Täiesti lõpp, täna tegi müüja mulle suure kotitäie süüa välja. Alguse sai see kõik sellest, et mul oli hea tuju. Läksin poodi ja tahtsin midagi maitsvat süüa. Ladusin korvi head-paremat täis ning kõndisin naeratades kassa juurde. Kassapidaja naeratas mulle. Mul oli nii hea olla, et tahtsin kohe talle midagi anda. Teate küll, andmise rõõm on ju see suurim. Andsin siis talle raha. Ta oli sellest nii liigutatud, et tundis, et peab vastuteene tegema. Siis ta lubaski mul võtta endale kõik need asjad, mis ma riiulitelt olin valinud. Nii tore!
Samas see seletab ka seda, miks vaestel ja eriti kodututel nii hästi ei lähe. Kui ikka olla pidevalt õnnetu, mossis, isegi pesemata, siis see ei tekita teistes häid tundeid. Vaesed on ka tihti kitsid, nad ikka väga ei taha oma raha kellelegi anda. No muidugi, kuidas sa ikka annad, endalgi ju vähe. Mõistetav. Aga kui ikka ise olla ihne, siis ega teised ka vastu ei taha midagi anda. Ega igaühele kassapidaja kotitäit süüa välja ei tee.
Ainult sellele, kes raha annab.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar