Avastused on toredad!

Ostsin eile helmepoest endale uhke nõela, millega on väidetavalt hea väikseid helmeid õmmelda. Täna võtsin nõela pakendist välja ja keerutasin seda tükk aega käes, otsides auku, kust niit läbi panna. Keerutan ja otsin ja otsin ja keerutan, auku ei leia. Lihtsalt mitte kummaski otsas, ükskõik, millise nurga alt vaadata, pole ühtki kohta, mis niidiga ühilduda tahaks. Pakendil oli veel kirjas: "Big Eye Needle". Mõtlesin juba poodi tagasi viia ja kaevata, et nad on mulle praaki müünud, kui surusin küüne nõela keskele ning ennäe! Nõel avanes. Just nimelt, nõel läks keskelt kaheks osaks, ainult otsad jäid kokku. Ei arvanud, et Big Eye nii suur võib olla. Nüüd on mul nõel, milles on peaaegu nõela pikkune auk niidi jaoks ja asi töötab :) Enam ei saaks õnnelikum olla :)


Umbes selline näeb see välja, ainult tavaolekus tõmbub nõel ikka kokku tagasi.

Üsna pea näete, mida sellise imelise nõelaga teha saab :)

Päikest!

Semestri alguses on ikka elu ilus.

Iga semestri alguses ütlen ma endale, et nüüd olen tubli ja hakkan päriselt korralikult õppima. Loen raamatuid, ei jäta kodutöid viimasele minutile, kordan aeg-ajalt materjali, käin loengutes ja kuulan ja konspekteerin.

Eile hommikul vedelesin diivanil ja ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsinud loengusse minna. Mikroökonoomika loeng. Olen varem ju natuke seda õppinud, küll ma loen slaide ja saan hakkama sellega, kui hirmus see ikka olla saab. Avasin uudishimust õppematerjalid (no kui hirmus see majandus ikka olla saab) ja lasin silmadega slaididest üle. Ja otsustasin loengusse minna, lootuses kas või midagi nendest valemitest ja sümbolitest aru saada. Tuleb tunnistada, et ega eriti ikka ei saanud. Tuleb võtta raamat appi ja PÄRISELT õppima hakata. Nüüd ma siis lõbustangi ennast sellega, et püüan end korraga kurssi viia muusika harmoniseerimisega, etnoloogiaga, tuhande erineva majanduse ja perekonnapsühholoogiaga :)

Nüüd hakkan päriselt õppima :)
Ja tarkus teeb elu ilusaks. Vähemalt on hea seda endale öelda.

Jah, ma tean, et ma ei tohiks teha sellest nii suurt numbrit, et MA NÜÜD HAKKAN ÕPPIMA!!!, arvestades seda, et teoreetiliselt peaksin ma seda olema teinud juba peaaegu 15 aastat. Aga mis teha, ülikool on minuga teinud seda, mida ilmselt väga paljude teiste tudengitega: kui just väga ei pea, ega siis ei tee ka.

Mis on siin süsteemis valesti?

Päikest!

P.S. Mulle väga meeldib, kui mu kohvi peale pannakse sutsuke kaneeli.

Laste?saade

Sattusime sugulastega peale ühele lastesaatele. Algus oli veidi skeptiliseks tegev. Hunnik Barbie'sid nautimas päikest ja tegemas trenni. Kui kuninganna tuli oma lossi rõdule alamatega rääkima, kogunesid kõik Barbie'd teda kuulama ning tegid vasaku käega natsitervitust (?!?!?!?). Selleks hetkeks olin juba kindlalt otsustanud, et ei kutsu oma väikest õde multikat vaatama ning lahkun ka ise varsti. Kuninganna lõi jõhkralt oma käsilast, ühel Barbie'l võeti pea otsast ning näidati Ken'i võimsaid muskleid.

Õnneks on saate kirjelduses mainitud, et see on vormilt lastele, kuid sisult täiskasvanutele. Pärast seda tekkis mul mingisugune tolerants selle suhtes. Aga samas kauem kui 4 minutit ma seda vaadata ei suutnud. Võib-olla ka sellepärast, et mu sugulaste kommentaarid saate suhtes muutusid juba liiga valjuhäälseteks...

Animafilm "Barbarid" (H. Volmer, Eesti, 2003)

Päikest!

Rääbis reisib!

Reisimine, see on elustiil.

Eriti hästi on sellest aru saada reisil olles. Sain endale sünnipäevaks särgi, kuhu on peale kirjutatud "The world is my comfort zone". Nii tõepoolest on. Saan aru, et mulle meeldib olla keskkonnas, mida ma ei tunne, rääkida inimestega, keda ma pole kunagi varem kohanud ning saada üllatavalt lühikese ajaga kõigega tuttavaks.

Olen hetkel Inglismaal, ühes imearmsas külakeses, ümbritsetuna huvitavatest inimestest Suurbritanniast, Portugalist, Rumeeniast, Kreekast, Poolast, Ungarist, Itaaliast, Hispaaniast ja loomulikult Eestist. Tegeleme iga päev muusikaga ning õpime tundma üksteise kultuure. Tundsin ennast siin esimesest päevast peale mugavalt. Näen, et paljude jaoks pole võõral maal olek ning võõras keeles rääkimine just kõige mugavam asi, mida teha, aga samas seda suurem on rõõm eneseületusest.

Reisimine on samas ka ohtlik. See tekitab sõltuvust. Kui külastad uut kohta, ei teki peaaegu kunagi tunnet, et nüüd on mul siin kõik ära nähtud, ma ei pea siia tagasi tulema. Vastupidi, ikka jääb midagi kogemata või jääb kripeldama uudishimu, milline oleks see koht mõnel muul aastaajal. Kui kohtud välismaalastega, siis tihti räägivad nad kohtadest, mida lihtsalt PEAB ise nägema ja kogemustest, mida ise lihtsalt PEAB kogema.

Mida rohkem ma reisin, seda suuremana ma maailma tunnetan. Kui ma olin väike, oli minu jaoks olemas lihtsalt mu kodu ja mingi tundmatu maailm selle ümber. Nüüd on olemas minu kodu ja selle ümber huvitav, värviline ning detailne maailm. Mida rohkem ma detaile avastan, seda suuremaks ja põnevamaks maailm mu ümber muutub ning seda rohkem tekib juurde kohti, kus ma veel käinud ei ole.

Ma ei kogu raha selleks, et osta endale uus tehniline vidin, palju riideid, käia igal nädalavahetusel peol.
Ma kogun raha selleks, et osta järgmine lennukipilet.
Reisimine, see on elustiil.

Päikest!