Kell on 18.36

Mõnikord juhtub nii, et mu tööpäev veeeeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja just pool tundi enne kojuminekut, kui peaksin hakkama koristama ja kassat tegema, leian mingi eriti pika ja põneva artikli, mida lugeda, või tahan nii väga mõne meili valmis saada vms. Ja siis kuigi mul on olnud terve päev niisama leboaega, torman ikka viimastel minutitel nagu segane mööda poodi tolmulapiga ringi. Nagu ei oleks seda varem saanud teha.

Ei saanud, noh.

Ja siis juhtub ka nii, et päev veeeeeeeenib ja veeeeeeenib ja veeeeeenib kuni lõpuni välja. Ja siis ma võtan kell 20.55 jope kapist välja, aga veel selga ei tohi panna. 

Kell 20.56 käin ma poes ringi ja sätin sokke ritta. 34. korda vähemalt. 

Kell 20.57 vahetan jalanõud ära. Aeg ikka veel veeeeeenib ja veeeeeenib. 

Kell 20.58 võtan salli jopevarrukast välja. No kaua võib?!?! 

Kell 20.59 lõpuks saab jope selga panna. Jess! Kell 21.00 jooksen, bussini on ainult 4 minutit....

Ei.

Prügikott jäi ära vahetamata ja järgmisel päeval on vaba päev. 

Ja nii jäängi bussi pealt maha. 

Ekstra kuri pilk inimestele, kes tulevad 20.58 poodi jutuga "ma tahaks midagi põnevat, aga ma veel ei tea, mis see olla võiks."

Ja siis juhtub nii, et kell on 18.36 ja ma mõtlen, et 24 minutit on veel vaja oodata ja siis saab hea hinnaga kohvi osta. Selleks, et need minutid kiiremini mööduksid, võiks näiteks blogi jälle üles otsida. 

Kell on 18.54. Mida ma nüüd nende 6 minutiga veel teen?

Päikest!