihtsalt, et te teaksite ja see ka nüüd selge oleks). 

• Maniküüri komplekt - ehhh.... Samas olen ma valmis sind pooleks kallistama, kui suudad leida maniküürikäärid, millega oskaksin oma parema käe küüned ka ilusti ära lõigata. Seni on kõik maniküürikäärid olnud läbikukkujad.

• Üleõla kott - seljakott tundub olevat palju mugavam. Ja loomulikult peab see sobima absoluutselt kõikide riietega, mille reisile kaasa võtan. 

• Tekk või suur sall - tundub, et nende suhtes on elu mind juba piisavalt hellitanud, aga kes ütles, et tekke ja salle saab olla liiga palju?

Järgmine samm oleks välja mõelda, millline saab olema järgmine välismaine seiklus. Paar mõtet mul juba on...
Päikest!

Kumb on hirmsam?

Kas hirmsam on jääda paigale või minna edasi? 

Kujuta ette, et oled tegelane õudusfilmis ja tead, et kuskil peidab end koletis. Peate kaaslasega kokku leppima, kes läheb väljapääsu ja abi kutsuma ning kes jääb paigale. Kumma tee valiksid? Kummal juhul on suurem tõenäosus, et koletis sind leiab? 

Kui lähed, võid leida väljapääsu. Samas pole sa kindel, mis õudused sind veel oodata võivad. Teekond on täiesti tundmatu. 

Kui jääd paigale, oled juba tuttavas ruumis, samas sul pole lootustki väljapääsu leida, kui sa seda ei otsi. 

Kujuta ette, et õudusfilmi asemel on sinu enda elu ning koletis on midagi, mida väga kardad.

Kas on hirmsam paigale jääda või edasi minna?

Päikest!

Ametid, mida ma mitte kunagi pidama ei hakka

taksojuht Tallinnas

veoautojuht Tallinnas

kiirabiautojuht Tallinnas

politseiautojuht Tallinnas

tuletõrjeautojuht Tallinnas

kuller Tallinnas

liiklusereguleerija Tallinnas

heatujusaate (wtf?) "Sõidud Rääbisega" saatejuht, eriti Tallinnas

jalgrattataksojuht Tallinnas

Tellitoit toidukuller Tallinnas

liiklusspetsialist Tallinnas

postiljon Tallinnas

ükskõik, millise auto juht Tallinnas

transporttööline Tallinnas

autotestija Tallinnas

teetööline Tallinnas

sõiduõpetaja Tallinnas
bussijuht Tallinnas

Märkate seaduspära? Mulle vist ei meeldi eriti Tallinna liiklus. Vist. 

Kui peaksin Tallinnas tööle kandideerima, siis esimese asjana kustutan CV-st selle, et mul on juhiload ja isikliku auto kasutamise võimalus. Nii tundub olevat ohutum meile kõigile. Samas kui ma veel paar korda Tallinna liikluses autojuhina pean osalema, siis võib vabalt juhtuda, et varsti pole mul päriselt ei lube ega ka autot. "Looduslik valik" öeldakse vist selle kohta. 

Ohutut liiklemist!

Päikest! (aga mitte sellist, mis teile silma paistaks ja te nii avarii teeksite)

Säästunipid

Leidsin SIIT ühe põnevalt jabura säästunipi. Lühidalt: kuna naistel kulub palju raha iluvidinate peale, siis küünelaki, küünelakieemaldaja ja aja kokkuhoiu mõttes tasub värvida ainult neid varbaküüsi, mis lahtiste kingade ninast välja paistavad. 

Teen küll pingutusi, et vaese tudengi mentaliteedist välja kasvada, aga tuleb tunnistada: ega see noore täiskasvanud tööinimese elu pole ka meelakkumine. Mesi on kallivõitu. Seega on ka minul välja pakkuda mõned säästunipid. Hoidkem oma raha, aega ja keskkonda!

Soojade ilmadega võiks ju ka ainult tallad jalalabade külge kleepida või nööriga kinni tõmmata, milleks kulutada raha ja materjali kogu kinga jaoks. 

Kinnistest kingadest on reeglina näha vaid ribake sokki, siis võiks kanda riideriba ümber pahkluu. Ja seda ma ei mõista üldse, miks peaks saapa sees sokke kandma. Milline raiskamine! Kui nii edasi arutleda, siis aluspesu ei peaks ka nähtav, seega ka kantav olema ning üleriiete all veel mingite hilpude kandmine tundub ka priiskamisena. 

Udupeened sisetallad - mõttetus! Keegi ei näe neid ega saa öelda: "Kullake, su sisetallad sobivad nii hästi su pluusiga kokku!"

Ja värvida ainult neid osa juustest, mis mütsi alt välja vaatavad. 

Kuna riiete alt paistavad tavaliselt välja ainult käed, kael ja pea, ei peaks äkki kogu ülejäänud keha pesemisele aega, vett ning pesuvahendit kulutama?

Hammastega samamoodi: järgmine kord hambaarsti juurde minnes palu üle vaadata ainult esimesed hambad, need, mis rääkimisel ja naeratamisel näha on. Samuti ei näe ma mõtet, miks peaks tagumistele hammastele hambaharja, -pastat ja aega kulutama. Nipp edasijõudnutele: ilma naeratamata (naermine on ammugi eilne päev) ja minimaalsete suuliigutustega rääkimine hoiab lisaks hambapuhastusele kuluvale veel ka energiat kokku. Seega kulub ka vähem toitu, kui energiat mõttetustele ei kuluta. 

Säästurežiimi mõttes võiks ju ka ainult kodust väljas olles normaalselt käituda, elukaaslasele ja lastele võid küll jalaga anda, pole mõtet oma kannatlikkust nende peale kulutada. 

#läkskäestära

#lappamaläkska

Kui mured ei lase magada...

Blogides leian end sageli mitmete küsimuste eest.

Kui palju end avada?

Kui palju kirja panna?

Mida jätta ainult endale?

Mul ei ole kombeks enda probleemidest väga sügavuti rääkida, eriti nii avalikus ruumis. Samas tahan seekord jagada ühte nippi, mis aitas mul magada, kui mu mured seda teha ei lasknud. Võib-olla on see kellelegi veel abiks. Selleks aga alustagem algusest.

Sügisel palverännult tulles leidsin end olukorrast, kus ihaldatud hingerahu asemel valdas mind pidev muretsemine. Segadust, ebakindlust, muret, arusaamatust tekitasid tööle saamine, raha, ebaselged eesmärgid ja tulevikuvisioon, lähedased. Kuna päevad olid tegutsemist täis, oli siis vähem mahti oma muremõtetega tegeleda, aga voodisse minnes oli lugu juba teine. Üsna sageli oli mul raske uinuda ja siis vähkresin voodis ja mõtlesin, kui vähe ma magada saan ja miks ma küll juba magama ei jää jne. Käisin pidevalt ja mitu korda peas läbi kõik need murettekitavad teemad. Vahel oli ka selline tunne, et pean seda tegema, muidu läheb meelest, mille pärast ikka muretsema pean. Kartsin, et kui unustan probleemi ära, unustan ära ka sellele lahenduste otsimise, aga lihtne unustamine ei kaota probleemi ju ära. Jään ainult lahendusega hiljaks. 

Ühel öösel, kui tegin peas jälle nimekirja kõikidest probleemidest, nagu tehakse to-do-liste, tulin lõpuks selle nipi peale, mida olen hoopis teistes valdkondades nii palju kasutanud ja ka teistele edasi andnud: pane asjad kirja!!! Varem on jutt käinud ikka selle ümber, et kirja tuleb panna oma eesmärgid, tegemised, mis vajavad ärategemist jne. Aga panna kirja oma mured...

Niisiis võtsin märkmiku lahti ja hakkasin sinna koostama nimekirja. Panin kirja võimalikult detailselt, mis mulle muret teeb. Nt. "Ma ei tea, millal saan tööle hakata. Ma kardan, et viimasel hetkel öeldakse mulle siiski ära." 

Endalegi üllatuseks jäin pärast nimekirja koostamist kiiresti magama. Enam polnud seda kartust, et äkki läheb midagi meelest ära. 

Edasi läks paremuse poole. Paberile sõnastamine aitas aru saada, milliste probleemidega saan ise tegeleda, millega vajan abi ja millised on minu kontrolli alt väljas. Mõnele probleemile otsa vaadates tundus see paberil ja nüüd ka tegelikkuses väiksem, kui see mu peas oli olnud. Kord sai majja löödud. Suutsin oma fookuse liigutada muretsemise pealt lahenduste peale. Mõned probleemid lahenesid vaat et iseenesest, näiteks anti mulle üsna varsti tööleping allkirjastamiseks. Enamik muresid said ilusa ja toimiva lahenduse. Mõnede probleemidega maadlen siiani, mõned on aja jooksul muutunud ebaolulisteks ja nendega on rahu tehtud. Mis kõige olulisem: mu pea pole enam murede pundar ja magada saan ka hästi :)

Päikest ja rõõmu!

Elu kaamerasilmade keskel

Kui töötad turvakaamerate silma all, tuleb pähe igasuguseid mõtteid...

Kaamera jälgib, millal pissile lähed. Millal pissimast tuled. Ma loodan, et vähemalt nende kahe tegevuse vahel antakse natuke privaatsust.

Kaamera näeb, millised aknad arvutis lahti on. Äkki jälgitakse ka seda, milliseid paroole sisse trükid. Kellele kirjutad, mida kirjutad. Töökuulutusi ära töö juures igaks juhuks vaatama hakka. Võidakse veel valesti aru saada. Või on see just hea mõte? Annad vihje, et otsid midagi paremat, et ülemus pingutaks sinu jäämise pärast. 

Kui pükse kergitada, võib keegi seda näha, isegi siis, kui arvad, et oled leidnud täiesti inimvaba nurgataguse. Tagumiku sügamisega samamoodi. Rinnahoidja sättimise peale ei julge mõeldagi. Nina soovitan nokkida ka alles kodus. Koduarvuti veebikaamera ees. 

Tänaval näeb samuti keegi, kui kõnnid ning järsku tuleb sulle meelde, et peaksid hoopis teises suunas kõndima ning keerad otsa ringi. Keegi raudselt näeb seda ja mõistatab, miks selliseid huvitavaid manöövreid teed.

Kui tuled poest, kotis kaks pakki mune, piim ja jahu ning sul kott keset tänavat katki läheb, salvestab kindlasti mõni kaamera selle fiasko. Aga ära muretse, võid koju jõudes selle kordust youtube-st vaadata ning kahetseda, et panni kaasa ei võtnud. Oleksid saanud tänaval pannkoogikohviku püsti panna. 

Sel hetkel, kui libastud ja arvad, et keegi seda ei näinud... Nägi küll. Keegi naerab kuskil turvaruumis. Jääb üle vaid loota, et mõni teine kaamera salvestas samal ajal midagi veel põnevamat. 

Selles kapitalistlikus ühiskonnas on kõik võimalik, nagu ütles üks vanaema. Mitte minu oma. Hästi öeldud sellegipoolest!

Kui ma poleks Anneli, oleksin ma...

... trossi otsas üle inimeste peade liuglev kaamera Viljandi Folgi Trad.Attacki kontserdil

... puulatv, kes näeb kõige kõrgemalt päiksetõusu

... kohvitass, kes kuuleb kõiki neid põnevaid lugusid, mis kohvikus räägitakse 

... hea maitsega ja hästi toimiv köhasiirup

... pannkoogipann, kes aitab pühapäeval maailma parimaid pannkooke teha

... piimašokolaad küpsisetükkidega

... rabarberilõhnaline küünal

... loterii võidupilet

... oodatust varem kätte jõudnud palgapäev

... värskelt niidetud muru lõhn

... helekollased beebiriided

... langevari, mis avaneb alati täpselt õigel ajal

... fotoaparaat, mis vihmametsa kaasa võetakse

... vaht kohvi peal

... kondenspiim kohvi sees

... 

... 

Mul on mingi teema kohviga. 

Äkki mul järgmises elus veab jälle :)

Päikest!

Palverändur tutvub Hispaania tervishoiusüsteemiga

Alles hiljuti arutlesin sõbrannaga selle üle, kuidas meedias kajastatakse tuntud inimeste operatsioone ja tervisehädasid. Avaldasin arvamust, et pigem põen oma haigust üksi kui jagan seda kogu Eesti rahvaga. Ja nüüd... pamparampamm... siit tuleb minu haiglas käimise lugu :) Kuna see toimus Hispaanias palverännu ajal ja ma pole mingi kuulsus ka, siis las see olla. Oma silmakirjalikkusega tegelen mõnel teisel päeval. 

Olen muidu oma matkasaabaste üle sigauhke, nad olid (ja on siiani) väga vastupidavad ja mugavad ja veekindlad ja muidu nunnud (st südames mulle väga armsad, mitte tingimata roosad ja karvased), aga üks häda oli neil ka. Ma ei sidunud peaaegu kunagi oma saapapaelu läbi kõige ülemiste aukude, et jalad saaksid rohkem hingata ja nii oli lihtsalt mugavam. See tähendab aga, et paela jäi väga palju üle ning pidin tegema mitu-mitu sõlme, et paelte pikkus oleks sobilik. Kahel korral ei olnud ma aga piisavalt hoolikas ja sain kohe karistada. Karma, ütleks mõni.

Esimene õnnetus juhtus siis, kui olin palverändurina kõndinud umbes kilomeetri või kaks. Järsku jäid mu jalad teineteise külge kinni (ühe saapa pael oli teise saapa paelakonksu taha kinni jäänud), tegin paar koperdavat sammu ja siruli ma olingi! Imeline algus mu teekonnale! Õnneks midagi eriti ei juhtunud, väiksed kriimud kätel ja mu egol ning teekond võis jätkuda. 

Teine õnnetus juhtus umbes poolel teel. Kõndisin kruusateel ning kuulsin enda taga autot tulemas. Kiirendasin sammu, et selle teelt kõrvale astuda, järsku tasakaal kadus. Tegin paar meeleheitlikku katset püsti jääda, kuid lendasin, käed ees, kruusateele. Kuulsin, kuidas mu kaasane ütles mu nime ja püüdis aru saada, kui katki või terve ma olen. Kuulsin, kuidas autost tulid mingid mehed välja ning hakkasid hispaania keeles rääkima. Kuulsin, kuidas minu pea kohal käis eesti-hispaania-inglise keelne vestlus. Kuulsin sõnu "hospital", "farmacia", "taxi". Kuulsin enda nuukseid ja verd kõrvus kohisemas. Püüdsin püsti tõusta, käed olid marraskil. Tõdesin, et ma siiski ei suuda seista, maailm hakkas ringi käima. Istusin teepervele maha ja lasin meestel edasi rääkida. Otsustagu ise, mis nüüd minuga edasi teevad. 

Varsti oli otsus tehtud. Läksime nende hispaania meeste autosse ning nad viisid meid haiglasse. Vaatasin aknast välja ning nägin teisi rändureid kõndimas. Linna oli veidi vähem kui 10km. Vaatasin, kui ilus see linn on ning kui tore oleks siin ringi jalutada. Aga pagan, mu käed on nii valusad! Põlv annab ka veidi tunda. Nõrk oli olla. 

Haiglas läks kõik kiiresti. Mu kaaslane otsis kotist mu dokumendid (Euroopa ravikindlustuskaart on niiiiiiii oluline!), mind juhatati edasi vastuvõtutuppa. Kohe tuli ka üks vanem ja särtsakas proua, kes saatis mind kohe kraanikausi juurde. Hispaania keeles loomulikult. Pesin käsi, st lasin veel kätele voolata. Tädi tegi mu silme ees jõulisi pesemisliigutusi, andes nii kehakeelega eeskuju, kuidas käsi korralikult pesta tuleb. No ma ei taha nii pesta, nii valus on ju! Nii me siis pesime koos käsi, tema mulle ikka ette näidates, kuidas peab. Lõpuks jäi rahule. Sain istuma. 

Edasi haaras ta mu käed enda käte vahele ja hakkas nendelt ripendavaid naharibasid ära kiskuma. Neid mul enam vaja ei läinud. Järgmisena lendas mu haavadele jood koos jõuliste tupsutustega. APPI!!! Õnneks oli mu kaaslane kogu aeg minuga, aitas tõlkega, kuna minu sassis pea ei saanud midagi aru, mis ma tegema pean, ning hoidis mu kätt. Õlga, kui nüüd täpne olla. Isegi tema oleks kardetavasti jalaga saanud, kui ta sel hetkel oleks mu käsi katsunud. Olin kätevaluga nii ametis, et mul olekski peaaegu märkamata jäänud, et põlv on ka ju katk. Selle parandamine läks aga kergemalt. Käed ja põlv sidemesse keeratud ning võisime minna. Tahtsin veel veidi istuda ja end koguda. Meie juurde tuli arst ja ütles, et neil tuleb nüüd siesta ja me saame pärast ise tagaukse kaudu välja. Ja keeras esiukse lukku. Vedas, et taipasin oma käpulikäimist ajastada. 

Kui olin piisavalt end kogunud, tundus üks korralik lõunasöök hea plaanina. Haigla asus kesklinnas ning ainult paari minuti tee kaugusel oli ka meile sobilik toidukoht. Kelner oli väga meeldiv ja sõbralik. Ühe suutäie juures liigutasin oma kätt ilmselt kuidagi valesti, nii et teenindajale jäi mulje, nagu oleks mind hambavalu tabanud. Ta soovitas minna teisele korrusele hambaarsti juurde. Magustoiduks võtsin jäätise, mis toodi plasttopsis. Ma ei saanud oma sidemes kätega selle avamisega hakkama, kuid ta oli juba enne abis, kui jõudsin üldse mõeldagi abi palumisele. 

Minu soov läks täide: saingi õhtul selles linnas jalutada :) Olin juba piisavalt kosunud, et käia toidupoes, apteegis ning otsida üles kaugelt silma jäänud imeilusalt valgustatud kirikutorn. Kui Sa ei käi palverännu ajal kirikuid vaatamas, teed Sa midagi valesti. 

Teadsin, et järgmisel päeval pean sidet vahetama. Võtsin enne hostelist lahkumist valuvaigistit ning hakkasime pärast hommikukohvi kõndima. Umbes tunni aja pärast istusin maha ning hakkasin oma sidemetega tegelema. Joodised naharibad olid sideme külge kleepunud ning pidin tekkinud koorikud jälle katki tõmbama. Loodan, et te ei kujuta ette, kui valus see oli. Mõned rändurid kõndisid meist mööda ja uurisid, kas kõik on ikka korras. See oli ääretult armas neist. Kui olin enda lõhkumisega valmis, aitas mu kaaslane käed jälle kinni siduda ning teekond võis jätkuda. 

Järgmisel päeval

Paar päeva hiljem kohtusime ühe väga vahva vene naisega, kellega olime ka varem kokku puutunud. Tal oli kaasas üks haavakreem ning andis selle mulle. Pärast kasutamist otsisin õhtul ta alberguest üles, et see tagasi anda, kuid tema vastas nii: "I brought it just in case. And I think now it is the case. Keep it."

Umbes nädala pärast kohtusime taas ning kuna selleks ajaks olid mu käed juba paranenud, andsin talle kreemi tagasi. Äkki leiab ta jälle kellegi, kellel seda vaja on. 

Nüüdseks on mu käed terved ja isegi arme pole alles. Mu põlvel on aga ilus lilla triip siiani olemas ning mu väikse auguga ning terveks õmmeldud püksid meenutavad seda seiklust tänaseni. 

Päikest!

"Ega teil sente ei ole?"

Ma pole kunagi varem klienditeenindaja olnud, samas olen tahtnud ka seda kogemust saada. Mind kuidagi ei tõmba lihtsalt "tudish-piip" tegema, samuti tunduvad vastumeelsed "Tere, on teil hetk aega?" müügijutud, pigem tahan töötada kohas, kus saab ka reaalselt inimestega suhelda ning kus ma ei pea võitlema inimese tähelepanu pärast. Olen juba ammu aru saanud, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. 

Nii siis saigi minust Sokisahtli klienditeenindaja. Müügispetsialist, nagu töölepingus kirjas on. Mõnda aega töötasin ka Matsimoka degusteerijana. 

Olen nüüdseks umbes kuu aega tööl olnud ning mõned tähelepanekud väärivad kindlasti kirjapanekut. 

Vahepeal, eriti enne jõule, on tunne, et ei jõua kogu seda siblimist ja sukkade-sokkide kokku-lahtipakkimist ära siblida, toimetusi on liiga palju. 

Siis on jälle tunne, et et kell on seisma jäänud, mitte midagi pole teha ja surm juba koputab uksele. Surma põhjus: surmigavus. 

Need kaks äärmust on siiski õnneks üsna harvad esinema, enamik ajast on tore ja hea töötada. Kui ka hakkab klientide puuduse tõttu igavaks kippuma, tuleb oma loovus tööle panna ja endale ise tööd leida. 

Mõned kliendid on väga lahedad. Mulle näiteks väga meeldis üks vanaproua, kes oli niiiiii rõõmus, et saab endale väga soodsalt hunniku villaseid sokke soetada. Siis mulle meeldisid väga kolm väikest tüdrukut, kes pidid KINDLASTI saama endale täpselt ühesugused sokid. Roosad muidugi. Veel meeldis mulle mees, kes otsis roosasid sokke, kuna oli lubanud need järgmisel peol jalga panna. Ühel õhtul mu süda lihtsalt sulas, kui uksest astusid sisse lapseootel ema koos oma 3-4 aastase tütrega. Laps käis poes ringi, võttis sokke kätte, käis emale näitamas "Emme, me ei pea neid üldse ostma, ma lihtsalt näitan sulle", kukutas neist paljud küll maha, aga võttis väga kohusetundlikult kõik üles ja pani oma kohale tagasi. Kõige vahvam oli selline hetk: "Emme, vaata, kui ilusad sussid, kas sa tahad endale susse? Emme, ma armastan sind, emme, mina tahan maksta, ma ise maksan." Sellest vahvast tüdrukust saab kindlasti varsti väga tore suur õde. :)

Üldiselt meeldivad mulle kõige rohkem need inimesed, kes on siirad ning näitavad oma rõõmu välja. Ma poleks arvanudki, et mõned sokid ja paar head sõna võivad inimesi nii õnnelikuks teha :) Pole need eestlased nii tuimad midagi. 

Teate, mis mul südame eriliselt sulama paneb? Kui mõnele tootele on lisatud allahindluse või "Uus" silt ja klient ei võta endale mitte sildistatud toodet, vaid sellest järgmise, nii et ma ei pea toodet ära vahetama või sildi maha lõikama ja järgmisele tootele külge panema. Mul pole midagi selle tegevuse vastu, see pisike žest lihtsalt teeb tuju heaks. Suur aitäh teile!

Huvitav on jälgida enda ja kliendi käitumist, kui me ühist keelt ei leia. Kui selgub, et klient räägib ainult vene keelt, siis olen mina see, kes kohmetub ja püüab mõned sõnad endast välja pigistada, samas kui kliendi suust voolab venekeelseid sõnu ikka nagu Vändrast saelaudu. Mulle ei meenu, et inimesed väga vabandaksid, et nad eesti keelt ei räägi. 

Samas kui kliendi suhtluskeeleks on inglise keel, on peaaegu alati esimeseks lauseks "Sorry, I don't speak Estonian." 

Huvitavaid kliente on ka. Matsimokas töötades oli minu ülesandeks inimestele erinevaid lihatooteid maitsta anda. Üks mees seisatas minu ees ning ütles mulle sügavalt silma vaadates maailma kõige siirama "Ma ei taha maitsta!" Seisatas veel hetkeks ja küsis: "Aga mida te pakute?" Ei läinud 10 sekunditki, kui juba oli tal vorst suus. 

On veel selliseid inimesi, kes ütlevad kohe ära, et nad niikuinii ei osta. Panevad vorstiampsu suhu ning mõne minuti pärast näen, kuidas nad minema kõnnivad, paberisse mässitud vorst kaenlas. 

Kuna tean nüüd järjest paremini, mis tunne on olla teenindaja, proovin ka ise olla parem klient. Enam ei jäta ma mitte kunagi ühelegi teenindajale "tere" ja "head aega" ütlemata.

Saan nüüd väga hästi aru, miks küsitakse "Ega teil sente ei ole?" Ma tean, et võib olla väga tüütu otsida rahakoti sügavusest neid sente taga ning kohe üldse ei taha, et teenindaja peab sinu järel ootama, kuni sa kaevetööd teed, aga usu mind, kui sinult on juba küsitud seda, siis järelikult see aeg leitakse. Üks mu lemmikkliente otsis pärast müügi lõpetamist oma rahakotist 5€ väärtuses sente, et need paberrahaks ümber vahetada ning meie mõlema päev rõõmsamaks teha :)

Ja ära siis pahanda, kui mõni teenindaja, kas või mina ise, küsin, kas saab kuidagi kasulik olla. Ei julge kõikide eest rääkida, aga mina tahan päriselt aidata ja kasulik olla, mitte ilmtingimata midagi pähe määrida. Kui lõpuks ostad midagi, on äge, kui mitte, on ikka äge. Aga see on küll päris nõme ju, kui lahkud pettunult, sest poes polnud seda, mida vajasid. Oleksin saanud sinu aega säästa ja öelda kohe, et meil ei ole. Või tegelikult ikka oli, sa lihtsalt ei vaadanud õigesse kohta ja ei küsinud ka. Ja päriselt, on täiesti okei poes ka ainult ringi vaadata. Ma saan aru, et paljudele ei meeldi, kui müüja nendega rääkima hakkab, ka mulle endale alati mitte. Seda enam olin tööle asudes üllatunud, kui paljud kliendid hakkavad kohe jutustama, mida kõike neile vaja on. Puhas rõõm!

Tuleb ka tunnistada, et tänu oma tööle on nii sõprade kui ka võõraste sokid-sukad minu kõrgendatud tähelepanu all. Märkasin, et kui hiljuti külalisi vastu võtsin, rändas mu pilk kohe pärast saabaste jalastvõtmist nende sokkide peale. Kindasti ei tahtnud ma anda hinnangut sokikandja maitse, stiilitunnetuse, sokibrändi eelistuse või misiganes mille kohta, ammugi ei olnud mul plaanis neile hakata enda kaupluse sokke maha müüma. Nagu mu arstist sõbranna on korduvalt öelnud, talle jääb lihtsalt silma, kui inimesel on verevõtmiseks head veenid. Pole siis ka ime, et olen väga mitu korda unes sukkpükse näinud. Oeh. 

 Päikest!

Mis ma siis teen?

Mis vahepeal toimunud on?
Palverännaku postitused pole veel lõppenud, mõtlesin vahelduseks kirja panna, millega praegu tegelen. 

Enne palverännule minekut seadsin endale eesmärgiks teekonnal välja mõelda, mida ma tahan ma eluga edasi teha. Mõtlesin nii lühemas perspektiivis (mida teha kohe pärast palverännu lõppu) kui ka pikemas perspektiivis (kus tahaksin näiteks 10 aasta pärast olla). Mõtlesin ja mõtlesin, päriselt välja ei mõelnud. Selge oli aga see, et just praegu on hea võimalus proovida mingit täiesti uut ametit, Nii siis kandideerisingi hotelli administraatoriks. See oli juba enne palverännu lõppu, kuid mingi tagasisidet sealt ei saanud. 

Milano lennujaamas istudes ning tõdedes, et kuigi kell on 2 öösel, ei tule mul kuidagi und. Võtsin telefoni kätte. Cvkeskus.ee. Sealt jäid silma 2 tööpakkumist: Sokisahtli klienditeenindaja ja Matsimoka degustaator. Saatsin oma cv mõlemale ettevõttele. Püüdsin natuke magada. 

Hommikul kella 10 paiku, kui olin jõudnud Tallinna lennujaama ja ootasin bussi, mis mind Tartusse viiks, helistati mulle Sokisahtlist ning kutsuti vestlema. Leppisin kohtumise järgmiseks hommikuks kokku. Mõne tunni pärast, kui olin juba Tartus ning kõndisin kodu poole, helistati jälle, seekord Matsimokast, kutsuti samuti vestlusele. Leppisin järgmiseks nädalaks kohtumise kokku. 

Nii saingi endale mitte ainult ühe, vaid lausa kaks töökohta. Sokisahtlis olen täiskohaga, Matsimokas käin üsna vaba graafikuga. Mõlemad töökohad on vahvad ning kindlasti väga erinevad, võrreldes minu varasemate tegemistega. Peaaegu iga päev on mind Kaubamajas võimalik näha, võite külla tulla :)

Elu kaubanduskeskuses on täitsa põnev, vähemalt praegu, alguses. Aeg-ajalt tulevad Toidumaailma kärulükkajad juttu rääkima, kui lõunapausi ajal süüa käin ostmas, ning turvad hakkavad järjest rohkem inimestena paistma. Sokisahtli uksest on põnev jälgida, kuidas eskalaator keeldub vahepeal töötamast ning kuidas inimesed proovivad uue olukorraga toime tulla. Mõned ehmuvad nii ära, et neil läheb meelest, et eskalaator on oma olemuselt trepp, mida mööda saab ka ise üles ronida. Või arvavad nad, et seisva eskalaatori peale ei tohi astuda. Mis iganes nende peas toimub, seda  on põnev jälgida. Ühel õhtul nägin, kuidas üks onu tegi põranda sisse augu ja ronis sinna sisse, et liikuv trepp jälle liikuma saada. 

Täna oli Kaubamajal mulle veel üks põnev meelelahutusprogramm ette valmistatud. Nimelt korjati täna jõulukaunistusi kokku ning mõned töömehed sagisid jõulutuledega ringi ning kaks naist toimetasid kuuskesid ühest kohast teise. 

Sellised lihtsad asjad, mis vahepeal paistavad täitsa suurtena. 

Päikest!