Esimese uue kogemusena proovisin pilatese trenni. Tõe huvides olgu öeldud, et ammu teismelisena käisin seal ka proovitrennis, aga minu nõrkadele lihastele ja tulisele hingele oli see liiga jõuline ja aeglane. Nüüd rahulikuma ja kübeke tugevamana otsustasin uuesti proovida. Kuna see oli värskelt avatud stuudio proovitrenn, mis oli mõeldud just algajatele ja esmaproovijatele, ütles treener kohe alguses, et ta näitab meile kõige lihtsamaid harjutusi ja teeb lihtsa ja rahuliku tunni. Tal oli õigus: ükski harjutus üle jõu ei käinud ja kõik oli lihtne ja arusaadav.
Kõigepealt tegime mõned hingamisharjutused, kuna pilateses on hingamine hästi oluline ja tuleb hingata "õigesse kohta". Treener rääkis ka paari lausega peamistest printsiipidest (kehapoolte tasakaal ning keskkoha otsimine) ning alustasimegi harjutustega. Päris palju oli vaja kaela pingutada (sellest andis eriti head tunnistust järgmisel päeval teatav kaelalihaste tundlikkus). Algaja, nagu ma olen, ei suutnud ma päriselt keskenduda ainult endale, muidugi oli ju vaja vaadata, mida teised ja treener teevad. Mõnda harjutust näitas ka treener ette, pärast tundi ütles aga, et tavaliselt ta seda ei tee ja osalejad peaksid harjutustest ainult sõnade abil aru saama. Seda just sellepärast, et osalejad saaksid keskenduda iseendale ega peaks kedagi teist vahtima. Kokkuvõttes oli trenn väga muhe ja mõnus, omamoodi hea tunde tekitas see, et kuigi olen väga spordikauge, ei tekkinud mul esimese hästi lihtsa trenni peale juba kahtlust, kas ikka saaksin sellega hakkama.
Eraldi tähelepanu väärib ka stuudio ise. Olen käinud teistes spordiklubides nii jõusaalis kui ka rühmatrennides ning alati on seal jäänud mulje, et seal tehakse kõvasti trenni. Rahvast on palju, muusika on vali, energia on laes, ka teatav higilõhn kuulub asja juurde.
See stuudio oli aga väga valgusrikas ja vaikne, samas mitte steriilne. Stuudiol olid hästi suured aknad ning trenni ajal oli nendest näha vaid taevast ja majakatuseid (hiljem veendusin, et akendest on näha Riia tänav - üks Tartu tihedaima liiklusega tänavatest, samas tuppa müra ei jõudnud). Küünlad ja toataimed mõjusid väga hubaselt, muusikat ei olnud trenni juures just sellepärast, et osalejad saaksid ainult endale ja harjutustele keskenduda. Pärast tunni lõppu pakkus treener rosinaid, see oli väga armas :)
Teine uus kogemus oli samas stuudios jooga tund, reede hommikul kell 8.45. Miks ka mitte. Tund algas mõnede ümisemisharjutustega, jätkus tasakaaluharjutsega ja minu lemmikutega - krussis asenditega. Väga huvitav oli oma keha väänata, et selga või jalgu venitada ja samal ajal selja tagant ja põlve alt käsi läbi ajades varbaid taga ajada. Siin tekkis küll aeg-ajalt tunne, et ma ei saa kõigega hakkama ja arenguruum on niiiiiiiiiiiiiiiiiii suur. Lohutavalt mõjus see, kui treener ütles ühe varbapüüdmise harjutuse juures, et tema tegi viis aastat joogat ja alles siis sai varbad kätte. Lemmikosa oli kõige lõpus: heitsime matile pikali, treener pani meile teki peale ning lamasime seal mõned minutid. Nii mõnus!!!
Nagu ka pilatese puhul, sain aru, et tõeliseks trenni nautimiseks on vaja harjutada ja olla ka teadlik, miks ja kuidas täpselt harjutusi teha.
Viimane uus kogemus oli minu esimene jooksuvõistlus. Lapsena läbitud tillujooksud ja kehalise õpetaja poolt organiseeritud koolidevahelised võistlused ei lähe arvesse :) Minu esimene enda initsiatiivil läbitud võistlus - 7km - ei tekitanud mingit traumat, ei hingelist ega ka füüsilist, nii et ilmselt tuleb neid veel.
Hästi vahva oli see, et mu õde tuli minuga kaasa ja oli supervahva ja toetav. Ta tuletas mulle meelde, et ikka soojendust teeksin ja soovis mulle vähemalt 54 korda edu ja jõudu. Raja ääres tegi ta pilti, ergutas mind, püüdis mu salli kinni, mille talle vahepeal viskasin ning finišis jooksis viimased sajad meetrid minuga raja ääres kaasa. Kas pole vahva?
Teadsin, et ma võin suure võistluseadrenaliinilaksu all hakata liiga kiire tempoga pihta ning ennast juba teistest mitte maha jääda proovides kohe alguses hingetuks joosta. Seega püüdsin teadlikult hoida mõõdukat tempot ja mitte lasta end häirida inimestest, kes minust mööda jooksevad. Las nad jooksevad.
Sain oma jooksmise ilusti tehtud, umbes 5. kilomeetril hakkasin jooksu ka päriselt nautima, mitte ainult ei mõelnud, millal see ükskord juba läbi saab. Kõik eesmärgid said täidetud (mitte pooleli jätta ega seisma jääda, mitte viimaseks jääda, oma onule ära teha ja aeg mitte rohkem kui 45min) said kõik täidetud. Juhhei!
Teate, mis on eriti äge? Mul tekkis väga tugev seos palverännakuga. Palverännutee oli tähistatud kollaste nooltega, mis näitasid, kuhu minna tuleb. Võistluse rada oli tähistatud oranžide nooltega. Need olid joonistatud maha ning samuti näitasid need suunda postite küljes. Ahhh, mu noolekesed!
Juba eelmisel aastal oli mul kavas võistlustel osaleda, aga siis jäid need mõtted ainult mõteteks, kuna mul oli liiga kiire, polnud head vormi, olin vähe trenni teinud, midagi muud vaatas kalendris vastu jne. Ühesõnaga üsna mõttetud vabandused, kuna soov osaleda oli ju ikkagi olemas. Teadsin nüüd, et mul tuleb vabanduste väljamõtlemine väga hästi välja ja seega otsustasin vabandustest ette jõuda ning registreerisin end jooksule enne nende tekkimist ära.
Alati saaks paremini ja kiiremini, alati saaks paremini valmistuda, aga veendusin, et otsus osaleda oli igati õige.
Mõnusaid uusi avastusi teilegi!
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar