esmaspäev, 30. mai 2016

Kuidas Anneli ja Krõll enam ei kestnud.

Väike Anneli oli 1-aastane, kui ilmus lasteraamat "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta". See meeldis Annelile nii väga, et emme pidi seda tihti ette lugema. Väga tihti. Alustades esikaanest ja lõpetades "Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda". Emme oskab seda siiani peast tsiteerida. "Emad teevad just alati nii!"

kskord Krõll tahtis põrandat pesta,
aga Krõllil ei olnud pange.
Krõll ütles:
"Ma lihtsalt ei kesta!
Ma tahan nii põrandat pesta.
Oi, see tahtmine on mul nii kange!""

Krõll elab minus ikka edasi. Ta peseb põrandat minu seinal ning tuletab mulle meelde, et kui tahtmine on ikka väga kange, siis tuleb alati keegi pangega appi. Tuleb kähku ja tasuta. Lohutab: "Kõik on ju hea! Ära tühjast norgu veel lange. Nüüd end reipasti tööle sea." Ta tuletab meelde, et ma jõuaksin alati kõikide asjadega lõpuni. Täpselt nii, nagu tal endal sai põrand puhtaks. 

Aitäh, Ellen, et Krõlli mu ellu kirjutasid, ja emme, et ta mu ellu lugesid!




Rääbis reisib jälle. Seekord Lõuna-Eestis.

Mulle meeldivad väikelinnad. Samamoodi meeldivad mulle suurlinnad, külad, miljonilinnad ning üksikud talud. Tunnen end hästi nii Chicagos kui ka maal vanaema-vanaisa juures. Seekord valisin külastamiseks Otepää. Või õigemini, mina ei valinud. Saatus valis.

Mõned teist juba teavad, ülejäänud saavad kohe nüüd ja praegu teada, et viin aeg-ajalt läbi laste sünnipäevi. Kostümeeritult. Nii juhtuski täna, et pesin Elsa kleidi puhtaks, kammisin blondi paruka läbi ning seadsin sammud Leigo poole. Astusin kodust välja just õigel ajal, just nii nagu oli planeeritud. Mõned kümned minutid olid mõeldud sõitmisele, lisaks mõned minutid kuskil metsatukas kostüümivahetuseks ning lausa mõned minutid igaks juhuks, äkki jõuab kuskil väikse peatusegi teha ja kaunist Eestimaad imetleda. Tundsin ennast ütlemata hästi, et vahelduse mõttes suudan aega nii hästi planeerida. Ei olnud ma aga jõudnud kodust just kaugele sõita, kui esimesed ratturid minust mööda vurasid ning mina politseinike kätevehkimise peale neile teed pidin andma. Suurepärane! Rattamaraton kulges just täpselt seda marsruuti mööda, mida mina tahtsin kohalejõudmiseks kasutada. Niisiis tegin iga mõne minuti tagant väikse pausi, et ratturid saaksid segamatult finiši poole söösta. See, et mind, vabandust, Elsat, ootab kari lapsi, polnud prioriteetne probleem. Või oleksin pidanud pea autouksest välja pistma ja karjuma hakkama: "Laske läbi, Elsa kostüümiga!!!"?
Kui siiani säilis veel lootus, et äkki jään ainult 5-10 minutit hiljaks (mõte õigeks ajaks kohale jõuda oli juba ammu mõeldamatu), siis viimase põntsu minu lootuskiirtele pani keelumärk. Punasem kui ei kunagi varem. Tee on kinni. Aga mis siis, kui see taluke on just sellel lõigul, kuhu mind ei lasta??? Tundkem kodumaad ning pöörakem siis külavaheteele. Õnneks kogu see saaga lõppes sellega, et jõudsin lõpuks kohale. Ilmselt pole ma ühtki printsessikleiti ega parukat nii kiiresti paika saanud.
Pidu läks hästi. See tähendab, et

  • lisaks lastele tuli mind tervitama üks vahva isa, kes uuris, kas printsessi kallistada ka saab. Ikka saab, ega ma siis kade pole. 
  • sünnipäevalapse nimi jäi mulle esimesel katsel meelde
  • keegi ei saanud haiget
  • keegi ei hakanud nutma
  • ma ei karjunud oma häält ära
  • keegi ei saanud kuumarabandust. Väike päiksepõletus kuulub ilmselt suve juurde. 
  • mul ei kukkunud parukas peast ega kleit seljast. Ei, seda pole ka varem juhtunud, just saying :)
  • keegi ei kahelnud, kas ma olen ikka päris Elsa. Muidugi olen!


Parukast vabanenud, sõitsin Otepää poole. Kohale jõudes võttis mind vastu uhke kontsert, ilmselt muusikakooli lõpukontsert. Lapsi, lapsevanemaid ja lilli oli täitsa arvestatav hulk. Ülejäänud linn oli aga tühjavõitu. Poodi minnes oli tõeline väikellinna tunne, kus kõik tunnevad kõiki. Enne mind vestles kassapidaja lõbusalt kliendiga, võisteldes, kelle tööpäevad on pikemad. Klient võitis oma 16-tunnise tööpäevaga. Palju õnne! Vestlusesse sekkus peagi ka mees minu selja taga, keda samuti kõik asjaosalised paistsid teadvat. Ainult mina olin seal võõras. Turist.

Mitu korda olen Otepääl käies mõelnud, et võiks minna energiasamba juurde. Millalgi ammu põhikooli ajal klassiekskursioonil käisin seal ning giid rääkis, et energiasamba kombe kohaselt saavad inimesed sealt energiat ning lahkuvad parema enesetundega. Kui mina aga sinna läksin, tundsin, nagu oleksin mingi raske asjaga vastu pead saanud ning pea hakkas valutama. Täna külastasin seda võimalikult avatud meelega, lugesin eeskujulikult instruktsioone, kuidas energiat saada, ning tegin nii, nagu kästud. Pea valutama ei hakanud. See on vist hea märk. Seisin ja istusin seal mõnda aega, proovides kujutleda end osakesena loodusest. Kujutlesin, et olen tammetõru, kes on mullas ning hakkab kasvama. See oli mõnus kujutluspilt. Raske oli aga oma mõtteid ühele asjale koondada. Ikka on mingid mõtted, mis kuidagi ei taha peast lahkuda, kas või korraks. Kuigi oleksin tahtnud hästi rahulikuks jääda, valdas mind millepärast hoopis ärevus. Lisaks hakkas jalg ka valutama. Kõndisin edasi ning rahunesin.

Enne linnast lahkumist käisin ka kalmistul. Mulle meeldib mõelda, et märk täiskasvanuks saamisest on kalmistul käimine ilma vanemate initsiatiivita. Erinevalt energiasambast oli see tõeliselt meditatiivne käik. Ma pole varem mõelnud, mida ma soovin, et minu kehaga tehakse, kui mind enam pole. Mõned uitmõtted on sel teemal ikka peast läbi käinud, kuid nüüd mõtlesin tõsiselt selle peale. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga supervõimetest, sh surematusest. Kas oleks hea olla surematu? Mulle meeldib mõte olla siin maailmas ainult mõnda aega. Mulle meeldib mõte olla surelik.

Miks mulle meeldib tundmatutel tänavatel ringi uidata?
Mulle meeldib tähelepanu pöörata pisiasjadele.


Mulle meeldib oma seiklushimu rahuldada, olgu selleks kas või Otepää tänavatel seiklemine. Mulle meeldib ära eksida ja taas end üles leida. Mulle meeldib uurida, kuhu teed viivad. Mulle meeldib see, et kui mul tekib mõne tänava vastu uudishimu, saan lihtsalt sinna minna, mõtlemata, et pean kuskile pärale jõudma. Mulle meeldib jälgida, kuidas inimesed elavad. Vaadata, kuidas keegi on laste jalanõud hoovi ritta seadnud. Jälgida, kuidas kaks vanamemme aias istuvad ning juttu ajavad. Mulle meeldib leida midagi veidrat.



Mulle meeldib endast midagi maha jätta.



Päikest!

laupäev, 28. mai 2016

Aga äkki hakkaks tegevusliidriks?

Arvamusliider: tuntud ühiskonnategelane (poliitik, kultuuriinimene vms.), kelle seisukohavõtud kujundavad avalikku arvamust. 
(Eesti keele seletav sõnaraamat)

Arvamus vajalik, aga ainult arvamine ei lahenda probleeme ega tee ei meid ega meie keskkonda paremaks. 
Kes võiks olla tegevusliider?
Minu silmis ei pea olema tegevusliider tuntud ühiskonnategelane, kelle toimetamised kujundavad avalikku tegevust. Avalik tegevus, see kõlab nagu "kõik teevad", aga samas ei tee tegelikult mitte keegi midagi ära. 

Tegevusliider võib olla oma perekonnas, töökohas, kogukonnas. Ta on inimene, kes peale probleemi märkamise ja sellele tähelepanu pööramise ka reaalselt teeb midagi selle lahendamiseks, andes oma tegevusega ka teistele eeskuju ja innustust. Tegutsedes ei peaks me mõtlema niivõrd takistuste peale, vaid võimalustele, kuidas takistused ületada. Jätame kurtmise arvamusliidritele! Oluline on enda pidev arendamine ja õppimine, samuti abiküsimine (jah, abiküsimine pole häbiasi! Isegi tegevusliidril mitte.)
Niisiis, äkki hakkaks tegevusliidriks? Sa ei pea kohe alustama Laulupeo korraldamisega, näita näiteks töökaaslastele eeskuju ja tee oma tööd kire ja naudinguga ning too igal esmaspäeval kohvilauale värskeid porgandeid närimiseks. 





Kas me võiksime rohkem teha?
Kas me võiksime rohkem oma tegevusega teistele eeskuju näidata?
Kas me võiksime rohkem eeskuju võtta vanasõnast "kus viga näed laita, seal tule ja aita"?
Kas me võiksime rohkem probleemidele tähelepanu osutamise asemel neid ennetada?
Kas me võiksime rohkem uskuda, et suudame midagi olulist ära teha?
Kas me võiksime rohkem teha?

Päikest ja ohtralt tegevustahet!


kolmapäev, 25. mai 2016

Pool aastat värinat

25.11.2015, kolmapäev.

Sisse magasin
Rattamatk keset linna
Jõulukaunistus

Hommikuuni
Plaanid lõi täitsa sassi
Kogusin ennast

Hinges kodutu
Aru ei saa, mis toimub
Värisen seestpoolt

Pole ma ainus
Öisel tänaval kõnnin
Metro kanawrap


25.05.2016, kolmapäev, täpselt pool aastat hiljem.

Ootan vaid aega
Mil kõik mu ümber muutub
Kannatamatus

Tundub liig palju 
Naeru hoian endale 
Hambad irvakil

Värin säilinud
Hing on ikka kodutu
Kuuskede alla

Kuuke ja luiged
Tervitavad koduteel
Öised tänavad