Aitäh!

Aitäh, sõbrad, et olete mul olemas!
Aitäh, et tänu teile pole ma unustanud, mis on naer ja rõõm, et ma saan naerda ja rõõmustada koos Teiega!
Aitäh, et aitate mul näha toredaid pisiasju ka kurbadena näivates asjades!
Aitäh, et te pole jätnud mind üksi, et aitate mul edasi liikuda!
Aitäh, et võin Teiega jagada oma kurbust ning pettumust!
Aitäh, et kuulate ära mu vingumised igapäevaste luhtumiste üle ja rõõmustate koos minuga õnnestumiste üle!
Aitäh, et te ei lase mul kapselduda oma pisikesse maailma, vaid tirite mind sealt välja!
Aitäh, et Te mul olemas olete!
Aitäh Teile, TFA, maailm ilma fb postitusteta poleks üldse nii värvikas. Maailm Teie naeru ja sõpruseta poleks paik, mida armastan! Lühendis TFA pole viimane täht nii oluline, tähtsad on T- TOGETHER ja F- FOREVER!
Aitäh Teile, mu kursakaaslased! Kolme kuuga olete saanud mulle üliolulisteks! Naudin kooliskäimist eriti sellepärast, et peaaegu iga päev näen Teie säravaid nägusid, kuulan Teie katkematut jutuvada ning kogen Teie lõpmatut energiat ja positiivsust!
Aitäh Teile, kõik ülejäänud sõbrad! Kuigi näen Teid harvemini, kui mulle meeldiks, olete mu südames! Alati!
Aitäh, et aitate mul olla see inimene, kes ma tahan olla- särav ja elurõõmus (kuigi Te seda arvatavasti ise ei teadvustagi...)
Aitäh!

Päikest ka ikka!

Udu

Täna hommikul aknast välja vaadates oli tunne, nagu elaksin piima sees. Polnud just kõige meeldivam. Samas ma ei lasknud ennast sellest häirida, mõtlesin vaid tagasi eilsele päevale ja sellele, mis mind täna ees ootab, ja elu oli jälle ilus:) 

Eilne hommik oli raske. Peas vasardas vaid mõte: see on viimane hommik, kui pean kell 6.45 ärkama ja kooli minema. Ma polnud vist ainuke, kes nii mõtles (mitte vist, vaid kindlasti). Seminaris oli mul väga piinlik, kui õppejõud vaatas mulle aeg-ajalt otsa, mina suutsin aga vaevalt silmi lahti hoida. Ma vist kirjutasin kunagi, et peaksin rohkem aega magades veetma. Või käima Coffee-in'is, tellima kohvi piparmündisiirupiga ja siis imestama, miks mu jook ülikoledat rohekaspruuni värvi on. Samas maitse oli mmmmmmmmmmmmmmmmkuihea:) Edasi oli päev nii täiuslik kui üks (kooli)päev olla saab: koos parimate kursakaaslastega, kes lihtsalt panevad mind naerma ja end hästi tundma, huvitavate loengutega, mis panevad kaasa mõtlema ning süstivad minusse entusiasmi edasi õppida, ülihea toiduga, mis ei vaja lisakommentaare, ning privaatkoolitusega "Kuidas olla parim raamatumüüja". Pärast seda läksin kursaõe poole, kus esimese asjana kutsuti mind õhtusöögilauda. Tore on olla kohal pool tundi enne ametlikku kursaõhtu algust :) Ja minu kaassotsioloogid, -sotsiaaltöötajad ja -poliitikud...PARIMAD!!!!!!!

Samas ma igatsen ka klassikaaslasi. Nädalavahetusel pidasime ühe klassikaaslase sünnipäeva ning ülitore oli kohtuda ka nende inimestega, kellega olen viimased kolm (või 12) aastat peaaegu iga päev koos olnud. Loodan kogu südamest, et me ei jää kunagi nii võõraks, et ei ütle tänaval üksteisele teregi. Mõned inimesed peaksid jääma lähedasteks vanaduspõlveni.

Kiire teemavahetus: liitusin TÜ tööpakkumiste listiga, kuhu saadetakse igasuguseid huvitavaid kirju töökohtade kohta, alates laborant-mikrobioloogist kuni haridusprogrammi kuraatorini. On keegi neist huvitatud?

Päikest!

P.S. Kas te teadsite, et maailmas enimkasutatav kontraseptiiv (rasestumisvastane vahend) on steriliseerimine ja seda kasutatakse kõige rohkem UKs? Mina ei teadnud.

Jah, ma olen otsustanud: ma lähen suvel USAsse ja hakkan ukselt-uksele raamatuid müüma.

Igatsen

... valgeid öid
... tähevaatlusi
... päev läbi paistvat päikest
... Keila SOS Lasteküla lapsi
... klassikaaslasi
... jalutuskäike Toomel
... südamekesi
... suvevabadust
... kalleid Kurekella tüdrukuid
... värvilisi lehti
... Kuressaare parki
... seljas kanda kreemjat miniseelikut
... aega, mil ma ei pidanud pead vaevama sotsiaal-poliitilise filosoofiaga
... Sind
...

"Ära itsita!"

Eelmises postituses unustasin mainida, kui väga ma jumaldan oma sõpru!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Eriti siis, kui tähistame tulevase maailma parima õpetaja sünnipäeva Pierre's :) Kvaliteetaeg!

Pühapäeval käisime sõbranjega Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi kontserdil. Taas kord kvaliteetaeg! Kõik laulud olid superhead ning väga huvitavate seadetega (koostöös puhkpillikvintetiga Reval Wind Ensemble), kuid üllatusena tuli mulle see, et nad suutsid mulle meeldivalt esitada ka laulu "Valss". Originaalesituses on see lugu mulle üsna vastumeelne, kuid nemad tegid seda palju huvitavamalt, eriti intrigeeriv oli Märdi ülikõrge "Laiali on...", mille peale isegi Lenna laulmise ajal naerma hakkas. Muidugi ei mõjunud talle hästi ka Märdi repliik: "Ära itsita." Oma viga, et nii naljakas on :)

Eile käisin terve päev ringi, kitarr seljas. Nagu tigu, kes veab oma kodu kaasas (kuna minu kodu poleks kodu ilma kitarrita, on see võrdlus täiesti õigustatud). Enne bändiproovi poes kassajärjekorras nägin oma endist keemiaõpetajat ning selle asemel, et uurida, kuidas mul läheb või mida õpin vms, ütles ta: "Sul ikka pill seljas." EI, ma ei kavatsegi muutuda!

Mul on Interneti üle ikka ülihea meel. Paar tundi tagasi tahtsin õele unelauluks "Mis maa see on" laulda, kuid kõik sõnad ikka ei ole peas. Mis siis ikka, Google aitas hädast välja:)

Eile käisin kursaõel külas juukseid värvimas (tema ilus hele rätik sai veel ilusamad punased triibud peale, järgmine kord võtan oma rätiku kaasa). Isa oli ülivägamegasuperõnnelik, kui sai teada, et ta ei peagi kodus värvihaisu taluma. Nii lihtne on inimesi õnnelikuks teha :)

Aga miks on nii, et siis, kui mina tulen Universumi parimast loengust varem ära ja kiirustan elu eest, et õigeks ajaks prooviesinemisele jõuda ja see mul ka õnnestub, jäävad teised tüübid rahulikult hiljaks ja kõik on ikka korras, aga kui mina hilinen endast mitteolenevatel põhjustel, on teised juba kurjad ning kõik on kõike muud kui korras? (oeh, kui pikk lause)

Päikest!

p.s. kes on nii loll, et võtab kooli (mitte ülikooli, vaid ikka eliitkooli) kaasa õllepudeli, et keegi saaks tema koti koos pudeliga põrandale visata (mille peale pudel muidugi kildudeks puruneb) ja pärast seda saaks koti sisu kogu klassi "mõnusa" õllearoomiga täita? Mina tean ühte sellist inimest. Leinaseisak.

Shallallaa

Peaaegu nädal on möödas viimasest postitusest, seega on mu pea juba mõtetest täiesti pungil ja järgnevate ridade jooksul annan endast parima, et mõned neist ka laiema avalikkuse ette tuua.
Alustan koolist. Me õpime seal ikka täitsa vahvaid asju. Sotsioloogialoengus olid teemaks töölisklass ja keskklass ning nendele omased (stereotüüpsed) tunnused. Algus oli umbes selline:

-->

Töölisklass     Tunnus   Keskklass
toitev                toit        tervislik
õlu                   jook        vein
poks, jalgpall   sport     tennis, golf

Kas teile ei tundu, et töölisklassi tunnused on rohkem meestele omased ja keskklassi tunnused naistele? (Selle peale ei tulnud mina, vaid minu kursavend...)

See selleks. Vahva on ka see, et arengupsühholoogias sain teada, et inimestel on PRIMAATSED ja sekundaarsed sootunnused. (klaviatuuril on t ja r kõrvuti...)

Lõpetuseks, kui on olemas tööturg ja rahaturg (mõisted majandusteooriast), siis miks ei võiks olla ka paaritumisturgu? (uus mõiste psühholoogiast)

Natuke ka müstikat. Sotsiaal-poliitilise filosoofia loengu ajal läks kursaõde ruumist välja ning paari minuti pärast tuli väga enesekindlalt sisse mõne aastakümne võrra vanem naisterahvas ning istus täpselt samale  kohale. Uskuge, selline digimuutumine nägi üsna veider välja.

Kirjutada oleks veel väga palju, kuid ma praegu ei suuda. Koolist kahjuks kaugemale ei jõudnudki. Ma peaks rohkem aega magades veetma.

Päikest!

Klaaskuulis

"Külmkapi peal klaaskuuli sees on kinni maailmake, mida keegi ei raputa." (J. Kasar) Mulle nii meeldib Kasarit tsiteerida. Raske on leida teist inimest, kes oskab öelda lihtsaid ja iseenesest mõistetavaid asju nii eriliselt. Ma olen neid küll leidnud, kuid praegu olen just Kasari lainel.
Nimelt käisime kaassotsioloogidega nädalavahetusel Tallinnas vaatamas tema ooperit "Katuselt". Etenduse põhiidee- rutiinis elav paar ja nende suhtlemisraskused- oli Kasarile omaselt kujutatud uudsena, süžeesse oli toodud kummaliselt käituv Katusemees. Usun, et iga saalisviibiva inimese jaoks oli see tegelaskuju omamoodi tähendusega. Minu jaoks peituski magusas teadmatuses ooperi võlu.

Tunnistan, et etendus jäi mulle veidi segaseks, algul mind väga häiris, et ma ei saanud aru, mis mees see Katusemees õieti oli. Nüüd järelemõeldes polegi see eriti oluline. Teatri ja üldisemalt kunsti eesmärk peakski olema inimeste mõtlemapanek, mitte kõige kandikul ette kandmine. Elu poleks nii huvitav, kui saaksin kohe kõigest aru. Palju põnevam on hiljem asjadele tähenduste väljamõtlemine.

Päikest!

Suur šokk

...elu mõis! (kes ei mõista seda, ärge oma pead vaevake, see pole nii oluline)
Oluline on see, et ma sain šoki praegu. Kirjutan esseed teemal "Meedia võim laste üle" ja seal käsitlen ka brände. Hakkasin siis uurima, kui palju maksavad Hello Kitty asjad. Ma olen alati teadnud, et need on kallid, aga kes maksab pastaka eest 6,33 eurot (99,04 krooni)? See on küll kahe värviga ja ilusa pildiga, kuid ma ei julge arvutadagi, mitu tavalist pastakat ma selle raha eest saaksin. Ikka täitsa mitu tükki. Või soovite äkki märkmiku, mis pole isegi A4 formaadis, eest välja käia 9,52 eurot (148, 96 krooni)? Peab inimestel ikka vaba raha olema. Sest milleks piirduda ainult pastaka ja märkmikuga, kui saadaval on ka 5-eurosed kleebised, 4-eurosed kustukad, 4-eurosed teritajad, 5-eurosed märkmepaberid jne. Koolikaupadest edasi ei julge ma üldse vaadata!

Andsin kiusatusele järgi ja üks leid on selline: jonnipunn, 63.85 EUR (999.04 EEK)
Aga mis ma, vaene tudeng, ikka paugun.

Päikest!

Nali naljaks

Kümmekond minutit leidis aset üks päris vahva situatsioon, mida ma kunagi analüüsiks ka teaduslikust vaatevinklist. Siis, kui ma veidi rohkem psühholoogiat jagan. Praegu piirdun kirjeldusega.
Läksime sotsioloogidega LoTe majast kesklinna poole (muide, mulle nii meeldis, kuidas jopede selgaajamiseks moodustus ilus ring ning oodati ära ka veidi aeglasemad (nt mind), et koos liikuma hakata) ning kui olime raamatukoguni jõudnud, ütlesin mina kõigile "Tsau" ning läksin üle tee. Mulle üllatuseks järgnesid kõik mulle (olles küll veidi segaduses, aga ikkagi). Mõnedele jõudis vist kohale, et mul on veidi teine siht, kuid mõned hakkasid ka mulle raamatukogu poole järgnema. Alles siis, kui ütlesin, et ma ei lähe loengusse, said nad asjale pihta ja läksid oma teed. Huvitav, kui kaugele nad veel tulnud oleksid... Poleks uskunudki, et mul on võime inimesi niimoodi mõjutada.

Aga siin ma nüüd istun, ülikooli raamatukogus, ja hakkan esseed kirjutama teemal "Meedia- võim laste üle". Te veel kuulete sellest!

Päikest!!!!!!!!