Elekter!

Ma tegin avastuse. Elekter - see on nagu mees. :)
Ta soojendab ja valgustab Sind, toidab, on kogu aeg Sinuga ning kui lähebki korraks ära, on raske hakkama saada, kuid samas saad olla kindel, et ta tuleb varsti-varsti tagasi. Ta on Sulle kaaslaseks, kui Sa ei saa öösel magada ning otsustad teha midagi kasulikumat kui lihtsalt voodis väherda. Ta on Sinuga, kui väljas ulub tuul ning laiub pimedus. Sa märkad teda igal pool, oled temaga nii harjunud, et alati ei teadvustagi Sa seda endale. Tema pärast tuleb teha aeg-ajalt ohverdusi ning millestki loobuda, kuid Sa siiski ei jäta teda. Vahepeal võib ta teha haiget, mõjuda lausa surmavalt, kuid siiski Sa loodad tema peale ega suuda temata elada.

Mulle pole meest vajagi, mul on elekter!

Elektriliselt säravat päikest!

Jõulud südames

Soovin Teile kõigile ilusat jõuluaja lõppu ning meeleolukat aastavahetust!
Samuti tänan kõiki, kes mind sünnipäeval õnnitlesid ja meeles pidasid :) Suursuur kalli Teile!
Ootan juba kõige kallemaid minu vananemist ka tähistama, tõotavad tulla toredad peod (loomulikult mitmuses, ega ma siis ühega hakkama ei saa...)

Paljud kurtsid, et neil ei olnudki sel aastal jõulutunnet. Lund polnud!
Kas tõesti sõltub meie "tunne" ilmastikuoludest? Asjadest, mida meie kontrollida ei saa ning mida võiksime võtta kui paratamatust? Ilmselt on seda lihtsam öelda kui teha. Oleme ju harjunud, et jõulud ja  lumi käivad ikka käsikäes.
Las nad siis olla.
Tundkem siiski rõõmu pigem asjadest, mida saame mõjutada ning suunata. Pole ju raske kinkida naeratusi ja häid sõnu?

Päikest ja rõõmu südamesse!

Elav raamatukogu

Minu Ester näitab, et mul on praegu laenutatud 12 raamatut.
Väike statistika: 6 neist räägivad psühholoogiast, 5 filosoofiast ja 1 majandusest.
Huvitav, mis eriala ma õpin?
Kindlasti mitte sotsioloogiat, oh ei!

Päikest ja raamatutarkust!

O happy life!

Pärast eelmist väga mõttekat postitust õppisin (keda ma petta üritan) raamatukogus peaaegu kella kümneni ning muuhulgas panin oma läpakale ka nime: Sipsik. Nii et kui te kuulete mind Sipsikust rääkimas, siis te teate, kellega tegu on.

 Eilne päev oli nii huvitav ja meeldejääv, et see tuleks kirja panna, enne kui meelest läheb :)

Eksamist palun ärme räägime, valus teema.

Selle vahega, et ma õppisin ja hommikul veel arvasin, et oskan rahvastikku päris hästi:)

Pärast sellist feilimist on vaja auru välja lasta ning olen tänulik inimestele, kes on välja mõelnud jõulupeod. Kõigepealt käisin oma õe peol lasteaias, kus nad esitasid näidendi "12 kuud". Enne seda jooksid ja roomasid "laval" ringi igas vanuses lapsed ja nunnumeeter töötas täiskiirusel neid vaadates. Etendus oli ka ülihea ning parim osa oli Jõuluvana. Ta oli nii jõuluvanalik! Tantsis ja laulis lastega koos, tegi nalja (head nalja, mitte tavalisi lamedusi. nagu enamikele teistele jõuluvanadele meeldib teha) ja oli lihtsalt hästi tore ja muhe.

Pärast seda päeva tippsündmus: instituudi jõulupidu!

Enne seda bändikola transport ja ülespanek ja proov ja pizzapeatus (jah, mul on üliväike magu, ma ei saa väikse pitsagagi hakkama). Pidu ise oli ülitore. Rebased olid muidugi esimestena kohal ja hakkasid kohe krõpse sööma (täpsemalt küll ainult 1 meie seast, aga me oleme kokku ühtne tervik). Varsti saime ühe mõttetera ning sellega koos numbri, mille järgi pidime piduliste seast endale sama numbriga sõbra saama. Minu punapäine kaasrebasest sõber seisis loomulikult minu kõrval!

Üsna pea sai kell 23 ning Wicked Mind läks lavale.

Ma ei mäleta, millal ma esinemist nii tohutult viimati nautisin. Publik oli fantastiline (alati saaks olla muidugi parem, kuid ikkagi), meil oli hea olla, lood tulid ka päris hästi välja, seega kõik oli tipp-topp. Ja see, et meilt taheti ka lisalugu... See tuli ootamatult.

Pärast esinemist tantsisime kahe (vahepeal kolme) kaasrebasega peoruumi ees (ikka seal, kus enne bänd esines) ning ei lasknud ennast häirida sellest, et õppejõud meid vahepeal päris naerul nägudega jälgisid. Nad on sotsioloogid, nende tööks ongi inimesi jälgida.

Kingitused!!!!!!!!

Peo jooksul pidi igaüks kirjutama ühe uusaastalubaduse ning kingi kättesaamiseks võtma kotist kellegi teise lubaduse ning selle ette lugema. Mina lubasin, et loen igas kuus vähemalt ühe ilukirjandusliku raamatu läbi. Selle eest sain kingiks mingi huvitava õuna moodi asja ja veel mingi magusa asja. Ma ei jõudnudki neid eriti avastada, sest mõne aja pärast kadusid need ära. Õnneks jäeti lubadus ja kinkekott alles:) Lubadusi oli päris huvitavaid, näiteks:

Ma ei proovi enam õe pesu

Hilinen 20% vähem

Hakkan Anneli bändi parimaks fänniks

Sulgen ajutiselt oma Facebooki konto

Kirjutan jaanuari lõpuks valmis bakatöö teoreetilise osa

Ei nuta enam Kirgede Tormi ajal

Ei joo alkohoolseid jooke segamini, ainult puhast piiritust

Ei anna mõttetuid lubadusi, mida täita ei suuda

jne

Kuna minul polnud mahti oma soovi kirja panna, teen seda nüüd.

Ma luban, et järgmisel aastal kirjutan laulu pealkirjaga "Elagu sotsiaalteadused!"

Natuke veel tantsu, tralli ja pildistamist ning aeg astuda linna poole. Pärast edasi-tagasi rändamist lõpetasin õhtu Suudlevates näkileiba süües ja heategude üle jutustades ning kodu poole astuma hakates taipasin: algab vaheaeg ning ma ei näe oma kalleid kursakaaslasi 2 nädalat. Kurb hakkas.

Samas olin õnnelik, et olin veetnud imeliselt toreda õhtu (ja öö) (palun mitte valesti mõista)

imeliste inimestega.

Öösel sain magada 4 tundi, siis pidin juba ärkama ning bändikola tagasi muusikakooli toimetama asuma. Miks meil nii palju asju peab olema?

Nii vahva oli miljonit trummistatiivi autosse tassida, eriti siis, kui kedagi aitamas ka veel polnud.

Oli vaja kokkulepitud ajaks kohale minna? Õnneks tuli varsti abilisi JA LUND HAKKAS SADAMA!

Ülejäänud päevast pole mõtet rääkida, esseede kirjutamisest ei oska ma midagi põnevat pajatada.

Võib-olla kunagi jagan teiega teadmisi, mida ma olen saanud...

Seniks aga palju lund ja päikest!

Kalli ka!



Kummalisnaljakas

Kummaline on olla. Üks mees raamatukogus vaatab kogu aeg mööduvaid naisi, raamatusse ei suuda ta üldse süveneda. Kahju temast lausa:)
Jah, ma olen jälle siin, kallis ülikooli raamatukogus. 2 tunni ja 35 minuti pärast pannakse see kinni, siis on õige aeg koju minna. Seniks edu mulle, homme on rahvastikuteadustes eksam. Juhheiii! Kas te ikka teadsite, et Rootsis kasvas 70. aastate keskel järsult lahutuste arv? Kurvaks teeb selline asi. Õpin parem siserännet, see on hoopis vahvam :)

Päikest!

Susapusa

Kui te ei tea hetkel, kus ma olen, siis üsna suure tõenäosusega istun ma Ülikooli Raamatukogus ja õpin. Nohik. Tuupur. Või siis meeleheitel rebane, kes alles nüüd avastas, et ülikolis tuleb õppida ka, kogu aeg ei saa elu nautida. Võite siit läbi hüpata ja "Tere!" öelda. Ja palun võtke paar küpsist ka kaasa, sest suure tõenäosusega on mul ka kõht tühi. Ega iga kahe tunni tagant ei saa ka alla kohvikusse minna.

Ega ma kogu aeg tegelikult raamaturiiulite vahel ka pole, ma käin ikka väljas ka. Umbes nädal tagasi sõitsin ma koju ja nägin sellist reklaami: Prismas saab jõulukinke kuni 15. jaanuarini ümber vahetada. Juhuuuuuu! Aasta tagasi kuulsin raadiost, et USAs on selline tegevustäiesti normaalne, inimesed on teadlikud, et tõenäoliselt vahetatakse kingid ümber ja nad ei vaevugi ostutšekke ära viskama, niikuinii läheb vaja. Lootsin,et see on ainult Ameerika ostuhulluse probleem ja ehk see siia veel ei jõua, aga võta näpust... See on iseenesest tore, et kui kink miskipärast kohe üldse ei sobi või on seda asja kodus juba paar tükki olemas, ei pea need kõik tolmu koguma jääma. Aga miks võetakse iseenesest mõistetavalt seda, et me teame oma "lähedastest" nii vähe, et kingime neile midagi nii mõttetut, et kingi saaja läheb sellega ruttu poodi, et kasutust kraamist lahti saada? (loll lause ülesehitust, aga mõttest saate ehk aru).
„Loodetavasti leevendab toodete ümber vahetamise võimalus kingituste tegijate jõuluärevust ja suurendab kingituste saajate rõõmu kingitustest, mida nad tõesti soovivad“ (Prisma 2011). Lause teise poolega olen veel kuidagimoodi nõus, aga mina küll ei kavatse muutuda nii laisaks, et üldse ei mõtle, mille üle mu lähedased tegelikult rõõmustada võiksid. Ma ei kavatsegi hakata mõtlema umbes nii: "Suva, mis ma talle kingin, kui ei meeldi, las vahetab välja." Mulle aga tundub, et selline reklaam ja võimalus just soosib veelgi enamat ükskõiksust. Ja üldse, miks muretseda nii väga selle üle "Mida ma talle nüüd kingin??????????" Minu maailmapildis pole jõulud kinkide aeg, vaid üksteisest hoolimise ja koosolemise ja rahu aeg. Kingid on "lisaboonus".
Mulle meeldib hoolida kallitest inimestest ning nende nimel veidi vaeva näha ning kas või nende naeratusest kogeda, et see on end ära tasunud.

Mulle meeldivad inimesed. Eriti õnnelikud inimesed!

Päikest!

Valikud

Ma olen lihtsalt vaimustuses, kui palju igapäevaseid asju olen ma viimasel ajal elult õppinud.
Ma ei räägi praegu sellest, mida olen kuulnud loengutes või lugenud kuskilt targast raamatust, vaid olen tänu oma sõpradele ja kogemustele omandanud ja läbi mõelnud.

Kui midagi juhtub, mõtle läbi oma valikud ning vali neist parim. Nii ütles mulle eile USA raamatumüügi Student Manager (see tore noormees, kes koolitab mind parimaks raamatumüüjaks). Tundub lihtne, loogiline ja võib-olla isegi üleliigne sellist lihtsat ja loogilist asja öelda, kuid just meie valikud teevad meist selle, kes me oleme.

Täna läksin üsna varsti pärast ärkamist Ülikooli raamatukokku majandust õppima, päike paistis ning ilm oli jälle üle mitme päeva täiuslik. Ma oleksin võinud ka koju jääda ja edasi magada ning hiljem midagi palju meeldivamat teha, väljas päiksepaistet nautida, olla pahane, et pean õppima, õppimist veel edasi lükata ja teha veel tuhandet muud asja. Hommikul ma aga nende asjade peale üldse ei mõelnudki, tundsin rõõmu päiksest, toredatest kursakaaslastest, uutest teadmistest ja õnnetundest, kui sain mõnest seminariülesandest lõpuks ometi aru.

Samuti oleksin võinud end kiruda, et miks just minuga nii juhtub, kui raamatukokku jõudes astusin endale knopka kingatalla sisse. Milleks, kui saan ka hoopis naerda oma väikse ebaõnne üle ning seda seika ka teistega jagada:)

Või olla pahane, et just siis, kui mul on kõht tühi, pannakse raamatukogu kohvik kinni. Selle asemel, et pikalt kiruda inimesi, kes selle reserveerisid, ja ennast, et varem ei taibanud sööma minna, on ikka parem ju astuda sisse R-Kioskisse ja kinkida endale šokolaad:)

Selle asemel, et edaspidi mõelda, et vastikvastikvastik vihm ja nõmenõmenõme tuul ja soeng läheb sassi ja ma ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi seda lolli esseed teha ja mul ei jää ju iialgi need miljon teooriat meelde ja mul on liiga vähe aega ja see õppejõud ei saa ise ka aru, mida teeb ja bussist jäin ka maha ja veel tuhat häda, luban ma pühalikult anda endast parim, et rõõmustada kõikide heade pisiasjade üle, mis mu ümber on. Eks vaatab, kuidas see välja tuleb.

Kui midagi muud ei aita, kirjutan ühe veidi kurvema laulu ja tuju on jälle hea (või vähemalt parem) :)


Päikest!

Aitäh!

Aitäh, sõbrad, et olete mul olemas!
Aitäh, et tänu teile pole ma unustanud, mis on naer ja rõõm, et ma saan naerda ja rõõmustada koos Teiega!
Aitäh, et aitate mul näha toredaid pisiasju ka kurbadena näivates asjades!
Aitäh, et te pole jätnud mind üksi, et aitate mul edasi liikuda!
Aitäh, et võin Teiega jagada oma kurbust ning pettumust!
Aitäh, et kuulate ära mu vingumised igapäevaste luhtumiste üle ja rõõmustate koos minuga õnnestumiste üle!
Aitäh, et te ei lase mul kapselduda oma pisikesse maailma, vaid tirite mind sealt välja!
Aitäh, et Te mul olemas olete!
Aitäh Teile, TFA, maailm ilma fb postitusteta poleks üldse nii värvikas. Maailm Teie naeru ja sõpruseta poleks paik, mida armastan! Lühendis TFA pole viimane täht nii oluline, tähtsad on T- TOGETHER ja F- FOREVER!
Aitäh Teile, mu kursakaaslased! Kolme kuuga olete saanud mulle üliolulisteks! Naudin kooliskäimist eriti sellepärast, et peaaegu iga päev näen Teie säravaid nägusid, kuulan Teie katkematut jutuvada ning kogen Teie lõpmatut energiat ja positiivsust!
Aitäh Teile, kõik ülejäänud sõbrad! Kuigi näen Teid harvemini, kui mulle meeldiks, olete mu südames! Alati!
Aitäh, et aitate mul olla see inimene, kes ma tahan olla- särav ja elurõõmus (kuigi Te seda arvatavasti ise ei teadvustagi...)
Aitäh!

Päikest ka ikka!

Udu

Täna hommikul aknast välja vaadates oli tunne, nagu elaksin piima sees. Polnud just kõige meeldivam. Samas ma ei lasknud ennast sellest häirida, mõtlesin vaid tagasi eilsele päevale ja sellele, mis mind täna ees ootab, ja elu oli jälle ilus:) 

Eilne hommik oli raske. Peas vasardas vaid mõte: see on viimane hommik, kui pean kell 6.45 ärkama ja kooli minema. Ma polnud vist ainuke, kes nii mõtles (mitte vist, vaid kindlasti). Seminaris oli mul väga piinlik, kui õppejõud vaatas mulle aeg-ajalt otsa, mina suutsin aga vaevalt silmi lahti hoida. Ma vist kirjutasin kunagi, et peaksin rohkem aega magades veetma. Või käima Coffee-in'is, tellima kohvi piparmündisiirupiga ja siis imestama, miks mu jook ülikoledat rohekaspruuni värvi on. Samas maitse oli mmmmmmmmmmmmmmmmkuihea:) Edasi oli päev nii täiuslik kui üks (kooli)päev olla saab: koos parimate kursakaaslastega, kes lihtsalt panevad mind naerma ja end hästi tundma, huvitavate loengutega, mis panevad kaasa mõtlema ning süstivad minusse entusiasmi edasi õppida, ülihea toiduga, mis ei vaja lisakommentaare, ning privaatkoolitusega "Kuidas olla parim raamatumüüja". Pärast seda läksin kursaõe poole, kus esimese asjana kutsuti mind õhtusöögilauda. Tore on olla kohal pool tundi enne ametlikku kursaõhtu algust :) Ja minu kaassotsioloogid, -sotsiaaltöötajad ja -poliitikud...PARIMAD!!!!!!!

Samas ma igatsen ka klassikaaslasi. Nädalavahetusel pidasime ühe klassikaaslase sünnipäeva ning ülitore oli kohtuda ka nende inimestega, kellega olen viimased kolm (või 12) aastat peaaegu iga päev koos olnud. Loodan kogu südamest, et me ei jää kunagi nii võõraks, et ei ütle tänaval üksteisele teregi. Mõned inimesed peaksid jääma lähedasteks vanaduspõlveni.

Kiire teemavahetus: liitusin TÜ tööpakkumiste listiga, kuhu saadetakse igasuguseid huvitavaid kirju töökohtade kohta, alates laborant-mikrobioloogist kuni haridusprogrammi kuraatorini. On keegi neist huvitatud?

Päikest!

P.S. Kas te teadsite, et maailmas enimkasutatav kontraseptiiv (rasestumisvastane vahend) on steriliseerimine ja seda kasutatakse kõige rohkem UKs? Mina ei teadnud.

Jah, ma olen otsustanud: ma lähen suvel USAsse ja hakkan ukselt-uksele raamatuid müüma.

Igatsen

... valgeid öid
... tähevaatlusi
... päev läbi paistvat päikest
... Keila SOS Lasteküla lapsi
... klassikaaslasi
... jalutuskäike Toomel
... südamekesi
... suvevabadust
... kalleid Kurekella tüdrukuid
... värvilisi lehti
... Kuressaare parki
... seljas kanda kreemjat miniseelikut
... aega, mil ma ei pidanud pead vaevama sotsiaal-poliitilise filosoofiaga
... Sind
...

"Ära itsita!"

Eelmises postituses unustasin mainida, kui väga ma jumaldan oma sõpru!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Eriti siis, kui tähistame tulevase maailma parima õpetaja sünnipäeva Pierre's :) Kvaliteetaeg!

Pühapäeval käisime sõbranjega Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi kontserdil. Taas kord kvaliteetaeg! Kõik laulud olid superhead ning väga huvitavate seadetega (koostöös puhkpillikvintetiga Reval Wind Ensemble), kuid üllatusena tuli mulle see, et nad suutsid mulle meeldivalt esitada ka laulu "Valss". Originaalesituses on see lugu mulle üsna vastumeelne, kuid nemad tegid seda palju huvitavamalt, eriti intrigeeriv oli Märdi ülikõrge "Laiali on...", mille peale isegi Lenna laulmise ajal naerma hakkas. Muidugi ei mõjunud talle hästi ka Märdi repliik: "Ära itsita." Oma viga, et nii naljakas on :)

Eile käisin terve päev ringi, kitarr seljas. Nagu tigu, kes veab oma kodu kaasas (kuna minu kodu poleks kodu ilma kitarrita, on see võrdlus täiesti õigustatud). Enne bändiproovi poes kassajärjekorras nägin oma endist keemiaõpetajat ning selle asemel, et uurida, kuidas mul läheb või mida õpin vms, ütles ta: "Sul ikka pill seljas." EI, ma ei kavatsegi muutuda!

Mul on Interneti üle ikka ülihea meel. Paar tundi tagasi tahtsin õele unelauluks "Mis maa see on" laulda, kuid kõik sõnad ikka ei ole peas. Mis siis ikka, Google aitas hädast välja:)

Eile käisin kursaõel külas juukseid värvimas (tema ilus hele rätik sai veel ilusamad punased triibud peale, järgmine kord võtan oma rätiku kaasa). Isa oli ülivägamegasuperõnnelik, kui sai teada, et ta ei peagi kodus värvihaisu taluma. Nii lihtne on inimesi õnnelikuks teha :)

Aga miks on nii, et siis, kui mina tulen Universumi parimast loengust varem ära ja kiirustan elu eest, et õigeks ajaks prooviesinemisele jõuda ja see mul ka õnnestub, jäävad teised tüübid rahulikult hiljaks ja kõik on ikka korras, aga kui mina hilinen endast mitteolenevatel põhjustel, on teised juba kurjad ning kõik on kõike muud kui korras? (oeh, kui pikk lause)

Päikest!

p.s. kes on nii loll, et võtab kooli (mitte ülikooli, vaid ikka eliitkooli) kaasa õllepudeli, et keegi saaks tema koti koos pudeliga põrandale visata (mille peale pudel muidugi kildudeks puruneb) ja pärast seda saaks koti sisu kogu klassi "mõnusa" õllearoomiga täita? Mina tean ühte sellist inimest. Leinaseisak.

Shallallaa

Peaaegu nädal on möödas viimasest postitusest, seega on mu pea juba mõtetest täiesti pungil ja järgnevate ridade jooksul annan endast parima, et mõned neist ka laiema avalikkuse ette tuua.
Alustan koolist. Me õpime seal ikka täitsa vahvaid asju. Sotsioloogialoengus olid teemaks töölisklass ja keskklass ning nendele omased (stereotüüpsed) tunnused. Algus oli umbes selline:

-->

Töölisklass     Tunnus   Keskklass
toitev                toit        tervislik
õlu                   jook        vein
poks, jalgpall   sport     tennis, golf

Kas teile ei tundu, et töölisklassi tunnused on rohkem meestele omased ja keskklassi tunnused naistele? (Selle peale ei tulnud mina, vaid minu kursavend...)

See selleks. Vahva on ka see, et arengupsühholoogias sain teada, et inimestel on PRIMAATSED ja sekundaarsed sootunnused. (klaviatuuril on t ja r kõrvuti...)

Lõpetuseks, kui on olemas tööturg ja rahaturg (mõisted majandusteooriast), siis miks ei võiks olla ka paaritumisturgu? (uus mõiste psühholoogiast)

Natuke ka müstikat. Sotsiaal-poliitilise filosoofia loengu ajal läks kursaõde ruumist välja ning paari minuti pärast tuli väga enesekindlalt sisse mõne aastakümne võrra vanem naisterahvas ning istus täpselt samale  kohale. Uskuge, selline digimuutumine nägi üsna veider välja.

Kirjutada oleks veel väga palju, kuid ma praegu ei suuda. Koolist kahjuks kaugemale ei jõudnudki. Ma peaks rohkem aega magades veetma.

Päikest!

Klaaskuulis

"Külmkapi peal klaaskuuli sees on kinni maailmake, mida keegi ei raputa." (J. Kasar) Mulle nii meeldib Kasarit tsiteerida. Raske on leida teist inimest, kes oskab öelda lihtsaid ja iseenesest mõistetavaid asju nii eriliselt. Ma olen neid küll leidnud, kuid praegu olen just Kasari lainel.
Nimelt käisime kaassotsioloogidega nädalavahetusel Tallinnas vaatamas tema ooperit "Katuselt". Etenduse põhiidee- rutiinis elav paar ja nende suhtlemisraskused- oli Kasarile omaselt kujutatud uudsena, süžeesse oli toodud kummaliselt käituv Katusemees. Usun, et iga saalisviibiva inimese jaoks oli see tegelaskuju omamoodi tähendusega. Minu jaoks peituski magusas teadmatuses ooperi võlu.

Tunnistan, et etendus jäi mulle veidi segaseks, algul mind väga häiris, et ma ei saanud aru, mis mees see Katusemees õieti oli. Nüüd järelemõeldes polegi see eriti oluline. Teatri ja üldisemalt kunsti eesmärk peakski olema inimeste mõtlemapanek, mitte kõige kandikul ette kandmine. Elu poleks nii huvitav, kui saaksin kohe kõigest aru. Palju põnevam on hiljem asjadele tähenduste väljamõtlemine.

Päikest!

Suur šokk

...elu mõis! (kes ei mõista seda, ärge oma pead vaevake, see pole nii oluline)
Oluline on see, et ma sain šoki praegu. Kirjutan esseed teemal "Meedia võim laste üle" ja seal käsitlen ka brände. Hakkasin siis uurima, kui palju maksavad Hello Kitty asjad. Ma olen alati teadnud, et need on kallid, aga kes maksab pastaka eest 6,33 eurot (99,04 krooni)? See on küll kahe värviga ja ilusa pildiga, kuid ma ei julge arvutadagi, mitu tavalist pastakat ma selle raha eest saaksin. Ikka täitsa mitu tükki. Või soovite äkki märkmiku, mis pole isegi A4 formaadis, eest välja käia 9,52 eurot (148, 96 krooni)? Peab inimestel ikka vaba raha olema. Sest milleks piirduda ainult pastaka ja märkmikuga, kui saadaval on ka 5-eurosed kleebised, 4-eurosed kustukad, 4-eurosed teritajad, 5-eurosed märkmepaberid jne. Koolikaupadest edasi ei julge ma üldse vaadata!

Andsin kiusatusele järgi ja üks leid on selline: jonnipunn, 63.85 EUR (999.04 EEK)
Aga mis ma, vaene tudeng, ikka paugun.

Päikest!

Nali naljaks

Kümmekond minutit leidis aset üks päris vahva situatsioon, mida ma kunagi analüüsiks ka teaduslikust vaatevinklist. Siis, kui ma veidi rohkem psühholoogiat jagan. Praegu piirdun kirjeldusega.
Läksime sotsioloogidega LoTe majast kesklinna poole (muide, mulle nii meeldis, kuidas jopede selgaajamiseks moodustus ilus ring ning oodati ära ka veidi aeglasemad (nt mind), et koos liikuma hakata) ning kui olime raamatukoguni jõudnud, ütlesin mina kõigile "Tsau" ning läksin üle tee. Mulle üllatuseks järgnesid kõik mulle (olles küll veidi segaduses, aga ikkagi). Mõnedele jõudis vist kohale, et mul on veidi teine siht, kuid mõned hakkasid ka mulle raamatukogu poole järgnema. Alles siis, kui ütlesin, et ma ei lähe loengusse, said nad asjale pihta ja läksid oma teed. Huvitav, kui kaugele nad veel tulnud oleksid... Poleks uskunudki, et mul on võime inimesi niimoodi mõjutada.

Aga siin ma nüüd istun, ülikooli raamatukogus, ja hakkan esseed kirjutama teemal "Meedia- võim laste üle". Te veel kuulete sellest!

Päikest!!!!!!!!

Magus ruulib!

Pole olemas probleemi, mida ei aitaks leevendada hea komm :)

Päikest!

Hea on hea

Hea on head teha ning tõdeda, et kõik heateod ei jäägi karistuseta.
Pole oluline, kas tasuks on väikse lapse jahmatus ning seejärel naeratus, kui olin tööle pannud kätekuivati, mille nupule tema pikka aega hüpates küündida oli püüdnud.
Või teadmine, et tänu minule võivad kaks sõpra oma kodutöö isegi õigeaegselt ja hästi valmis saada.
Või täis bensiinipaak ja tore seltskond laupäeva hommikul kell pool 9.
Lapsevanemate kergendus, et lapsel ei jäägi kinnas kadunuks, vaid keegi neiu korjas selle üles.
Rõõm, mida tekitab väike õde, kui ta mulle sülle poeb, et rahulikult istuda ja lihtsalt olla.

Heategu ei pea olema suur, selle eest ei pea andma mõnda uhkuse-auhinda ja tegijat galaetendusega tänama.
"Ja vahel piisab pilgust ka kui pole tundeid sõnadesse tõlgitud" (J. Kasar)
Siinkohal tahan ma tänada kõiki, kes on minu jaoks midagi teinud, kuid ma pole õigel ajal taibanud teile aitähki öelda. Oma südames kannan ma teid sellegipoolest.


Päikest!

Raudpehme

Raudpehme, sest vastandid on toredad :)

Peaaegu aasta tagasi sõitsin peolt koju, istusin ühe suuremat sorti auto tagaistmel, kui juht oleks peaaegu ühe väga joogise mehe alla ajanud (õnneks sai ta pidama). Kui teised autos olnud naised meest nägid, hakkasid nad kõik kiljuma (see on tavaliselt ka minu esimene reaktsioon liiga paljudele olukordadele), kuid sel hetkel käis mu peast läbi umbes selline mõte: kui teised karjuvad, mis mõttega siis mina veel häält peaksin tegema? Ja olin vait.
Rääkisin seda lugu just sõbrannale ning tema naeris ja vastas: tüüpiline Anneli oma säästurežiimiga.
Ei oskagi seda kommenteerida :)

Päikest!