Kümmekond minutit leidis aset üks päris vahva situatsioon, mida ma kunagi analüüsiks ka teaduslikust vaatevinklist. Siis, kui ma veidi rohkem psühholoogiat jagan. Praegu piirdun kirjeldusega.
Läksime sotsioloogidega LoTe majast kesklinna poole (muide, mulle nii meeldis, kuidas jopede selgaajamiseks moodustus ilus ring ning oodati ära ka veidi aeglasemad (nt mind), et koos liikuma hakata) ning kui olime raamatukoguni jõudnud, ütlesin mina kõigile "Tsau" ning läksin üle tee. Mulle üllatuseks järgnesid kõik mulle (olles küll veidi segaduses, aga ikkagi). Mõnedele jõudis vist kohale, et mul on veidi teine siht, kuid mõned hakkasid ka mulle raamatukogu poole järgnema. Alles siis, kui ütlesin, et ma ei lähe loengusse, said nad asjale pihta ja läksid oma teed. Huvitav, kui kaugele nad veel tulnud oleksid... Poleks uskunudki, et mul on võime inimesi niimoodi mõjutada.
Aga siin ma nüüd istun, ülikooli raamatukogus, ja hakkan esseed kirjutama teemal "Meedia- võim laste üle". Te veel kuulete sellest!
Päikest!!!!!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar