Kas sina muudad plaane või muudavad plaanid sind?

Mõned päevad tagasi postitasin Facebooki "Elu ongi üks suur plaanide muutus."

Kui sa seda rida loed, mis mõtteid see sinus tekitab?

Minu jaoks oli ootamatu, tagantjärele täiesti ootuspärane, et inimesed küsisid, mis plaane ma nüüd muutma hakkan. Enamik küsijaid olid lootusrikkad, et nüüd hakkab midagi suurt ja põnevat pihta. Ei tahtnud meelega tünga teha, õnneks või kahjuks midagi võimast ja elumuutvat plaanis ei ole. Samas kes teab, elu pidavat olema üks suur plaanide muutus. 

Tegelikult on asi lihtne. Ükskõik, kui hästi mul päev ka planeeritud ei oleks, harva toimib kõik täpselt plaani järgi. Vahepeal on muutused suuremad (nt olen pikisilmi oodanud homset vaba päeva ja siis teatatakse, et kuule, meil on üks töötaja haige, tule ikka homme tööle), vahepeal väiksemad (nt olen pikisilmi kujutanud ennast ühte väga kindlat toitu õhtusöögiks söömas ja poes selgub, et seda ei olegi). 

Sellest viimasest ma ei saa tegelikult siiani aru. Mis mõttes te ei müü mulle asja, mida ma niiiiii väga tahan???

Kui võtta seda paratamatusena, et plaanid aeg-ajalt muutuvad, võiks ju kogu sellesse teemasse üsna vabalt suhtuda. Vahepeal juhtuvad asjad meie enda pärast, unustad midagi teha, oled tublim, kui arvasid (seda võiks tihedamini juhtuda), sul tuli niiii palju parem mõte või oled oodatust väsinum. 

Hästi lihtne on siis endale ebaõnnestumisi välja vabandada. Tõsi, liialt karm ei peaks enda vastu olema, samas on liigne leebus ka libe tee. Teate ju küll seda "ah, ma olen täna nii väsinud/ilm oli halb/jupiteri seis ei olnud soosiv, küll ma homme teen". 

Samas võivad plaanide muutused olla tingitud kellestki teisest, jah, aeg-ajalt ka ilmast. Ja mis seal salata, ka Jupiteri alati ei huvita, mis sinu tänases to-do-listis oli. Kas me teistele andestame nende ebaõnnestumised sama kergesti? Ajab ikka närvi küll, kui pead kellegi teise tööd tegema või tema järel ootama. 

Edasi ongi meie enda valik, kuidas sellesse kõigesse suhtuda. Saada ja jääda pahuraks, ärevaks, mossitavaks, lausa vihaseks, kui pead midagi oma päeva- või nädala- või kuuplaanis muutma või võtta seda kui paratamatust ning leiutada kohe uue tegutsemisplaan?

Minu lemmikud on need päevad, kui mul on mõned kindlad kellaajalised plaanid-kohtumised-kohustused, mis annavad päevale struktuuri, ning samas on ka palju mänguruumi. Võimalusi väikseks laiskusehetkeks, spontaanseks jalutuskäiguks või ajurünnakuks või lausa mõlemaks ja noh, olgem ausad, aega ka tulekahjude kustutamiseks. 

Elu ongi üks suur plaanide muutus. 

Plot-twists, nagu üks mu tuttav kommenteeris. 

Päikest!

Lugu sellest, kuidas Anneli pukseerima õppis

Kui minu huulilt pääseb valla lause "vähemalt on mul, millest blogis kirjutada," siis peab seda ka tegema ehk lugu, kuidas Anneli pukseerima õppis. 

Kõik algas hästi, kell oli 22.43, mul olid juba hambad peaaegu puhtad, suu oli vaid veel vahtu täis, kui telefon helises. Isa helistas. 

"Kas sa saad hädast välja aidata?" Mina juba mõtlesin, et ega keegi kuskil viga pole saanud. Oli. Auto oli keset sõitmist järsku katki läinud ning minu õde ja vanaema oli vaja teatrist ära tuua. 

Ega midagi, loputasin suu puhtaks, panin mantli selga ja enda autole hääled sisse. 

Marsruut

kodu

auto (võtsin isa peale)

Vanemuine (mu õde ja vanaema juba ootasid meid)

vanaema kodu (vanaema oli vaja ju koju viia)

auto (võtsime igaks juhuks autost asjad, kui pukseerimine ei peaks õnnestuma. Helistasime ka mu vennale. Õde ei tahtnud midagi sellest kuulda, et on vaja koju magama minna. Seiklus ju!)

Illusioon (puksiirköis oli venna käes ja vend hakkas peole minema)

garaaž (venna auto koos köiega oli garaažis. Sinna tuli ka minu elukaaslane, kes oleks parklas auto lükkamisel abiks. Ja mulle moraalseks toeks, kui pukseerima hakkan.)

auto (köis külge ja minekule)

autoesindus (et töömeestel oleks järgmisel tööpäeval hea auto parklast võtta ja toimetama hakata)

kodu (lõpuks!!!)

voodi (peaaegu 1,5h hiljem, kui algselt oli planeeritud)

Unedemaa (oh, dear heaven!)

Jessas, ma pole ju kunagi kedagi pukseerinud. Valikut aga polnud, liiga palju oli juba vaeva nähtud, et nüüd lihtsalt pirtsutama hakata. Pool minust lootis, et leiaksime köie ja saaksime auto ära pukseerida (jee, uus kogemus, jee!), teine pool lootis, et seda teeb järgmisel hommikul keegi teine. 

Kuulasin meeste juhtnööre, istusin rooli taha ning hakkasin vabakäigul liikuma, Algus oli allamäge. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja liiklus peaaegu olematu, ei pidanud terve tee jooksul ühtki peatust tegema. Nii veeresime raaaaahulikult autoesinduse parklasse, kus siis masin loodetavasti järgmisel tööpäeval ette võetakse. 

See õhtu ei möödunud küll minu parima ettekujutuse järgi perekondlikust õhtust, aga vähemalt oli mul, millest oma blogis kirjutada :)

Sel õhtul lipsas mu huultelt ka selline lause: "Vahepeal minu elu ongi üks suur plaanide muutus."

Päikest!

Anneli teeb avastusi spordi valdkonnas

Aeg-ajalt tuleb elus uusi asju proovida ning miks mitte teha seda lausa kolm korda nädalas.

Esimese uue kogemusena proovisin pilatese trenni. Tõe huvides olgu öeldud, et ammu teismelisena käisin seal ka proovitrennis, aga minu nõrkadele lihastele ja tulisele hingele oli see liiga jõuline ja aeglane. Nüüd rahulikuma ja kübeke tugevamana otsustasin uuesti proovida. Kuna see oli värskelt avatud stuudio proovitrenn, mis oli mõeldud just algajatele ja esmaproovijatele, ütles treener kohe alguses, et ta näitab meile kõige lihtsamaid harjutusi ja teeb lihtsa ja rahuliku tunni. Tal oli õigus: ükski harjutus üle jõu ei käinud ja kõik oli lihtne ja arusaadav.
Kõigepealt tegime mõned hingamisharjutused, kuna pilateses on hingamine hästi oluline ja tuleb hingata "õigesse kohta". Treener rääkis ka paari lausega peamistest printsiipidest (kehapoolte tasakaal ning keskkoha otsimine) ning alustasimegi harjutustega. Päris palju oli vaja kaela pingutada (sellest andis eriti head tunnistust järgmisel päeval teatav kaelalihaste tundlikkus). Algaja, nagu ma olen, ei suutnud ma päriselt keskenduda ainult endale, muidugi oli ju vaja vaadata, mida teised ja treener teevad. Mõnda harjutust näitas ka treener ette, pärast tundi ütles aga, et tavaliselt ta seda ei tee ja osalejad peaksid harjutustest ainult sõnade abil aru saama. Seda just sellepärast, et osalejad saaksid keskenduda iseendale ega peaks kedagi teist vahtima. Kokkuvõttes oli trenn väga muhe ja mõnus, omamoodi hea tunde tekitas see, et kuigi olen väga spordikauge, ei tekkinud mul esimese hästi lihtsa trenni peale juba kahtlust, kas ikka saaksin sellega hakkama.

Eraldi tähelepanu väärib ka stuudio ise. Olen käinud teistes spordiklubides nii jõusaalis kui ka rühmatrennides ning alati on seal jäänud mulje, et seal tehakse kõvasti trenni. Rahvast on palju, muusika on vali, energia on laes, ka teatav higilõhn kuulub asja juurde.

See stuudio oli aga väga valgusrikas ja vaikne, samas mitte steriilne. Stuudiol olid hästi suured aknad ning trenni ajal oli nendest näha vaid taevast ja majakatuseid (hiljem veendusin, et akendest on näha Riia tänav - üks Tartu tihedaima liiklusega tänavatest, samas tuppa müra ei jõudnud). Küünlad ja toataimed mõjusid väga hubaselt, muusikat ei olnud trenni juures just sellepärast, et osalejad saaksid ainult endale ja harjutustele keskenduda. Pärast tunni lõppu pakkus treener rosinaid, see oli väga armas :)

Teine uus kogemus oli samas stuudios jooga tund, reede hommikul kell 8.45. Miks ka mitte. Tund algas mõnede ümisemisharjutustega, jätkus tasakaaluharjutsega ja minu lemmikutega - krussis asenditega. Väga huvitav oli oma keha väänata, et selga või jalgu venitada ja samal ajal selja tagant ja põlve alt käsi läbi ajades varbaid taga ajada. Siin tekkis küll aeg-ajalt tunne, et ma ei saa kõigega hakkama ja arenguruum on niiiiiiiiiiiiiiiiiii suur. Lohutavalt mõjus see, kui treener ütles ühe varbapüüdmise harjutuse juures, et tema tegi viis aastat joogat ja alles siis sai varbad kätte. Lemmikosa oli kõige lõpus: heitsime matile pikali, treener pani meile teki peale ning lamasime seal mõned minutid. Nii mõnus!!!

Nagu ka pilatese puhul, sain aru, et tõeliseks trenni nautimiseks on vaja harjutada ja olla ka teadlik, miks ja kuidas täpselt harjutusi teha.

Viimane uus kogemus oli minu esimene jooksuvõistlus. Lapsena läbitud tillujooksud ja kehalise õpetaja poolt organiseeritud koolidevahelised võistlused ei lähe arvesse :) Minu esimene enda initsiatiivil läbitud võistlus - 7km - ei tekitanud mingit traumat, ei hingelist ega ka füüsilist, nii et ilmselt tuleb neid veel.

Hästi vahva oli see, et mu õde tuli minuga kaasa ja oli supervahva ja toetav. Ta tuletas mulle meelde, et ikka soojendust teeksin ja soovis mulle vähemalt 54 korda edu ja jõudu. Raja ääres tegi ta pilti, ergutas mind, püüdis mu salli kinni, mille talle vahepeal viskasin ning finišis jooksis viimased sajad meetrid minuga raja ääres kaasa. Kas pole vahva?

Teadsin, et ma võin suure võistluseadrenaliinilaksu all hakata liiga kiire tempoga pihta ning ennast juba teistest mitte maha jääda proovides kohe alguses hingetuks joosta. Seega püüdsin teadlikult hoida mõõdukat tempot ja mitte lasta end häirida inimestest, kes minust mööda jooksevad. Las nad jooksevad.

Sain oma jooksmise ilusti tehtud, umbes 5. kilomeetril hakkasin jooksu ka päriselt nautima, mitte ainult ei mõelnud, millal see ükskord juba läbi saab. Kõik eesmärgid said täidetud (mitte pooleli jätta ega seisma jääda, mitte viimaseks jääda, oma onule ära teha ja aeg mitte rohkem kui 45min) said kõik täidetud. Juhhei!

Teate, mis on eriti äge? Mul tekkis väga tugev seos palverännakuga. Palverännutee oli tähistatud kollaste nooltega, mis näitasid, kuhu minna tuleb. Võistluse rada oli tähistatud oranžide nooltega. Need olid joonistatud maha ning samuti näitasid need suunda postite küljes. Ahhh, mu noolekesed!

Juba eelmisel aastal oli mul kavas võistlustel osaleda, aga siis jäid need mõtted ainult mõteteks, kuna mul oli liiga kiire, polnud head vormi, olin vähe trenni teinud, midagi muud vaatas kalendris vastu jne. Ühesõnaga üsna mõttetud vabandused, kuna soov osaleda oli ju ikkagi olemas. Teadsin nüüd, et mul tuleb vabanduste väljamõtlemine väga hästi välja ja seega otsustasin vabandustest ette jõuda ning registreerisin end jooksule enne nende tekkimist ära.

Alati saaks paremini ja kiiremini, alati saaks paremini valmistuda, aga veendusin, et otsus osaleda oli igati õige.


Mõnusaid uusi avastusi teilegi!

Päikest!

Everybody, just calm down!

Ükskord leidsin oma postkastist ühe põneva kutse. Vastasin sellele samal päeval, et jah, olen huvitatud. Selle peale tuli järgmise päeva varahommikul uus kiri samalt inimeselt, milles kutsuti veel teise kohta ka. Äge pakkumine, aga mul lihtsalt oli natuke liiga kiire, et sellele kohe vastata. Oleksin muidu nõus olnud küll. Samas ilus oleks ju väike mõtlemisaeg ka võtta, eksole. Ja siis... järgmisel varahommikul on saadetud uus kiri: võib-olla see pakkumine teile siiski ei sobinud, palun vastata mulle, kas loobute esimesest võimalusest ka.

MIS?

Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.

Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.

Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.


Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????

Rahu, palun!

Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?

Mina ei tea, käib ju nii ka?

Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest. 

Kas ma tahan aidata vihast klienti? Jah, sest ma tahan, et ta vait ja rahule jääks ja võimalikult kiiresti ära läheks. 

Kas ma tahan aidata rahulikku klienti? Jah, sest ma tahan, et ta leiaks endale parima võimaliku lahenduse. Näete erinevust?

Näete????

Nii et rahu, ainult rahu!

Päikest!

Olen siis täiskasvanu või mitte?

Sattusin jälle ühele artiklile peale ja ei saa mitte vaiki olla. Täiskasvanuks saamine on ju tõsine asi. Vahepeal tundub, et mul läheb selles valdkonnas päris hästi, vahepeal on tunne, et isegi 10-aastased saavad minust elamisega paremini hakkama. SEE artikkel aga kuulutab absoluutset tõde (mida muud?) ja reastab tingimused, mis peavad olema täiskasvanuks saamise jaoks täidetud. Mis värk mul siis selle täiskasvanuks saamisega on?

