Pärast eelmist väga mõttekat postitust õppisin (keda ma petta üritan) raamatukogus peaaegu kella kümneni ning muuhulgas panin oma läpakale ka nime: Sipsik. Nii et kui te kuulete mind Sipsikust rääkimas, siis te teate, kellega tegu on.
Eilne päev oli nii huvitav ja meeldejääv, et see tuleks kirja panna, enne kui meelest läheb :)
Eksamist palun ärme räägime, valus teema.
Selle vahega, et ma õppisin ja hommikul veel arvasin, et oskan rahvastikku päris hästi:)
Pärast sellist feilimist on vaja auru välja lasta ning olen tänulik inimestele, kes on välja mõelnud jõulupeod. Kõigepealt käisin oma õe peol lasteaias, kus nad esitasid näidendi "12 kuud". Enne seda jooksid ja roomasid "laval" ringi igas vanuses lapsed ja nunnumeeter töötas täiskiirusel neid vaadates. Etendus oli ka ülihea ning parim osa oli Jõuluvana. Ta oli nii jõuluvanalik! Tantsis ja laulis lastega koos, tegi nalja (head nalja, mitte tavalisi lamedusi. nagu enamikele teistele jõuluvanadele meeldib teha) ja oli lihtsalt hästi tore ja muhe.
Pärast seda päeva tippsündmus: instituudi jõulupidu!
Enne seda bändikola transport ja ülespanek ja proov ja pizzapeatus (jah, mul on üliväike magu, ma ei saa väikse pitsagagi hakkama). Pidu ise oli ülitore. Rebased olid muidugi esimestena kohal ja hakkasid kohe krõpse sööma (täpsemalt küll ainult 1 meie seast, aga me oleme kokku ühtne tervik). Varsti saime ühe mõttetera ning sellega koos numbri, mille järgi pidime piduliste seast endale sama numbriga sõbra saama. Minu punapäine kaasrebasest sõber seisis loomulikult minu kõrval!
Üsna pea sai kell 23 ning Wicked Mind läks lavale.
Ma ei mäleta, millal ma esinemist nii tohutult viimati nautisin. Publik oli fantastiline (alati saaks olla muidugi parem, kuid ikkagi), meil oli hea olla, lood tulid ka päris hästi välja, seega kõik oli tipp-topp. Ja see, et meilt taheti ka lisalugu... See tuli ootamatult.
Pärast esinemist tantsisime kahe (vahepeal kolme) kaasrebasega peoruumi ees (ikka seal, kus enne bänd esines) ning ei lasknud ennast häirida sellest, et õppejõud meid vahepeal päris naerul nägudega jälgisid. Nad on sotsioloogid, nende tööks ongi inimesi jälgida.
Kingitused!!!!!!!!
Peo jooksul pidi igaüks kirjutama ühe uusaastalubaduse ning kingi kättesaamiseks võtma kotist kellegi teise lubaduse ning selle ette lugema. Mina lubasin, et loen igas kuus vähemalt ühe ilukirjandusliku raamatu läbi. Selle eest sain kingiks mingi huvitava õuna moodi asja ja veel mingi magusa asja. Ma ei jõudnudki neid eriti avastada, sest mõne aja pärast kadusid need ära. Õnneks jäeti lubadus ja kinkekott alles:) Lubadusi oli päris huvitavaid, näiteks:
Ma ei proovi enam õe pesu
Hilinen 20% vähem
Hakkan Anneli bändi parimaks fänniks
Sulgen ajutiselt oma Facebooki konto
Kirjutan jaanuari lõpuks valmis bakatöö teoreetilise osa
Ei nuta enam Kirgede Tormi ajal
Ei joo alkohoolseid jooke segamini, ainult puhast piiritust
Ei anna mõttetuid lubadusi, mida täita ei suuda
jne
Kuna minul polnud mahti oma soovi kirja panna, teen seda nüüd.
Ma luban, et järgmisel aastal kirjutan laulu pealkirjaga "Elagu sotsiaalteadused!"
Natuke veel tantsu, tralli ja pildistamist ning aeg astuda linna poole. Pärast edasi-tagasi rändamist lõpetasin õhtu Suudlevates näkileiba süües ja heategude üle jutustades ning kodu poole astuma hakates taipasin: algab vaheaeg ning ma ei näe oma kalleid kursakaaslasi 2 nädalat. Kurb hakkas.
Samas olin õnnelik, et olin veetnud imeliselt toreda õhtu (ja öö) (palun mitte valesti mõista)
imeliste inimestega.
Öösel sain magada 4 tundi, siis pidin juba ärkama ning bändikola tagasi muusikakooli toimetama asuma. Miks meil nii palju asju peab olema?
Nii vahva oli miljonit trummistatiivi autosse tassida, eriti siis, kui kedagi aitamas ka veel polnud.
Oli vaja kokkulepitud ajaks kohale minna? Õnneks tuli varsti abilisi JA LUND HAKKAS SADAMA!
Ülejäänud päevast pole mõtet rääkida, esseede kirjutamisest ei oska ma midagi põnevat pajatada.
Võib-olla kunagi jagan teiega teadmisi, mida ma olen saanud...
Seniks aga palju lund ja päikest!
Kalli ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar