Punkte ühendatakse ikka tagantjärgi

Kuulsin hiljuti ütlust: "Sa oled seal, kus sa pead olema." Inglise keeles kõlab see minu meelest veel paremini: "You are where you're supposed to be."

Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.

Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?

Punkte ühendatakse tagantjärgi.

Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.

Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik. 

Teadsin juba vähemalt 10 aastat tagasi, et müügiinimest minust ei saa. Nüüd tean, et ilmselt ei saa sellest minu tõelist kutsumust, aga no mis te arvate, kas ma käisin USAs raamatuid MÜÜMAS? Ja kas ma praegu veedan pooled oma päevad poes inimestele asju MÜÜES? Vat-vat!

Gümnaasiumis tekkis mõte, et võiks minna noorsootööd õppima, siis aga otsustasin ümber. Põhjenduseks arvamus, et ma ilmselt pole loodud "pahade noortega" töötamiseks. Ilmselgelt arvasin ju, et noorsootöötajad tegelevad ainult halvale teele läinud noortega!!! Kui piinlik, arvestades, mida tegelikult see töö endast kujutab. Igal juhul kooli ma seda õppima ei läinud, aga elu otsustas teha nii, et mu esimeseks ametiks sai noortekeskuse juhataja-NOORSOOTÖÖTAJA. Kae-kae!

Ülikooli esimesel kursusel, kus kohustuslikus korras õppisin majandusteooriat, otsustasin, et majandusse ma rohkem ennast ei mässi. Ja ei läinud aastatki mööda, kui registeerisin ära oma kõrvaleriala. MAJANDUSteooria. Majandust vähemalt 60 EAP väärtuses. Säh-säh!

Majandust õppides tutvustati mulle ka ettevõtluse aluseid. Muidugi olin ma siis täiesti veendunud, et ise ma endale ettevõtet mitte kunagi ei tee. Ei iial. Noo ja siis umbes kaks kuud tagasi sain enda meilile kirja: "Aitäh, teie MTÜ on registrisse kantud." Etskae!

Mõned aastad tagasi, kui olin DD Akadeemias oma teist hooaega sündmuste korraldamisest lõpetamas, tegin otsuse, et kultuurikorraldusel on nüüdseks joon all. Läks paar kuud mööda ja sain pakkumise: tule kontserte korraldama. Niisama moe pärast võtsin väikse mõtlemisaja, aga tegelikult teadsin kohe, et tahaks ju tegelikult proovida. Ja siin ma nüüd olen: oma tegemistest rääkides mainin esimesena just seda kultuurikorralduse värgendust. Vahi-vahi!

Samas olen ka otsustanud, et minust ei saa kunagi arsti, elektrikut ega kosmonauti. Samuti kaksikute ema. Ammugi siis isa. Teades aga oma suutmatust otsusekindlaks jääda, olen juba praegu põnevil, mida elul veel mulle pakkuda on :) 

Loodan vaid seda, et ma tõepoolest mehena ei lõpeta. 

Päikest!

Palverändur teeb väikse pausi

Palveränd pole kergete killast. Iga päev kõndisin 20-25 km, mõnel päeval lausa 30 km. Järjest 5-8 tundi kõndimist oleks hullumeelsus (vähemalt minu jaoks), vahepeal peab ikka puhkama ka.

Nagu ka järgnevatel piltidel on näha, ei ole caminol olles väga oluline, kus ja millises asendis puhata. Selle väikse puhkuse pidasin Bayonne'i kesklinnas botaanikaaiast üle tee müüri peal. Hiljem nägin ka silte, mis keelasid müüril istumise, aga hommikusöök maitses seal sellegipoolest hästi.

2. kõndimise päev. Ühest väiksest külast, kus oli ilmselt ainult üks pisike poekene, ostsin saia, juustu ja vorsti ning kuna ühtegi pinki ei hakanud silma, istusin küla servas lihtsalt maha ja hakkasin sööma. Teised rändurid kõndisid minust mööda ning tervitasid viisakalt. Kui mul just parasjagu suu ääreni täis polnud, tervitasin korralikule palverändurile kohaselt vastu. Selleks ajaks oli kujunenud juba harjumus hüüda igale teelolijale "Buen Camino!"

Taaskord toetasin istmiku Emakese Maa peale. Kuna caminol on heaks tavaks jätta endast märke maha, otsisin ka mina oma kotist välja musta markeri ning joonistasin ühele muidu täiesti tavalisele teetähisele oma vahva mehikese, kes sai teekonnal ka endale nime: Vigurik.

Mu õde palus mul kirja panna kõik loomad, keda tee peal kohtan. Sellest päevast sai kirja: kohvikukana. See polnud tavapärane, et kohvikus kanad ringi siblivad, kuid seda enam väga huvitav. 

Ei, ma ei võta päikest. Hea näide sellest, kui mõnus puhkekoht üks sild võib olla.

Pärast pikka mäkketõusu on väga meeldiv leida mitte järjekordne kivi või meeldivam mätas, kuhu end istuma toetada, vaid lausa pink!

Tagantjärele mõeldes tundub veider, kui vähe ma seal jäätist sõin. Ilmad olid ju enamasti kuumad või vähemalt soojad. Õnneks on pildile jäänud ka üks hetk, kui end mahlajäätisega (ülihea!!!) hellitasin. 