1. Sa valmistad toitu ette. (Sa plaanid oma toidutegemisi nii, et saaksid osa toidust järgmiseks päevaks külmkappi panna ja mingi osa ka sügavkülma, et sul oleks see vajadusel käepärast võtta.) Kui ma saaksin öelda täie südame rahuga "Ma valmistan toitu", oleks see juba hea. 
2. Sa triigid oma riideid. (Isegi, kui sa triigid vaid oma tööriideid ja sedagi viis minutit enne kodust väljumist, on see juba midagi.) Jah, ma triikisin oma koorikleiti. Lihtsam on valida juba poes riideid nii, et nad ei vajaks triikimist. 
3. Sa viksid oma jalanõusid. Hmmm, jah, olen seda teinud mõned korrad elus. 
4. Sa hoiad postmarke rahakoti vahel. Ei. Siis peaksin ka ümbrikke ja paberit või postkaarte rahakoti vahel hoidma. Ei saa hästi sellest punktist aru. 
5. Sa puhastad oma hambaid hambaniidiga. Pole eriti muud valikut, vastik on magama minna, kui pool õhtusööki on veel hammaste vahel. 
6. Sul on reaalne täiskohaga töö, kust sa teenid raha. Mitte stipendium, vaid korralik täiskasvanud inimese töökoht. Esimene punkt, millele ilma südametunnistuse vaevadeta JAH öelda. 
7. Sa pead maksma makse ja arvete eest. JAH
8. Sa ostad toataimi, patareisid, prügikotte, seepi ja plaastreid. Nii ja naa. Siin on ilmselt suuremas plaanis mõeldud asju, mille eest kunagi hoolitsesid vanemad, nüüd pead ise vaatama, kust saad. Pean saama. Hakkama. Ja prügikotte. Toataimi ei osta ma vist kunagi endale ise. Las nad elavad parem poes, mis nad tulevad minu juurde surema/virelema. 
9. Sa eelistad pubisid klubidele ja vahel tunned, et kodune diivan on neist eelistatuim. Kui olin 20, arvasin, et 25-aastaselt olen juba pereema või käin korralikult pidutsemas, nagu noor inimene tegema peab. Tuleb välja, et on ka kolmas variant. See pubide (minu puhul pigem kohvikute) ja koduse diivani variant. 
10. Sa korraldad õhtusööke enda juures, mis ei lõppe purjujoomisega. Võimalik, et oled laua katnud kenade salvrätikute ja küünaldega. Kes on minu juures külas käinud, see teab, kuidas asjad käivad. 
11. Sa omad korralikku panni, häid nuge ja kannmikserit, mida kasutad smuutide ja suppide valmistamiseks. Eee, jah, ei, võib-olla, peaaegu... Muide, ma ikka pean teile rääkima oma sõbrast! Tal oli õnn (loodetavasti mitte õnnetus) olla mõnda aega minu korterikaaslane. Mina hindasin teda veel eriti kõrgelt tänu tema imelisele nugadekomplektile. Ja siis ta kolis välja..... Mõni aeg hiljem talle külla minnes kinkis ta mulle ühe SUURE IMELISE NOA!!! No kas pole imetore?!
12. Sa pesed tumeda ja heleda pesu eraldi. Ilmselt kasutad ka loputusvahendit. Loputusvahenditest ei tea ma midagi. See-eest on mul lausa eraldi pesuvahendid musta ja valge ja villase pesu jaoks. Aga jah, musta ja valget pesu EI pesta koos. Valget ja punast samuti mitte (eriti pärast seda, kui olete kogemata oma korterikaaslase valge maika roosaks värvinud). 
13. Sa tead, kuidas WC-poti äravoolu puhastada. Jah, ma tean, kuidas kõige nähtavam mustus harjaga eemaldada, aga kui miskit peaks umbe minema... Olgu selle võrdõiguslikkusega, kuidas on, aga vabandust, milleks ma siis endale mehe võtsin??? 
14. Sa viid ise prügi välja, mitte ei oota, et su ema/isa/korterikaaslane seda teeks. Eks me vist salaja südames loodame kõik, et see prügijubin veel mahub prügikasti ja mina ei pea seda hirmrasket tööd ette võtma. Siiski, kui ikka enam ei mahu, olen valmis tegusid tegema. 
15. Sul on külaliste jaoks eraldi rätikud, mida pesed pärast külalise lahkumist, mitte enne uue külalise saabumist. See on ülihea mõte!!! Ma lihtsalt ei tulnud varem selle peale. 
16. Sa koristad kodu, mitte ainult ei võta tolmu. Tolmu võtmine on üks tüütumaid kodutöid, nii et ma pigem juba koristan. 
17. Sa ei kuluta rohkem raha, kui sa teenid. Võimalik, et omad kindlat arvestust, kui palju sa kulutada tohid. Raske on kulutada raha, mida sul ei ole. Eks elu on õpetanud küll selliste arvestuste pidamist. Ja teate, kui hea säästmisviis on Digikassa kasutamine?! Ei taha küll tegelikult mingit reklaami teha, aga see on päriselt hea viis väikseid summasid kõrvale panna, ise seda märkamata. (Töötab nii, et iga kord, kui kaardiga maksad, ümardatakse summa ülespoole täiseurodeks ja need sendid, mille võrra summat ümardatakse, võetakse su kontolt ja kantakse kogumishoiusele. Nii võid kuu aja pärast meeldivalt avastada, et hoiusele on märkamatult paarkümmend eurot kõrvale pandud.). Ja kuu alguses panna ka mingi osa palgast kogumishoiusele silma alt ära. Need nipid töötavad. Jess!
18. Sind paneb imestama, kui nappide riietega noored väljas käivad. Kui neil pole salli kaelas, siis haigestuvad nad kindlasti köhasse. Jaaaa! Noored panevad üldse imestama. Ju ma siis ei ole enam noor. 

Päikest!

Mida kinkida reisida armastavale naisele aka mulle?

Leidsin ühe artikli, kuhu on koondatud soovitused, mida reisimist armastavale naisele võiks kinkida. Ma ütleks, et ma armastan reisida. Seega ei saa ma mitte vaiki olla, kui selline nimekiri mulle vastu vaatab. Jõulud on küll kaugel ja sünnipäev täpselt sama kaugel, aga mõtteid kinkide osas võib ju sellegipoolest praegu juba jagada. 

Artikkel (st see sama nimekiri koos väikse sissejuhatusega) on SIIN (avaneb uues aknas).

• Silmaklapid - ma kujutan ette, et mõnes sellises riigis, kus on tavaks võõrastega rääkida, olenemata vestluskaaslase teadvusel oleku astmest, on see päris heaks märguandeks: "Ma magan. Ma ei taha, et sa minuga räägid. Hoia eemale."

• Raamat kõige mõjukamatest fotodest - igasugused reisimise, kultuuri ja paikadega seotud raamatud on vahvad. Eelista pehmete kaantega varianti, need kaaluvad kohvris vähem.

• Pläsku - eelistatult selline, kuhu on maht - 100ml - ka peale kirjutatud. 

• Hea lõhnaõli - väike pudel on jällegi märksõna

• Kaasaskantav kõlar - JAA! Aga ilmselt reisile ma seda siiski kaasa ei võta.

• Näopuhastusvahend - jällegi, väikses pudelis hügieenitarbed kuluvad ikka ära

• Mugavad käimisjalanõud - hoia tšekk kindlasti alles. Minu jaoks on väga vähesed jalanõud mugavad. Veel parem, vali siit nimekirjast midagi muud. 

• Märkmik - ma olen märkmike suhtes VÄGA valiv. Samas kui kaanel on näiteks maailmakaart, olen juba sillas :)

• Rõivaste auruti - mis see on??? Okei, ma guugeldasin ja nüüd imestan, kuidas ma kogu oma senise elu olen ilma selle vidinata üle elanud. 

• Kvaliteetne huulepulk - JAA!!! Hügieeniline, ma eeldan...

• Desinfitseerija - selle pärast ära muretse! Mu vanemad käisid just USA-s ja minu palvel tõid mulle ülihea lõhnaga desinfitseerija. Palusin neilt ühte piiiiiiisikest pudelikest (eelmine on mul kestnud juba üle aasta, sh on see üle elanud palverännu, kus ta oli mulle ja mu kaaslasele igapäevaseks abiliseks), nemad tõid selle piiiiisikese ja suure ka, millest saan ilmselt elu lõpuni neid piiiisikesi täita. 

• Lõhnapulgad - jälle, ma ei saa poolest asjadest siin maailmas aru. Mis need on? 

• Suur rahakott - How about no? Kui reisimisel on märksõnaks "piiiiisike", siis miks peaks rahakott suur olema? Et palju sularaha ära mahuks? Niikuinii panen ma oma sularahahunniku erinevatesse kohtadesse, et kaotused oleksid varguse korral võimalikult väiksed. Pealegi ma pigem maksan natuke sularaha väljavõtmise eest kui lasen endalt suurema summa sularaha pihta panna. Või pargipingile unustada. Pealegi on mõistlik reisi ajaks rahakotist välja võtta kõik Säästukaardid ja Partnerkaardid. Ära ainult ID-kaarti ja Euroopa ravikindlustuskaarti maha unusta :)

• Juhtmevabad kõrvaklapid - kunagi olid mul kõrvaklapid, mis kestsid aastaid, samal ajal oli mu sõbrannal vähemalt 5, kui mitte 10 paari kõrvaklappe. Tuleb tunnistada, et pärast nende kaotust ei olegi ma häid kõrvaklappe asemele hankinud, veel vähem siis juhtmevabasid. 

• Nahahooldustooted - olen seisukohal, et selliseid isiklikke asju võiks iga inimene ise osta. Hügieenitarbed või universaalne (ma ei tea, kas selline asi on olemas) kätekreem on üks asi, nahahooldus juba natuke teine. Mitte, et ma solvuks, kui keegi mu nahaprobleemidele viidates mulle vistrikuvastase kreemi kingiks, aga kui sa just kosmeetik või nahaarst ei ole, siis tean ma ise paremini, milliseid hooldusvahendeid vaja läheb. 

• Mõni hea reisiajakiri - nojaaaa :)

• Mugavad retuusid - kiitus inimesele, kes mugavad retuusid välja mõtles!!!

• Vanni- ja kehaõli - ja et see oleks hästi pakendatud!!! Palverännul tuli mul juukseõli pudelil kork kotis olles ära ja mis te arvate, kui lõbus oli kõiki teisi hügieenivahendeid õlist puhastada :)

• Kvaliteetne magamiskott - mõned aastad tagasi võtsin Hollandisse reisides magamiskoti kaasa, aga seda ei läinud kordagi vaja, sain ikka päris linade vahel magada. Kui koju lennates olin olude ja lumetormi tõttu sunnitud ööbima Riia lennujaamas, tegi magamiskott mu elu 100 korda mugavamaks küll. 

• Teekomplekt - roadtripile võiks teepakke isegi vist kaasa võtta. Samas mulle tundub, et mu kodus ongi juba teevalik kuidagi kiduraks jäänud. Ainult 24 erinevat sorti. Anneli, sa oled paremaks suuteline!

• Kõvakaanega kohver - Palun-Palun-Palun mitte erkroosat või neoonkollast :)

• Dressikomplekt - ära hakka vaeva nägema! Ma kannan dresse ainult kodus ja sportides. Kumbki ei seostu reisimisega eriti hästi, vähemalt mitte minu jaoks. 

• Pealamp - palverännule soovitati ka selline asi kaasa võtta, mina ei võtnud. Milleks? Aja jooksul sain aru: magades 10-50 inimesega samas toas tuleb arvestada sellega, et tuled kustutatakse ära siis, kui on magama minemise aeg, mitte siis, kui sulle sobib. Kui juhtud pärast seda veel voodist väljas olema, pead lõhnataju järgi oma voodi üles leidma. Või kasutama pealampi. Jah, telefonilambiga saab ka hakkama (nagu mul oleks olnud muud valikut), aga kui voodi juures on sul veel muid toimetusi, näiteks pead oma hambaharja üles leidma, on jube mugav toimetada nii, et sul on mõlemad käed vabad ja ometi osutab valgusvihk just sinna, kuhu tahad. 

• Hüppenöör - ma ütlen kohe ära, et see jääks tolmu koguma või paremal juhul pärandaks ma selle kohe oma õele edasi. 

• Lõhnaküünlad JAAAAAAAAAAAAAA!!!!! Ma pole küll mitte kunagi lõhnaküünlaid reisile kaasa võtnud, aga see on täiesti lollikindel valik (kui küünal just roosi või lavendli või tubaka (selline asi on päriselt olemas!!!) ei lõhna). Muide, eelmisel aastal läbisin koos kohvriga lennujaamas täiendava kontrolli, kuna ostsin endale reisilt lõhnaküünla (igaks juhuks mainin, et kuskile kõrvalruumi kehaõõnsuste kontrolli siiski ei saadetud, lihtsalt, et te teaksite ja see ka nüüd selge oleks). 

• Maniküüri komplekt - ehhh.... Samas olen ma valmis sind pooleks kallistama, kui suudad leida maniküürikäärid, millega oskaksin oma parema käe küüned ka ilusti ära lõigata. Seni on kõik maniküürikäärid olnud läbikukkujad.

• Üleõla kott - seljakott tundub olevat palju mugavam. Ja loomulikult peab see sobima absoluutselt kõikide riietega, mille reisile kaasa võtan. 

• Tekk või suur sall - tundub, et nende suhtes on elu mind juba piisavalt hellitanud, aga kes ütles, et tekke ja salle saab olla liiga palju?

Järgmine samm oleks välja mõelda, millline saab olema järgmine välismaine seiklus. Paar mõtet mul juba on...
Päikest!