Muuda või lahku või kannata

Sel suvel kuulsin enda kohta kommentaari, et ma olen julge ette võtma muutusi ja lahkuma, kui mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen. Selle all peeti silmas näiteks seda, et tulin Roiu noortekast ära ja läksin palverännule, samuti ülikooli poolelijätmist ning seda, et just enne mainitud kommentaari olin maininud, et mulle ei meeldi minu praegune töö ning otsin uut.

Minu jaoks on see nii loomulik, et mulle peab meeldima olukord, kus ma olen. Ma ei ütleks, et olen nii meeletult julge, kui võtan vastu mingeid kardinaalseid otsuseid selle saavutamiseks.

Lugesin hiljuti artiklit sellest, mida teha siis, kui oled ebameeldivas olukorras. Valikuid on kolm: muuda midagi (oma suhtumist või olukorda) või lahku või kannata. Jutt on päris mõistlik, lugege ise SIIT :)

Päris tihti näevad mu silmad motivatsiooni ja palga ja töö teemadel kirjutatud artiklite kommentaarides väiteid, nagu peabki töö olema raske ja palk peabki olema ainuke asi, mis motiveerib. Suva see meeldiv töökeskkond või normaalne ülemus või eneseareng (mis jura see veel on?!?), palk peab olema normaalne ja siis peab järelikult töö ka sobima. Minu mõistus ei suuda sellist arusaama mõista. Jah, muidugi, palk peab olema normaalne, aga mina ei suuda, ei kavatsegi suuta ainult sellega leppida.

Kas töö peab olema lihtne? Ei pea. See, et ma teen oma unistuste tööd, ei tähenda, et see on lihtne. Ma ütleks, et sokimüüja on 200 korda lihtsam olla kui noorsootöötaja või kultuurikorraldaja. Millegipärast ma lausa naudin seda, kui saan midagi keerulist vahepeal ette võtta. Olla kell 23.56 üleval ning projektitaotlust kirjutada ja elu eest taguda klaviatuuri ja paluda kõiksevõimsaid, et nüüd programm ei avastaks, et mu eelarve ikka ei ole tasakaalus või ma pean kuskilt mingi x-dokumendi välja võluma. Või võidelda lennufirmadega, et nad mulle mingisugustki infot annaksid, mille oma ärevil ja lendudest ilma jäänud kontserdiesinejatele saaksin edasi anda. Või olla öösel karja teismelistega Budapesti lennujaamas ja otsida viise, kuidas see röökiv kamp vait ja paigale saada. Ja järgmisel päeval 10 tundi umbses ja kitsas bussis loksuda ning kohale jõudes hakata koolitusi läbi viima. Need on pagana stressirikkad ülesanded, nendega hakkamasaamine on aga just see, mis minu saavutusvajadust toidab. See on valu (veidi dramaatiline, ma tean), mis läheb mööda ja asendub palju meeldivamate hetkedega. Igapäevane tiksumine ühtlaselt ebameeldivas olukorras on see, mis hulluks ajab.

Vahepeal on tulnud mulle mõte, et ma ju võiksin oma sokimüüja elukest nautida. Lähen hommikul tööle, tulen õhtul koju ja mind ei pea absoluutselt huvitama, mis järgmisel päeval poes toimub. Vabu päevi on jalaga segada, järelikult ka minu ignorantsust. Jube mugav, samas nii vale! Jah, mulle nii meeldib see tunne, kui keegi on endale midagi ilusat jalga leidnud või lahkub poest vägeva kingitusega, aga see ei saa ju olla kõik, millega oma tööelus hakkama saan?

Seepärast on mul olnud väga keeruline uutele inimestele ja vanadele tuttavatele rääkida, millega tegelen. Ma ei häbene oma tööd (meeletult uhke ka muidugi ei ole), aga see lihtsalt ei ole mina.

Nii olengi kogu aeg teinud sokitöö kõrval ka midagi muud ning päriselt on töövabu päevi olnud väga vähe. Kas mulle on iga lisaliigutuse eest ka kopikas pudenenud, on juba omaette teema (lühidalt: ei ole), aga see ei olegi ju kõige olulisem. Olen saanud teha midagi enda jaoks tähtsat ja see on end ära tasunud: minu sokitööga on nüüd kõik! Jei!

Tänase päeva seisuga olen Maksu- ja Tolliameti andmetel registreeritud tööle 6 erineva tööandja poolt. Kuue! Ülejärgmisel nädalal peaks neid olema viis. Rahu, tiigrid ja tibukesed, need kõik on osakoormusega, nii et saan ilusti hakkama, ka minu töönädalas saab olema umbes 40 tundi. 40 tundi, mida ma kavatsen nautida, vahepeal ilmselt kisun ka endal juukseid peast, aga igav ja mõttetu see aeg enam olema ei saa.

Päikest!
Julgust ka, kui seda puudu peaks olema!

Sulnis paanika

Pidulikud riided
Veinipokaalid
Maasikad ja muud hõrgutised
Tähtsad ja/või kuulsad inimesed
Valged laudlinad
Sulnis muusika

Kõlab ju peenelt ja kütkestavalt?

Minu jaoks on see täielik piinakamber.


See on just selline olukord, kus minus tõstab pead uhkemat sorti sotsiaalne ärevus. Millest ma kõikide nende inimestega räägin? Kelle juurde üldse minna? Keegi minu juurde ju ei tule? Kuidas ma juttu alustan? Või olla üksi kuskil eriti üksikus nurgas, süüa oma maasikad ära ja teha nägu, et nüüd tuli uni/laps hakkas kodus nutma/parkimisaeg saab läbi/väga oluline telefonikõne tuli/pean järgmisele fäänsindusele minema jne ja imbun seltskonnast mugavustsooni tagasi? Kuidas kõik juba teavad üksteist? Ja just see inimene, keda mina tean, räägib väga elavalt kellegi teisega. Mina vajaksin teda väga palju rohkem kui tema mind.

Veidi parem on olukord siis, kui olen koos kaaslasega, siis saab kõikidele nendele küsimustele vastamise lükata tema peale. Seda valjema häälega hakkab muidugi paanikasireen tööle, kui ta kas või hetkeks minu kõrvalt lahkub ning jätab mind täiesti ootamatult nende võõraste meelevalda. 

Ja nii ma siis seal olengi, noogutan ja naeratan.

Päikest!

Oh neid väljakutseid

Kunagi võtsin vastu väljakutse "100 õnnelikku päeva", mille käigus postitasin iga päev Facebooki pildi ühest ilusast hetkest. Minust ilmus isegi persoonilugu, mille pealkirjas oli see väljakutse ära mainitud. Selle väljakutse käigus kogesin, et mõnel päeval juhtub nii palju toredaid asju, et raske on õhtul seda kõige-kõigemat välja valida. Samas kogesin ka seda, et isegi kui päev oli üldjoontes tavaline, raske, kurb või muud moodi mitte väga ilus, oli iga päev siiski mõni tore hetk.

Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.

Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.

Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.


Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:

• põnev (et ma ikka viitsiks seda teha)
• mitte liiga põnev (ülepäeviti ma ikka langevarjuga hüppama ja lõvidega tantsima ei hakka)
• kasulik (õpin enda või elu kohta midagi uut) JA/VÕI
• tervislik (suunaks mind tervislikuma elustiili poole)
• võtab vähe aega (see peab sobituma ka minu 12-tunniste tööpäevade graafikuga)

Mõtteid?

Päikest!

Ei tea, kas nutta või naerda

Kui oled unustanud m-parkimise teha, kuid avastad auto juurde jõudes, et trahvi polegi tehtud.

Kui saad pärast 3-tunnist kinnihoidmist lõpuks pissile minna, sest kell 12.30-16.00 ei tohi tualetis käimiseks poodi kinni panna. Kurat!

Kui tööpäeva hommikul avastad, et õues on mürts ja pauk ja pladin. Täpselt selline kuudisistumise ilm. Vahepeal saab Zeus ikka mu graafikule pihta ka.

Kui sul on 12-tunnine tööpäev (laupäeval) ning mees saadab pildi imeheast söögist, mida ta viimased tund aega meisterdanud on ja mis sind õhtul koju jõudes auravana (loodetavasti) ootab. Milleks elada stereotüübi järgi, et mees on tööl ja naine kokkab ja toimetab kodus?

Kui Kaubamaja siseraadios on uus laul. Kui oled harjunud paarikümmet laulu kuulama päevas vähemalt 4 korda, siis on päris tore ju kuulda ka midagi uut.

Mina: "Nägin naist, kellel oli MUUMIDEGA rahakott!
Sõbranna (minust aasta vanem): "Oooooo, kui tuuuus!!! :) :) :) aitäh jagamast! :)"

K: "Mida sa sellest tööst õppisid?"
V: "Et ma ei taha enam kunagi sellist tööd teha."

"Nad on küll konkurendid, aga mul on ikka neist kahju."

Kui sa lõpuks ometi enam-vähem tead, mida oma eluga peale hakata ja leidsid ühe koolituse, millest sulle päris palju kasu peaks olema ja mis ajaliselt peaks ka sobima ja tasuta ka veel ja puha ja kõik on muidu hästi... aga... see on venekeelne. Tšort pabari požalusta!

Bonus material!
Ostsin endale uue arvuti, kuna vana on noh, pehmelt öeldes vana ja hädine. Kuigi maailma kõige ägedamate kleepsudega. Tulen siis uue arvutiga uhkelt koju ja hakkan seadistama ja jõuan juba kokku leppida, mis keeles me omavahel suhtlema hakkame jne ja siis järsku... ta ei tööta! Jah, ma laadisin aku täis ja lülitasin sisse ja välja ja sisse ja välja ja sisse, aga no lihtsalt ei tööta enam. Ma ostan arvuti, et see siis remonti viia.
Elukaaslane: "Mina oleksin juba surnud, kui mul oleks uus arvuti ja ma ei saaks seda kasutada."
Mina: "Ma olen selle surma juba ära surnud."


Päikest!

Kell on 18.36

Mõnikord juhtub nii, et mu tööpäev veeeeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja just pool tundi enne kojuminekut, kui peaksin hakkama koristama ja kassat tegema, leian mingi eriti pika ja põneva artikli, mida lugeda, või tahan nii väga mõne meili valmis saada vms. Ja siis kuigi mul on olnud terve päev niisama leboaega, torman ikka viimastel minutitel nagu segane mööda poodi tolmulapiga ringi. Nagu ei oleks seda varem saanud teha.

Ei saanud, noh.

Ja siis juhtub ka nii, et päev veeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja veeeeeenib kuni lõpuni välja. Ja siis ma võtan kell 20.55 jope kapist välja, aga veel selga ei tohi panna. 

Kell 20.56 käin ma poes ringi ja sätin sokke ritta. 34. korda vähemalt. 

Kell 20.57 vahetan jalanõud ära. Aeg ikka veel veeeeeenib ja veeeeeenib. 

Kell 20.58 võtan salli jopevarrukast välja. No kaua võib?!?! 

Kell 20.59 lõpuks saab jope selga panna. Jess! Kell 21.00 jooksen, bussini on ainult 4 minutit....

Ei.

Prügikott jäi ära vahetamata ja järgmisel päeval on vaba päev. 

Ja nii jäängi bussi pealt maha. 

Ekstra kuri pilk inimestele, kes tulevad 20.58 poodi jutuga "ma tahaks midagi põnevat, aga ma veel ei tea, mis see olla võiks."

Ja siis juhtub nii, et kell on 18.36 ja ma mõtlen, et 24 minutit on veel vaja oodata ja siis saab hea hinnaga kohvi osta. Selleks, et need minutid kiiremini mööduksid, võiks näiteks blogi jälle üles otsida. 

Kell on 18.54. Mida ma nüüd nende 6 minutiga veel teen?

Päikest!

Anneli teeb avastusi spordi valdkonnas

Aeg-ajalt tuleb elus uusi asju proovida ning miks mitte teha seda lausa kolm korda nädalas.

Esimese uue kogemusena proovisin pilatese trenni. Tõe huvides olgu öeldud, et ammu teismelisena käisin seal ka proovitrennis, aga minu nõrkadele lihastele ja tulisele hingele oli see liiga jõuline ja aeglane. Nüüd rahulikuma ja kübeke tugevamana otsustasin uuesti proovida. Kuna see oli värskelt avatud stuudio proovitrenn, mis oli mõeldud just algajatele ja esmaproovijatele, ütles treener kohe alguses, et ta näitab meile kõige lihtsamaid harjutusi ja teeb lihtsa ja rahuliku tunni. Tal oli õigus: ükski harjutus üle jõu ei käinud ja kõik oli lihtne ja arusaadav.
Kõigepealt tegime mõned hingamisharjutused, kuna pilateses on hingamine hästi oluline ja tuleb hingata "õigesse kohta". Treener rääkis ka paari lausega peamistest printsiipidest (kehapoolte tasakaal ning keskkoha otsimine) ning alustasimegi harjutustega. Päris palju oli vaja kaela pingutada (sellest andis eriti head tunnistust järgmisel päeval teatav kaelalihaste tundlikkus). Algaja, nagu ma olen, ei suutnud ma päriselt keskenduda ainult endale, muidugi oli ju vaja vaadata, mida teised ja treener teevad. Mõnda harjutust näitas ka treener ette, pärast tundi ütles aga, et tavaliselt ta seda ei tee ja osalejad peaksid harjutustest ainult sõnade abil aru saama. Seda just sellepärast, et osalejad saaksid keskenduda iseendale ega peaks kedagi teist vahtima. Kokkuvõttes oli trenn väga muhe ja mõnus, omamoodi hea tunde tekitas see, et kuigi olen väga spordikauge, ei tekkinud mul esimese hästi lihtsa trenni peale juba kahtlust, kas ikka saaksin sellega hakkama.

Eraldi tähelepanu väärib ka stuudio ise. Olen käinud teistes spordiklubides nii jõusaalis kui ka rühmatrennides ning alati on seal jäänud mulje, et seal tehakse kõvasti trenni. Rahvast on palju, muusika on vali, energia on laes, ka teatav higilõhn kuulub asja juurde.

See stuudio oli aga väga valgusrikas ja vaikne, samas mitte steriilne. Stuudiol olid hästi suured aknad ning trenni ajal oli nendest näha vaid taevast ja majakatuseid (hiljem veendusin, et akendest on näha Riia tänav - üks Tartu tihedaima liiklusega tänavatest, samas tuppa müra ei jõudnud). Küünlad ja toataimed mõjusid väga hubaselt, muusikat ei olnud trenni juures just sellepärast, et osalejad saaksid ainult endale ja harjutustele keskenduda. Pärast tunni lõppu pakkus treener rosinaid, see oli väga armas :)

Teine uus kogemus oli samas stuudios jooga tund, reede hommikul kell 8.45. Miks ka mitte. Tund algas mõnede ümisemisharjutustega, jätkus tasakaaluharjutsega ja minu lemmikutega - krussis asenditega. Väga huvitav oli oma keha väänata, et selga või jalgu venitada ja samal ajal selja tagant ja põlve alt käsi läbi ajades varbaid taga ajada. Siin tekkis küll aeg-ajalt tunne, et ma ei saa kõigega hakkama ja arenguruum on niiiiiiiiiiiiiiiiiii suur. Lohutavalt mõjus see, kui treener ütles ühe varbapüüdmise harjutuse juures, et tema tegi viis aastat joogat ja alles siis sai varbad kätte. Lemmikosa oli kõige lõpus: heitsime matile pikali, treener pani meile teki peale ning lamasime seal mõned minutid. Nii mõnus!!!

Nagu ka pilatese puhul, sain aru, et tõeliseks trenni nautimiseks on vaja harjutada ja olla ka teadlik, miks ja kuidas täpselt harjutusi teha.

Viimane uus kogemus oli minu esimene jooksuvõistlus. Lapsena läbitud tillujooksud ja kehalise õpetaja poolt organiseeritud koolidevahelised võistlused ei lähe arvesse :) Minu esimene enda initsiatiivil läbitud võistlus - 7km - ei tekitanud mingit traumat, ei hingelist ega ka füüsilist, nii et ilmselt tuleb neid veel.

Hästi vahva oli see, et mu õde tuli minuga kaasa ja oli supervahva ja toetav. Ta tuletas mulle meelde, et ikka soojendust teeksin ja soovis mulle vähemalt 54 korda edu ja jõudu. Raja ääres tegi ta pilti, ergutas mind, püüdis mu salli kinni, mille talle vahepeal viskasin ning finišis jooksis viimased sajad meetrid minuga raja ääres kaasa. Kas pole vahva?

Teadsin, et ma võin suure võistluseadrenaliinilaksu all hakata liiga kiire tempoga pihta ning ennast juba teistest mitte maha jääda proovides kohe alguses hingetuks joosta. Seega püüdsin teadlikult hoida mõõdukat tempot ja mitte lasta end häirida inimestest, kes minust mööda jooksevad. Las nad jooksevad.

Sain oma jooksmise ilusti tehtud, umbes 5. kilomeetril hakkasin jooksu ka päriselt nautima, mitte ainult ei mõelnud, millal see ükskord juba läbi saab. Kõik eesmärgid said täidetud (mitte pooleli jätta ega seisma jääda, mitte viimaseks jääda, oma onule ära teha ja aeg mitte rohkem kui 45min) said kõik täidetud. Juhhei!

Teate, mis on eriti äge? Mul tekkis väga tugev seos palverännakuga. Palverännutee oli tähistatud kollaste nooltega, mis näitasid, kuhu minna tuleb. Võistluse rada oli tähistatud oranžide nooltega. Need olid joonistatud maha ning samuti näitasid need suunda postite küljes. Ahhh, mu noolekesed!

Juba eelmisel aastal oli mul kavas võistlustel osaleda, aga siis jäid need mõtted ainult mõteteks, kuna mul oli liiga kiire, polnud head vormi, olin vähe trenni teinud, midagi muud vaatas kalendris vastu jne. Ühesõnaga üsna mõttetud vabandused, kuna soov osaleda oli ju ikkagi olemas. Teadsin nüüd, et mul tuleb vabanduste väljamõtlemine väga hästi välja ja seega otsustasin vabandustest ette jõuda ning registreerisin end jooksule enne nende tekkimist ära.

Alati saaks paremini ja kiiremini, alati saaks paremini valmistuda, aga veendusin, et otsus osaleda oli igati õige.


Mõnusaid uusi avastusi teilegi!

Päikest!

Kumb on hirmsam?

Kas hirmsam on jääda paigale või minna edasi? 

Kujuta ette, et oled tegelane õudusfilmis ja tead, et kuskil peidab end koletis. Peate kaaslasega kokku leppima, kes läheb väljapääsu ja abi kutsuma ning kes jääb paigale. Kumma tee valiksid? Kummal juhul on suurem tõenäosus, et koletis sind leiab? 

Kui lähed, võid leida väljapääsu. Samas pole sa kindel, mis õudused sind veel oodata võivad. Teekond on täiesti tundmatu. 

Kui jääd paigale, oled juba tuttavas ruumis, samas sul pole lootustki väljapääsu leida, kui sa seda ei otsi. 

Kujuta ette, et õudusfilmi asemel on sinu enda elu ning koletis on midagi, mida väga kardad.

Kas on hirmsam paigale jääda või edasi minna?

Päikest!

Kui sa...

Kui sul pole suvel jalad märjad, mudased, mullased, porised või liivased,
kui su kehal pole korraga vähemalt 20 sääsehammustust,
kui sa ei vaata aeg-ajalt päiksetõusu ja -loojangut,
kui sa ei söö suvel päevas vähemalt 3 jäätist,
kui sa pole suvel kordagi põlvini mudane,
kui sa ei korja ise heina, mida teetassis leotada,
kui sul pole aeg-ajalt rõõmupisarad silmis,
kui sul pole pärast marjade korjamist ja söömist näpud sini-punakirjud,
kui sul pole mõnikord kassikarvad ninas,
kui su tee pole täis seiklusi,
kui tead reisil kogu aeg täpselt, mis järgmisena toimuma hakkab,


... teed sa midagi valesti!

Teine saal, palun!

"Sina oma 100 ametiga!" hüüdis mu sõbranna, kui nägi mind nädalapäevad tagasi Cinamonis pileteid kontrollimas. Mis teha, kes siis ikka puhkuse ajal puhkab, eksole. Lisakopikas kulub igal juhul marjaks ära. Nii ma siis hoiangi terve suvel GoWorkaBit'i lehel (vaata SIIA) silma peal, et haarata endale sealt mõnusaid tööampse. Väga armas nimi minu meelest lühiajalisele tööle: tööamps. Minu esimesest ampsust (öisest inventuurist) saab lugeda SIIT.

Mis mulle kinos töötades silma jäi?
   Mulle meeldib vahelduseks teha tööd, mida ei saa koju kaasa võtta. Lähed kohale, paned särgi selga, teed oma töö ära, võtad särgi seljast ja lähed koju. Valmis!
   Inimesed on väga sõbralikud. Jah, ega kõik mulle tere ja aitäh muidugi ei öelnud, aga olin ennast ette valmistanud ka selleks, et pean pahurate klientidega hakkama saama ja nende muredele ja kaebustele lahendusi leidma, et ma ei saa oma ülesannetega hakkama ja see tekitab pahameelt. Nojah, päris alguses tundus olevat nii palju asju, mida peab jälgima ja tegema, kui inimesi saali lasen. Nii ei julge lubada, et selle sagimise keskel suutsin ma isegi kõikidele inimestele tere öelda. Vabandust! Meeldiv oli see, et kõige agaramad ja valjuhäälsemad teretajad olid lapsed. Täiskasvanutele võib ka viisakuse eest pai teha, aga mis juhtub vahepeal teismelistega?
   Piletikontrollis töötamine on nagu auto juhtimine. Alguses oli ainuüksi liiklusmärkide ja kaasliiklejate sümbioos liialt keeruline, rääkimata siis õigel ajal käigu vahetamisest, praegu võiksin aga samal ajal ka lõunat süüa, pressikonverentsi anda ja habet ajada. Muidugi tingimusel, et keegi oleks mu pressikast huvitatud ja mul oleks habe, mida ajada. Tüki šokolaadi, mida kaasreisijana pakud, võtan aga meeleldi vastu, sealjuures kraavi sõitmata. Nii said ka piletikontrollis vajalikud töövõtted päris kiiresti selgeks ning kui esimesel päeval tegin lihtsalt seda, mida mulle öeldi, siis teisel päeval suutsin ka ise initsiatiivi üles võtta ja vajalikud toimingud ise välja mõelda ja süsteemist aru saada.
   Kinos töötavad inimesed on lahedad! Nad töötavad minuti, lausa sekundi täpsusega. Kui saali laskmiseni on aega 48 sekundit, siis see on 48 sekundit, mitte +/- 2 minutit, nagu kõikide oma muude tegemistega harjunud olen. Sellist täpsust oli tore jälgida ja sellest osa saada. Kahjuks oli aeg-ajalt kuulda seda, et nad ei ole oma tööga rahul. Väike palk, rutiinne töö, arenguvõimalusi ja väljakutseid väga pole (tõe huvides tuleb siiski mainida, et klienditeenindajast on täiesti võimalik ennast ka kontorisse üles töötada). Või noh, aeg-ajalt tuleb ennast ikkagi ribadeks rabeleda, kui on pikad järjekorrad ja palju tegemisi, samas ootasime aga aeg-ajalt ka tagaruumis kannatamatult minuteid lugedes, millal saaks ometi midagi teha. Tore oli jälgida, et noored inimesed tahavad ikka tööd teha. Edu neile!
   Popcornil ja selle peale raputataval imepulbril on ilmselt tiivad. Mis muu põhjus saab olla sellel, et pärast iga filmi saali koristama minnes pühkisin ühelt kuni paljudelt toolidelt maitseainepulbrit maha ning vahepeal ei tahtnud mahakukkunud popcorn kühvlile ära mahtuda. Kallis kinokülastaja! Kui sul juhtub sedasorti õnnetus, siis palun ära pühi seda kraami toolide alla. Palun!

Kaks tööpäeva olid väga põnevad. Ilmselt on mu järgmine kinokülastus veidi teistsugune, kui tean, mis toimub tagaruumides, töötajate ekraanidel ja nendel hetkedel, kui külastajad lasevad end filmidel teistesse reaalsustesse kanda.

Jõudu ja päikest!

Nagu paljas oleks

Mõned aastad tagasi, kui olin endale auto saanud ja käisin esimese aasta tehnohoolduses käisin, ei jõudnud töömehed ja automüüja ära imestada, kui vähe see masin sõitnud on. Mis teha, olin siis alles gümnaasiumis, kool asus peaaegu üle tee, muusikakool sellest kõrvalmajas ning kaugemale sattusin harva. Bussid olid mu suured sõbrad. Ülikooli minnes oli samuti bussipilet alati olemas, autoga liikusin siis, kui olin loengusse hiljaks jäämas või oli vaja midagi transportida või kähku ühest linna otsast teise saada. Seda ei juhtunud väga tihti.
Ja siis läksin tööle.

Nüüd leidub kuus umbes kaks päeva, kui auto saab 24h minust puhata. Ja mina temast. Nüüd pean sellele ekstra tähelepanu pöörama, et ikka vahepeal jala või rattaga linna läheksin. Lisapingutus ajaplaneerimises. Praegu ei kujuta ma ettegi, et saaksin ilma autota hakkama. Enne tööle minekut on asjaajamisi ning ühest linna otsast teise kihutamist, pärast tööpäeva samuti. Ikka ja jälle loodan, et nädalas leiduks kas või üks päev, et saaksin rattaga tööle minna. Ootan ja loodan. Eks see ole muidugi mugavuse asi ka. Mulle meeldib kiiresti kohale jõuda. Jalutuskäigud on omaette teema.

Ja siis see juhtus.

Auto läks katki.

Lihtsalt keeldub käivitumast. Olin veidi linnast väljas, kui esimest korda tegi mu kullake ainult "Tõk-tõk-tõk" ja alles mu meeleheitlike palvete ja arvukate võtmekeeramiste peale käima läks. Sõitsin siis teenindusse, seal pandi diagnostika aeg kirja ja paluti homme tagasi tulla. Okei, sobib. Millegipärast otsustas auto teeninduse maja ees enam üldse mitte tööle minna. Nii siis võtsin oma seitse asja kaasa, läksin teenindusse tagasi ja kurtsin oma muret, et enam ei saa ma üldse koha pealt minema.

Aga tööle on ju ikka vaja minna. Paar telefonikõnet ja transport olemas õnneks!
Ja edasi?
Abitu tunne on. Kuidas ma tööle saan? Kuidas ma oma päeva enne ja pärast tööd ümber planeerin? Mis siis, kui bussiga midagi juhtub? Kui ma maha jään? Kui paduvihma sajab? Kas ma ikka jõuan igale poole, kuhu vaja? Millal auto tagasi saan? Kuidas ma teenindusse kohale saan? Ega selle remont mind pankrotti ei vii?

Abitu tunne on. Nagu paljas oleks.

Päikest!

Töö-öö ning lillehõnguline hommikuvärskus

Öö läbi töötamine tundub olevat... kas just hullumeelsus, aga mitte ka tegevus, mida igaüks ilmselt hea meelega teeks. Mulle aga kõlab see kui põnev väljakutse. Ja väljakutsed tuleb teatavasti ju vastu võtta. Sest miks mitte. 

Nii ma siis läksingi eile veidi enne öö algust vapralt ühe poe infoletti, kotis kampsun (sest soovitati soojalt riidesse panna), kanasalat (enda söök kaasa) ja energiajook. Lühike koolitus, kuidas masinaga kõik tooted läbi piiksutada ning töö läkski käima. Suurele poele tuleb öö jooksul teha inventuur. Alustasime siis, kui pood oli veel avatud, aga alkoholi enam ei müüdud. Nii võiski näha kümneid inimesi alkoholipudeleid uudistamas. Alustasin õlledest. Ma pole kunagi õlusid nii põhjalikult vaadanud. Neil on nii ilusad nimed! Lõbus Njuufa, Külmale Maale ja Must Nunn on vaid mõned näited. Ja millised pudelikujundused! Hailõuad on mu lemmikud!

Edasi liikusin kohvide juurde. Kõige kõrgemal on jahvatamata oad ja need lõhnasid nii hästi! Varem pole mul sinna riiulile asja olnud. Märkasin ka nüüd esimest korda, KUI palju erinevaid kohvisid on. Ma tean küll, et paljudele toodetele on pühendatud tihti terved reavahed. Terve rida jogurteid, mahlu, vorste, kohvisid. Erinevaid sorte, brände, maitsenüansse on lõputult ja ometi ostan poest tavaliselt ikka ühte ja seda sama. Äkki võtaks väljakutseks osta nädal aega poest ainult neid asju, mida ma varem ostnud ei ole? Tiramisumaitseline kohv on igal juhul vaja ära proovida. 

Noorsootöötaja, nagu ma olen, ei saa lastest eemal olla ka töövälisel ajal. Nii avastasin, et kui kohvilõhn oli ninast juba hajunud, jätkasin mänguasjade läbipiiksutamise ja kokku lugemisega. Elsa vaatas jälle mulle päris mitmest kohast vastu. Aga Anna? Tema oli ju loo kangelane, kes trotsis külma ja koletisi, et oma õde tagasi tuua. Miks tema pilti kuskil näha ei ole? Miks ei taha tüdrukud tema moodi olla?

Olin ennast juba makaronide rea alguses sisse seadnud (niiiiiiiiiii palju erinevaid makarone!!!), kui töödejuhataja tuli minu juurde, käskis makaronid jätta sinnapaika ja ütles, et annab mulle palju huvitavama ülesande. Saingi kondoomid ja tampoonid endale. Ühelegi noormehele ta seda vahekäiku ju ei saavat anda. Hmm, huvitav, skaalal 1-10 kui veider ja/või ebamugav oleks meestel olnud seal asjatada? Mis oleks naistele samavõrd "meestekas", et see võiks ebamugavust tekitada?

Töö-öö lõppes soola ja suhkru ning väga mustade sõrmedega. Sadade pakendite läbikatsumine jätab enda jälje. Kell oli 7 hommikul. Vaatamata sellele, et magan sageli hommikud maha, meeldivad mulle varahommikud väga. Nii läksingi kesklinna jalutama. Väga põnev oli näha, kuidas inimesed seavad linna algavaks päevaks korda. Ma pole nii ammu näinud, kuidas harjade ja seebiveega tänavat pestakse. Millegipärast näivad hommikused koristustööd hoopis teistsugusena kui päevane tänavakoristus. Ilmselt meeldib mulle just mõte sellest, et inimesed näevad vaeva selleks, et teised saaksid puhtasse linna tööle/kooli tulla. Ettevalmistused päevaks. 

Sellest idüllist oli puudu veel hommikukohv. Pole palju kohti, mis avatakse kell 7, aga ühe siiski leidsin. Jääkohv. Mulle väga meeldib jääkohv, kui see on hästi tehtud, aga samas peaaegu iga topsitäis, mille saanud olen, on pettumus. Ja ma ei õpi ka, et ei tasu iga kord lootusi jälle üles kruvida. Mulle pole üldse raske selles valdkonnas meele järgi olla. Lihtsalt tuleb hoolitseda selle eest, et kolmveerand klaasi poleks vahtu täis, nii et kohvi saan nautida ainult kolme lonksu jagu. Praegu meenub ainult kaks kohvikut, mille jääkohviga olen rahule jäänud: Truffe ja Werner. Täna hommikul ei külastanud ma kahjuks kumbagi, nii et mu hommikukohv oli 60% pettumus. Ülejäänud 40% oli õnneks päris maitsev. 

Vahepeal on mul pikad juhtmed ning mulle tuleb mõnda asja mitu korda öelda, enne kui aru saan. Nii oli mul, kohvitops käes, plaan minna Supilinna jalutama. Möödusin ühest botaanikaaia väravast selle poole vaatamatagi. Ilmselt köitis mu tähelepanu midagi muud. Teisest väravast möödudes märkasin, et see on pärani lahti ning peast käis läbi uitmõte sinna sisse astuda, kuid jalutasin siiski sellest mööda Supilinna poole. Kolmandast pärani lahti väravast jalutasin aga sisse. See oli ka tänase päeva parim otsus. Muidugi oleksin võinud kogu sellest ilust pilti teha ja teilegi näidata, aga ma ei saa ju pildile püüda seda karget lillehõngulist hommikuvärskust ega loodushääli, mis sulanduvad liiklusmüraga ühtseks sümfooniaks. Need kümned ja kümned iirised ei näe isegi professionaalse fotograafi fotol nii head välja, kuna pildile ei saa püüda seda rahu, mis on hommikuses linnalooduses. 

Supilinnas jalutan mõnel teisel korral. 

Kell 8 hakatakse parkimise eest raha küsima, mis tähendab seda, et aeg oli koju magama minna. 

Päikest!

Aga äkki hakkaks tegevusliidriks?

Arvamusliider: tuntud ühiskonnategelane (poliitik, kultuuriinimene vms.), kelle seisukohavõtud kujundavad avalikku arvamust. 

(Eesti keele seletav sõnaraamat)

Arvamus vajalik, aga ainult arvamine ei lahenda probleeme ega tee ei meid ega meie keskkonda paremaks. 

Kes võiks olla tegevusliider?

Minu silmis ei pea olema tegevusliider tuntud ühiskonnategelane, kelle toimetamised kujundavad avalikku tegevust. Avalik tegevus, see kõlab nagu "kõik teevad", aga samas ei tee tegelikult mitte keegi midagi ära. 

Tegevusliider võib olla oma perekonnas, töökohas, kogukonnas. Ta on inimene, kes peale probleemi märkamise ja sellele tähelepanu pööramise ka reaalselt teeb midagi selle lahendamiseks, andes oma tegevusega ka teistele eeskuju ja innustust. Tegutsedes ei peaks me mõtlema niivõrd takistuste peale, vaid võimalustele, kuidas takistused ületada. Jätame kurtmise arvamusliidritele! Oluline on enda pidev arendamine ja õppimine, samuti abiküsimine (jah, abiküsimine pole häbiasi! Isegi tegevusliidril mitte.)
Niisiis, äkki hakkaks tegevusliidriks? Sa ei pea kohe alustama Laulupeo korraldamisega, näita näiteks töökaaslastele eeskuju ja tee oma tööd kire ja naudinguga ning too igal esmaspäeval kohvilauale värskeid porgandeid närimiseks. 

Kas me võiksime rohkem teha?

Kas me võiksime rohkem oma tegevusega teistele eeskuju näidata?

Kas me võiksime rohkem eeskuju võtta vanasõnast "kus viga näed laita, seal tule ja aita"?

Kas me võiksime rohkem probleemidele tähelepanu osutamise asemel neid ennetada?

Kas me võiksime rohkem uskuda, et suudame midagi olulist ära teha?

Kas me võiksime rohkem teha?

Päikest ja ohtralt tegevustahet!