Muuda või lahku või kannata

Sel suvel kuulsin enda kohta kommentaari, et ma olen julge ette võtma muutusi ja lahkuma, kui mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen. Selle all peeti silmas näiteks seda, et tulin Roiu noortekast ära ja läksin palverännule, samuti ülikooli poolelijätmist ning seda, et just enne mainitud kommentaari olin maininud, et mulle ei meeldi minu praegune töö ning otsin uut.

Minu jaoks on see nii loomulik, et mulle peab meeldima olukord, kus ma olen. Ma ei ütleks, et olen nii meeletult julge, kui võtan vastu mingeid kardinaalseid otsuseid selle saavutamiseks.

Lugesin hiljuti artiklit sellest, mida teha siis, kui oled ebameeldivas olukorras. Valikuid on kolm: muuda midagi (oma suhtumist või olukorda) või lahku või kannata. Jutt on päris mõistlik, lugege ise SIIT :)

Päris tihti näevad mu silmad motivatsiooni ja palga ja töö teemadel kirjutatud artiklite kommentaarides väiteid, nagu peabki töö olema raske ja palk peabki olema ainuke asi, mis motiveerib. Suva see meeldiv töökeskkond või normaalne ülemus või eneseareng (mis jura see veel on?!?), palk peab olema normaalne ja siis peab järelikult töö ka sobima. Minu mõistus ei suuda sellist arusaama mõista. Jah, muidugi, palk peab olema normaalne, aga mina ei suuda, ei kavatsegi suuta ainult sellega leppida.

Kas töö peab olema lihtne? Ei pea. See, et ma teen oma unistuste tööd, ei tähenda, et see on lihtne. Ma ütleks, et sokimüüja on 200 korda lihtsam olla kui noorsootöötaja või kultuurikorraldaja. Millegipärast ma lausa naudin seda, kui saan midagi keerulist vahepeal ette võtta. Olla kell 23.56 üleval ning projektitaotlust kirjutada ja elu eest taguda klaviatuuri ja paluda kõiksevõimsaid, et nüüd programm ei avastaks, et mu eelarve ikka ei ole tasakaalus või ma pean kuskilt mingi x-dokumendi välja võluma. Või võidelda lennufirmadega, et nad mulle mingisugustki infot annaksid, mille oma ärevil ja lendudest ilma jäänud kontserdiesinejatele saaksin edasi anda. Või olla öösel karja teismelistega Budapesti lennujaamas ja otsida viise, kuidas see röökiv kamp vait ja paigale saada. Ja järgmisel päeval 10 tundi umbses ja kitsas bussis loksuda ning kohale jõudes hakata koolitusi läbi viima. Need on pagana stressirikkad ülesanded, nendega hakkamasaamine on aga just see, mis minu saavutusvajadust toidab. See on valu (veidi dramaatiline, ma tean), mis läheb mööda ja asendub palju meeldivamate hetkedega. Igapäevane tiksumine ühtlaselt ebameeldivas olukorras on see, mis hulluks ajab.

Vahepeal on tulnud mulle mõte, et ma ju võiksin oma sokimüüja elukest nautida. Lähen hommikul tööle, tulen õhtul koju ja mind ei pea absoluutselt huvitama, mis järgmisel päeval poes toimub. Vabu päevi on jalaga segada, järelikult ka minu ignorantsust. Jube mugav, samas nii vale! Jah, mulle nii meeldib see tunne, kui keegi on endale midagi ilusat jalga leidnud või lahkub poest vägeva kingitusega, aga see ei saa ju olla kõik, millega oma tööelus hakkama saan?

Seepärast on mul olnud väga keeruline uutele inimestele ja vanadele tuttavatele rääkida, millega tegelen. Ma ei häbene oma tööd (meeletult uhke ka muidugi ei ole), aga see lihtsalt ei ole mina.

Nii olengi kogu aeg teinud sokitöö kõrval ka midagi muud ning päriselt on töövabu päevi olnud väga vähe. Kas mulle on iga lisaliigutuse eest ka kopikas pudenenud, on juba omaette teema (lühidalt: ei ole), aga see ei olegi ju kõige olulisem. Olen saanud teha midagi enda jaoks tähtsat ja see on end ära tasunud: minu sokitööga on nüüd kõik! Jei!

Tänase päeva seisuga olen Maksu- ja Tolliameti andmetel registreeritud tööle 6 erineva tööandja poolt. Kuue! Ülejärgmisel nädalal peaks neid olema viis. Rahu, tiigrid ja tibukesed, need kõik on osakoormusega, nii et saan ilusti hakkama, ka minu töönädalas saab olema umbes 40 tundi. 40 tundi, mida ma kavatsen nautida, vahepeal ilmselt kisun ka endal juukseid peast, aga igav ja mõttetu see aeg enam olema ei saa.

Päikest!
Julgust ka, kui seda puudu peaks olema!