Kõik halvad asjad algavad mõttest "ah, see võtab ainult 15min, ma teen selle veel ära".
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.
Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.
Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....
Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.
Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)
Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?
Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???
Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!
Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.
Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.
Nii ma siis olen.
Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".
Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)
Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?
Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.
Päikest!
Kuvatud on postitused sildiga Uskumatu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Uskumatu. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 21. juuni 2017
teisipäev, 11. aprill 2017
Everybody, just calm down!
Ükskord leidsin oma postkastist ühe põneva kutse. Vastasin sellele samal päeval, et jah, olen huvitatud. Selle peale tuli järgmise päeva varahommikul uus kiri samalt inimeselt, milles kutsuti veel teise kohta ka. Äge pakkumine, aga mul lihtsalt oli natuke liiga kiire, et sellele kohe vastata. Oleksin muidu nõus olnud küll. Samas ilus oleks ju väike mõtlemisaeg ka võtta, eksole. Ja siis... järgmisel varahommikul on saadetud uus kiri: võib-olla see pakkumine teile siiski ei sobinud, palun vastata mulle, kas loobute esimesest võimalusest ka.
MIS?
Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.
Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.
Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.
Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????
Rahu, palun!
Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?
Mina ei tea, käib ju nii ka?
Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest.
Nii et rahu, ainult rahu!
Päikest!
MIS?
Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.
Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.
Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.
Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????
Rahu, palun!
Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?
Mina ei tea, käib ju nii ka?
Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest.
Kas ma tahan aidata vihast klienti? Jah, sest ma tahan, et ta vait ja rahule jääks ja võimalikult kiiresti ära läheks.
Kas ma tahan aidata rahulikku klienti? Jah, sest ma tahan, et ta leiaks endale parima võimaliku lahenduse. Näete erinevust?
Näete????
Nii et rahu, ainult rahu!
Päikest!
teisipäev, 28. märts 2017
Ametid, mida ma mitte kunagi pidama ei hakka
taksojuht Tallinnas
veoautojuht Tallinnas
kiirabiautojuht Tallinnas
politseiautojuht Tallinnas
tuletõrjeautojuht Tallinnas
kuller Tallinnas
liiklusereguleerija Tallinnas
heatujusaate (wtf?) "Sõidud Rääbisega" saatejuht, eriti Tallinnas
jalgrattataksojuht Tallinnas
Tellitoit toidukuller Tallinnas
liiklusspetsialist Tallinnas
postiljon Tallinnas
ükskõik, millise auto juht Tallinnas
transporttööline Tallinnas
autotestija Tallinnas
teetööline Tallinnas
sõiduõpetaja Tallinnas
bussijuht Tallinnas
bussijuht Tallinnas
Märkate seaduspära? Mulle vist ei meeldi eriti Tallinna liiklus. Vist.
Kui peaksin Tallinnas tööle kandideerima, siis esimese asjana kustutan CV-st selle, et mul on juhiload ja isikliku auto kasutamise võimalus. Nii tundub olevat ohutum meile kõigile. Samas kui ma veel paar korda Tallinna liikluses autojuhina pean osalema, siis võib vabalt juhtuda, et varsti pole mul päriselt ei lube ega ka autot. "Looduslik valik" öeldakse vist selle kohta.
Ohutut liiklemist!
Päikest! (aga mitte sellist, mis teile silma paistaks ja te nii avarii teeksite)
esmaspäev, 23. jaanuar 2017
Palverändur tutvub Hispaania tervishoiusüsteemiga
Alles hiljuti arutlesin sõbrannaga selle üle, kuidas meedias kajastatakse tuntud inimeste operatsioone ja tervisehädasid. Avaldasin arvamust, et pigem põen oma haigust üksi kui jagan seda kogu Eesti rahvaga. Ja nüüd... pamparampamm... siit tuleb minu haiglas käimise lugu :) Kuna see toimus Hispaanias palverännu ajal ja ma pole mingi kuulsus ka, siis las see olla. Oma silmakirjalikkusega tegelen mõnel teisel päeval.
Olen muidu oma matkasaabaste üle sigauhke, nad olid (ja on siiani) väga vastupidavad ja mugavad ja veekindlad ja muidu nunnud (st südames mulle väga armsad, mitte tingimata roosad ja karvased), aga üks häda oli neil ka. Ma ei sidunud peaaegu kunagi oma saapapaelu läbi kõige ülemiste aukude, et jalad saaksid rohkem hingata ja nii oli lihtsalt mugavam. See tähendab aga, et paela jäi väga palju üle ning pidin tegema mitu-mitu sõlme, et paelte pikkus oleks sobilik. Kahel korral ei olnud ma aga piisavalt hoolikas ja sain kohe karistada. Karma, ütleks mõni.
Esimene õnnetus juhtus siis, kui olin palverändurina kõndinud umbes kilomeetri või kaks. Järsku jäid mu jalad teineteise külge kinni (ühe saapa pael oli teise saapa paelakonksu taha kinni jäänud), tegin paar koperdavat sammu ja siruli ma olingi! Imeline algus mu teekonnale! Õnneks midagi eriti ei juhtunud, väiksed kriimud kätel ja mu egol ning teekond võis jätkuda.
Teine õnnetus juhtus umbes poolel teel. Kõndisin kruusateel ning kuulsin enda taga autot tulemas. Kiirendasin sammu, et selle teelt kõrvale astuda, järsku tasakaal kadus. Tegin paar meeleheitlikku katset püsti jääda, kuid lendasin, käed ees, kruusateele. Kuulsin, kuidas mu kaasane ütles mu nime ja püüdis aru saada, kui katki või terve ma olen. Kuulsin, kuidas autost tulid mingid mehed välja ning hakkasid hispaania keeles rääkima. Kuulsin, kuidas minu pea kohal käis eesti-hispaania-inglise keelne vestlus. Kuulsin sõnu "hospital", "farmacia", "taxi". Kuulsin enda nuukseid ja verd kõrvus kohisemas. Püüdsin püsti tõusta, käed olid marraskil. Tõdesin, et ma siiski ei suuda seista, maailm hakkas ringi käima. Istusin teepervele maha ja lasin meestel edasi rääkida. Otsustagu ise, mis nüüd minuga edasi teevad.
Varsti oli otsus tehtud. Läksime nende hispaania meeste autosse ning nad viisid meid haiglasse. Vaatasin aknast välja ning nägin teisi rändureid kõndimas. Linna oli veidi vähem kui 10km. Vaatasin, kui ilus see linn on ning kui tore oleks siin ringi jalutada. Aga pagan, mu käed on nii valusad! Põlv annab ka veidi tunda. Nõrk oli olla.
Haiglas läks kõik kiiresti. Mu kaaslane otsis kotist mu dokumendid (Euroopa ravikindlustuskaart on niiiiiiii oluline!), mind juhatati edasi vastuvõtutuppa. Kohe tuli ka üks vanem ja särtsakas proua, kes saatis mind kohe kraanikausi juurde. Hispaania keeles loomulikult. Pesin käsi, st lasin veel kätele voolata. Tädi tegi mu silme ees jõulisi pesemisliigutusi, andes nii kehakeelega eeskuju, kuidas käsi korralikult pesta tuleb. No ma ei taha nii pesta, nii valus on ju! Nii me siis pesime koos käsi, tema mulle ikka ette näidates, kuidas peab. Lõpuks jäi rahule. Sain istuma.
Edasi haaras ta mu käed enda käte vahele ja hakkas nendelt ripendavaid naharibasid ära kiskuma. Neid mul enam vaja ei läinud. Järgmisena lendas mu haavadele jood koos jõuliste tupsutustega. APPI!!! Õnneks oli mu kaaslane kogu aeg minuga, aitas tõlkega, kuna minu sassis pea ei saanud midagi aru, mis ma tegema pean, ning hoidis mu kätt. Õlga, kui nüüd täpne olla. Isegi tema oleks kardetavasti jalaga saanud, kui ta sel hetkel oleks mu käsi katsunud. Olin kätevaluga nii ametis, et mul olekski peaaegu märkamata jäänud, et põlv on ka ju katk. Selle parandamine läks aga kergemalt. Käed ja põlv sidemesse keeratud ning võisime minna. Tahtsin veel veidi istuda ja end koguda. Meie juurde tuli arst ja ütles, et neil tuleb nüüd siesta ja me saame pärast ise tagaukse kaudu välja. Ja keeras esiukse lukku. Vedas, et taipasin oma käpulikäimist ajastada.
Kui olin piisavalt end kogunud, tundus üks korralik lõunasöök hea plaanina. Haigla asus kesklinnas ning ainult paari minuti tee kaugusel oli ka meile sobilik toidukoht. Kelner oli väga meeldiv ja sõbralik. Ühe suutäie juures liigutasin oma kätt ilmselt kuidagi valesti, nii et teenindajale jäi mulje, nagu oleks mind hambavalu tabanud. Ta soovitas minna teisele korrusele hambaarsti juurde. Magustoiduks võtsin jäätise, mis toodi plasttopsis. Ma ei saanud oma sidemes kätega selle avamisega hakkama, kuid ta oli juba enne abis, kui jõudsin üldse mõeldagi abi palumisele.
Minu soov läks täide: saingi õhtul selles linnas jalutada :) Olin juba piisavalt kosunud, et käia toidupoes, apteegis ning otsida üles kaugelt silma jäänud imeilusalt valgustatud kirikutorn. Kui Sa ei käi palverännu ajal kirikuid vaatamas, teed Sa midagi valesti.
Teadsin, et järgmisel päeval pean sidet vahetama. Võtsin enne hostelist lahkumist valuvaigistit ning hakkasime pärast hommikukohvi kõndima. Umbes tunni aja pärast istusin maha ning hakkasin oma sidemetega tegelema. Joodised naharibad olid sideme külge kleepunud ning pidin tekkinud koorikud jälle katki tõmbama. Loodan, et te ei kujuta ette, kui valus see oli. Mõned rändurid kõndisid meist mööda ja uurisid, kas kõik on ikka korras. See oli ääretult armas neist. Kui olin enda lõhkumisega valmis, aitas mu kaaslane käed jälle kinni siduda ning teekond võis jätkuda.
 |
| Järgmisel päeval |
Paar päeva hiljem kohtusime ühe väga vahva vene naisega, kellega olime ka varem kokku puutunud. Tal oli kaasas üks haavakreem ning andis selle mulle. Pärast kasutamist otsisin õhtul ta alberguest üles, et see tagasi anda, kuid tema vastas nii: "I brought it just in case. And I think now it is the case. Keep it."
Umbes nädala pärast kohtusime taas ning kuna selleks ajaks olid mu käed juba paranenud, andsin talle kreemi tagasi. Äkki leiab ta jälle kellegi, kellel seda vaja on.
Nüüdseks on mu käed terved ja isegi arme pole alles. Mu põlvel on aga ilus lilla triip siiani olemas ning mu väikse auguga ning terveks õmmeldud püksid meenutavad seda seiklust tänaseni.
Päikest!
laupäev, 3. september 2016
Sellel suvel külastatud kuivkäimlate top 4
See suvi jääb kindlasti meelde paljude seikade pärast. Olude sunnil ja asjaolude kokkulangemisel külastasin ka nii mõndagi kuivkäimlat. Tavaliselt on need külastused pigem ebameeldivad. Ämblikuvõrgud, pinnud tagumikus, "huvitavad" odüürid, öösel üle hoovi seiklemine, auk põrandas ja sellele (pimedas) pihtasaamine, helesinised unistused kätepesust, teate isegi ju. Aga... Mõni käimla on elus ilusam kui teine. Nii tekkis mõte ka oma meeldivad külastused kirja panna ja teiega jagada. Ega ma siis kade ei ole, et head kraami ainult endale hoian. Meeldivat lugemist!
Koht number 1
Sõbranna suvila käimla.
Käimla asub elumajas, nii et mööda hoovi ringi
seiklema ei pea. Samas eluruumidest on see ka piisavalt kaugel, et
spetsiifilised lõhnad vabal ajal naljalt ninna ei satu. Valgus on ilusti olemas ning seda
ei tule ka karta, et pea kuskile ämblikuvõrku satub. Imeline! Kemmergu seinad
on meeldivates kollastes-oranžides toonides, ruumi nurgas ilutseb kunstlill
ning seinal pakub silmailu maal. Kohe näha, et sõbranna ema on püüdnud seda
ruumikest õdusaks ja hubaseks muuta. See on ka õnnestunud!
Koht number 2
Sõprade pulmapaiga wc nr 4
WC-ks (water closet) seda paika küll nimetada
ei saa, aga see on ka paiga ainuke miinus. Pisike onnike on meisterdatud
spetsiaalselt pulmapäevaks. Väljast näeb see välja nagu tavaline puuriit, ümber
nurga on aga ilus lilleline kardin, ukse juures vastavalt vajadusele pööratav
silt (Uks kinni, uks lahti), sees on meeldivalt ruumi käekoti ja pleedi
hoiustamiseks. Öösel annab valgust laes rippuv latern ning hubasust lisavad ka
küünlad. Ääretult romantiline.
 |
| Ainuke käimla, millest mõistsin ka pilti teha. |
Koht number 3
Vormsi Rumpo Mäe talu punane majakene
Majaproua ütleb, et peamajas on veega tualett
ka, aga kes ikka nii kaugele viitsib kõndida, kui kaks sammu saunamajast (meie
ööbimiskohast) eemal on kahekohaline kuivkäimla. Kuna ta on nii armas ja
punane, siis pole mingit vajadust teda kuskile kaugustesse ära peita, ta sobib
hoovis kasvavate lillede ja puude-põõsastega väga hästi kokku. Uuristused ustel näitavad ka, kumba kabiini on
oodatud mehed, kumba naised. Valgustus on ilusti olemas, oodatud käimlahaisu ei
ole ega tule, kuna augu kõrval on kastike saepuruga. Suurepärane ja samas
lihtne viis puhtuse hoidmiseks.
Koht number 4
Leigo talu metsatualett (see on küll sohitegemine, aga anname siiski andeks)
WC-märkide järgi orienteerudes ootan, et leian
eest hütid, mis ei suuda otsustada, kummale poole ümber kukkuda, ja hingematva
haisu, aga selle asemel leian eest rivi kabiinidega, mille sees on… valged
tualettpotid. Veega ja puha (ma rääkisin ju, sohitegemine). Samasugused, nagu Sul tõenäoliselt kodus on. Need
on aga metsas. Nende vastas on rivi aiavoolikute ja kraanidega, kus saab ka
käed puhtaks pesta. Iga kraani all on ka lilleline ämber, mille põhjas on
auguke. Vesi voolab küll otse maha, aga sellest pole ju hullu, see on ainult
vesi. (WC-potid on õnneks torustikuga ühendatud, sealt tulevat kraami metsa
meie silme alla siiski ei ladustata.)
Kõik need kohad olid meeldivaks üllatuseks ning jätsid mulje, et neid on tehtud südamega.
Päikest!
neljapäev, 7. juuli 2016
Tartu mees on meeleheitel
Tartu mees otsib naist 53...... (toimetusel telefoninumber teadmata, ei pidanud vajalikuks meelde jätta, veel vähem üles kirjutada, veel vähem ühendust võtta)
Mis just juhtus? Kuhu ma peale sattusin?
Jutusaade Kanal 12.
Lubage, ma kirjeldan, mis toimub. Eetris on (liiga) hoolitsetud välimusega naine, kes istub diivanil ning tema ees on arvuti. Alguses ei ütle ta tükk aega mitte midagi, eetris on vaid muusika. Lõpuks muusika vaikib, naine vaatab vaheldumisi oma küüsi ning kaamerat ning ütleb ilma igasuguse entusiasmita tervitussõnad, väidab, et igatses kõiki niiiiiiiiii väga. Kas teie ka igatsesite? Edasi palub ta vaatajatel teada anda, kas neile meeldib Prodigy. Ilma pikema jututa paneb ta uue laulu mängima. Vahepeal ilmub ekraanile eespool mainitud tutvumiskuulutus. Muusika ajal vestleb ta kaamera taga olevate inimestega, toimetab miskit arvutis, laulu lõppedes vabandab oma ehmatuse pärast, ülemus astus vahepeal tuppa sisse. Ta paistab olevat pettunud, ei, ta on päriselt pettunud, et vaatajad ei anna teada, kas neile meeldib Prodigy või mitte. Oma pettumust väljendab ta pärast iga laulu. Kogu see krempel jätab väga ebakvaliteetse mulje, pilt on udune, aeg-ajalt ilmuvad kaadrisse teiste inimeste käed või ninad, heli on halb, saate formaat täiesti arusaamatu. Alguses mõtlesin, et naine istub kuskil ööklubi nurgadiivanil.
Ekraanile on ilmunud tekst: "Diana t2na kuidai eriti kaunis?" Diana (see on siis saatejuhi nimi) vastab: "Aitäh! Olen jah! Kas ma siis muidu ei olegi kaunis?"
Olen täiesti nõutu. Mida ma just vaatasin??? Miks inimesed sellist asja vaatavad? Miks see eetris on? See on halb, kahjuks mitte nii halb, et see oleks lausa hea.
Telekava näitab, et see õudus saab läbi kell 5 hommikul. No appi!
Vahepeal ma mõtlen, mis mul viga on, miks ma kiusan ennast selliste jubedustega. Miks ma ei loe väärtkirjandust, miks ma ei mõtle häid mõtteid, miks ma ei korista, miks ma ei tee tööd, miks ma ei kirjuta luulet, miks ma ei kirjuta mõnele sõbrale, miks ma ei süga kassi, miks ma ei tee midagi normaalset ja head, miks ma kiusan ennast?
Uudishimu? Jah, vahepeal küsin endalt midagi halba nähes: kui halb see ikka olla saab? Saab. Väga halb saab olla.
Huvitav, kas Tartu mees leidis endale naise?
Äkki võiks saatesse selle postituse aadressi saata? :)
Päikest!
Mis just juhtus? Kuhu ma peale sattusin?
Jutusaade Kanal 12.
Lubage, ma kirjeldan, mis toimub. Eetris on (liiga) hoolitsetud välimusega naine, kes istub diivanil ning tema ees on arvuti. Alguses ei ütle ta tükk aega mitte midagi, eetris on vaid muusika. Lõpuks muusika vaikib, naine vaatab vaheldumisi oma küüsi ning kaamerat ning ütleb ilma igasuguse entusiasmita tervitussõnad, väidab, et igatses kõiki niiiiiiiiii väga. Kas teie ka igatsesite? Edasi palub ta vaatajatel teada anda, kas neile meeldib Prodigy. Ilma pikema jututa paneb ta uue laulu mängima. Vahepeal ilmub ekraanile eespool mainitud tutvumiskuulutus. Muusika ajal vestleb ta kaamera taga olevate inimestega, toimetab miskit arvutis, laulu lõppedes vabandab oma ehmatuse pärast, ülemus astus vahepeal tuppa sisse. Ta paistab olevat pettunud, ei, ta on päriselt pettunud, et vaatajad ei anna teada, kas neile meeldib Prodigy või mitte. Oma pettumust väljendab ta pärast iga laulu. Kogu see krempel jätab väga ebakvaliteetse mulje, pilt on udune, aeg-ajalt ilmuvad kaadrisse teiste inimeste käed või ninad, heli on halb, saate formaat täiesti arusaamatu. Alguses mõtlesin, et naine istub kuskil ööklubi nurgadiivanil.
Ekraanile on ilmunud tekst: "Diana t2na kuidai eriti kaunis?" Diana (see on siis saatejuhi nimi) vastab: "Aitäh! Olen jah! Kas ma siis muidu ei olegi kaunis?"
Olen täiesti nõutu. Mida ma just vaatasin??? Miks inimesed sellist asja vaatavad? Miks see eetris on? See on halb, kahjuks mitte nii halb, et see oleks lausa hea.
Telekava näitab, et see õudus saab läbi kell 5 hommikul. No appi!
Vahepeal ma mõtlen, mis mul viga on, miks ma kiusan ennast selliste jubedustega. Miks ma ei loe väärtkirjandust, miks ma ei mõtle häid mõtteid, miks ma ei korista, miks ma ei tee tööd, miks ma ei kirjuta luulet, miks ma ei kirjuta mõnele sõbrale, miks ma ei süga kassi, miks ma ei tee midagi normaalset ja head, miks ma kiusan ennast?
Uudishimu? Jah, vahepeal küsin endalt midagi halba nähes: kui halb see ikka olla saab? Saab. Väga halb saab olla.
Huvitav, kas Tartu mees leidis endale naise?
Äkki võiks saatesse selle postituse aadressi saata? :)
Päikest!
teisipäev, 5. juuli 2016
Oleksin tahtnud nii palju öelda
Jalutasin ükskord pargis. Möödusin ühest mehest, kes istus pargipingil. Meie pilgud ei kohtunud, ta oli minu jaoks lihtsalt üks kaaslinlane, mina ilmselt tema jaoks samuti. Jalutasin edasi, ostsin võileiva ning asusin tagasiteele. Kõndisin tagasi täpselt sama teed mööda. Mees istus ikka sama pingi peal. Seekord meie pilgud kohtusid. Ta ütles, peaaegu hüüdis:
"Proua, te juba kõndisite mööda seda teed!"
Sel hetkel oleksin tahtnud nii palju öelda. Oleksin tahtnud öelda, et...
Jah, tõepoolest, ma kõndisin siin.
Te olete nii tähelepanelik!
Mis see on, mis paneb teid niimoodi naisele järele hüüdma?
Ja siis???
Kas siin on mingi piirang, mitu korda võib ühte teed kasutada?
Ja teie istute ikka veel sellel pingil!
Jaa, see on kõige lühem tee võileivakohvikuni ja tagasi.
Kas te jälgite terve päeva siin inimesi?
Kas siit käib palju inimesi edasi-tagasi mööda?
Kõige rohkem hämmastas mind aga see: "Proua!"
Mina? Ja proua?
Nende pükstega? Sellise olekuga?
Päriselt?
Või nägi ta minus mingit sisemist ilu ja elu?
Või on ta sellest põlvkonnast ja keskkonnast, kus on viisakas naisi vanusest ja olekust ja perekonnaseisust hoolimata prouatada?
Või jätsin ma talle tõesti nii väärika mulje?
Või jätsin ma talle tõesti nii väärika mulje?
Või tahtis ta olla lihtsalt viisakas?
Või oli see esimene sõna, mis talle meelde tuli?
Aga siiski. Proua???
Oleksin tahtnud talle nii palju öelda, aga ma ei teinud seda.
Mul oli suu täis. Võileib maitses hästi.
Päikest!
Oleksin tahtnud talle nii palju öelda, aga ma ei teinud seda.
Mul oli suu täis. Võileib maitses hästi.
Päikest!
teisipäev, 7. juuni 2016
Olen ükssarv, sh maagiline.
Keegi tõenäoliselt ei loe mu postitusi täpselt, aga vahel, kui mul igav on, panen ma selga tutu, pähe hiigelsarve, raputan end sädelusega üle ja kepslen köögis ringi, teeseldes, et olen maagiline ükssarv.
Endalegi märkamatult komistasin järjekordse ahelkirja otsa. Seekord on vaja kopeerida ja enda profiilile postitada eelpool olev ükssarviku tekst, et teadvustada rinnavähki. See eesmärk tuleb ilmsiks muidugi alles siis, kui oled kellegi teise samasisulist postitust laikinud või kommenteerinud. Ehk siis haigusest teavitatakse ainult neid, kellel on piisavalt huumorimeelt, et oma sõbra-tuttava veidra huvi peale kuidagi reageerida. Valitud seltskond.
Okei, vajutasin siis minagi saatuslikul nupul, mis haaras mind mängu kaasa. Kas ma olen nüüd rinnavähist rohkem teadlik? Korraks kerkis see sõna jälle mu teadvusesse, aga edasi?
Mis haigusega täpsemalt tegu on?
Mis sellesse haigestumist soodustab?
Kuidas seda vältida?
Millised on ravivõimalused?
Milline on minu tõenäosus ja riskitegurid haigestuda?
Kas see on ainult naiste haigus?
Millal peaksin kontrolli minema?
Mida tunneb ja elab läbi inimene, kellel on haigus diagnoositud?
Mulle meenus eelmine haigust teadvustav kampaania, kus fookuses oli lihashaigus, mis tekitab tunde, nagu kallataks jääkülma vett krae vahele. Muidugi leidus inimesi, kelle jaoks oli haigusest palju olulisem end proovile panna, teha midagi ekstreemset, enda vaprust ka teistele näidata. Seda ei pane ma üldse pahaks. Õnneks leidus ka hulgaliselt inimesi, kes tõepoolest tundsid haiguse vastu huvi, see jõudis meediasse, mis võimaldas teha laialdast teavitustööd, ning koguti ka raha haiguse all kannatajatele ja nende lähedastele.
Mida head teevad aga ükssarved?
Ega midagi, haarasin ise ükssarvel sarvest ja uurisin, mis värk selle rinnavähiga on, et sellest jagamismängust ka reaalne kasu oleks. Maailmaparandajate värk :)
Rinnavähk on kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja naistel. Eestis haigestub iga 25. naine. Nüüd mõtle, mitu naist Sul Facebooki sõbralistis on. (Tehes oletuse, et mul on seal mehi-naisi võrselt, on minu tutvusringkonnas statistiliselt 18 naist tulevikus selle kurja diagnoosiga).
Riskitegurid: vanus, haiguse esinemine varem endal või perekonnas, östrogeenide suurem toime, kokkupuude vähki tekitavate ainetega, eluviis (vähene liikumine, alkoholiga liialdamine), lastetus või esimese lapse sünd pärast 30. eluaastat. Risk väheneb sünnituste arvu kasvades. Maa tuleb täita lastega!!!
Kontrollida tuleb end regulaarselt alates 20. eluaastast (mitte siis, kui oled juba 50) ning arsti juurde minna KOHE, kui märkad midagi tavapärasest erinevat. Juhend kontrolliks on SIIN. Kas teadsid, et selle jaoks on lausa oma mobiilirakendus? Muidugi tasub käia ka sõeluuringus, kuna siis on võimalik avastada haigus juba siis, kui see veel enda silmale ja käele märgatav pole.
Kui haigus on avastatud varakult, on võimalik sellest täielikult paraneda. Ravimeetodite hulka kuuluvad kirurgiline ravi, keemiaravi, kiiritusravi, hormoonravi ning bioloogiline ravi.
Seda, mida tunneb inimene, kellel on rinnavähk diagnoositud, on väga keeruline kirjeldada. Mõningase aimduse saab brošüürist, mis asub: SIIN. Väga kurb!
Kasutatud materjal ja lisainfo:
http://www.rinnavahk.ee/
http://www.kasvaja.net/rinnavahk/
http://www.kliinikum.ee/ho/info-haiguste-kohta/83-rinnavaehk
Nüüd olen palju targem, loodetavasti Sina ka.
Päikest!
Endalegi märkamatult komistasin järjekordse ahelkirja otsa. Seekord on vaja kopeerida ja enda profiilile postitada eelpool olev ükssarviku tekst, et teadvustada rinnavähki. See eesmärk tuleb ilmsiks muidugi alles siis, kui oled kellegi teise samasisulist postitust laikinud või kommenteerinud. Ehk siis haigusest teavitatakse ainult neid, kellel on piisavalt huumorimeelt, et oma sõbra-tuttava veidra huvi peale kuidagi reageerida. Valitud seltskond.
Okei, vajutasin siis minagi saatuslikul nupul, mis haaras mind mängu kaasa. Kas ma olen nüüd rinnavähist rohkem teadlik? Korraks kerkis see sõna jälle mu teadvusesse, aga edasi?
Mis haigusega täpsemalt tegu on?
Mis sellesse haigestumist soodustab?
Kuidas seda vältida?
Millised on ravivõimalused?
Milline on minu tõenäosus ja riskitegurid haigestuda?
Kas see on ainult naiste haigus?
Millal peaksin kontrolli minema?
Mida tunneb ja elab läbi inimene, kellel on haigus diagnoositud?
Mulle meenus eelmine haigust teadvustav kampaania, kus fookuses oli lihashaigus, mis tekitab tunde, nagu kallataks jääkülma vett krae vahele. Muidugi leidus inimesi, kelle jaoks oli haigusest palju olulisem end proovile panna, teha midagi ekstreemset, enda vaprust ka teistele näidata. Seda ei pane ma üldse pahaks. Õnneks leidus ka hulgaliselt inimesi, kes tõepoolest tundsid haiguse vastu huvi, see jõudis meediasse, mis võimaldas teha laialdast teavitustööd, ning koguti ka raha haiguse all kannatajatele ja nende lähedastele.
Mida head teevad aga ükssarved?
Ega midagi, haarasin ise ükssarvel sarvest ja uurisin, mis värk selle rinnavähiga on, et sellest jagamismängust ka reaalne kasu oleks. Maailmaparandajate värk :)
Rinnavähk on kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja naistel. Eestis haigestub iga 25. naine. Nüüd mõtle, mitu naist Sul Facebooki sõbralistis on. (Tehes oletuse, et mul on seal mehi-naisi võrselt, on minu tutvusringkonnas statistiliselt 18 naist tulevikus selle kurja diagnoosiga).
Riskitegurid: vanus, haiguse esinemine varem endal või perekonnas, östrogeenide suurem toime, kokkupuude vähki tekitavate ainetega, eluviis (vähene liikumine, alkoholiga liialdamine), lastetus või esimese lapse sünd pärast 30. eluaastat. Risk väheneb sünnituste arvu kasvades. Maa tuleb täita lastega!!!
Kontrollida tuleb end regulaarselt alates 20. eluaastast (mitte siis, kui oled juba 50) ning arsti juurde minna KOHE, kui märkad midagi tavapärasest erinevat. Juhend kontrolliks on SIIN. Kas teadsid, et selle jaoks on lausa oma mobiilirakendus? Muidugi tasub käia ka sõeluuringus, kuna siis on võimalik avastada haigus juba siis, kui see veel enda silmale ja käele märgatav pole.
Kui haigus on avastatud varakult, on võimalik sellest täielikult paraneda. Ravimeetodite hulka kuuluvad kirurgiline ravi, keemiaravi, kiiritusravi, hormoonravi ning bioloogiline ravi.
Rinnavähil kirjeldatakse 4 staadiumit. Esimese staadiumi kasvaja mõõtmed on alla 2 cm. Teise staadiumi kasvaja mõõtmed jäävad vahemikku 2-5 cm või on haaratud kaenlaalused lümfisõlmed või esinevad mõlemad tunnused. Samas puuduvad vähi leviku tunnused teistesse organitesse. Kolmanda staadiumi kasvaja mõõtmed on üle 5 cm. Rind võib olla tursunud, rinna kuju muutunud. Tavaliselt on haaratud kaenlaalused lümfisõlmed, need võivad olla omavahel kinnitunud, moodustades tihke paketi. Puuduvad vähi leviku tunnused teistesse organitesse. Neljanda staadiumi kasvaja võib olla igasuguse suurusega, kuid tavaliselt on haaratud piirkondlikud lümfisõlmed ja vähk on levinud teistesse keha piirkondadesse. Teistes organites on tekkinud uued rinnavähi kolded – siirded ehk metastaasid.
Esimeses staadiumis avastatud vähiga naistest on 5 aasta möödudes elus peaaegu kõik, samas kolmandas staadiumis diagnoositud vähiga patsientidest vaid umbes pooled.
Rinnavähk pole ainult naiste pärusmaa, umbes 1% haigusjuhtudest esineb meestel.Seda, mida tunneb inimene, kellel on rinnavähk diagnoositud, on väga keeruline kirjeldada. Mõningase aimduse saab brošüürist, mis asub: SIIN. Väga kurb!
Kasutatud materjal ja lisainfo:
http://www.rinnavahk.ee/
http://www.kasvaja.net/rinnavahk/
http://www.kliinikum.ee/ho/info-haiguste-kohta/83-rinnavaehk
Nüüd olen palju targem, loodetavasti Sina ka.
Päikest!
esmaspäev, 30. mai 2016
Rääbis reisib jälle. Seekord Lõuna-Eestis.
Mulle meeldivad väikelinnad. Samamoodi meeldivad mulle suurlinnad, külad, miljonilinnad ning üksikud talud. Tunnen end hästi nii Chicagos kui ka maal vanaema-vanaisa juures. Seekord valisin külastamiseks Otepää. Või õigemini, mina ei valinud. Saatus valis.
Mõned teist juba teavad, ülejäänud saavad kohe nüüd ja praegu teada, et viin aeg-ajalt läbi laste sünnipäevi. Kostümeeritult. Nii juhtuski täna, et pesin Elsa kleidi puhtaks, kammisin blondi paruka läbi ning seadsin sammud Leigo poole. Astusin kodust välja just õigel ajal, just nii nagu oli planeeritud. Mõned kümned minutid olid mõeldud sõitmisele, lisaks mõned minutid kuskil metsatukas kostüümivahetuseks ning lausa mõned minutid igaks juhuks, äkki jõuab kuskil väikse peatusegi teha ja kaunist Eestimaad imetleda. Tundsin ennast ütlemata hästi, et vahelduse mõttes suudan aega nii hästi planeerida. Ei olnud ma aga jõudnud kodust just kaugele sõita, kui esimesed ratturid minust mööda vurasid ning mina politseinike kätevehkimise peale neile teed pidin andma. Suurepärane! Rattamaraton kulges just täpselt seda marsruuti mööda, mida mina tahtsin kohalejõudmiseks kasutada. Niisiis tegin iga mõne minuti tagant väikse pausi, et ratturid saaksid segamatult finiši poole söösta. See, et mind, vabandust, Elsat, ootab kari lapsi, polnud prioriteetne probleem. Või oleksin pidanud pea autouksest välja pistma ja karjuma hakkama: "Laske läbi, Elsa kostüümiga!!!"?
Kui siiani säilis veel lootus, et äkki jään ainult 5-10 minutit hiljaks (mõte õigeks ajaks kohale jõuda oli juba ammu mõeldamatu), siis viimase põntsu minu lootuskiirtele pani keelumärk. Punasem kui ei kunagi varem. Tee on kinni. Aga mis siis, kui see taluke on just sellel lõigul, kuhu mind ei lasta??? Tundkem kodumaad ning pöörakem siis külavaheteele. Õnneks kogu see saaga lõppes sellega, et jõudsin lõpuks kohale. Ilmselt pole ma ühtki printsessikleiti ega parukat nii kiiresti paika saanud.
Pidu läks hästi. See tähendab, et
Parukast vabanenud, sõitsin Otepää poole. Kohale jõudes võttis mind vastu uhke kontsert, ilmselt muusikakooli lõpukontsert. Lapsi, lapsevanemaid ja lilli oli täitsa arvestatav hulk. Ülejäänud linn oli aga tühjavõitu. Poodi minnes oli tõeline väikellinna tunne, kus kõik tunnevad kõiki. Enne mind vestles kassapidaja lõbusalt kliendiga, võisteldes, kelle tööpäevad on pikemad. Klient võitis oma 16-tunnise tööpäevaga. Palju õnne! Vestlusesse sekkus peagi ka mees minu selja taga, keda samuti kõik asjaosalised paistsid teadvat. Ainult mina olin seal võõras. Turist.
Mitu korda olen Otepääl käies mõelnud, et võiks minna energiasamba juurde. Millalgi ammu põhikooli ajal klassiekskursioonil käisin seal ning giid rääkis, et energiasamba kombe kohaselt saavad inimesed sealt energiat ning lahkuvad parema enesetundega. Kui mina aga sinna läksin, tundsin, nagu oleksin mingi raske asjaga vastu pead saanud ning pea hakkas valutama. Täna külastasin seda võimalikult avatud meelega, lugesin eeskujulikult instruktsioone, kuidas energiat saada, ning tegin nii, nagu kästud. Pea valutama ei hakanud. See on vist hea märk. Seisin ja istusin seal mõnda aega, proovides kujutleda end osakesena loodusest. Kujutlesin, et olen tammetõru, kes on mullas ning hakkab kasvama. See oli mõnus kujutluspilt. Raske oli aga oma mõtteid ühele asjale koondada. Ikka on mingid mõtted, mis kuidagi ei taha peast lahkuda, kas või korraks. Kuigi oleksin tahtnud hästi rahulikuks jääda, valdas mind millepärast hoopis ärevus. Lisaks hakkas jalg ka valutama. Kõndisin edasi ning rahunesin.
Enne linnast lahkumist käisin ka kalmistul. Mulle meeldib mõelda, et märk täiskasvanuks saamisest on kalmistul käimine ilma vanemate initsiatiivita. Erinevalt energiasambast oli see tõeliselt meditatiivne käik. Ma pole varem mõelnud, mida ma soovin, et minu kehaga tehakse, kui mind enam pole. Mõned uitmõtted on sel teemal ikka peast läbi käinud, kuid nüüd mõtlesin tõsiselt selle peale. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga supervõimetest, sh surematusest. Kas oleks hea olla surematu? Mulle meeldib mõte olla siin maailmas ainult mõnda aega. Mulle meeldib mõte olla surelik.
Miks mulle meeldib tundmatutel tänavatel ringi uidata?
Mulle meeldib tähelepanu pöörata pisiasjadele.
Mulle meeldib oma seiklushimu rahuldada, olgu selleks kas või Otepää tänavatel seiklemine. Mulle meeldib ära eksida ja taas end üles leida. Mulle meeldib uurida, kuhu teed viivad. Mulle meeldib see, et kui mul tekib mõne tänava vastu uudishimu, saan lihtsalt sinna minna, mõtlemata, et pean kuskile pärale jõudma. Mulle meeldib jälgida, kuidas inimesed elavad. Vaadata, kuidas keegi on laste jalanõud hoovi ritta seadnud. Jälgida, kuidas kaks vanamemme aias istuvad ning juttu ajavad. Mulle meeldib leida midagi veidrat.
Mulle meeldib endast midagi maha jätta.
Päikest!
Mõned teist juba teavad, ülejäänud saavad kohe nüüd ja praegu teada, et viin aeg-ajalt läbi laste sünnipäevi. Kostümeeritult. Nii juhtuski täna, et pesin Elsa kleidi puhtaks, kammisin blondi paruka läbi ning seadsin sammud Leigo poole. Astusin kodust välja just õigel ajal, just nii nagu oli planeeritud. Mõned kümned minutid olid mõeldud sõitmisele, lisaks mõned minutid kuskil metsatukas kostüümivahetuseks ning lausa mõned minutid igaks juhuks, äkki jõuab kuskil väikse peatusegi teha ja kaunist Eestimaad imetleda. Tundsin ennast ütlemata hästi, et vahelduse mõttes suudan aega nii hästi planeerida. Ei olnud ma aga jõudnud kodust just kaugele sõita, kui esimesed ratturid minust mööda vurasid ning mina politseinike kätevehkimise peale neile teed pidin andma. Suurepärane! Rattamaraton kulges just täpselt seda marsruuti mööda, mida mina tahtsin kohalejõudmiseks kasutada. Niisiis tegin iga mõne minuti tagant väikse pausi, et ratturid saaksid segamatult finiši poole söösta. See, et mind, vabandust, Elsat, ootab kari lapsi, polnud prioriteetne probleem. Või oleksin pidanud pea autouksest välja pistma ja karjuma hakkama: "Laske läbi, Elsa kostüümiga!!!"?
Kui siiani säilis veel lootus, et äkki jään ainult 5-10 minutit hiljaks (mõte õigeks ajaks kohale jõuda oli juba ammu mõeldamatu), siis viimase põntsu minu lootuskiirtele pani keelumärk. Punasem kui ei kunagi varem. Tee on kinni. Aga mis siis, kui see taluke on just sellel lõigul, kuhu mind ei lasta??? Tundkem kodumaad ning pöörakem siis külavaheteele. Õnneks kogu see saaga lõppes sellega, et jõudsin lõpuks kohale. Ilmselt pole ma ühtki printsessikleiti ega parukat nii kiiresti paika saanud.
Pidu läks hästi. See tähendab, et
- lisaks lastele tuli mind tervitama üks vahva isa, kes uuris, kas printsessi kallistada ka saab. Ikka saab, ega ma siis kade pole.
- sünnipäevalapse nimi jäi mulle esimesel katsel meelde
- keegi ei saanud haiget
- keegi ei hakanud nutma
- ma ei karjunud oma häält ära
- keegi ei saanud kuumarabandust. Väike päiksepõletus kuulub ilmselt suve juurde.
- mul ei kukkunud parukas peast ega kleit seljast. Ei, seda pole ka varem juhtunud, just saying :)
- keegi ei kahelnud, kas ma olen ikka päris Elsa. Muidugi olen!
Parukast vabanenud, sõitsin Otepää poole. Kohale jõudes võttis mind vastu uhke kontsert, ilmselt muusikakooli lõpukontsert. Lapsi, lapsevanemaid ja lilli oli täitsa arvestatav hulk. Ülejäänud linn oli aga tühjavõitu. Poodi minnes oli tõeline väikellinna tunne, kus kõik tunnevad kõiki. Enne mind vestles kassapidaja lõbusalt kliendiga, võisteldes, kelle tööpäevad on pikemad. Klient võitis oma 16-tunnise tööpäevaga. Palju õnne! Vestlusesse sekkus peagi ka mees minu selja taga, keda samuti kõik asjaosalised paistsid teadvat. Ainult mina olin seal võõras. Turist.
Mitu korda olen Otepääl käies mõelnud, et võiks minna energiasamba juurde. Millalgi ammu põhikooli ajal klassiekskursioonil käisin seal ning giid rääkis, et energiasamba kombe kohaselt saavad inimesed sealt energiat ning lahkuvad parema enesetundega. Kui mina aga sinna läksin, tundsin, nagu oleksin mingi raske asjaga vastu pead saanud ning pea hakkas valutama. Täna külastasin seda võimalikult avatud meelega, lugesin eeskujulikult instruktsioone, kuidas energiat saada, ning tegin nii, nagu kästud. Pea valutama ei hakanud. See on vist hea märk. Seisin ja istusin seal mõnda aega, proovides kujutleda end osakesena loodusest. Kujutlesin, et olen tammetõru, kes on mullas ning hakkab kasvama. See oli mõnus kujutluspilt. Raske oli aga oma mõtteid ühele asjale koondada. Ikka on mingid mõtted, mis kuidagi ei taha peast lahkuda, kas või korraks. Kuigi oleksin tahtnud hästi rahulikuks jääda, valdas mind millepärast hoopis ärevus. Lisaks hakkas jalg ka valutama. Kõndisin edasi ning rahunesin.
Miks mulle meeldib tundmatutel tänavatel ringi uidata?
Mulle meeldib tähelepanu pöörata pisiasjadele.
Mulle meeldib endast midagi maha jätta.
Päikest!
teisipäev, 26. august 2014
Tegin natuke nalja. Ja head.
Miks just jäine vesi? See imiteerib seda tunnet, kui inimene ei saa oma lihaseid liigutada ning vaevleb krampide käes. Võin öelda, et see tunne on väga vastik ning loodan väga, et keegi Teie seast ei peaks kunagi seda päriselt tundma.
Päikest!
esmaspäev, 25. august 2014
Kuidas Anneli püüab mõista, mida on vaja teha enne 600 meetrini jõudmist
Viimasel ajal on elu teinud päris mitu huvitavat pööret. Käisin näiteks langevarjuhüppe koolitusel. Ma ei hakka siia tooma kõiki neid asju, mida on vaja kontrollida ja teha, kui ma hüppan lennukist alla. Enne koolitust arvasin, et lihtsalt hüppan välja, karjun natuke, siis vari avaneb ja naudin vaadet. Ja kui olen maale juba piisavalt lähedal, siis vaatan, et ma kuidagi maandutud ka saan. Lihtne! Nüüd hakkan juba kartma, kas ma üldse jõuan midagi muud nautida, kui ma pean kontrollima must miljon ja üks asja, enne kui saan tunnistada, kas mu vari lendab või on vaja käiku lükata plaan B. Varuvari. Ütelge seda sõna 10 korda järjest :)
Õhku pole veel saanud. Sain hoopis Roiu noortekeskuse noorootöötajaks-juhatajaks. Kui te nüüd küsite, kuidas ma sinna sain, siis vastan nõnda, et tegin enne seda palju vabatahtlikku tööd (eriti suured tänusõnad Lille Majale ja DD Akadeemiale minu elu rikastamise eest), omandasin väärtuslikke kogemusi ning jätsin inimestele hea ja asjaliku mulje. Eks nüüd vaatame, kuidas ma uue ja põneva tööga hakkama saan, igal juhul täna vallavanema ja sotsiaalnõunikuga läks tutvumine ja nõupidamine hästi :)
Enne noortekeskusesse tööle minekut proovin kätt maleva rühmajuhina. No meeldib juhtida :) Olen noortega 2 päeva koos olnud ning mulle tundub, et õpin isegi rohkem kui nemad. Õnneks meil pole mingi maasikakorjamise malev (mis kahtlemata on ka tore), vaid tegeleme turunduse ja ürituse korraldamisega. Malevlastega koos olemine on näidanud, et mulle ikka väga meeldib noortega tegeleda.
Vahepeal käisin ka koolitajate koolitusel. Koolitajaks õppimise koolitus. Train the Trainers. Sealt ära tulles olin väga särtsu täis ja tahtsin kohe kogu maailma ära koolitada. Nüüdseks olen veidi rahunenud ning hakkan pigem väikeste ampsudega seda kirjut maailma harima. Can't wait!
Varsti on 1. september. Oleks ju jube vahva, kui ma nüüd oma 4. aastal lõpuks ka avaaktusele jõuaksin, aga ma ei panustaks sellele liialt palju. Tüüpiline mina: võtan endale liiga palju ülesandeid. Mis seal siis ära ei ole: täika korraldamine, töötoa läbiviimine, malevarühma kantseldamine, perega pidulikku lauda istumine, sõbrannadega kooli taasalguse tähistamine. Jõuab küll!
Olge mõnusad ja muhedad!
Päikest!
Õhku pole veel saanud. Sain hoopis Roiu noortekeskuse noorootöötajaks-juhatajaks. Kui te nüüd küsite, kuidas ma sinna sain, siis vastan nõnda, et tegin enne seda palju vabatahtlikku tööd (eriti suured tänusõnad Lille Majale ja DD Akadeemiale minu elu rikastamise eest), omandasin väärtuslikke kogemusi ning jätsin inimestele hea ja asjaliku mulje. Eks nüüd vaatame, kuidas ma uue ja põneva tööga hakkama saan, igal juhul täna vallavanema ja sotsiaalnõunikuga läks tutvumine ja nõupidamine hästi :)
Enne noortekeskusesse tööle minekut proovin kätt maleva rühmajuhina. No meeldib juhtida :) Olen noortega 2 päeva koos olnud ning mulle tundub, et õpin isegi rohkem kui nemad. Õnneks meil pole mingi maasikakorjamise malev (mis kahtlemata on ka tore), vaid tegeleme turunduse ja ürituse korraldamisega. Malevlastega koos olemine on näidanud, et mulle ikka väga meeldib noortega tegeleda.
Vahepeal käisin ka koolitajate koolitusel. Koolitajaks õppimise koolitus. Train the Trainers. Sealt ära tulles olin väga särtsu täis ja tahtsin kohe kogu maailma ära koolitada. Nüüdseks olen veidi rahunenud ning hakkan pigem väikeste ampsudega seda kirjut maailma harima. Can't wait!
Varsti on 1. september. Oleks ju jube vahva, kui ma nüüd oma 4. aastal lõpuks ka avaaktusele jõuaksin, aga ma ei panustaks sellele liialt palju. Tüüpiline mina: võtan endale liiga palju ülesandeid. Mis seal siis ära ei ole: täika korraldamine, töötoa läbiviimine, malevarühma kantseldamine, perega pidulikku lauda istumine, sõbrannadega kooli taasalguse tähistamine. Jõuab küll!
Olge mõnusad ja muhedad!
Päikest!
teisipäev, 17. juuni 2014
Muna ja kana ehk töö ja elu möllavad edasi
Mõtteid reisimise olulisusest on mul veel. Soovitan lugeda ka minu eelmist postitust, mis moodustavad kokku ühtse terviku.
Soovitan ka tutvuda REISIKIRJAGA ja selle kommentaaridega, mis on minu inspiratsiooniks.
Ainuke oskus, millega reisilt tagasi tullakse, on kerjamisoskus. Olen sellega ise natuke kokku puutunud. Kui ma USAsse läksin, siis ei olnud mul öömaja. Mida ma tegin? Ma küsisin. Mul polnud ka transpordivahendit, näiteks ratast. Mida ma tegin? Ma küsisin. Ja sain. Nii ratta kui öömaja kui ka julguse. Kui sa vajad abi, siis lihtsalt KÜSI!!! Kas ma nüüd tegin kurja sellega kellelegi? Kas maailmas hakkasid vohama madalamad väärtushinnangud? Kas mul on alati vaja minna poodi või äkki leidub keegi, kes mõtleb, kumba pidi miski prügikasti paremini ära mahuks? Taaskasutus? Ei? Ja ometi lähme me peast ogaraks, kui kuskil tasuta kommi või pastakaid jagatakse...
Lolli jäärapäisusega väidan, et kerjamisoskus on üks pagana hea oskus. Ma ei mõtle seda, kui Sa lihtsalt istud maha ja paned margariinitopsi enda ette. See on haletsusväärne. Ma mõtlen seda, kui Sa hakkad võõra inimesega rääkima, seletad talle oma olukorda sõbralikult, mitte maailma oma hädades süüdistades, püüad leida head diili, mis teie mõlema jaoks sobib (artikli kirjutanud naine mainis ju ise ka, et tegi vastutaasuks tööd). Kui ühtmoodi ei sobi, äkki sobib teistmoodi. Mulle tundub, et siinsed inimesed on rohkem omaette nokitsejad ning abi palumine on häbiasi, see on märk ebaõnnestumisest. Ma usun, et tegelikult teiste inimeste abiga reisimine õpetab juba mitu korda mainitud vähese väärtustamist ning probleemide lahendamist. Ja kes ei soovi rändajat aidata, see saab ju lihtsalt ei öelda. Ma natuke kahtlen, et öömaja palumine koos taskunoa viibutamisega käib.
"Aaaga kui kõik teeksid nii..." Nojah, siis oleks halb. Aga ei tee. Kui üks noor neiu otsustab leida alternatiivseid mooduseid endale vajalik hankida, siis las ta teeb seda. Mulle tundub, et mõnes kohas võib see olla palju keerulisem abi paluda kui ise tööd teha ja siis selle eest palka saada. Näiteks Eestis tundub mulle inimestelt ratta küsimine palju suuremat eneseületust nõudev.
Kui ma saan endale oma teenitud raha eest midagi lubada, siis kiidan ikka iseennast! Tubli, oled tööd teinud, oled selle välja teeninud. Kui aga keegi teine annab mulle midagi, siis läheb kogu minu austus teisele inimesele. Häid inimesi on rohkem vaja, kes näeksid oma ninast natuke kaugemale. Nii on minu kodus hästi oluline, et seal oleks mõnus diivan või isegi lisavoodi. Eks ikka selleks, et sõbrad (ja miks mitte ka seljakotirändurid) saaksid katuse pea kohale. Mul endal ka lõbusam :)
Jääb mulje, nagu arvataks, et selline seljakotiga rändamine kestab terve elu. Või siis vähemalt suurema osa sellest, et pensioni eaks tullakse vast ikka tagasi. Samas, mine sa neid hulle tea...
Olen lugenud palju blogisid ja raamatuid maailmaränduritest ning neil on üks ühine tunnusjoon. Selline kaootiline rändamine kestab üsna lühikest aega: pool aastat, aasta, 2 aastat, vapramad peavad vastu 5 aastat. Inimesed väsivad. Nad siiski vajavad kindlustunnet. Mingil hetkel poeb südamesse tunne: nüüd aitab. Olen juba näinud maailma, nüüd tahaks minna koju. Pole vahet, kas kojuminek tähendab siis ühesuunapiletit Eestisse või jäädaksegi kuskile laia maailma. Tähtis on see, et sellise eneseavastusretke läbiteinud oskavad paremini hinnata seda, mis neil on.
Kultuuride tundmiseks pole vaja ise välismaal seljakotiga rännata. Tõepoolest, väikeste Sudaani hõimude keelte rääkimine Eestis just kasumit ei suurenda. Aga näiteks mina, ma olen oma elust ligi 6 kuud USAs elanud ja kohalikega suhelnud. Ja ma ei saa öelda, et tunneksin nüüd seda kultuuri. Kui halvaks minu ameeriklaste tundimine siis jääks, kui suhtleksin nendega ainult rahvusvahelist äri tehes? Või veel hullem, vaataks ainult telekat?
Mida annab see, kui Sa elad terve aasta ühes Indoneesia külas ja töötad koos kohalikega mitte raha, vaid toidu ja katusealuse eest? Mõne noore jaoks väib olla apelsinide ja ananasside korjamine esimene töökogemus. Sa saad teada, et on olemas ka muud elustiilid ja eluviisid ja väärtused ja tavad ja süsteemid ja kultuur kui meie kallil kodumaal. Sa näed, et probleeme saab lahendada ka teistmoodi. Võib-olla Sa näed, et elu kodumaal koos elektri ja wifiga on ikka superhea ning koju tagasi tulles ei vingu sa iialgi, et päike on liiga kuum, sest Sa mäletad väga hästi, mis tunne on pool aastat taluda 40kraadist kuumust.
Soovitan ka tutvuda REISIKIRJAGA ja selle kommentaaridega, mis on minu inspiratsiooniks.
Ainuke oskus, millega reisilt tagasi tullakse, on kerjamisoskus. Olen sellega ise natuke kokku puutunud. Kui ma USAsse läksin, siis ei olnud mul öömaja. Mida ma tegin? Ma küsisin. Mul polnud ka transpordivahendit, näiteks ratast. Mida ma tegin? Ma küsisin. Ja sain. Nii ratta kui öömaja kui ka julguse. Kui sa vajad abi, siis lihtsalt KÜSI!!! Kas ma nüüd tegin kurja sellega kellelegi? Kas maailmas hakkasid vohama madalamad väärtushinnangud? Kas mul on alati vaja minna poodi või äkki leidub keegi, kes mõtleb, kumba pidi miski prügikasti paremini ära mahuks? Taaskasutus? Ei? Ja ometi lähme me peast ogaraks, kui kuskil tasuta kommi või pastakaid jagatakse...
Lolli jäärapäisusega väidan, et kerjamisoskus on üks pagana hea oskus. Ma ei mõtle seda, kui Sa lihtsalt istud maha ja paned margariinitopsi enda ette. See on haletsusväärne. Ma mõtlen seda, kui Sa hakkad võõra inimesega rääkima, seletad talle oma olukorda sõbralikult, mitte maailma oma hädades süüdistades, püüad leida head diili, mis teie mõlema jaoks sobib (artikli kirjutanud naine mainis ju ise ka, et tegi vastutaasuks tööd). Kui ühtmoodi ei sobi, äkki sobib teistmoodi. Mulle tundub, et siinsed inimesed on rohkem omaette nokitsejad ning abi palumine on häbiasi, see on märk ebaõnnestumisest. Ma usun, et tegelikult teiste inimeste abiga reisimine õpetab juba mitu korda mainitud vähese väärtustamist ning probleemide lahendamist. Ja kes ei soovi rändajat aidata, see saab ju lihtsalt ei öelda. Ma natuke kahtlen, et öömaja palumine koos taskunoa viibutamisega käib.
"Aaaga kui kõik teeksid nii..." Nojah, siis oleks halb. Aga ei tee. Kui üks noor neiu otsustab leida alternatiivseid mooduseid endale vajalik hankida, siis las ta teeb seda. Mulle tundub, et mõnes kohas võib see olla palju keerulisem abi paluda kui ise tööd teha ja siis selle eest palka saada. Näiteks Eestis tundub mulle inimestelt ratta küsimine palju suuremat eneseületust nõudev.
Kui ma saan endale oma teenitud raha eest midagi lubada, siis kiidan ikka iseennast! Tubli, oled tööd teinud, oled selle välja teeninud. Kui aga keegi teine annab mulle midagi, siis läheb kogu minu austus teisele inimesele. Häid inimesi on rohkem vaja, kes näeksid oma ninast natuke kaugemale. Nii on minu kodus hästi oluline, et seal oleks mõnus diivan või isegi lisavoodi. Eks ikka selleks, et sõbrad (ja miks mitte ka seljakotirändurid) saaksid katuse pea kohale. Mul endal ka lõbusam :)
Jääb mulje, nagu arvataks, et selline seljakotiga rändamine kestab terve elu. Või siis vähemalt suurema osa sellest, et pensioni eaks tullakse vast ikka tagasi. Samas, mine sa neid hulle tea...
Olen lugenud palju blogisid ja raamatuid maailmaränduritest ning neil on üks ühine tunnusjoon. Selline kaootiline rändamine kestab üsna lühikest aega: pool aastat, aasta, 2 aastat, vapramad peavad vastu 5 aastat. Inimesed väsivad. Nad siiski vajavad kindlustunnet. Mingil hetkel poeb südamesse tunne: nüüd aitab. Olen juba näinud maailma, nüüd tahaks minna koju. Pole vahet, kas kojuminek tähendab siis ühesuunapiletit Eestisse või jäädaksegi kuskile laia maailma. Tähtis on see, et sellise eneseavastusretke läbiteinud oskavad paremini hinnata seda, mis neil on.
Kultuuride tundmiseks pole vaja ise välismaal seljakotiga rännata. Tõepoolest, väikeste Sudaani hõimude keelte rääkimine Eestis just kasumit ei suurenda. Aga näiteks mina, ma olen oma elust ligi 6 kuud USAs elanud ja kohalikega suhelnud. Ja ma ei saa öelda, et tunneksin nüüd seda kultuuri. Kui halvaks minu ameeriklaste tundimine siis jääks, kui suhtleksin nendega ainult rahvusvahelist äri tehes? Või veel hullem, vaataks ainult telekat?
Mida annab see, kui Sa elad terve aasta ühes Indoneesia külas ja töötad koos kohalikega mitte raha, vaid toidu ja katusealuse eest? Mõne noore jaoks väib olla apelsinide ja ananasside korjamine esimene töökogemus. Sa saad teada, et on olemas ka muud elustiilid ja eluviisid ja väärtused ja tavad ja süsteemid ja kultuur kui meie kallil kodumaal. Sa näed, et probleeme saab lahendada ka teistmoodi. Võib-olla Sa näed, et elu kodumaal koos elektri ja wifiga on ikka superhea ning koju tagasi tulles ei vingu sa iialgi, et päike on liiga kuum, sest Sa mäletad väga hästi, mis tunne on pool aastat taluda 40kraadist kuumust.
Ja üldse, mis õiguse inimesed endale võtavad, et hakkavad välimuse põhjal silte külge kleepima. Kommentaariumist leidsin nii mõnegi põneva arvamuse. "Tundub olevat lesbi"-kas sellest pole veel räägitud, et kõik lühikeste juuste ja mitte-fäänside kostüümideta naised ei ole lesbid? Ja vastupidi, äärmiselt naiselikud naised võivad just meeste asemel hoopis oma sookaaslastele silma teha.
Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"
Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!
"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"
Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!
"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
esmaspäev, 16. juuni 2014
Muna ja kana ehk töö ja elu
Nüüd sain küll kurjaks. Kurjade inimeste peale! Miks on vaja anda isiklikke kogemusi omamata anda negatiivseid hinnanguid? Maailm ei ole must ja valge. Nii ei väida ka mina, et kõik, mis ma nüüd ütlen, on täielik tõde. Aga ometi ei saa ma aru, miks me tambime inimeste peal, kes on otsustanud olla õnnelikud.
Lugesin ühte tohutult inspireerivat artiklit seljakotiga reisimisest. Nagu paljude taoliste tekstide puhul jäi ka sellest mulle väheks. Ma tahan veel detailsemalt teada, kuidas inimesed siis kaugetes riikides mitte kedagi teades endale öömaja ja söögi ja töö ja sõbrad leiavad.
Reisikiri koos kommentaaridega (sealt saadud mõtted punasega) on SIIN.
See, mis minu jaoks on inspireeriv, on teiste jaoks kasutu hulkumise propaganda, mis tuleks ära keelata.
Kui lõpuks vanaks saad, siis avastad, et pole oma elu jooksul midagi ära teinud. "Jaa-jaa, lapselaps. Mina olin 40 aastat sekretär. Ega küll teab mis töö ei olnud, aga leib oli laual." Ma ei vaidle vastu, et püsivus ja sihikindlus on väga olulised. Aga SINA ISE? Peaasi-et-leib-oleks-laual suhtumine ei tooda endaga rahul olevaid inimesi. Kui te teate Maslow püramiidist midagi, siis te teate seda, et füsioloogilised ja turvalisusvajadused on madalama astme vajadused. Sina oled ju võimeline enamaks!
Ega rändamine tööd ei anna. Aga kui Sa oled töötanud arengumaa "noortekeskuses" ja õpetanud lastele inglise keelt ning seletanud, kui tähtis on käte pesemine, ning vastuseks saanud: aga meil ei ole vett? Mulle tundub, et Eestis on siis noortega töötamine üsna lillepeo sarnane ettevõtmine. Just nimelt, kõik reisisellid ei korjagi Austraalias üksteise võidu puuvilju ega sega neist kokteile. Kui mina oleksin ettevõtja ja minul oleks valida 2 töötaja vahel, kellest ühe töökogemus on saadud Eestis ja teise oma kuskil Brasiilia kandis, siis eelistaksin ma kindlasti vähemalt selle näitaja puhul viimast kandidaati. Paljud noored on saanud oma esimese kogemuse onu või sõbra ema kaudu. Käsi püsti, kui paljude emad teil töötavad Indias või Madagaskaril?
Inimene peab ka teistele midagi andma, olema kuidagi ühiskonnale kasulik. Täiesti nõus jällegi! Mina näen samas, et reisimine annab selleks samuti väga head võimalused! Paljud inimesed, kes reisivad pikka aega, teevad ikkagi rohkemal või vähemal määral tööd. Nii ka artikli autor. Kui töö eest saadakse vastu ainult süüa ja peavarju, on see ju kohalikule tööandjale eriti kasulik.
Kas töötamine on ainuke väärtus, mille poole püüdleme? On välja selgitatud, et vähem kui viiendik töötajaid tõepoolest naudib oma tööd ja teeb seda pühendumusega. Umbes viiendik töötab ainult raha pärast, hambad ristis, ning ülejäänud siis niisama tiksuvad. "No aga keegi peab ju leiva lauale tooma ja keegi peab ju kogu töö ära tegema". Nõus. Aga mis hinnaga?
Kui palju on inimesi, kes on terve elu rännanud ning polegi seda õiget "palgatööd" teinud?
Kui palju on neid, kes on rännanud mõned aastad ja olnud hiljem tänu oma muutunud maailmapildile ja kogemustele palju väärtuslikumad töötajad kui need raha pärast tiksujad?
Kui mina peaksin endale ettevõtte tegema, siis teeksin ma seda just PÄRAST maailmas ringi hulkumist. Selleks, et ärimaastikul ellu jääda, on vaja innovatsiooni. Kuidagi peab konkurentidest eristuma. Copy-paste ei tööta. Juhul muidugi kui... Juhul, kui leiad kuskilt Taist ärimudeli või tegevusvaldkonna või nipi, mis Eestis on veel täiesti tundmatu, aga seal töötab. Tõenäoliselt ei töötaks ka siin copy-paste, aga idee innovatsiooniks on juba olemas ja see on pool võitu!!!
Mis ma öelda saan, eestlased on ühed ütlemata töökad inimesed. Ja see on hea, sest tõepoolest, keegi peab ju selle töö ära tegema ja Eesti elu edendama ning püsiväärtusi looma. Miski oleks aga siiski puudu.
Eestlased on ka väga praktilise meelelaadiga. Kui reisimine ikka ärilepingut ei too ja lihtsalt väikse puhkusena kirja ei lähe, siis on see mõttetu ettevõtmine. Eriti siis, kui seda ei tehta OMA raha eest! Kas me elamegi oma elu selleks, et pidevalt näpuga järge ajada, kas see kogemus mind edaspidi karääriredelil edasi aitab ja kuidas ma selle oma CV-sse ilusti kirja saaksin panna. Kas nii me surumegi alla need vaiksed häälekesed, mis tahaksid meile öelda, et tuleb võtta aega iseendale, tuleb teha midagi, mis toidab Sind, mitte SKP-d.
Kui ma saaksin, teeksin reisimise kohustuseks. See on ju kuritegu, kui me ei lase inimestel õppida probleemide lahendamist, iseseisvust, tolerantsust, keeli, otsustusvõimet, enesekindlust. Mina ei taha olla kriminaal. Tõepoolest, seljakoti külge aheldamine teeks paljudele rohkesti kurja, aga natuke rohkem mõistmist ja tolerantsust kuluks ära küll.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
Lugesin ühte tohutult inspireerivat artiklit seljakotiga reisimisest. Nagu paljude taoliste tekstide puhul jäi ka sellest mulle väheks. Ma tahan veel detailsemalt teada, kuidas inimesed siis kaugetes riikides mitte kedagi teades endale öömaja ja söögi ja töö ja sõbrad leiavad.
Reisikiri koos kommentaaridega (sealt saadud mõtted punasega) on SIIN.
See, mis minu jaoks on inspireeriv, on teiste jaoks kasutu hulkumise propaganda, mis tuleks ära keelata.
Kui lõpuks vanaks saad, siis avastad, et pole oma elu jooksul midagi ära teinud. "Jaa-jaa, lapselaps. Mina olin 40 aastat sekretär. Ega küll teab mis töö ei olnud, aga leib oli laual." Ma ei vaidle vastu, et püsivus ja sihikindlus on väga olulised. Aga SINA ISE? Peaasi-et-leib-oleks-laual suhtumine ei tooda endaga rahul olevaid inimesi. Kui te teate Maslow püramiidist midagi, siis te teate seda, et füsioloogilised ja turvalisusvajadused on madalama astme vajadused. Sina oled ju võimeline enamaks!
Ega rändamine tööd ei anna. Aga kui Sa oled töötanud arengumaa "noortekeskuses" ja õpetanud lastele inglise keelt ning seletanud, kui tähtis on käte pesemine, ning vastuseks saanud: aga meil ei ole vett? Mulle tundub, et Eestis on siis noortega töötamine üsna lillepeo sarnane ettevõtmine. Just nimelt, kõik reisisellid ei korjagi Austraalias üksteise võidu puuvilju ega sega neist kokteile. Kui mina oleksin ettevõtja ja minul oleks valida 2 töötaja vahel, kellest ühe töökogemus on saadud Eestis ja teise oma kuskil Brasiilia kandis, siis eelistaksin ma kindlasti vähemalt selle näitaja puhul viimast kandidaati. Paljud noored on saanud oma esimese kogemuse onu või sõbra ema kaudu. Käsi püsti, kui paljude emad teil töötavad Indias või Madagaskaril?
Inimene peab ka teistele midagi andma, olema kuidagi ühiskonnale kasulik. Täiesti nõus jällegi! Mina näen samas, et reisimine annab selleks samuti väga head võimalused! Paljud inimesed, kes reisivad pikka aega, teevad ikkagi rohkemal või vähemal määral tööd. Nii ka artikli autor. Kui töö eest saadakse vastu ainult süüa ja peavarju, on see ju kohalikule tööandjale eriti kasulik.
Kas töötamine on ainuke väärtus, mille poole püüdleme? On välja selgitatud, et vähem kui viiendik töötajaid tõepoolest naudib oma tööd ja teeb seda pühendumusega. Umbes viiendik töötab ainult raha pärast, hambad ristis, ning ülejäänud siis niisama tiksuvad. "No aga keegi peab ju leiva lauale tooma ja keegi peab ju kogu töö ära tegema". Nõus. Aga mis hinnaga?
Kui palju on inimesi, kes on terve elu rännanud ning polegi seda õiget "palgatööd" teinud?
Kui palju on neid, kes on rännanud mõned aastad ja olnud hiljem tänu oma muutunud maailmapildile ja kogemustele palju väärtuslikumad töötajad kui need raha pärast tiksujad?
Kui mina peaksin endale ettevõtte tegema, siis teeksin ma seda just PÄRAST maailmas ringi hulkumist. Selleks, et ärimaastikul ellu jääda, on vaja innovatsiooni. Kuidagi peab konkurentidest eristuma. Copy-paste ei tööta. Juhul muidugi kui... Juhul, kui leiad kuskilt Taist ärimudeli või tegevusvaldkonna või nipi, mis Eestis on veel täiesti tundmatu, aga seal töötab. Tõenäoliselt ei töötaks ka siin copy-paste, aga idee innovatsiooniks on juba olemas ja see on pool võitu!!!
Mis ma öelda saan, eestlased on ühed ütlemata töökad inimesed. Ja see on hea, sest tõepoolest, keegi peab ju selle töö ära tegema ja Eesti elu edendama ning püsiväärtusi looma. Miski oleks aga siiski puudu.
Eestlased on ka väga praktilise meelelaadiga. Kui reisimine ikka ärilepingut ei too ja lihtsalt väikse puhkusena kirja ei lähe, siis on see mõttetu ettevõtmine. Eriti siis, kui seda ei tehta OMA raha eest! Kas me elamegi oma elu selleks, et pidevalt näpuga järge ajada, kas see kogemus mind edaspidi karääriredelil edasi aitab ja kuidas ma selle oma CV-sse ilusti kirja saaksin panna. Kas nii me surumegi alla need vaiksed häälekesed, mis tahaksid meile öelda, et tuleb võtta aega iseendale, tuleb teha midagi, mis toidab Sind, mitte SKP-d.
Kui ma saaksin, teeksin reisimise kohustuseks. See on ju kuritegu, kui me ei lase inimestel õppida probleemide lahendamist, iseseisvust, tolerantsust, keeli, otsustusvõimet, enesekindlust. Mina ei taha olla kriminaal. Tõepoolest, seljakoti külge aheldamine teeks paljudele rohkesti kurja, aga natuke rohkem mõistmist ja tolerantsust kuluks ära küll.
Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.
Päikest!
pühapäev, 15. juuni 2014
Kes kontrollib Sinu enesehinnangut?
Vihje: lõplik uba on alles lõpus, mitte kehakaalus...
Ma olen siiani natuke puudutatud sellest, kui mõned kuud saadeti mind tagasi verekeskusest. Ma kaalun liiga vähe, ma ei saa verd anda. Naljakas on olla, kui keelatakse kedagi aidata.
Ja siis...
Avasin pahaaimamata oma meilikasti. Ja mida ma näen...
Need to lose weight? 1 tip to lose 17 lbs in 30 days.
17lbs=7,7kg.
Kaalu teema on minu jaoks natuke hell. Verekeskus pole esimene koht, kus mul kästakse kaalus juurde võtta. Kooliarst ütles mulle sama. Ta isegi küsis, kas ma näljutan ennast. Teate seda tunnet, kui teid süüdistatakse milleski, milles te süüdi ei ole? Siis te teate, et see pole meeldiv tunne.
Olete kuulnud kedagi ütlemas: "Isssssand, ma olen NII PAKS!!!!!!!!!!!!!!!!!". Kas te teate, mis tunne see on, kui inimene, kes nii ütleb, on teist saledam? Ja mitte ainult teie enda madalama enesehinnangu tõttu, vaid tema vööümbermõõt ONGI väiksem. Kui ma viitsiksin, siis paneksin siia ühe naljaka hülgepildi, mida netiavarustes kasutatakse siis, kui olukord on (parema sõna puudumisel) awkwarrrrrrrd! Kurb on see, et sellises situatsioonis pole ma olnud mitte ühe, vaid ikka päris mitme inimesega.
Aga mis ma siis sellises olukorras teen? Kas ma peaksin laskuma vestlusesse: "Ei, sa ei ole" "Olen küll" "Ei ole"???
Kas ma peaksin nõustuma? "Jah, oled küll paks. Rõve on sind vaadata. Mingile dieedile ei ole mõelnud vää?"
Peaksin kaasa kaagutama? "ISSSSSSSSSSSSSAAAAAAAAANNNND! Ma olen kaaaaaaaaa!!!"
Enesekindlalt ütlema, et mina olen küll oma kehaga rahul?
See viimane oleks tõsi. Kas see, et sina oled minust peenem ja arvad, et oled paks, tähendab, et mina olen veel paksem? Ei.
Mul kästakse kaalus juurde võtta ja ma kannan riideid XS ja mulle vaatab peeglist vastu sale keha, mis pole küll täiuslik, aga mis ei pea mitte kuidagi minu enesehinnangut kõigutama. See on kõik, mida ma vajan.
Tõstke käsi, kes tahaks mulle nüüd vastu karjuda: "Sul on mingi täiuslik keha, mida sa vingud?!?!?!?!?"
Kui see kaalu jutt kohe mitte kuidagi äratundmisrõõmu ei tekitanud, vaata palun asja natuke teisest vaatevinklist! Kas oled kohanud inimesi, kes on ülimalt enesekriitilised, kuigi neil selleks põhjust nagu ei olekski? Kas oled kunagi tundnud, et keegi on enda kritiseerimisega ka sinu enda enesekindluse kui mitte maa poole toonud, siis kas või kõikuma löönud? Kas oled tundnud, et pead endale aeg-ajalt ütlema, et pole mul viga midagi?
Sa näed kedagi, kellel on olemas see, mida sa ise väga väga tahaksid. Kas sa arvad, et see inimene on üdini õnnelik?
Kui sul on endal kaaluprobleemid, kas arvad, et saledad inimesed on õnnelikumad? Kas sa arvad, et kui ka ise kaalu langetad, tuleb õnn sinu õuele?
Kas sa arvad, et kui saad endale suure varanduse, kaovad kõik sinu mured?
Kas arvad, et hea haridus avab kõik uksed?
Kes kontrollib, kui õnnelik, enesekindel ja kõrge enesehinnanguga sa oled? Sinu kehakaal, number pangakontol, Facebooki sõprade arv, ülikooli lõputunnistus?
Ma ei ütle sulle vastuseid ette. Tõenäoliselt ma eksiksin.
Vasta nendele ise!
Päikest!
Ma olen siiani natuke puudutatud sellest, kui mõned kuud saadeti mind tagasi verekeskusest. Ma kaalun liiga vähe, ma ei saa verd anda. Naljakas on olla, kui keelatakse kedagi aidata.
Ja siis...
Avasin pahaaimamata oma meilikasti. Ja mida ma näen...
Need to lose weight? 1 tip to lose 17 lbs in 30 days.
17lbs=7,7kg.
Kaalu teema on minu jaoks natuke hell. Verekeskus pole esimene koht, kus mul kästakse kaalus juurde võtta. Kooliarst ütles mulle sama. Ta isegi küsis, kas ma näljutan ennast. Teate seda tunnet, kui teid süüdistatakse milleski, milles te süüdi ei ole? Siis te teate, et see pole meeldiv tunne.
Olete kuulnud kedagi ütlemas: "Isssssand, ma olen NII PAKS!!!!!!!!!!!!!!!!!". Kas te teate, mis tunne see on, kui inimene, kes nii ütleb, on teist saledam? Ja mitte ainult teie enda madalama enesehinnangu tõttu, vaid tema vööümbermõõt ONGI väiksem. Kui ma viitsiksin, siis paneksin siia ühe naljaka hülgepildi, mida netiavarustes kasutatakse siis, kui olukord on (parema sõna puudumisel) awkwarrrrrrrd! Kurb on see, et sellises situatsioonis pole ma olnud mitte ühe, vaid ikka päris mitme inimesega.
Aga mis ma siis sellises olukorras teen? Kas ma peaksin laskuma vestlusesse: "Ei, sa ei ole" "Olen küll" "Ei ole"???
Kas ma peaksin nõustuma? "Jah, oled küll paks. Rõve on sind vaadata. Mingile dieedile ei ole mõelnud vää?"
Peaksin kaasa kaagutama? "ISSSSSSSSSSSSSAAAAAAAAANNNND! Ma olen kaaaaaaaaa!!!"
Enesekindlalt ütlema, et mina olen küll oma kehaga rahul?
See viimane oleks tõsi. Kas see, et sina oled minust peenem ja arvad, et oled paks, tähendab, et mina olen veel paksem? Ei.
Mul kästakse kaalus juurde võtta ja ma kannan riideid XS ja mulle vaatab peeglist vastu sale keha, mis pole küll täiuslik, aga mis ei pea mitte kuidagi minu enesehinnangut kõigutama. See on kõik, mida ma vajan.
Tõstke käsi, kes tahaks mulle nüüd vastu karjuda: "Sul on mingi täiuslik keha, mida sa vingud?!?!?!?!?"
Kui see kaalu jutt kohe mitte kuidagi äratundmisrõõmu ei tekitanud, vaata palun asja natuke teisest vaatevinklist! Kas oled kohanud inimesi, kes on ülimalt enesekriitilised, kuigi neil selleks põhjust nagu ei olekski? Kas oled kunagi tundnud, et keegi on enda kritiseerimisega ka sinu enda enesekindluse kui mitte maa poole toonud, siis kas või kõikuma löönud? Kas oled tundnud, et pead endale aeg-ajalt ütlema, et pole mul viga midagi?
Sa näed kedagi, kellel on olemas see, mida sa ise väga väga tahaksid. Kas sa arvad, et see inimene on üdini õnnelik?
Kui sul on endal kaaluprobleemid, kas arvad, et saledad inimesed on õnnelikumad? Kas sa arvad, et kui ka ise kaalu langetad, tuleb õnn sinu õuele?
Kas sa arvad, et kui saad endale suure varanduse, kaovad kõik sinu mured?
Kas arvad, et hea haridus avab kõik uksed?
Kes kontrollib, kui õnnelik, enesekindel ja kõrge enesehinnanguga sa oled? Sinu kehakaal, number pangakontol, Facebooki sõprade arv, ülikooli lõputunnistus?
Ma ei ütle sulle vastuseid ette. Tõenäoliselt ma eksiksin.
Vasta nendele ise!
Päikest!
teisipäev, 3. juuni 2014
Jalgrattakiiver?
Lugesin nüüd siin ühte uudist. Jalgrattakiivrid tahetakse teha kohustuslikuks.
http://www.ohtuleht.ee/582258/seadus-teeb-kiivri-kandmise-koigile-jalgratturitele-kohustuslikuks-ja-ahvardab-selle-eirajaid-trahviga
Lugesin siis nüüd ka artikli kommentaare. No tule taevas appi!
Palun selgitage mulle, miks inimesed sõdivad selle vastu, kui riik püüab vähendada inimeste vigastusi ja surmajuhtumeid? Või on keegi teist olnud peavigastusega? Kas see oli nii meeldiv, et võtaks kohe kaks tükki nüüd?
Mäletan siiani, kui olime veel lapsed ja mu vend kukkus rattaga. Kiivris oli pragu sees ja see läks mahakandmisele. Aga mis siis, kui kiivrit poleks olnud???
Jah, kiiver ei näe just kõige moodsam ja stiilsem ja fäänsim välja.
Jah, kiivri kaasaskandmine võib olla ebamugav ja kohmakas.
Aga kas on hea olla ajuvigastusega?
Päikest!
http://www.ohtuleht.ee/582258/seadus-teeb-kiivri-kandmise-koigile-jalgratturitele-kohustuslikuks-ja-ahvardab-selle-eirajaid-trahviga
Lugesin siis nüüd ka artikli kommentaare. No tule taevas appi!
Palun selgitage mulle, miks inimesed sõdivad selle vastu, kui riik püüab vähendada inimeste vigastusi ja surmajuhtumeid? Või on keegi teist olnud peavigastusega? Kas see oli nii meeldiv, et võtaks kohe kaks tükki nüüd?
Mäletan siiani, kui olime veel lapsed ja mu vend kukkus rattaga. Kiivris oli pragu sees ja see läks mahakandmisele. Aga mis siis, kui kiivrit poleks olnud???
Jah, kiiver ei näe just kõige moodsam ja stiilsem ja fäänsim välja.
Jah, kiivri kaasaskandmine võib olla ebamugav ja kohmakas.
Aga kas on hea olla ajuvigastusega?
Päikest!
laupäev, 24. mai 2014
Guugeldame! Aga hästi kiiresti!!!
Arvatavasti ei ole mu sõprusringkonnas ühtegi inimest, kellele on vaja seletada, mis loom on Google. Võib-olla mu vanaema ei tea selle nüannse ja sõbra vanatädi ei saa ka päris hästi aru, mis see guugeldamine õigupoolest on. Oma väikest õde olen küll veidi harinud sel teemal.
"Tahad, vaatame pilte, milline see Eiffeli torn/kivisisalik/kuuvarjutus/Austraalia välja näeb?"
"Jaaaaaaaa!"
Ja nii meil see käib.
Kõik on nii lihtne. Paar klõpsu ja valmis! Kas me kujutame elu enne guuglit üldse ette? Mäletad, mis tunne on võtta kätte raamat, näiteks mõni laste entüklopeedia (hästi paljude piltidega) või üks suur ENE? Lehitseda, sirvida, tõdeda, et leitud info ikka päris selgeks asja ei teinud? Otsida uus raamat, vahepeal rääkida endast targema emme-issiga? Kooli ajal käis nende referaatide kirjutamine just nii. Interneti allikaid võis ka vahepeal kasutada, aga ainult ühte või kahte, muu pidi ikka raamatust leidma. Nii põnev oli siis arvutist kasside ja koerte kohta infot leida!
Mäletad kontaktide otsimist telefoniraamatust? Mitte sellest, mis Sul telefonis on. Ikka see suur umbes 3000 üliõhukese leheküljega.
Inimesed võtsid endale aega. Praegu on kogu aeg nii kiire. Kõik peab olema mugav, kasutajasõbralik, kiire. Kuhu me kiirustame??? Kas on vahet, kas telefoninumber leitakse 1 või 3 minutiga?
Ei, ma ei ütle, et me nüüd peaksime guugeldamise ära keelama. Kindlasti mitte. Ega ma imbetsill pole, kellele mugavus ei meeldi. Tore on ju vaadata fööniksi pilte ja saada teada, mida tähendab sõna "epikuurlased". Ma vist ise end nende hulka päriselt lugeda ei saa, kuigi elu on siiski ilus.
Ja kiire!!!
Ja päikseline!
Päikest!
"Tahad, vaatame pilte, milline see Eiffeli torn/kivisisalik/kuuvarjutus/Austraalia välja näeb?"
"Jaaaaaaaa!"
Ja nii meil see käib.
Kõik on nii lihtne. Paar klõpsu ja valmis! Kas me kujutame elu enne guuglit üldse ette? Mäletad, mis tunne on võtta kätte raamat, näiteks mõni laste entüklopeedia (hästi paljude piltidega) või üks suur ENE? Lehitseda, sirvida, tõdeda, et leitud info ikka päris selgeks asja ei teinud? Otsida uus raamat, vahepeal rääkida endast targema emme-issiga? Kooli ajal käis nende referaatide kirjutamine just nii. Interneti allikaid võis ka vahepeal kasutada, aga ainult ühte või kahte, muu pidi ikka raamatust leidma. Nii põnev oli siis arvutist kasside ja koerte kohta infot leida!
Mäletad kontaktide otsimist telefoniraamatust? Mitte sellest, mis Sul telefonis on. Ikka see suur umbes 3000 üliõhukese leheküljega.
Inimesed võtsid endale aega. Praegu on kogu aeg nii kiire. Kõik peab olema mugav, kasutajasõbralik, kiire. Kuhu me kiirustame??? Kas on vahet, kas telefoninumber leitakse 1 või 3 minutiga?
Ei, ma ei ütle, et me nüüd peaksime guugeldamise ära keelama. Kindlasti mitte. Ega ma imbetsill pole, kellele mugavus ei meeldi. Tore on ju vaadata fööniksi pilte ja saada teada, mida tähendab sõna "epikuurlased". Ma vist ise end nende hulka päriselt lugeda ei saa, kuigi elu on siiski ilus.
Ja kiire!!!
Ja päikseline!
Päikest!
kolmapäev, 5. märts 2014
Ma teen Sulle välja...
...kui Sa mulle raha annad.
Täiesti lõpp, täna tegi müüja mulle suure kotitäie süüa välja. Alguse sai see kõik sellest, et mul oli hea tuju. Läksin poodi ja tahtsin midagi maitsvat süüa. Ladusin korvi head-paremat täis ning kõndisin naeratades kassa juurde. Kassapidaja naeratas mulle. Mul oli nii hea olla, et tahtsin kohe talle midagi anda. Teate küll, andmise rõõm on ju see suurim. Andsin siis talle raha. Ta oli sellest nii liigutatud, et tundis, et peab vastuteene tegema. Siis ta lubaski mul võtta endale kõik need asjad, mis ma riiulitelt olin valinud. Nii tore!
Samas see seletab ka seda, miks vaestel ja eriti kodututel nii hästi ei lähe. Kui ikka olla pidevalt õnnetu, mossis, isegi pesemata, siis see ei tekita teistes häid tundeid. Vaesed on ka tihti kitsid, nad ikka väga ei taha oma raha kellelegi anda. No muidugi, kuidas sa ikka annad, endalgi ju vähe. Mõistetav. Aga kui ikka ise olla ihne, siis ega teised ka vastu ei taha midagi anda. Ega igaühele kassapidaja kotitäit süüa välja ei tee.
Ainult sellele, kes raha annab.
Päikest!
Täiesti lõpp, täna tegi müüja mulle suure kotitäie süüa välja. Alguse sai see kõik sellest, et mul oli hea tuju. Läksin poodi ja tahtsin midagi maitsvat süüa. Ladusin korvi head-paremat täis ning kõndisin naeratades kassa juurde. Kassapidaja naeratas mulle. Mul oli nii hea olla, et tahtsin kohe talle midagi anda. Teate küll, andmise rõõm on ju see suurim. Andsin siis talle raha. Ta oli sellest nii liigutatud, et tundis, et peab vastuteene tegema. Siis ta lubaski mul võtta endale kõik need asjad, mis ma riiulitelt olin valinud. Nii tore!
Samas see seletab ka seda, miks vaestel ja eriti kodututel nii hästi ei lähe. Kui ikka olla pidevalt õnnetu, mossis, isegi pesemata, siis see ei tekita teistes häid tundeid. Vaesed on ka tihti kitsid, nad ikka väga ei taha oma raha kellelegi anda. No muidugi, kuidas sa ikka annad, endalgi ju vähe. Mõistetav. Aga kui ikka ise olla ihne, siis ega teised ka vastu ei taha midagi anda. Ega igaühele kassapidaja kotitäit süüa välja ei tee.
Ainult sellele, kes raha annab.
Päikest!
laupäev, 8. veebruar 2014
Rääbis reisib!
Reisimine, see on elustiil.
Eriti hästi on sellest aru saada reisil olles. Sain endale sünnipäevaks särgi, kuhu on peale kirjutatud "The world is my comfort zone". Nii tõepoolest on. Saan aru, et mulle meeldib olla keskkonnas, mida ma ei tunne, rääkida inimestega, keda ma pole kunagi varem kohanud ning saada üllatavalt lühikese ajaga kõigega tuttavaks.
Olen hetkel Inglismaal, ühes imearmsas külakeses, ümbritsetuna huvitavatest inimestest Suurbritanniast, Portugalist, Rumeeniast, Kreekast, Poolast, Ungarist, Itaaliast, Hispaaniast ja loomulikult Eestist. Tegeleme iga päev muusikaga ning õpime tundma üksteise kultuure. Tundsin ennast siin esimesest päevast peale mugavalt. Näen, et paljude jaoks pole võõral maal olek ning võõras keeles rääkimine just kõige mugavam asi, mida teha, aga samas seda suurem on rõõm eneseületusest.
Reisimine on samas ka ohtlik. See tekitab sõltuvust. Kui külastad uut kohta, ei teki peaaegu kunagi tunnet, et nüüd on mul siin kõik ära nähtud, ma ei pea siia tagasi tulema. Vastupidi, ikka jääb midagi kogemata või jääb kripeldama uudishimu, milline oleks see koht mõnel muul aastaajal. Kui kohtud välismaalastega, siis tihti räägivad nad kohtadest, mida lihtsalt PEAB ise nägema ja kogemustest, mida ise lihtsalt PEAB kogema.
Mida rohkem ma reisin, seda suuremana ma maailma tunnetan. Kui ma olin väike, oli minu jaoks olemas lihtsalt mu kodu ja mingi tundmatu maailm selle ümber. Nüüd on olemas minu kodu ja selle ümber huvitav, värviline ning detailne maailm. Mida rohkem ma detaile avastan, seda suuremaks ja põnevamaks maailm mu ümber muutub ning seda rohkem tekib juurde kohti, kus ma veel käinud ei ole.
Ma ei kogu raha selleks, et osta endale uus tehniline vidin, palju riideid, käia igal nädalavahetusel peol.
Ma kogun raha selleks, et osta järgmine lennukipilet.
Reisimine, see on elustiil.
Päikest!
Eriti hästi on sellest aru saada reisil olles. Sain endale sünnipäevaks särgi, kuhu on peale kirjutatud "The world is my comfort zone". Nii tõepoolest on. Saan aru, et mulle meeldib olla keskkonnas, mida ma ei tunne, rääkida inimestega, keda ma pole kunagi varem kohanud ning saada üllatavalt lühikese ajaga kõigega tuttavaks.
Olen hetkel Inglismaal, ühes imearmsas külakeses, ümbritsetuna huvitavatest inimestest Suurbritanniast, Portugalist, Rumeeniast, Kreekast, Poolast, Ungarist, Itaaliast, Hispaaniast ja loomulikult Eestist. Tegeleme iga päev muusikaga ning õpime tundma üksteise kultuure. Tundsin ennast siin esimesest päevast peale mugavalt. Näen, et paljude jaoks pole võõral maal olek ning võõras keeles rääkimine just kõige mugavam asi, mida teha, aga samas seda suurem on rõõm eneseületusest.
Reisimine on samas ka ohtlik. See tekitab sõltuvust. Kui külastad uut kohta, ei teki peaaegu kunagi tunnet, et nüüd on mul siin kõik ära nähtud, ma ei pea siia tagasi tulema. Vastupidi, ikka jääb midagi kogemata või jääb kripeldama uudishimu, milline oleks see koht mõnel muul aastaajal. Kui kohtud välismaalastega, siis tihti räägivad nad kohtadest, mida lihtsalt PEAB ise nägema ja kogemustest, mida ise lihtsalt PEAB kogema.
Mida rohkem ma reisin, seda suuremana ma maailma tunnetan. Kui ma olin väike, oli minu jaoks olemas lihtsalt mu kodu ja mingi tundmatu maailm selle ümber. Nüüd on olemas minu kodu ja selle ümber huvitav, värviline ning detailne maailm. Mida rohkem ma detaile avastan, seda suuremaks ja põnevamaks maailm mu ümber muutub ning seda rohkem tekib juurde kohti, kus ma veel käinud ei ole.
Ma ei kogu raha selleks, et osta endale uus tehniline vidin, palju riideid, käia igal nädalavahetusel peol.
Ma kogun raha selleks, et osta järgmine lennukipilet.
Reisimine, see on elustiil.
Päikest!
reede, 22. november 2013
Lähen siit sinna
Jah, ma kolin ära :)
Ei, mind ei visata kodust välja. Ma ei ole vanematega tülis.
Ma ei koli teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetan küll.
Ma tahan lihtsalt iseseisvalt elama hakata.
Nii ma ka teen.
Kuhu ma siis lähen?
Minu uueks elukohaks saab eramaja Võru tänaval Aardla risti juures. Selles majas hakkab päris minu oma olema väike, aga armas toake. Kavatsen selle teha nii koduseks ja vahvaks, kui ma vähegi oskan. Mõtteid mul jätkub.
Olen väga põnevil. Nädalavahetusel ootab mind ees mõnusalt palju pakkimist, uurimist, mis mul kodus on, mõtlemist, mida mul vaja läheks, loobumist asjadest, mida ma enam ei vaja, muretsemist, kust saada puuduolevad asjad. Ma isegi ei tea, millest puudust hakkan tundma. Praegu tundub, et üks väiksemat sorti riidekapp kuluks ära. Ja kui tunned, et Sul on kodus midagi, mis ainult tolmu kogub ja liigselt ruumi võtab... äkki on kellelgi teisel, näiteks minul sellest kasu...
Päikest!
Ei, mind ei visata kodust välja. Ma ei ole vanematega tülis.
Ma ei koli teise linna ega teise riiki. Linnaosa vahetan küll.
Ma tahan lihtsalt iseseisvalt elama hakata.
Nii ma ka teen.
Kuhu ma siis lähen?
Minu uueks elukohaks saab eramaja Võru tänaval Aardla risti juures. Selles majas hakkab päris minu oma olema väike, aga armas toake. Kavatsen selle teha nii koduseks ja vahvaks, kui ma vähegi oskan. Mõtteid mul jätkub.
Olen väga põnevil. Nädalavahetusel ootab mind ees mõnusalt palju pakkimist, uurimist, mis mul kodus on, mõtlemist, mida mul vaja läheks, loobumist asjadest, mida ma enam ei vaja, muretsemist, kust saada puuduolevad asjad. Ma isegi ei tea, millest puudust hakkan tundma. Praegu tundub, et üks väiksemat sorti riidekapp kuluks ära. Ja kui tunned, et Sul on kodus midagi, mis ainult tolmu kogub ja liigselt ruumi võtab... äkki on kellelgi teisel, näiteks minul sellest kasu...
Päikest!
neljapäev, 14. november 2013
Kummalisus Maximus
Vahepeal endasuguste suleliste ja karvastega suheldes tulevad ikka eriti kummalised mõtted. Kui need hiljem kirja panna, ei ole nad tihti enam üldse nii naljakad, aga siiski meenutavad nad mõnusaid inimesi ja olukordi. Seda muidugi eeldusel, et üldse meenub, mis nali nende lausete taga oli :) Seega vabandan juba ette, kui Sina, kallis lugeja, minu mõttekäikudest aru ei saa. Järgmisel korral kirjutan midagi üldsusele mõistetavamat.
Täna näiteks sõbranna poolt koju minema hakates hakkasin oma jopega rääkima. Ta (jope, keda esindas lahkelt mu kallis sõbranna) tahtis sinna veel jääda, mina aga jäin endale kindlaks, et tuleb hoopis koju minna. Nii me siis natuke vaidlesime, lõpuks ähvardasin ta koju jõudes mitte riidepuu peale riputada, et ta koduste üleriietega sotsialiseeruda saaks, vaid ta hoopis üksi põrandale visata. Lõpuks ta andis siiski alla ning saime tulema. Õhtu mõttetera: "Jopedega ning lastega ei tohi olla järeleandlik."
Majanduslik mõttetera: "Mõned teenused on siiski kõige tasuvamad just mittevirtuaalselt ja ühele kliendile suunatuna." (kommentaarium on võimalikele sellistele teenustele avatud).
Õppetund mulle tänasest improkoori proovist:
Täna näiteks sõbranna poolt koju minema hakates hakkasin oma jopega rääkima. Ta (jope, keda esindas lahkelt mu kallis sõbranna) tahtis sinna veel jääda, mina aga jäin endale kindlaks, et tuleb hoopis koju minna. Nii me siis natuke vaidlesime, lõpuks ähvardasin ta koju jõudes mitte riidepuu peale riputada, et ta koduste üleriietega sotsialiseeruda saaks, vaid ta hoopis üksi põrandale visata. Lõpuks ta andis siiski alla ning saime tulema. Õhtu mõttetera: "Jopedega ning lastega ei tohi olla järeleandlik."
Majanduslik mõttetera: "Mõned teenused on siiski kõige tasuvamad just mittevirtuaalselt ja ühele kliendile suunatuna." (kommentaarium on võimalikele sellistele teenustele avatud).
Õppetund mulle tänasest improkoori proovist:
- ära ütle "palun"
- ütle "raisk"
- kasuta käskivat kõneviisi
- muretse endale piits
- kehtesta end
- võid kasutada ka väljendit "tuules lehvivad m*nnid"
- ära kasuta väljendit "te võite seda teha"
- vt punkt 3
- vajadusel toimib ka füüsiline vägivald
- A. ei oska oma telefoniga ümber käia ja ta on võileib
Tegelikult saame me päris hästi läbi, tunni distsipliin vajab veel natuke harjutamist.
Seks minuga on nagu betoon: hall ja igavavõitu.
Seks minuga on nagu Tormi: siin ja praegu.
Seks minuga on nagu Lennart Meri: hõbevalge.
Seks minuga on nagu betoon: ehitusmeeste lemmik.
Seks minuga on nagu tomat: vanaemaga kasvuhoones.
Seks minuga on nagu kapsauss: otsib kapsast.
Margus, mine ära, muidu läheb uss kapsa sisse!
(tsitaadid Improkraatia esinemiselt) :)
Lõpetuseks tahaks veel öelda, et... pulma tahaks! Mitte enda oma veel, aga kallid sõbrad, palun abielluge! Pulma tahaks minna :)
Päikest!
Tellimine:
Postitused (Atom)