Ajad on muutunud. Oot-oot, on ikka või???

Ma ei reklaami Twingot, vaid muutusi.

Kas Eestis oleks sellise reklaami tootmine võimalik? Kujutage ette, altari ette astuvad kaks meest, seljas Sangari särgid, hiljem joovad lauas Saku õllet ja tordi on teinud Pere Leib (need näited on juhuslikud). Mina ei kujuta seda hästi ette. Kui juba "Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?" vallandas meedias väga tulise diskussiooni, siis ma ei usu, et meie ettevõtted soovivad enda nime gei-teemaga "määrida". Kuigi, ka halb reklaam on siiski reklaam...
Kas eestlased on valmis sellisteks muutusteks? Praegu mitte. Aga 10 aasta pärast? 20? Inimene peab algul ise endale küsimusi esitama ja neile vastuse andma. Ainult siis, kui igaüks ise suudab endale vastata "Jah, ma olen muutusteks valmis", saab muutuda tervik.
Aga tõesti, mis siis, kui Sinu tütar tahab abielluda naisega?
Mis siis, kui kunagi avastad, et ootad ühiskonnalt mõistmist ja tolerantsust mingis muus valdkonnas, mis Sulle on oluline ja iseenesestmõistetav ja loomulik, kuid paraku inimesed Su ümber nii ei arva (palun ärge arvake, et ma kuritegevust ja ebaviisakust jms silmas pean).
Ma ei oota, et Eestis valmiks kuu aja pärast sarnane reklaam. Ma ei oota, et eestlased muudaksid oma väärtusi ja uskumusi kohe. Ma ei oota, et ühiskond peaks heatahtlikult suhtuma kõigesse, mis on veidi "kahtlane".

Ma ootan, et oleksime arenemisvõimelised. Ma ootan, et igal inimesel oleks võimalus olla õnnelik.
Mulle meeldivad inimesed. Eriti õnnelikud inimesed.

Päikest!

http://www.kontuur.ee/index.php/3/38/223/408

Kui Eesti ettevõtted on vastupidiselt minu amatöörarvamusele oma reklaamides siiski gei-teemat kajastanud, siis palun andke mulle ka sellest teada. 

Hindamatu

"Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa." (T. H. Ilves)

Mulle on Eesti hindamatu.

Päikest!

Iga päev.

Mina armastan oma sõpru iga päev. Ka neid, keda ma pole ammu näinud, pean meeles ja südames. Mõnikord on liiga hilja seda neile öelda, kui neid enam minu kõrval pole. Kui neile ei saa helistada ega küsida, kuidas neil läinud on. Kui ei saa neid kallistada ega nendega koos naerda ega mõtiskleda kas või elu mõtte üle.
Saab vaid meenutada nende sära, entusiasmi ja elurõõmu. Saab vaadata pilte ning naerda omaette. Saab endale lubada mitte korrata nendega tehtud vigu. Saab lubada endale järgmine kord avameelselt rääkida ning hoolikalt kuulata. Saab loota tulevikus kuulda kõigest inimeselt endalt, mitte kelleltki teiselt paar kuud hiljem.  

Kallis K!

Ma luban, ma tulen kunagi Põltsamaale ja toon Sulle lilli. Lilli, mida Sina mitte kunagi ei näe. Mille eest Sa ei saa mulle „aitäh“ öelda. Tean, et Sa teeksid seda. Ütleksid „Aitäh!“ ja teeksid mulle suure kalli. Ja väikse põsemusi.

Päikest!

Teisipäev

Nüüd on see siis käes. Sõbrapäev. Tegin Facebooki lahti ja sealt sain õnnitlusi ja häid soove lausa lademetes. Kes siis ei sooviks kasutada suurepärast võimalust tervitada korraga 500 inimest, kirjutades lihtsalt oma Seinale "Head sõbrapäeva!"? Mina ei tee seda. Paraku jätavad mind sellised Seinapostitused külmaks, miks peaksin ka ise teistes sellist kummalist tunnet tekitama? Sellised soovid oleksid nagu kõikidele, aga samas ka mitte kellelegi. Kes satub sel päeval arvuti taha ja juhuslikult leiab minu teate teiste samasuguste teadete vahelt üles, see saab minu õnnitlusest osa, kellel on parematki teha kui sinisekirjut ekraani vahtida... kas tema peab siis seepärast milleski ilma jääma?
Head soovid ja teod pole lihtsalt "linnuke kirjas ja korras". Palju toredam on küpsetada küpsiseid, et neist hiljem kollektiivselt rõõmu tunda, saada ja kinkida kallistusi ning üllatada lähedasi iga päev.

Päikest!

Armastus!

MA OLEN ARMUNUD!

Rahu, paanikaks pole põhjust, seekord pole selle põhjuseks ükski noormees. Ka neiu mitte. Meenutagem siiski mu varasemat postitust "Elekter" ja Facebooki suhtestaatust "Mina ja Ülikooli Raamatukogu Diivan" :)

See-eest armastan oma kolmekihilisi kindaid, paksu mütsi, üliüliülivõimast salli, paksu jopet, termoretuuse, termosokke, teed, chaid, oma autojuhtimisoskust, termost, sooja kodu ja kõike muud, mis mind on soojas hoidnud.

Lihtsalt tundsin, et pean neile ka ühe postituse pühendama.

Päikest!

Kool!

Elu esimene sess on õnnelikult läbi, homme algab ametlikult uus semester. Minul siiski veel homme loenguid pole, naudin veel ühe päeva elu ja külma ilma.


Mida aga esimesest semestrist ülikoolis meelde võiksin jätta?

• Kui tekib vastupandamatu soov ära kaotada oma ID-kaart, tasub seda teha just raamatukogus. Nii tore oli saada õhtul kõne, et keegi hea inimene on selle leidnud ja infoletti viinud, et see polegi auto alla ega lumehange eksinud, sellega pole toime pandud kriminaalkuritegu ega mind rahvaloendusel juba üle loetud.
• Kui ostan R-Kioskist mustikatükkidega valget šokolaadi, siis kontrollin kohe, ega seal juhuslikult hoopis pähkleid sees pole.
• Suur tükk ei aja suud lõhki, ainult suu saab kastmega kokku.
• Teadus on see, mida antud ühiskonnas teaduseks nimetatakse.
• Sotsioloogilised paradigmad... õigus, neid pidin teadma ainult eksamini, siis võisin need ära unustada. Need on õppejõu sõnad. Sellegipoolest lipsab üle minu huuli mõnikord sõna "konfliktiparadigma"...
• Frank Sulloway: esimesena perekonda sündinud ja hiljem sündinud laste vahel on süstemaatilised erinevused; esimesed lapsed on tavaliselt rangemad, korralikumad; hiljem sündinud lapsed on mässajad.
• Auguste Comte arvates on abstraktne filosofeerimine mõttetu. Ma miskipärast arvan, et ta pole mu filosoofia õppejõu lemmikteadlane.
• Küttimine ja korilus on justkui tänapäeva prükkarlus.
• Elagu probleemid ja ebavõrdsus! Tänu neile on mul tulevikus tööd!
• Laip on ideaalne. Ta ei vaidle vastu.
• Me näeme seda, mida oskame näha.
• See, kes on objektiivselt parem, tunneb end mõnikord hoopis halvemini. Näiteks pronksivõitja on tihti õnnelikum kui hõbedavõitja.
• 70. aastatel oli soovide tipp kodu suhtes 3-toaline korter paneelmajas.
• Sotsiaalne steganograafia: Internetis üksteisele selliste sõnumite saatmine, millest saavad õigesti aru ainult saaja ja saatja.
• Elu on võimalik ainult elu arvelt.
• Wrapi süües pole soovitav endale kastet peale tilgutada. Eriti mitte nii, et valgelaigulised on nii jopeesine, püksid kui ka kingad.
• Koduseid töid pole mõistlik ära saata 2 minutit enne tähtaega.
• Samas on parem need ära teha ja ära saata, selmet pärast kahetseda tegematajätmist.
• Ühes päevas pole kunagi liiga palju head teatrit. Rõhutan sõna HEAD.
• Uutele võimalustele tasub alati avatud olla. Ära mõtle liialt, kas see Sind huvitab ja kas selleks aega on ja kas see on mõistlik ja mida tema sellest arvab jne, lihtsalt mine ja vaata ja tee. Võib-olla hakkabki meeldima:)

http://www.youtube.com/watch?v=obdd31Q9PqA

• Mõni komm peaks alati kotis olema, samuti natuke paberit ja pastakas. Nii saad alati midagi head üles kirjutada ning samal ajal magusat suutäit nautida.

Päikest!

Muusika

... on elu!

Ehk siis on tore istuda kodus ja lugeda Tõnis Mäe raamatut "Müümata naer". Veidi Eesti muusika ajalugu, häid mõtteid loomingust, klaverimängust, helidest, tekstist, elust, muusikast. Vahepeal proovin ka ise klaveriga koostööd teha ning raamatus olevaid laule mängida/laulda. Taipan, et see ei tule mul veel eriti hästi välja ning haaran kitarri järele. Veidi parem. Aga siiski on mul veel arenguruumi :)

Tore on ka kuulata miljon korda "Good Man Down".

Vahva on ka istuda jälle klaveri juurde ning panna mõned noodid paberile. Ehk siis kirjutada oma elu esimesed variatsioonid.

Lasta telefonil veidi kauem heliseda lihtsalt helina nautimiseks.

Harjutada tulevasteks esinemisteks.

Panna paberile ka mõned sõnad. Võib-olla liitub nendega kunagi ka meloodia...

Muusikalist Päikest!

Alternatiive

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamist lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
Et elu armastada, peab armu elustama.

Artur Alliksaar

Magusat und ja Päikest!