Sulnis paanika

Pidulikud riided
Veinipokaalid
Maasikad ja muud hõrgutised
Tähtsad ja/või kuulsad inimesed
Valged laudlinad
Sulnis muusika

Kõlab ju peenelt ja kütkestavalt?

Minu jaoks on see täielik piinakamber.


See on just selline olukord, kus minus tõstab pead uhkemat sorti sotsiaalne ärevus. Millest ma kõikide nende inimestega räägin? Kelle juurde üldse minna? Keegi minu juurde ju ei tule? Kuidas ma juttu alustan? Või olla üksi kuskil eriti üksikus nurgas, süüa oma maasikad ära ja teha nägu, et nüüd tuli uni/laps hakkas kodus nutma/parkimisaeg saab läbi/väga oluline telefonikõne tuli/pean järgmisele fäänsindusele minema jne ja imbun seltskonnast mugavustsooni tagasi? Kuidas kõik juba teavad üksteist? Ja just see inimene, keda mina tean, räägib väga elavalt kellegi teisega. Mina vajaksin teda väga palju rohkem kui tema mind.

Veidi parem on olukord siis, kui olen koos kaaslasega, siis saab kõikidele nendele küsimustele vastamise lükata tema peale. Seda valjema häälega hakkab muidugi paanikasireen tööle, kui ta kas või hetkeks minu kõrvalt lahkub ning jätab mind täiesti ootamatult nende võõraste meelevalda. 

Ja nii ma siis seal olengi, noogutan ja naeratan.

Päikest!

Öelda "tsau" või mitte, selles on küsimus...

Kes meist ei oleks teinud näo, et oi, kingapael on lahti (kuigi sul on sandaalid), vaadanud hästi hoolikalt käekella, bussigraafikut, plakatit, tänavasilti, möödasõitvaid autosid, linde ja liblikaid, pilvi, telefoni või jumal teab, mida, avastanud, kui palju vahvaid soolasorte on poodi tulnud, vaadanud bussiaknast oma kaela valusaks, läinud teisele poole tänavat, peaasi, et ei peaks...


silma vaatama

tervitama

Millal see juhtub, kui tundidepikkustest vestlustest saavad kuidas-sul-läheb-hästi-vestlused?
Millal see juhtub, kui minivestlustest saab tsau?
Millal see juhtub, kui tsaust saab naeratus ja peanoogutus?
Millal see juhtub, kui noogutusest saab häbelik silmkontakt?
Millal see juhtub, kui silmsidest saab üks ülalmainitud käitumine?

Millal see juhtub, kui hakkame oma kunagist head sõpra teietama?


Päikest!

Lugu sellest, kuidas Anneli pukseerima õppis

Kui minu huulilt pääseb valla lause "vähemalt on mul, millest blogis kirjutada," siis peab seda ka tegema ehk lugu, kuidas Anneli pukseerima õppis. 

Kõik algas hästi, kell oli 22.43, mul olid juba hambad peaaegu puhtad, suu oli vaid veel vahtu täis, kui telefon helises. Isa helistas. 

"Kas sa saad hädast välja aidata?" Mina juba mõtlesin, et ega keegi kuskil viga pole saanud. Oli. Auto oli keset sõitmist järsku katki läinud ning minu õde ja vanaema oli vaja teatrist ära tuua. 

Ega midagi, loputasin suu puhtaks, panin mantli selga ja enda autole hääled sisse. 

Marsruut

kodu

auto (võtsin isa peale)

Vanemuine (mu õde ja vanaema juba ootasid meid)

vanaema kodu (vanaema oli vaja ju koju viia)

auto (võtsime igaks juhuks autost asjad, kui pukseerimine ei peaks õnnestuma. Helistasime ka mu vennale. Õde ei tahtnud midagi sellest kuulda, et on vaja koju magama minna. Seiklus ju!)

Illusioon (puksiirköis oli venna käes ja vend hakkas peole minema)

garaaž (venna auto koos köiega oli garaažis. Sinna tuli ka minu elukaaslane, kes oleks parklas auto lükkamisel abiks. Ja mulle moraalseks toeks, kui pukseerima hakkan.)

auto (köis külge ja minekule)

autoesindus (et töömeestel oleks järgmisel tööpäeval hea auto parklast võtta ja toimetama hakata)

kodu (lõpuks!!!)

voodi (peaaegu 1,5h hiljem, kui algselt oli planeeritud)

Unedemaa (oh, dear heaven!)

Jessas, ma pole ju kunagi kedagi pukseerinud. Valikut aga polnud, liiga palju oli juba vaeva nähtud, et nüüd lihtsalt pirtsutama hakata. Pool minust lootis, et leiaksime köie ja saaksime auto ära pukseerida (jee, uus kogemus, jee!), teine pool lootis, et seda teeb järgmisel hommikul keegi teine. 

Kuulasin meeste juhtnööre, istusin rooli taha ning hakkasin vabakäigul liikuma, Algus oli allamäge. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja liiklus peaaegu olematu, ei pidanud terve tee jooksul ühtki peatust tegema. Nii veeresime raaaaahulikult autoesinduse parklasse, kus siis masin loodetavasti järgmisel tööpäeval ette võetakse. 

See õhtu ei möödunud küll minu parima ettekujutuse järgi perekondlikust õhtust, aga vähemalt oli mul, millest oma blogis kirjutada :)

Sel õhtul lipsas mu huultelt ka selline lause: "Vahepeal minu elu ongi üks suur plaanide muutus."

Päikest!

Kumb on hirmsam?

Kas hirmsam on jääda paigale või minna edasi? 

Kujuta ette, et oled tegelane õudusfilmis ja tead, et kuskil peidab end koletis. Peate kaaslasega kokku leppima, kes läheb väljapääsu ja abi kutsuma ning kes jääb paigale. Kumma tee valiksid? Kummal juhul on suurem tõenäosus, et koletis sind leiab? 

Kui lähed, võid leida väljapääsu. Samas pole sa kindel, mis õudused sind veel oodata võivad. Teekond on täiesti tundmatu. 

Kui jääd paigale, oled juba tuttavas ruumis, samas sul pole lootustki väljapääsu leida, kui sa seda ei otsi. 

Kujuta ette, et õudusfilmi asemel on sinu enda elu ning koletis on midagi, mida väga kardad.

Kas on hirmsam paigale jääda või edasi minna?

Päikest!