Punkte ühendatakse ikka tagantjärgi

Kuulsin hiljuti ütlust: "Sa oled seal, kus sa pead olema." Inglise keeles kõlab see minu meelest veel paremini: "You are where you're supposed to be."

Sellest on lihtne aru saada, kui oled seal, kus sulle meeldib olla, kus sa tahad olla, kus sa tunned, et oled selle ära teeninud.

Kui sulle aga ei meeldi su töö? Su kodu? Su kool? Su majanduslik seis? Su hingeseisund? Su suhted pere ja sõpradega? Su misiganes? Kas sa ikka peaksid seal olema? Sa oled ju väärt paremat? Sina ei ole ju selles süüdi? Kui oled olukorras, mis ei anna sulle mitte midagi head, isegi õppetundi mitte?

Punkte ühendatakse tagantjärgi.

Tagantjärgi saad aru, et iga punkt su elu on olnud vajalik. Kas või selleks, et joon nende punktide vahel ei katkeks.

Tagantjärgi on päris naljaks mõelda, mis plaanid ja mõtted on mul seoses tulevikuga olnud ja kuidas tegelikult on asjad hoopis teistmoodi läinud. Kui hakkasin mõtlema, mille suhtes olen kunagi otsustanud "Mitte iial!" ja hiljem pidanud oma sõnu sööma, sai nimekiri päris asjalik. 

Teadsin juba vähemalt 10 aastat tagasi, et müügiinimest minust ei saa. Nüüd tean, et ilmselt ei saa sellest minu tõelist kutsumust, aga no mis te arvate, kas ma käisin USAs raamatuid MÜÜMAS? Ja kas ma praegu veedan pooled oma päevad poes inimestele asju MÜÜES? Vat-vat!

Gümnaasiumis tekkis mõte, et võiks minna noorsootööd õppima, siis aga otsustasin ümber. Põhjenduseks arvamus, et ma ilmselt pole loodud "pahade noortega" töötamiseks. Ilmselgelt arvasin ju, et noorsootöötajad tegelevad ainult halvale teele läinud noortega!!! Kui piinlik, arvestades, mida tegelikult see töö endast kujutab. Igal juhul kooli ma seda õppima ei läinud, aga elu otsustas teha nii, et mu esimeseks ametiks sai noortekeskuse juhataja-NOORSOOTÖÖTAJA. Kae-kae!

Ülikooli esimesel kursusel, kus kohustuslikus korras õppisin majandusteooriat, otsustasin, et majandusse ma rohkem ennast ei mässi. Ja ei läinud aastatki mööda, kui registeerisin ära oma kõrvaleriala. MAJANDUSteooria. Majandust vähemalt 60 EAP väärtuses. Säh-säh!

Majandust õppides tutvustati mulle ka ettevõtluse aluseid. Muidugi olin ma siis täiesti veendunud, et ise ma endale ettevõtet mitte kunagi ei tee. Ei iial. Noo ja siis umbes kaks kuud tagasi sain enda meilile kirja: "Aitäh, teie MTÜ on registrisse kantud." Etskae!

Mõned aastad tagasi, kui olin DD Akadeemias oma teist hooaega sündmuste korraldamisest lõpetamas, tegin otsuse, et kultuurikorraldusel on nüüdseks joon all. Läks paar kuud mööda ja sain pakkumise: tule kontserte korraldama. Niisama moe pärast võtsin väikse mõtlemisaja, aga tegelikult teadsin kohe, et tahaks ju tegelikult proovida. Ja siin ma nüüd olen: oma tegemistest rääkides mainin esimesena just seda kultuurikorralduse värgendust. Vahi-vahi!

Samas olen ka otsustanud, et minust ei saa kunagi arsti, elektrikut ega kosmonauti. Samuti kaksikute ema. Ammugi siis isa. Teades aga oma suutmatust otsusekindlaks jääda, olen juba praegu põnevil, mida elul veel mulle pakkuda on :) 

Loodan vaid seda, et ma tõepoolest mehena ei lõpeta. 

Päikest!

Sulnis paanika

Pidulikud riided
Veinipokaalid
Maasikad ja muud hõrgutised
Tähtsad ja/või kuulsad inimesed
Valged laudlinad
Sulnis muusika

Kõlab ju peenelt ja kütkestavalt?

Minu jaoks on see täielik piinakamber.


See on just selline olukord, kus minus tõstab pead uhkemat sorti sotsiaalne ärevus. Millest ma kõikide nende inimestega räägin? Kelle juurde üldse minna? Keegi minu juurde ju ei tule? Kuidas ma juttu alustan? Või olla üksi kuskil eriti üksikus nurgas, süüa oma maasikad ära ja teha nägu, et nüüd tuli uni/laps hakkas kodus nutma/parkimisaeg saab läbi/väga oluline telefonikõne tuli/pean järgmisele fäänsindusele minema jne ja imbun seltskonnast mugavustsooni tagasi? Kuidas kõik juba teavad üksteist? Ja just see inimene, keda mina tean, räägib väga elavalt kellegi teisega. Mina vajaksin teda väga palju rohkem kui tema mind.