Kui hästi hoolega vaadata, siis see istumisepaus ei tekkinud lihtsalt istumise pärast, vaid pidasin väga vajalikuks ka laste liumäele Viguriku joonistada.

6. päev. See oli see päev, kui palveränd hakkas tõepoolest palverändu meenutama. Eelmistel päevadel oli maastik kõndimisesks üsna raske ja mägine, peamine mõttetegevus keerles füüsilise tegevuse ja eneseületuste ümber. 6. päeva teises pooles olid minu ümber pruunid põllud ning viinamarjaistandused, tee lookles mõnusas rütmis nende vahel ning sain lõpuks pikalt keskenduda enda mõtetele. Kõndimine oli tõeliselt meditatiivne tegevus. Mõtlesin pikalt enda perele ja sugulastele ning sõpradele - mis meid ühendab ning eristab. Praegu olen enda tutvusringkonnas ainuke, kes on Santiagosse kõndinud. Loodetavasti võtab keegi veel selle tee ette.

Kui oleksin tahtnud oma riideid hästi tolmuseks teha, siis oleks sellest diivanist olnud väga palju kasu. Mulle meeldis see aga ka lihtsalt jala toetamiseks. 

Teel nägin hulgaliselt heinaristtahukaid, kuid need olid kõik hästi kõrgetes kuhilates, nii et oli täiesti võimatu nende otsa ronida. Kui lõpuks leidsin ühe ronitava risttahuka, pidasin lausa hädavajalikuks selle otsas väike puhkepaus pidada.

Näide ka väiksemast heinaristtahukast, mis oli väga osav kamuflaažimeister.

Jah, vahepeal (nii umbes-täpselt igal õhtul) oli võimalus ka voodisse pikali heita.

Enne Leon'ist lahkumist pidasin nõu kohalikuga ning sain kinnitust - ikka edasi astuda!

Tõepoolest ei meenu, mis tuju mul siin järsku peale tuli. Kõht oli tühi? Palav? Külm? Väsinud? Ei tea. Aga mis vahet sel on, kui lõpuks tuli mulle ikka meelde, kuidas naeratamine käib :)

Minu lemmikpuhkepaik! Oleksin sealt peaaegu mööda kõndinud, kuid miski minus sundis siiski peatuma. Esimesena võlus mind võrkkiik ning selle kõrval olev kassipesa kassiema ning nelja pojaga. Neist kõige õnnelikuma võtsin ka muidugi sülle. See oli selle päeva kõige ilusam hetk! Lisaks võrkkiigele oli seal ka väike varjualune, kus oli reas vähemalt 10 erinevat mahla, puuviljad, müsli, küpsised ja muu hea kraam. Kõike seda haldas umbes minuvanune noormees. Rändurite küsimustele, et kas võib võtta, vastas ta lihtsalt: "Everything is free. It's your home. You can do everything here. It's your home." Leti juures oli ka annetuskast (millele noormees absoluutselt tähelepanu ei pööranud) ning võimalus enda palverännupassi tempel lüüa (vt pilti). Tempel oli südamekujuline ning minu vaieldamatu lemmik. Paar päeva hiljem sellest paigast kaasteelistega rääkides ütles üks sakslane, et talle lähevad väga korda sellised ettevõtmised, mida tehakse südamega ning mitte ainult kasusaamise eesmärgil. Sellistel puhkudel pole tal kahju panna annetuskasti kaks korda rohkem raha, kui tema söödud puuviljad väärt oleksid.

Mõnikord olin päevasest kõndimisest nii väsinud, et ööbimiskohta jõudes tegin esimese asjana väikse uinaku. Vahepeal kestis see pool tundi, rekordajaks osutus peaaegu neli tundi. Ju oli siis seda vaja.


Buen Camino!

Mõned meenutused Gaudeamusest

Ma siiani tegelikult ei tea täpselt seda koori nime, millega me Lätis Baltimaade tudengite laulupeole läksime. Kertul tuli see paremini välja. Lühendatult Maaülikooli vilistlaskooriga. Mina kui igipõline Maaülikooli vilistlane.

Vahepeal paneb mind täitsa imestama, kui toredad võivad asjad olla. Kartsin, et pikad proovid enne tõelist pidu on väga kurnavad, aga endalegi imestuseks möödus esimene päev Pärnus väga kiiresti. Terve päev oli sisustatud proovidega, kus püüdsime läbi närida end kõikidest läti-ja leedukeelsetest lauludest. Eesti viisid näisid nende kõrval kukepea. Saime hakkama!

Õhtul oli kõikidele Gaudeamusel osalevatele eestlastele organiseeritud meeleolukas programm. Kuna Eesti kava teemaks olid pulmad, siis anti kõikidele osalejatele sümboolse tähendusega sõrmus. Neiud, kes teist on teisele neiule sõrmust sõrme pannud? Mina olen! Samas kui kunagi elu jooksul peaks veel sõrmuse sõrmepanemist ette tulema, siis võtaksin küll ette mehe sõrme.

Õhtul musitseeris meile ansambel Curly Strings. Vapustav! Kuidas ma küll varem neist midagi kuulnud polnud???

Kes teist on veetnud terve öö bussis? Oli mugav? Minu lugemise järgi oli mul see öö vastu 27. juunit elus teine. Uni polnud just kõige magusam, aga üle sai elatud. Bussi tagaosa oli riidepuudel rippuvaid riideid täis, nii et viimane pikk rida oli nagu omaette magamistuba. Sinna ma end kerra tõmbasingi, turvavööaukude jubinad külgi masseerimas. Hommikul kontrollisin: sinikaid õnneks polnud.

Teine päev: hommikusöök, Eesti programmi proov, meie oma väikse seltskonna musitseerimine-improviseerimine pargis, peaaegu tunniajane jalutuskäik rahvatantsu kontserdile, avastamine, et ühistransport on meile tasuta, ülipikk rongkäigu ootamine ja kogu päeva saatev lõputu jutuvada ja naer ja laul. Ma pole ammu nii palju tänavatel laulnud kui nüüd. Pärast avatseremooniat ja natuke liiga pikka jalutuskäiku koju (ehk kooli) otsustasime Kertuga väsimusele vaatamata olla tugevad eesti murueide tütred ning tutvuda Daugavpilsi ööeluga. Isegi programm nägi seda ju ette.

Mida kujutab endast ühe Läti linna ööelu? Eks ikka seda, et kahest baarist ühe ees on eestikeelne silt, mis kutsub sisse tantsima ning ainsad pidulised on (rahvariietes) eestlased. Väga meeldiv. Rüütli tänavaga see aga siiski konkureerida ei saa.

Järgmine hommik oli raske. Ainult hommikusöögi pärast olin nõus kella 10.30 paiku ärkama. Hommikusöök oli vahva. Nagu venekeele tund: kokk ütles ilusti iga toidu juures selle venekeelse nime. Каша, бутерброд, чай, ложки. Sättisime end kaema ka Läti programmi. Muusika oli väga hea ning seda oleks võinud ohtra lätikeelse jutustamise asemel rohkem olla.

Just seetõttu meeldis mulle Eesti pulmateemaline programm rohkem: kava oli sidus, vahetekste polnud üldse, ainult tants ja trall. Parim osa kontserdist oli aga kavavälime "Mesipuu" laulmine. Mis see on, mis on selle laulu inimestele nii sügavale põue istutanud?

Tahtsime väga minna rahvatantsu Grand Concertile. Seekord mõtlesime, et oleme targemad: kasutame ühistransporti. Loomulikult see plaan ebaõnnestus, tramm oli just ära läinud ja uut polnud nii pea tulemas. Aga juba vanarahvas teadis rääkida: "Kui sa pole laulupeo ajal väsinud, teed sa midagi valesti." Rahvatants oli imeline. Eriti kiiresti pani südame põksuma muidugi Eesti tants. Vapustav!

Pärast seda pidi toimuma kõikide osalejate pidu. Istusime Kertuga maha ja jäime prallet ootama. Veidi pärast peo ametlikku algusaega võttis naine mikrofoni ja pajatas sinna midagi läti keeles. Mõned noored hakkasid end nagu liigutama, enamik ei jaganud olukorrast ööd ega mütsi. Peagi kostus mikrofoni üsna väsinud "Ok, in English too" ja saime teada, et peame suurest hallist väljuma ja võime alles poole tunni pärast tagasi minna, neil on vaja sound checki teha. Ahh? Läksime hoopis friikaid sööma. Olin selleks ajaks nii väsinud, et hea meelega oleksin hoopis magama tahtnud minna, aga no kui tihti ikka saab Valgevene piiri lähedal tantsu vihtuda ja Läti muusikat kuulata. Läksime peole, kõhud täis. Rahvas tantsis mingi diskohiti saatel. Tundmatu meloodia. Soojendasime siis samuti end veidrate liigutustega üles, püüdsime seltskonda sulanduda, nägime ära ka Läti live-bändi ja tulime tulema. Bändi asjus minu ja Kertu arvamused ühtisid: instrumentaalbändina oleksid nad päris head, aga kohe, kui solist suu lahti tegi, tundus meile, et ta võiks selle hoopis uuesti kinni panna.

Hommik. Omlett. Süüa anti üldiselt väga hästi. Ühel lõunal tõstis kokatädi isegi ahjuplaadilt ühe kanakoiva kõrvale, et selle alt anda mulle veel priskem tükk. Armas temast. Huvitav oli ka see, et ühel söögikorral oli menüüs kaste kanatükkidega. Järgmine kord kanakintsud, järgmisel korral terve kanakoib. Viimasel hommikul söödeti siis meile sisse kõik, mis neist alles oli jäänud. Munad. Kui oleksime kauemaks jäänud, oleks taldrikule potsatanud ilmselt terve kana. Nüüd enam kanu Lätis pole. Võib-olla on alles veel ainult mitte-jalad, kui me neid just esimesel päeval ära ei söönud.

Selline mõnus vahepala taimetoitlastele... Vabandust!

Pakkisime käppelt asjad ja sõitsime linna teise serva vabaõhulavale 5 tundi kestvasse proovi. Uni tahtis murda. Jäime murdmatuteks.

Proovist jäi ilmselt kõige eredamini silma üks suuremat sorti dirigent. Karm, täiust taga ajav ja autoriteetne. Veidi segadusse ajas see, kui ta karjus keset laulu midagi mikrofoni. Ma ei taibanud isegi seda, kas see oli vene, läti või leedu keeles. Iseenesest oleks väga vabalt võinud see ka eesti keel olla. Üle laulu ma poleks sellest ikka aru saanud. Ilmselt ajas mitte-vene keelt mõistvatel inimestel kõige rohkem juhtme krussi see, kui ta järsku seisma jäi ja muudkui karjus: "STOIT, STOIT, STOIT!!!!!" Kas ta nüüd tahab, et ma laulaks või vait oleks??? Sel hetkel mõistsin, kui kasulik oli kõik need 9 aastat vene keelt õppida. Ta tahtis, et ühe refrääni ajal me mitte ei õõtsutaks end muusika rütmis kaasa, vaid seisaksime ja laulaksime eriti pühalikult.

Pärast proovi saime teada, kuidas maitseb kartulispiraal (nämmmm), mängisime ägeda ja täiesti tundmatu seltskonnaga lauamängu, panime vihmast vaatamata rahvariided selga ja jäime ootele.

Lõppkontsert oli võimas. Just nende hetkede pärast olengi oma südame, hinge ja hääle andnud laulupidudele.

Ja see tagasisõit...

Terve vald oli kokku aetud,
koorilauljad kokku kutsutud,
lauljaid-pillimehi igat seltsi,
laul kestis Eesti piirini.

Reis lõppes kahe juustuburksi ja hea unega koduses voodis. Järgmisel päeval hakkasin kolimiseks valmistuma.


P.S. Kas te ikka teadsite, et Daugavpilsis ei peatuta???

Muna ja kana ehk töö ja elu möllavad edasi

Mõtteid reisimise olulisusest on mul veel. Soovitan lugeda ka minu eelmist postitust, mis moodustavad kokku ühtse terviku.

Soovitan ka tutvuda REISIKIRJAGA ja selle kommentaaridega, mis on minu inspiratsiooniks.

Ainuke oskus, millega reisilt tagasi tullakse, on kerjamisoskus. Olen sellega ise natuke kokku puutunud. Kui ma USAsse läksin, siis ei olnud mul öömaja. Mida ma tegin? Ma küsisin. Mul polnud ka transpordivahendit, näiteks ratast. Mida ma tegin? Ma küsisin. Ja sain. Nii ratta kui öömaja kui ka julguse. Kui sa vajad abi, siis lihtsalt KÜSI!!! Kas ma nüüd tegin kurja sellega kellelegi? Kas maailmas hakkasid vohama madalamad väärtushinnangud? Kas mul on alati vaja minna poodi või äkki leidub keegi, kes mõtleb, kumba pidi miski prügikasti paremini ära mahuks? Taaskasutus? Ei? Ja ometi lähme me peast ogaraks, kui kuskil tasuta kommi või pastakaid jagatakse...

Lolli jäärapäisusega väidan, et kerjamisoskus on üks pagana hea oskus. Ma ei mõtle seda, kui Sa lihtsalt istud maha ja paned margariinitopsi enda ette. See on haletsusväärne. Ma mõtlen seda, kui Sa hakkad võõra inimesega rääkima, seletad talle oma olukorda sõbralikult, mitte maailma oma hädades süüdistades, püüad leida head diili, mis teie mõlema jaoks sobib (artikli kirjutanud naine mainis ju ise ka, et tegi vastutaasuks tööd). Kui ühtmoodi ei sobi, äkki sobib teistmoodi. Mulle tundub, et siinsed inimesed on rohkem omaette nokitsejad ning abi palumine on häbiasi, see on märk ebaõnnestumisest. Ma usun, et tegelikult teiste inimeste abiga reisimine õpetab juba mitu korda mainitud vähese väärtustamist ning probleemide lahendamist. Ja kes ei soovi rändajat aidata, see saab ju lihtsalt ei öelda. Ma natuke kahtlen, et öömaja palumine koos taskunoa viibutamisega käib.

"Aaaga kui kõik teeksid nii..." Nojah, siis oleks halb. Aga ei tee. Kui üks noor neiu otsustab leida alternatiivseid mooduseid endale vajalik hankida, siis las ta teeb seda. Mulle tundub, et mõnes kohas võib see olla palju keerulisem abi paluda kui ise tööd teha ja siis selle eest palka saada. Näiteks Eestis tundub mulle inimestelt ratta küsimine palju suuremat eneseületust nõudev.

Kui ma saan endale oma teenitud raha eest midagi lubada, siis kiidan ikka iseennast! Tubli, oled tööd teinud, oled selle välja teeninud. Kui aga keegi teine annab mulle midagi, siis läheb kogu minu austus teisele inimesele. Häid inimesi on rohkem vaja, kes näeksid oma ninast natuke kaugemale. Nii on minu kodus hästi oluline, et seal oleks mõnus diivan või isegi lisavoodi. Eks ikka selleks, et sõbrad (ja miks mitte ka seljakotirändurid) saaksid katuse pea kohale. Mul endal ka lõbusam :)

Jääb mulje, nagu arvataks, et selline seljakotiga rändamine kestab terve elu. Või siis vähemalt suurema osa sellest, et pensioni eaks tullakse vast ikka tagasi. Samas, mine sa neid hulle tea...
Olen lugenud palju blogisid ja raamatuid maailmaränduritest ning neil on üks ühine tunnusjoon. Selline kaootiline rändamine kestab üsna lühikest aega: pool aastat, aasta, 2 aastat, vapramad peavad vastu 5 aastat. Inimesed väsivad. Nad siiski vajavad kindlustunnet. Mingil hetkel poeb südamesse tunne: nüüd aitab. Olen juba näinud maailma, nüüd tahaks minna koju. Pole vahet, kas kojuminek tähendab siis ühesuunapiletit Eestisse või jäädaksegi kuskile laia maailma. Tähtis on see, et sellise eneseavastusretke läbiteinud oskavad paremini hinnata seda, mis neil on.

Kultuuride tundmiseks pole vaja ise välismaal seljakotiga rännata. Tõepoolest, väikeste Sudaani hõimude keelte rääkimine Eestis just kasumit ei suurenda. Aga näiteks mina, ma olen oma elust ligi 6 kuud USAs elanud ja kohalikega suhelnud. Ja ma ei saa öelda, et tunneksin nüüd seda kultuuri. Kui halvaks minu ameeriklaste tundimine siis jääks, kui suhtleksin nendega ainult rahvusvahelist äri tehes? Või veel hullem, vaataks ainult telekat?

Mida annab see, kui Sa elad terve aasta ühes Indoneesia külas ja töötad koos kohalikega mitte raha, vaid toidu ja katusealuse eest? Mõne noore jaoks väib olla apelsinide ja ananasside korjamine esimene töökogemus. Sa saad teada, et on olemas ka muud elustiilid ja eluviisid ja väärtused ja tavad ja süsteemid ja kultuur kui meie kallil kodumaal. Sa näed, et probleeme saab lahendada ka teistmoodi. Võib-olla Sa näed, et elu kodumaal koos elektri ja wifiga on ikka superhea ning koju tagasi tulles ei vingu sa iialgi, et päike on liiga kuum, sest Sa mäletad väga hästi, mis tunne on pool aastat taluda 40kraadist kuumust.

Ja üldse, mis õiguse inimesed endale võtavad, et hakkavad välimuse põhjal silte külge kleepima. Kommentaariumist leidsin nii mõnegi põneva arvamuse. "Tundub olevat lesbi"-kas sellest pole veel räägitud, et kõik lühikeste juuste ja mitte-fäänside kostüümideta naised ei ole lesbid? Ja vastupidi, äärmiselt naiselikud naised võivad just meeste asemel hoopis oma sookaaslastele silma teha.

Lesbisid ei ohusta miski. "Kuule, rahakott siia!"
"Ei saa, ma olen lesbi!"
"Aa, no siis võid minna, sorri!"

Mind ei ole küll kunagi vägistatud ega ka seda teha proovitud (koht minu õla taga sai just sülitamisest märjaks), aga miskipärast ma arvan, et enne seda ei kontrolli kiimas mees, mis orientatsiooniga naise otsa ta siis nüüd sattunud on. Aga palun, parandage mind, kui ma siin nüüd eksin!

"Inimene tuleb oma lapsepõlvest. Lastekodu ja pereväärtuste puudumine ongi kujundanud sellise olendi." Ahhhh? Kas see, et ma hindan väga enda proovilepanekut, tähendab seda, et minu vanemad ei pakkunud mulle toredat lapsepõlve ega õpetanud pereväärtusi? Kurb, kui inimesed tõlgendavad unistuste täitmist pereväärtuste puudumiseks. 


Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.


Päikest!

Muna ja kana ehk töö ja elu

Nüüd sain küll kurjaks. Kurjade inimeste peale! Miks on vaja anda isiklikke kogemusi omamata anda negatiivseid hinnanguid? Maailm ei ole must ja valge. Nii ei väida ka mina, et kõik, mis ma nüüd ütlen, on täielik tõde. Aga ometi ei saa ma aru, miks me tambime inimeste peal, kes on otsustanud olla õnnelikud.

Lugesin ühte tohutult inspireerivat artiklit seljakotiga reisimisest. Nagu paljude taoliste tekstide puhul jäi ka sellest mulle väheks. Ma tahan veel detailsemalt teada, kuidas inimesed siis kaugetes riikides mitte kedagi teades endale öömaja ja söögi ja töö ja sõbrad leiavad.

Reisikiri koos kommentaaridega (sealt saadud mõtted punasega) on SIIN.

See, mis minu jaoks on inspireeriv, on teiste jaoks kasutu hulkumise propaganda, mis tuleks ära keelata.

Kui lõpuks vanaks saad, siis avastad, et pole oma elu jooksul midagi ära teinud. "Jaa-jaa, lapselaps. Mina olin 40 aastat sekretär. Ega küll teab mis töö ei olnud, aga leib oli laual." Ma ei vaidle vastu, et püsivus ja sihikindlus on väga olulised. Aga SINA ISE? Peaasi-et-leib-oleks-laual suhtumine ei tooda endaga rahul olevaid inimesi. Kui te teate Maslow püramiidist midagi, siis te teate seda, et füsioloogilised ja turvalisusvajadused on madalama astme vajadused. Sina oled ju võimeline enamaks!

Ega rändamine tööd ei anna. Aga kui Sa oled töötanud arengumaa "noortekeskuses" ja õpetanud lastele inglise keelt ning seletanud, kui tähtis on käte pesemine, ning vastuseks saanud: aga meil ei ole vett? Mulle tundub, et Eestis on siis noortega töötamine üsna lillepeo sarnane ettevõtmine. Just nimelt, kõik reisisellid ei korjagi Austraalias üksteise võidu puuvilju ega sega neist kokteile. Kui mina oleksin ettevõtja ja minul oleks valida 2 töötaja vahel, kellest ühe töökogemus on saadud Eestis ja teise oma kuskil Brasiilia kandis, siis eelistaksin ma kindlasti vähemalt selle näitaja puhul viimast kandidaati. Paljud noored on saanud oma esimese kogemuse onu või sõbra ema kaudu. Käsi püsti, kui paljude emad teil töötavad Indias või Madagaskaril?

Inimene peab ka teistele midagi andma, olema kuidagi ühiskonnale kasulik. Täiesti nõus jällegi! Mina näen samas, et reisimine annab selleks samuti väga head võimalused! Paljud inimesed, kes reisivad pikka aega, teevad ikkagi rohkemal või vähemal määral tööd. Nii ka artikli autor. Kui töö eest saadakse vastu ainult süüa ja peavarju, on see ju kohalikule tööandjale eriti kasulik.

Kas töötamine on ainuke väärtus, mille poole püüdleme? On välja selgitatud, et vähem kui viiendik töötajaid tõepoolest naudib oma tööd ja teeb seda pühendumusega. Umbes viiendik töötab ainult raha pärast, hambad ristis, ning ülejäänud siis niisama tiksuvad. "No aga keegi peab ju leiva lauale tooma ja keegi peab ju kogu töö ära tegema". Nõus. Aga mis hinnaga?

Kui palju on inimesi, kes on terve elu rännanud ning polegi seda õiget "palgatööd" teinud?
Kui palju on neid, kes on rännanud mõned aastad ja olnud hiljem tänu oma muutunud maailmapildile ja kogemustele palju väärtuslikumad töötajad kui need raha pärast tiksujad?

Kui mina peaksin endale ettevõtte tegema, siis teeksin ma seda just PÄRAST maailmas ringi hulkumist. Selleks, et ärimaastikul ellu jääda, on vaja innovatsiooni. Kuidagi peab konkurentidest eristuma. Copy-paste ei tööta. Juhul muidugi kui... Juhul, kui leiad kuskilt Taist ärimudeli või tegevusvaldkonna või nipi, mis Eestis on veel täiesti tundmatu, aga seal töötab. Tõenäoliselt ei töötaks ka siin copy-paste, aga idee innovatsiooniks on juba olemas ja see on pool võitu!!!

Mis ma öelda saan, eestlased on ühed ütlemata töökad inimesed. Ja see on hea, sest tõepoolest, keegi peab ju selle töö ära tegema ja Eesti elu edendama ning püsiväärtusi looma. Miski oleks aga siiski puudu.

Eestlased on ka väga praktilise meelelaadiga. Kui reisimine ikka ärilepingut ei too ja lihtsalt väikse puhkusena kirja ei lähe, siis on see mõttetu ettevõtmine. Eriti siis, kui seda ei tehta OMA raha eest! Kas me elamegi oma elu selleks, et pidevalt näpuga järge ajada, kas see kogemus mind edaspidi karääriredelil edasi aitab ja kuidas ma selle oma CV-sse ilusti kirja saaksin panna. Kas nii me surumegi alla need vaiksed häälekesed, mis tahaksid meile öelda, et tuleb võtta aega iseendale, tuleb teha midagi, mis toidab Sind, mitte SKP-d.

Kui ma saaksin, teeksin reisimise kohustuseks. See on ju kuritegu, kui me ei lase inimestel õppida probleemide lahendamist, iseseisvust, tolerantsust, keeli, otsustusvõimet, enesekindlust. Mina ei taha olla kriminaal. Tõepoolest, seljakoti külge aheldamine teeks paljudele rohkesti kurja, aga natuke rohkem mõistmist ja tolerantsust kuluks ära küll.

Ka mina mõlgutan oma peas mõtet, et minna Eestist ära. Võtta mõned olulisemad asjad kaasa ja avastada maailma. Ma ei taha minna selle pärast, et ma ei tahaks tööd teha, ja tahaks, et kõik mind aitaksid ja tasuta süüa annaksid. Sel juhul tuleksin ma ülikoolist ära, vormistaksin end töötuks nooreks ja vinguks, et riik mulle piisavalt raha ei anna. Ma lähen selleks, et tulla tagasi parema inimesena. Et mul oleks maailmale anda rohkem kui olla üks järjekordne noor, kes peab ennast maailma nabaks. Mina tahan olla maailma pea koos kõige säravama naeratusega.



Päikest!

Päikest!

Olin täna kultuurne ja käisin kinos "Hüljatut" vaatamas. Peale selle, et kõikusin köha pärast vahepeal elu ja surma vahel, oli kõik muu väga super. Mulle meeldis väga see, et kui piletikontrolör nägi, et mul on kitarr seljas, tegi ta ettepaneku, et võin selle hoiuruumi jätta. Mõeldud, tehtud. Ainuke mureraasuke oli selle pärast, et ma ei unustaks pilli pärast tagasi küsida. Õnneks oli ta ise pilliga ukse taga mind ootamas. Väga meeldiv :)

Kultuur ei saanud sellega otsa. Õhtul läksin Sadamateatrisse "Remondimeest" vaatama. Olen üsna vaimustuses! Enim sümpatiseeris mulle see, et etendus oli korraga humoorikas (teemadel, mis mõnikord võivad minna labaseks) ning sügava sisuga ja mõtlemapanev. Samas mitte ka liialt keeruline. Pingutatult etenduse jälgimine, et vähemalt millestki aru saaks, pole just minu meelistegevus. Etendusest jäi eriti kõrvu lause: (igaks juhuks jutumärke ei pane:) Kirjade lõpus soovivad "Päikest" vanad naised, kelle voodielu tipphetk on päevateki kokkuvoltimine.

Siit leiate ka killukese

Kas peaksin nüüd tegema erandi ja tõestuseks, et ma ei ole (veel) päris selline, soovima Teile näiteks...

Kuud!

USAs on nii tavaline

See on loomulik, et hakatakse oma kõrvaloleva inimesega rääkima. Nii möödus 8tunnine Kopenhaageni – Washingtoni reis üsna kiiresti, kuna istusin norraka ja ameeriklase vahel ja vestlesin nendega terve tee. Sain taas teada, et Floridas on palju torme ja Tennessee’s kasvatatakse tubakat. Samuti tuletati mulle meelde, et ma oleksin ikka ettevaatlik. USA-s elab küll palju toredaid ja sõbralikke inimesi, aga ka mõned mitte nii toredad ja sõbralikud indiviidid. On ülihea teada, et Floridas elab üks vanaema, kes töötab sõjakommunikatsiooni alal ning muretseb minu pärast.

Täiesti normaalne on see, kui söögikoha teenindaja ja lennujaama turvamees küsivad esimese asjana, kuidas mul läheb. On täiesti tavaline, et vastan „I’m fine. And you?“. On täiesti tavaline, et kõik on väga hästi. On täiesti tavaline, et sõidutee ärres pole kõnniteed, sest inimesed lihtsalt ei käi jala. Kui ka kuskil on väike jalgrada, on see ka tõenäoliselt eestalste poolt sisse tallatud.

On täiesti tavaline, et Nashville's on üks maja, mille ümbrus on eurooplasi täis, kes istuvad päikse all ja  räägivad mingit kummalist müügiteksti.

On täiesti loomulik, et kõik on hästi.

(Kultuur korda kolm) kuubis

(K*3)³          

Ma olen viimasel ajal päris tihti teatris käinud, mõni aeg tagasi juhtus olema nädal, mille jooksul nägin ma kolme etendust. Mingi kultuurne olen või??? Tundub nii.

Esmaspäeval „Lilled Algernonile“

Olen vaimustuses! Lugu vaimse alaarenguga mehest, Charlie Gordonist, kellele tehakse operatsioon, mille tagajärjel hakkab tema IQ tõusma. Ta õpib paremini lugema ja kirjutama, kasutab palju mitmekesisemat  sõnavara, muutub uudishimulikumaks, mõistab paremini teisi inimesi, arendab intelligentseid vestlusi, hakkab tegelema teadustööga. Ta mõistab, et inimesed, keda ta varem pidas oma sõpradeks, tegid tema üle nalja ega pole need, kelleks ta neid pidas. Ta muutub järjest närvilisemaks, sest tal on järsku nii palju teha, kuid aega üha vähem. Kui tema uurimistöö tulemused ütlevad talle, et tema ootab ees kiire taandareng, on ta lausa meeleheitel: nii palju oleks veel teha! Temas on peidus tohutu potentsiaal, seda ei saa ära võtta! Paraku looduse vastu ei saa. Nii ta lõpuks veedabki aega tegevusetult ning millegi vastu huvi tundmata, igatsedes taga oma intelligentsuse võidukäiku.

Mis eristab normaalset ja vaimse alaarenguga inimest?

·         Naeratus. Madala IQ-ga Charlie Gordon naeratas peaaegu kogu aeg, kõrge IQ-ga Charlie Gordon mitte. Kas see on ka meie igapäevaelus nii? Kas edukad ja tööle pühenduvad inimesed on tõesti mornid ja tusased? Vaadake enda ümber olevaid inimesi!

·         Sõbrad. Madala IQ-ga Charlie Gordonil oli palju sõpru: roheline pliiats, sinine pliiats, kollane pliiats, punane pliiats, 1. märkmepaber, 2. märkmepaber, 3. märkmepaber, 4. märkmepaber, 163. märkmepaber jne. Töökaaslased, kes tundsid end tema seltsis vabalt ning sundimatult. Kõrge IQ-ga Charlie Gordoni seltsis olid tema teadus ning keerulised mõtted.

Kas ma olen ka vaimselt alaarenenud, kui olen oma läpakale pannud nimeks Sipsik ning ma ei räägi temast kui „sellest“. Kui mu läpaka vahel on salvrätikust väljarebitud lumememm, kelle nimi on Benjamin? Samas mõtlen ma mõnikord, mis on teaduse mõte, kas teaduses on demokraatia võimalik, mille poolest erinevad sotsiomeetria ja võrgustikuanalüüs, kuidas toimub eliidiringlus tänases Eestis, kuidas sõnastada täiuslikku kausaalset hüpoteesi, miks näitavad uuringud, et inimesed on maailmas kõige õnnetumad Ida-Euroopas…

Neljapäeval „Puhastus“

Armastus on võimas. Kas armastus on piisav põhjendus, et rikkuda oma õe ja tema tütre elu? Et abielluda vastumeelse mehega, pääsemaks vajalikele niitidele ligi, et neid tõmmates saada oma tahtmine? Et panna kannatama pahaaimamatuid inimesi? Et elada ise pideva pinge all? Et valetada kogu elu? Kas armastus on selleks piisav põhjendus?

Laupäeval „Boyband“

Sa oled noor mees, tahad saada kuulsaks, tahad laulda ja tantsida, tahad saada rikkaks, tahad olla paljude naiste ihaldusobjekt, tahad vallutada maailma. Sul on võimalus osaleda poistebändis ning saada kõik, mida hing ihkab. Kas Sa suudaksid öelda sellele võimalusele „ei“?

Mis saab siis, kui ühel hetkel avastad, et oled elanud roosa mulli sees, ning inimesed, keda oled usaldanud, ei ole Sinu usaldust üldse väärt. Mis siis, kui annad endast kõik, et olla edukas, kuid Sinust sõidetakse lihtsalt üle? Kui igal hetkel võid ilma jääda kõigest, mille nimel vaeva oled näinud?

Kas suudad üles leida oma liitlased ja teha vahet sõpradel ja vaenlastel?

Kas suudad jääda iseendaks ning saavutada oma eesmärgid?

Päikest!

"Ära itsita!"

Eelmises postituses unustasin mainida, kui väga ma jumaldan oma sõpru!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Eriti siis, kui tähistame tulevase maailma parima õpetaja sünnipäeva Pierre's :) Kvaliteetaeg!

Pühapäeval käisime sõbranjega Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi kontserdil. Taas kord kvaliteetaeg! Kõik laulud olid superhead ning väga huvitavate seadetega (koostöös puhkpillikvintetiga Reval Wind Ensemble), kuid üllatusena tuli mulle see, et nad suutsid mulle meeldivalt esitada ka laulu "Valss". Originaalesituses on see lugu mulle üsna vastumeelne, kuid nemad tegid seda palju huvitavamalt, eriti intrigeeriv oli Märdi ülikõrge "Laiali on...", mille peale isegi Lenna laulmise ajal naerma hakkas. Muidugi ei mõjunud talle hästi ka Märdi repliik: "Ära itsita." Oma viga, et nii naljakas on :)

Eile käisin terve päev ringi, kitarr seljas. Nagu tigu, kes veab oma kodu kaasas (kuna minu kodu poleks kodu ilma kitarrita, on see võrdlus täiesti õigustatud). Enne bändiproovi poes kassajärjekorras nägin oma endist keemiaõpetajat ning selle asemel, et uurida, kuidas mul läheb või mida õpin vms, ütles ta: "Sul ikka pill seljas." EI, ma ei kavatsegi muutuda!

Mul on Interneti üle ikka ülihea meel. Paar tundi tagasi tahtsin õele unelauluks "Mis maa see on" laulda, kuid kõik sõnad ikka ei ole peas. Mis siis ikka, Google aitas hädast välja:)

Eile käisin kursaõel külas juukseid värvimas (tema ilus hele rätik sai veel ilusamad punased triibud peale, järgmine kord võtan oma rätiku kaasa). Isa oli ülivägamegasuperõnnelik, kui sai teada, et ta ei peagi kodus värvihaisu taluma. Nii lihtne on inimesi õnnelikuks teha :)

Aga miks on nii, et siis, kui mina tulen Universumi parimast loengust varem ära ja kiirustan elu eest, et õigeks ajaks prooviesinemisele jõuda ja see mul ka õnnestub, jäävad teised tüübid rahulikult hiljaks ja kõik on ikka korras, aga kui mina hilinen endast mitteolenevatel põhjustel, on teised juba kurjad ning kõik on kõike muud kui korras? (oeh, kui pikk lause)

Päikest!

p.s. kes on nii loll, et võtab kooli (mitte ülikooli, vaid ikka eliitkooli) kaasa õllepudeli, et keegi saaks tema koti koos pudeliga põrandale visata (mille peale pudel muidugi kildudeks puruneb) ja pärast seda saaks koti sisu kogu klassi "mõnusa" õllearoomiga täita? Mina tean ühte sellist inimest. Leinaseisak.

Klaaskuulis

"Külmkapi peal klaaskuuli sees on kinni maailmake, mida keegi ei raputa." (J. Kasar) Mulle nii meeldib Kasarit tsiteerida. Raske on leida teist inimest, kes oskab öelda lihtsaid ja iseenesest mõistetavaid asju nii eriliselt. Ma olen neid küll leidnud, kuid praegu olen just Kasari lainel.
Nimelt käisime kaassotsioloogidega nädalavahetusel Tallinnas vaatamas tema ooperit "Katuselt". Etenduse põhiidee- rutiinis elav paar ja nende suhtlemisraskused- oli Kasarile omaselt kujutatud uudsena, süžeesse oli toodud kummaliselt käituv Katusemees. Usun, et iga saalisviibiva inimese jaoks oli see tegelaskuju omamoodi tähendusega. Minu jaoks peituski magusas teadmatuses ooperi võlu.

Tunnistan, et etendus jäi mulle veidi segaseks, algul mind väga häiris, et ma ei saanud aru, mis mees see Katusemees õieti oli. Nüüd järelemõeldes polegi see eriti oluline. Teatri ja üldisemalt kunsti eesmärk peakski olema inimeste mõtlemapanek, mitte kõige kandikul ette kandmine. Elu poleks nii huvitav, kui saaksin kohe kõigest aru. Palju põnevam on hiljem asjadele tähenduste väljamõtlemine.

Päikest!