Muuda või lahku või kannata

Sel suvel kuulsin enda kohta kommentaari, et ma olen julge ette võtma muutusi ja lahkuma, kui mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen. Selle all peeti silmas näiteks seda, et tulin Roiu noortekast ära ja läksin palverännule, samuti ülikooli poolelijätmist ning seda, et just enne mainitud kommentaari olin maininud, et mulle ei meeldi minu praegune töö ning otsin uut.

Minu jaoks on see nii loomulik, et mulle peab meeldima olukord, kus ma olen. Ma ei ütleks, et olen nii meeletult julge, kui võtan vastu mingeid kardinaalseid otsuseid selle saavutamiseks.

Lugesin hiljuti artiklit sellest, mida teha siis, kui oled ebameeldivas olukorras. Valikuid on kolm: muuda midagi (oma suhtumist või olukorda) või lahku või kannata. Jutt on päris mõistlik, lugege ise SIIT :)

Päris tihti näevad mu silmad motivatsiooni ja palga ja töö teemadel kirjutatud artiklite kommentaarides väiteid, nagu peabki töö olema raske ja palk peabki olema ainuke asi, mis motiveerib. Suva see meeldiv töökeskkond või normaalne ülemus või eneseareng (mis jura see veel on?!?), palk peab olema normaalne ja siis peab järelikult töö ka sobima. Minu mõistus ei suuda sellist arusaama mõista. Jah, muidugi, palk peab olema normaalne, aga mina ei suuda, ei kavatsegi suuta ainult sellega leppida.

Kas töö peab olema lihtne? Ei pea. See, et ma teen oma unistuste tööd, ei tähenda, et see on lihtne. Ma ütleks, et sokimüüja on 200 korda lihtsam olla kui noorsootöötaja või kultuurikorraldaja. Millegipärast ma lausa naudin seda, kui saan midagi keerulist vahepeal ette võtta. Olla kell 23.56 üleval ning projektitaotlust kirjutada ja elu eest taguda klaviatuuri ja paluda kõiksevõimsaid, et nüüd programm ei avastaks, et mu eelarve ikka ei ole tasakaalus või ma pean kuskilt mingi x-dokumendi välja võluma. Või võidelda lennufirmadega, et nad mulle mingisugustki infot annaksid, mille oma ärevil ja lendudest ilma jäänud kontserdiesinejatele saaksin edasi anda. Või olla öösel karja teismelistega Budapesti lennujaamas ja otsida viise, kuidas see röökiv kamp vait ja paigale saada. Ja järgmisel päeval 10 tundi umbses ja kitsas bussis loksuda ning kohale jõudes hakata koolitusi läbi viima. Need on pagana stressirikkad ülesanded, nendega hakkamasaamine on aga just see, mis minu saavutusvajadust toidab. See on valu (veidi dramaatiline, ma tean), mis läheb mööda ja asendub palju meeldivamate hetkedega. Igapäevane tiksumine ühtlaselt ebameeldivas olukorras on see, mis hulluks ajab.

Vahepeal on tulnud mulle mõte, et ma ju võiksin oma sokimüüja elukest nautida. Lähen hommikul tööle, tulen õhtul koju ja mind ei pea absoluutselt huvitama, mis järgmisel päeval poes toimub. Vabu päevi on jalaga segada, järelikult ka minu ignorantsust. Jube mugav, samas nii vale! Jah, mulle nii meeldib see tunne, kui keegi on endale midagi ilusat jalga leidnud või lahkub poest vägeva kingitusega, aga see ei saa ju olla kõik, millega oma tööelus hakkama saan?

Seepärast on mul olnud väga keeruline uutele inimestele ja vanadele tuttavatele rääkida, millega tegelen. Ma ei häbene oma tööd (meeletult uhke ka muidugi ei ole), aga see lihtsalt ei ole mina.

Nii olengi kogu aeg teinud sokitöö kõrval ka midagi muud ning päriselt on töövabu päevi olnud väga vähe. Kas mulle on iga lisaliigutuse eest ka kopikas pudenenud, on juba omaette teema (lühidalt: ei ole), aga see ei olegi ju kõige olulisem. Olen saanud teha midagi enda jaoks tähtsat ja see on end ära tasunud: minu sokitööga on nüüd kõik! Jei!

Tänase päeva seisuga olen Maksu- ja Tolliameti andmetel registreeritud tööle 6 erineva tööandja poolt. Kuue! Ülejärgmisel nädalal peaks neid olema viis. Rahu, tiigrid ja tibukesed, need kõik on osakoormusega, nii et saan ilusti hakkama, ka minu töönädalas saab olema umbes 40 tundi. 40 tundi, mida ma kavatsen nautida, vahepeal ilmselt kisun ka endal juukseid peast, aga igav ja mõttetu see aeg enam olema ei saa.

Päikest!
Julgust ka, kui seda puudu peaks olema!

Oh neid väljakutseid

Kunagi võtsin vastu väljakutse "100 õnnelikku päeva", mille käigus postitasin iga päev Facebooki pildi ühest ilusast hetkest. Minust ilmus isegi persoonilugu, mille pealkirjas oli see väljakutse ära mainitud. Selle väljakutse käigus kogesin, et mõnel päeval juhtub nii palju toredaid asju, et raske on õhtul seda kõige-kõigemat välja valida. Samas kogesin ka seda, et isegi kui päev oli üldjoontes tavaline, raske, kurb või muud moodi mitte väga ilus, oli iga päev siiski mõni tore hetk.

Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.

Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.

Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.


Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:

• põnev (et ma ikka viitsiks seda teha)
• mitte liiga põnev (ülepäeviti ma ikka langevarjuga hüppama ja lõvidega tantsima ei hakka)
• kasulik (õpin enda või elu kohta midagi uut) JA/VÕI
• tervislik (suunaks mind tervislikuma elustiili poole)
• võtab vähe aega (see peab sobituma ka minu 12-tunniste tööpäevade graafikuga)

Mõtteid?

Päikest!

Öelda "tsau" või mitte, selles on küsimus...

Kes meist ei oleks teinud näo, et oi, kingapael on lahti (kuigi sul on sandaalid), vaadanud hästi hoolikalt käekella, bussigraafikut, plakatit, tänavasilti, möödasõitvaid autosid, linde ja liblikaid, pilvi, telefoni või jumal teab, mida, avastanud, kui palju vahvaid soolasorte on poodi tulnud, vaadanud bussiaknast oma kaela valusaks, läinud teisele poole tänavat, peaasi, et ei peaks...


silma vaatama

tervitama

Millal see juhtub, kui tundidepikkustest vestlustest saavad kuidas-sul-läheb-hästi-vestlused?
Millal see juhtub, kui minivestlustest saab tsau?
Millal see juhtub, kui tsaust saab naeratus ja peanoogutus?
Millal see juhtub, kui noogutusest saab häbelik silmkontakt?
Millal see juhtub, kui silmsidest saab üks ülalmainitud käitumine?

Millal see juhtub, kui hakkame oma kunagist head sõpra teietama?


Päikest!

Kas sina muudad plaane või muudavad plaanid sind?

Mõned päevad tagasi postitasin Facebooki "Elu ongi üks suur plaanide muutus."

Kui sa seda rida loed, mis mõtteid see sinus tekitab?

Minu jaoks oli ootamatu, tagantjärele täiesti ootuspärane, et inimesed küsisid, mis plaane ma nüüd muutma hakkan. Enamik küsijaid olid lootusrikkad, et nüüd hakkab midagi suurt ja põnevat pihta. Ei tahtnud meelega tünga teha, õnneks või kahjuks midagi võimast ja elumuutvat plaanis ei ole. Samas kes teab, elu pidavat olema üks suur plaanide muutus. 

Tegelikult on asi lihtne. Ükskõik, kui hästi mul päev ka planeeritud ei oleks, harva toimib kõik täpselt plaani järgi. Vahepeal on muutused suuremad (nt olen pikisilmi oodanud homset vaba päeva ja siis teatatakse, et kuule, meil on üks töötaja haige, tule ikka homme tööle), vahepeal väiksemad (nt olen pikisilmi kujutanud ennast ühte väga kindlat toitu õhtusöögiks söömas ja poes selgub, et seda ei olegi). 

Sellest viimasest ma ei saa tegelikult siiani aru. Mis mõttes te ei müü mulle asja, mida ma niiiiii väga tahan???

Kui võtta seda paratamatusena, et plaanid aeg-ajalt muutuvad, võiks ju kogu sellesse teemasse üsna vabalt suhtuda. Vahepeal juhtuvad asjad meie enda pärast, unustad midagi teha, oled tublim, kui arvasid (seda võiks tihedamini juhtuda), sul tuli niiii palju parem mõte või oled oodatust väsinum. 

Hästi lihtne on siis endale ebaõnnestumisi välja vabandada. Tõsi, liialt karm ei peaks enda vastu olema, samas on liigne leebus ka libe tee. Teate ju küll seda "ah, ma olen täna nii väsinud/ilm oli halb/jupiteri seis ei olnud soosiv, küll ma homme teen". 

Samas võivad plaanide muutused olla tingitud kellestki teisest, jah, aeg-ajalt ka ilmast. Ja mis seal salata, ka Jupiteri alati ei huvita, mis sinu tänases to-do-listis oli. Kas me teistele andestame nende ebaõnnestumised sama kergesti? Ajab ikka närvi küll, kui pead kellegi teise tööd tegema või tema järel ootama. 

Edasi ongi meie enda valik, kuidas sellesse kõigesse suhtuda. Saada ja jääda pahuraks, ärevaks, mossitavaks, lausa vihaseks, kui pead midagi oma päeva- või nädala- või kuuplaanis muutma või võtta seda kui paratamatust ning leiutada kohe uue tegutsemisplaan?

Minu lemmikud on need päevad, kui mul on mõned kindlad kellaajalised plaanid-kohtumised-kohustused, mis annavad päevale struktuuri, ning samas on ka palju mänguruumi. Võimalusi väikseks laiskusehetkeks, spontaanseks jalutuskäiguks või ajurünnakuks või lausa mõlemaks ja noh, olgem ausad, aega ka tulekahjude kustutamiseks. 

Elu ongi üks suur plaanide muutus. 

Plot-twists, nagu üks mu tuttav kommenteeris. 

Päikest!

Olen siis täiskasvanu või mitte?

Sattusin jälle ühele artiklile peale ja ei saa mitte vaiki olla. Täiskasvanuks saamine on ju tõsine asi. Vahepeal tundub, et mul läheb selles valdkonnas päris hästi, vahepeal on tunne, et isegi 10-aastased saavad minust elamisega paremini hakkama. SEE artikkel aga kuulutab absoluutset tõde (mida muud?) ja reastab tingimused, mis peavad olema täiskasvanuks saamise jaoks täidetud. Mis värk mul siis selle täiskasvanuks saamisega on?

1. Sa valmistad toitu ette. (Sa plaanid oma toidutegemisi nii, et saaksid osa toidust järgmiseks päevaks külmkappi panna ja mingi osa ka sügavkülma, et sul oleks see vajadusel käepärast võtta.) Kui ma saaksin öelda täie südame rahuga "Ma valmistan toitu", oleks see juba hea. 
2. Sa triigid oma riideid. (Isegi, kui sa triigid vaid oma tööriideid ja sedagi viis minutit enne kodust väljumist, on see juba midagi.) Jah, ma triikisin oma koorikleiti. Lihtsam on valida juba poes riideid nii, et nad ei vajaks triikimist. 
3. Sa viksid oma jalanõusid. Hmmm, jah, olen seda teinud mõned korrad elus. 
4. Sa hoiad postmarke rahakoti vahel. Ei. Siis peaksin ka ümbrikke ja paberit või postkaarte rahakoti vahel hoidma. Ei saa hästi sellest punktist aru. 
5. Sa puhastad oma hambaid hambaniidiga. Pole eriti muud valikut, vastik on magama minna, kui pool õhtusööki on veel hammaste vahel. 
6. Sul on reaalne täiskohaga töö, kust sa teenid raha. Mitte stipendium, vaid korralik täiskasvanud inimese töökoht. Esimene punkt, millele ilma südametunnistuse vaevadeta JAH öelda. 
7. Sa pead maksma makse ja arvete eest. JAH
8. Sa ostad toataimi, patareisid, prügikotte, seepi ja plaastreid. Nii ja naa. Siin on ilmselt suuremas plaanis mõeldud asju, mille eest kunagi hoolitsesid vanemad, nüüd pead ise vaatama, kust saad. Pean saama. Hakkama. Ja prügikotte. Toataimi ei osta ma vist kunagi endale ise. Las nad elavad parem poes, mis nad tulevad minu juurde surema/virelema. 
9. Sa eelistad pubisid klubidele ja vahel tunned, et kodune diivan on neist eelistatuim. Kui olin 20, arvasin, et 25-aastaselt olen juba pereema või käin korralikult pidutsemas, nagu noor inimene tegema peab. Tuleb välja, et on ka kolmas variant. See pubide (minu puhul pigem kohvikute) ja koduse diivani variant. 
10. Sa korraldad õhtusööke enda juures, mis ei lõppe purjujoomisega. Võimalik, et oled laua katnud kenade salvrätikute ja küünaldega. Kes on minu juures külas käinud, see teab, kuidas asjad käivad. 
11. Sa omad korralikku panni, häid nuge ja kannmikserit, mida kasutad smuutide ja suppide valmistamiseks. Eee, jah, ei, võib-olla, peaaegu... Muide, ma ikka pean teile rääkima oma sõbrast! Tal oli õnn (loodetavasti mitte õnnetus) olla mõnda aega minu korterikaaslane. Mina hindasin teda veel eriti kõrgelt tänu tema imelisele nugadekomplektile. Ja siis ta kolis välja..... Mõni aeg hiljem talle külla minnes kinkis ta mulle ühe SUURE IMELISE NOA!!! No kas pole imetore?!
12. Sa pesed tumeda ja heleda pesu eraldi. Ilmselt kasutad ka loputusvahendit. Loputusvahenditest ei tea ma midagi. See-eest on mul lausa eraldi pesuvahendid musta ja valge ja villase pesu jaoks. Aga jah, musta ja valget pesu EI pesta koos. Valget ja punast samuti mitte (eriti pärast seda, kui olete kogemata oma korterikaaslase valge maika roosaks värvinud). 
13. Sa tead, kuidas WC-poti äravoolu puhastada. Jah, ma tean, kuidas kõige nähtavam mustus harjaga eemaldada, aga kui miskit peaks umbe minema... Olgu selle võrdõiguslikkusega, kuidas on, aga vabandust, milleks ma siis endale mehe võtsin??? 
14. Sa viid ise prügi välja, mitte ei oota, et su ema/isa/korterikaaslane seda teeks. Eks me vist salaja südames loodame kõik, et see prügijubin veel mahub prügikasti ja mina ei pea seda hirmrasket tööd ette võtma. Siiski, kui ikka enam ei mahu, olen valmis tegusid tegema. 
15. Sul on külaliste jaoks eraldi rätikud, mida pesed pärast külalise lahkumist, mitte enne uue külalise saabumist. See on ülihea mõte!!! Ma lihtsalt ei tulnud varem selle peale. 
16. Sa koristad kodu, mitte ainult ei võta tolmu. Tolmu võtmine on üks tüütumaid kodutöid, nii et ma pigem juba koristan. 
17. Sa ei kuluta rohkem raha, kui sa teenid. Võimalik, et omad kindlat arvestust, kui palju sa kulutada tohid. Raske on kulutada raha, mida sul ei ole. Eks elu on õpetanud küll selliste arvestuste pidamist. Ja teate, kui hea säästmisviis on Digikassa kasutamine?! Ei taha küll tegelikult mingit reklaami teha, aga see on päriselt hea viis väikseid summasid kõrvale panna, ise seda märkamata. (Töötab nii, et iga kord, kui kaardiga maksad, ümardatakse summa ülespoole täiseurodeks ja need sendid, mille võrra summat ümardatakse, võetakse su kontolt ja kantakse kogumishoiusele. Nii võid kuu aja pärast meeldivalt avastada, et hoiusele on märkamatult paarkümmend eurot kõrvale pandud.). Ja kuu alguses panna ka mingi osa palgast kogumishoiusele silma alt ära. Need nipid töötavad. Jess!
18. Sind paneb imestama, kui nappide riietega noored väljas käivad. Kui neil pole salli kaelas, siis haigestuvad nad kindlasti köhasse. Jaaaa! Noored panevad üldse imestama. Ju ma siis ei ole enam noor. 

Päikest!

Mida kinkida reisida armastavale naisele aka mulle?

Leidsin ühe artikli, kuhu on koondatud soovitused, mida reisimist armastavale naisele võiks kinkida. Ma ütleks, et ma armastan reisida. Seega ei saa ma mitte vaiki olla, kui selline nimekiri mulle vastu vaatab. Jõulud on küll kaugel ja sünnipäev täpselt sama kaugel, aga mõtteid kinkide osas võib ju sellegipoolest praegu juba jagada. 

Artikkel (st see sama nimekiri koos väikse sissejuhatusega) on SIIN (avaneb uues aknas).

• Silmaklapid - ma kujutan ette, et mõnes sellises riigis, kus on tavaks võõrastega rääkida, olenemata vestluskaaslase teadvusel oleku astmest, on see päris heaks märguandeks: "Ma magan. Ma ei taha, et sa minuga räägid. Hoia eemale."

• Raamat kõige mõjukamatest fotodest - igasugused reisimise, kultuuri ja paikadega seotud raamatud on vahvad. Eelista pehmete kaantega varianti, need kaaluvad kohvris vähem.

• Pläsku - eelistatult selline, kuhu on maht - 100ml - ka peale kirjutatud. 

• Hea lõhnaõli - väike pudel on jällegi märksõna

• Kaasaskantav kõlar - JAA! Aga ilmselt reisile ma seda siiski kaasa ei võta.

• Näopuhastusvahend - jällegi, väikses pudelis hügieenitarbed kuluvad ikka ära

• Mugavad käimisjalanõud - hoia tšekk kindlasti alles. Minu jaoks on väga vähesed jalanõud mugavad. Veel parem, vali siit nimekirjast midagi muud. 

• Märkmik - ma olen märkmike suhtes VÄGA valiv. Samas kui kaanel on näiteks maailmakaart, olen juba sillas :)

• Rõivaste auruti - mis see on??? Okei, ma guugeldasin ja nüüd imestan, kuidas ma kogu oma senise elu olen ilma selle vidinata üle elanud. 

• Kvaliteetne huulepulk - JAA!!! Hügieeniline, ma eeldan...

• Desinfitseerija - selle pärast ära muretse! Mu vanemad käisid just USA-s ja minu palvel tõid mulle ülihea lõhnaga desinfitseerija. Palusin neilt ühte piiiiiiisikest pudelikest (eelmine on mul kestnud juba üle aasta, sh on see üle elanud palverännu, kus ta oli mulle ja mu kaaslasele igapäevaseks abiliseks), nemad tõid selle piiiiisikese ja suure ka, millest saan ilmselt elu lõpuni neid piiiisikesi täita. 

• Lõhnapulgad - jälle, ma ei saa poolest asjadest siin maailmas aru. Mis need on? 

• Suur rahakott - How about no? Kui reisimisel on märksõnaks "piiiiisike", siis miks peaks rahakott suur olema? Et palju sularaha ära mahuks? Niikuinii panen ma oma sularahahunniku erinevatesse kohtadesse, et kaotused oleksid varguse korral võimalikult väiksed. Pealegi ma pigem maksan natuke sularaha väljavõtmise eest kui lasen endalt suurema summa sularaha pihta panna. Või pargipingile unustada. Pealegi on mõistlik reisi ajaks rahakotist välja võtta kõik Säästukaardid ja Partnerkaardid. Ära ainult ID-kaarti ja Euroopa ravikindlustuskaarti maha unusta :)

• Juhtmevabad kõrvaklapid - kunagi olid mul kõrvaklapid, mis kestsid aastaid, samal ajal oli mu sõbrannal vähemalt 5, kui mitte 10 paari kõrvaklappe. Tuleb tunnistada, et pärast nende kaotust ei olegi ma häid kõrvaklappe asemele hankinud, veel vähem siis juhtmevabasid. 

• Nahahooldustooted - olen seisukohal, et selliseid isiklikke asju võiks iga inimene ise osta. Hügieenitarbed või universaalne (ma ei tea, kas selline asi on olemas) kätekreem on üks asi, nahahooldus juba natuke teine. Mitte, et ma solvuks, kui keegi mu nahaprobleemidele viidates mulle vistrikuvastase kreemi kingiks, aga kui sa just kosmeetik või nahaarst ei ole, siis tean ma ise paremini, milliseid hooldusvahendeid vaja läheb. 

• Mõni hea reisiajakiri - nojaaaa :)

• Mugavad retuusid - kiitus inimesele, kes mugavad retuusid välja mõtles!!!

• Vanni- ja kehaõli - ja et see oleks hästi pakendatud!!! Palverännul tuli mul juukseõli pudelil kork kotis olles ära ja mis te arvate, kui lõbus oli kõiki teisi hügieenivahendeid õlist puhastada :)

• Kvaliteetne magamiskott - mõned aastad tagasi võtsin Hollandisse reisides magamiskoti kaasa, aga seda ei läinud kordagi vaja, sain ikka päris linade vahel magada. Kui koju lennates olin olude ja lumetormi tõttu sunnitud ööbima Riia lennujaamas, tegi magamiskott mu elu 100 korda mugavamaks küll. 

• Teekomplekt - roadtripile võiks teepakke isegi vist kaasa võtta. Samas mulle tundub, et mu kodus ongi juba teevalik kuidagi kiduraks jäänud. Ainult 24 erinevat sorti. Anneli, sa oled paremaks suuteline!

• Kõvakaanega kohver - Palun-Palun-Palun mitte erkroosat või neoonkollast :)

• Dressikomplekt - ära hakka vaeva nägema! Ma kannan dresse ainult kodus ja sportides. Kumbki ei seostu reisimisega eriti hästi, vähemalt mitte minu jaoks. 

• Pealamp - palverännule soovitati ka selline asi kaasa võtta, mina ei võtnud. Milleks? Aja jooksul sain aru: magades 10-50 inimesega samas toas tuleb arvestada sellega, et tuled kustutatakse ära siis, kui on magama minemise aeg, mitte siis, kui sulle sobib. Kui juhtud pärast seda veel voodist väljas olema, pead lõhnataju järgi oma voodi üles leidma. Või kasutama pealampi. Jah, telefonilambiga saab ka hakkama (nagu mul oleks olnud muud valikut), aga kui voodi juures on sul veel muid toimetusi, näiteks pead oma hambaharja üles leidma, on jube mugav toimetada nii, et sul on mõlemad käed vabad ja ometi osutab valgusvihk just sinna, kuhu tahad. 

• Hüppenöör - ma ütlen kohe ära, et see jääks tolmu koguma või paremal juhul pärandaks ma selle kohe oma õele edasi. 

• Lõhnaküünlad JAAAAAAAAAAAAAA!!!!! Ma pole küll mitte kunagi lõhnaküünlaid reisile kaasa võtnud, aga see on täiesti lollikindel valik (kui küünal just roosi või lavendli või tubaka (selline asi on päriselt olemas!!!) ei lõhna). Muide, eelmisel aastal läbisin koos kohvriga lennujaamas täiendava kontrolli, kuna ostsin endale reisilt lõhnaküünla (igaks juhuks mainin, et kuskile kõrvalruumi kehaõõnsuste kontrolli siiski ei saadetud, lihtsalt, et te teaksite ja see ka nüüd selge oleks). 

• Maniküüri komplekt - ehhh.... Samas olen ma valmis sind pooleks kallistama, kui suudad leida maniküürikäärid, millega oskaksin oma parema käe küüned ka ilusti ära lõigata. Seni on kõik maniküürikäärid olnud läbikukkujad.

• Üleõla kott - seljakott tundub olevat palju mugavam. Ja loomulikult peab see sobima absoluutselt kõikide riietega, mille reisile kaasa võtan. 

• Tekk või suur sall - tundub, et nende suhtes on elu mind juba piisavalt hellitanud, aga kes ütles, et tekke ja salle saab olla liiga palju?

Järgmine samm oleks välja mõelda, millline saab olema järgmine välismaine seiklus. Paar mõtet mul juba on...
Päikest!

Kumb on hirmsam?

Kas hirmsam on jääda paigale või minna edasi? 

Kujuta ette, et oled tegelane õudusfilmis ja tead, et kuskil peidab end koletis. Peate kaaslasega kokku leppima, kes läheb väljapääsu ja abi kutsuma ning kes jääb paigale. Kumma tee valiksid? Kummal juhul on suurem tõenäosus, et koletis sind leiab? 

Kui lähed, võid leida väljapääsu. Samas pole sa kindel, mis õudused sind veel oodata võivad. Teekond on täiesti tundmatu. 

Kui jääd paigale, oled juba tuttavas ruumis, samas sul pole lootustki väljapääsu leida, kui sa seda ei otsi. 

Kujuta ette, et õudusfilmi asemel on sinu enda elu ning koletis on midagi, mida väga kardad.

Kas on hirmsam paigale jääda või edasi minna?

Päikest!