Veidi parem on olukord siis, kui olen koos kaaslasega, siis saab kõikidele nendele küsimustele vastamise lükata tema peale. Seda valjema häälega hakkab muidugi paanikasireen tööle, kui ta kas või hetkeks minu kõrvalt lahkub ning jätab mind täiesti ootamatult nende võõraste meelevalda. 

Ja nii ma siis seal olengi, noogutan ja naeratan.

Päikest!

Öelda "tsau" või mitte, selles on küsimus...

Kes meist ei oleks teinud näo, et oi, kingapael on lahti (kuigi sul on sandaalid), vaadanud hästi hoolikalt käekella, bussigraafikut, plakatit, tänavasilti, möödasõitvaid autosid, linde ja liblikaid, pilvi, telefoni või jumal teab, mida, avastanud, kui palju vahvaid soolasorte on poodi tulnud, vaadanud bussiaknast oma kaela valusaks, läinud teisele poole tänavat, peaasi, et ei peaks...


silma vaatama

tervitama

Millal see juhtub, kui tundidepikkustest vestlustest saavad kuidas-sul-läheb-hästi-vestlused?
Millal see juhtub, kui minivestlustest saab tsau?
Millal see juhtub, kui tsaust saab naeratus ja peanoogutus?
Millal see juhtub, kui noogutusest saab häbelik silmkontakt?
Millal see juhtub, kui silmsidest saab üks ülalmainitud käitumine?

Millal see juhtub, kui hakkame oma kunagist head sõpra teietama?


Päikest!

Ei tea, kas nutta või naerda

Kui oled unustanud m-parkimise teha, kuid avastad auto juurde jõudes, et trahvi polegi tehtud.

Kui saad pärast 3-tunnist kinnihoidmist lõpuks pissile minna, sest kell 12.30-16.00 ei tohi tualetis käimiseks poodi kinni panna. Kurat!

Kui tööpäeva hommikul avastad, et õues on mürts ja pauk ja pladin. Täpselt selline kuudisistumise ilm. Vahepeal saab Zeus ikka mu graafikule pihta ka.

Kui sul on 12-tunnine tööpäev (laupäeval) ning mees saadab pildi imeheast söögist, mida ta viimased tund aega meisterdanud on ja mis sind õhtul koju jõudes auravana (loodetavasti) ootab. Milleks elada stereotüübi järgi, et mees on tööl ja naine kokkab ja toimetab kodus?

Kui Kaubamaja siseraadios on uus laul. Kui oled harjunud paarikümmet laulu kuulama päevas vähemalt 4 korda, siis on päris tore ju kuulda ka midagi uut.

Mina: "Nägin naist, kellel oli MUUMIDEGA rahakott!
Sõbranna (minust aasta vanem): "Oooooo, kui tuuuus!!! :) :) :) aitäh jagamast! :)"

K: "Mida sa sellest tööst õppisid?"
V: "Et ma ei taha enam kunagi sellist tööd teha."

"Nad on küll konkurendid, aga mul on ikka neist kahju."

Kui sa lõpuks ometi enam-vähem tead, mida oma eluga peale hakata ja leidsid ühe koolituse, millest sulle päris palju kasu peaks olema ja mis ajaliselt peaks ka sobima ja tasuta ka veel ja puha ja kõik on muidu hästi... aga... see on venekeelne. Tšort pabari požalusta!

Bonus material!
Ostsin endale uue arvuti, kuna vana on noh, pehmelt öeldes vana ja hädine. Kuigi maailma kõige ägedamate kleepsudega. Tulen siis uue arvutiga uhkelt koju ja hakkan seadistama ja jõuan juba kokku leppida, mis keeles me omavahel suhtlema hakkame jne ja siis järsku... ta ei tööta! Jah, ma laadisin aku täis ja lülitasin sisse ja välja ja sisse ja välja ja sisse, aga no lihtsalt ei tööta enam. Ma ostan arvuti, et see siis remonti viia.
Elukaaslane: "Mina oleksin juba surnud, kui mul oleks uus arvuti ja ma ei saaks seda kasutada."
Mina: "Ma olen selle surma juba ära surnud."


Päikest!

Ta ütles...

..."Hommikust!"

Üks täiesti võõras (ma arvan vähemalt, et ta oli võõras) mees ütles mulle "Hommikust!", kui olin parklas täiesti juhuslikult oma auto tema oma kõrvale parkinud ja tulime umbes samal ajal autodest välja.

Ei teinud ta silma ega midagi, senti ega suitsu ega kella ka ei küsinud, lihtsalt "hommikust" ja toimetas oma toimetamisi edasi.

Olen siiani hämmastunud. Kõige rohkem olen üllatunud selle peale, et ma olen üllatunud. Oleksime me näiteks USAs, siis tunneksin ennast isegi veidi halvasti, et mina ei näidanud rohkem initsiatiivikust välja ega tervitanud esimesena.

Inimesed on toredad. 

Päikest!

Kas sina muudad plaane või muudavad plaanid sind?

Mõned päevad tagasi postitasin Facebooki "Elu ongi üks suur plaanide muutus."

Kui sa seda rida loed, mis mõtteid see sinus tekitab?

Minu jaoks oli ootamatu, tagantjärele täiesti ootuspärane, et inimesed küsisid, mis plaane ma nüüd muutma hakkan. Enamik küsijaid olid lootusrikkad, et nüüd hakkab midagi suurt ja põnevat pihta. Ei tahtnud meelega tünga teha, õnneks või kahjuks midagi võimast ja elumuutvat plaanis ei ole. Samas kes teab, elu pidavat olema üks suur plaanide muutus. 

Tegelikult on asi lihtne. Ükskõik, kui hästi mul päev ka planeeritud ei oleks, harva toimib kõik täpselt plaani järgi. Vahepeal on muutused suuremad (nt olen pikisilmi oodanud homset vaba päeva ja siis teatatakse, et kuule, meil on üks töötaja haige, tule ikka homme tööle), vahepeal väiksemad (nt olen pikisilmi kujutanud ennast ühte väga kindlat toitu õhtusöögiks söömas ja poes selgub, et seda ei olegi). 

Sellest viimasest ma ei saa tegelikult siiani aru. Mis mõttes te ei müü mulle asja, mida ma niiiiii väga tahan???

Kui võtta seda paratamatusena, et plaanid aeg-ajalt muutuvad, võiks ju kogu sellesse teemasse üsna vabalt suhtuda. Vahepeal juhtuvad asjad meie enda pärast, unustad midagi teha, oled tublim, kui arvasid (seda võiks tihedamini juhtuda), sul tuli niiii palju parem mõte või oled oodatust väsinum. 

Hästi lihtne on siis endale ebaõnnestumisi välja vabandada. Tõsi, liialt karm ei peaks enda vastu olema, samas on liigne leebus ka libe tee. Teate ju küll seda "ah, ma olen täna nii väsinud/ilm oli halb/jupiteri seis ei olnud soosiv, küll ma homme teen". 

Samas võivad plaanide muutused olla tingitud kellestki teisest, jah, aeg-ajalt ka ilmast. Ja mis seal salata, ka Jupiteri alati ei huvita, mis sinu tänases to-do-listis oli. Kas me teistele andestame nende ebaõnnestumised sama kergesti? Ajab ikka närvi küll, kui pead kellegi teise tööd tegema või tema järel ootama. 

Edasi ongi meie enda valik, kuidas sellesse kõigesse suhtuda. Saada ja jääda pahuraks, ärevaks, mossitavaks, lausa vihaseks, kui pead midagi oma päeva- või nädala- või kuuplaanis muutma või võtta seda kui paratamatust ning leiutada kohe uue tegutsemisplaan?

Minu lemmikud on need päevad, kui mul on mõned kindlad kellaajalised plaanid-kohtumised-kohustused, mis annavad päevale struktuuri, ning samas on ka palju mänguruumi. Võimalusi väikseks laiskusehetkeks, spontaanseks jalutuskäiguks või ajurünnakuks või lausa mõlemaks ja noh, olgem ausad, aega ka tulekahjude kustutamiseks. 

Elu ongi üks suur plaanide muutus. 

Plot-twists, nagu üks mu tuttav kommenteeris. 

Päikest!

Lugu sellest, kuidas Anneli pukseerima õppis

Kui minu huulilt pääseb valla lause "vähemalt on mul, millest blogis kirjutada," siis peab seda ka tegema ehk lugu, kuidas Anneli pukseerima õppis. 

Kõik algas hästi, kell oli 22.43, mul olid juba hambad peaaegu puhtad, suu oli vaid veel vahtu täis, kui telefon helises. Isa helistas. 

"Kas sa saad hädast välja aidata?" Mina juba mõtlesin, et ega keegi kuskil viga pole saanud. Oli. Auto oli keset sõitmist järsku katki läinud ning minu õde ja vanaema oli vaja teatrist ära tuua. 

Ega midagi, loputasin suu puhtaks, panin mantli selga ja enda autole hääled sisse. 

Marsruut

kodu

auto (võtsin isa peale)

Vanemuine (mu õde ja vanaema juba ootasid meid)

vanaema kodu (vanaema oli vaja ju koju viia)

auto (võtsime igaks juhuks autost asjad, kui pukseerimine ei peaks õnnestuma. Helistasime ka mu vennale. Õde ei tahtnud midagi sellest kuulda, et on vaja koju magama minna. Seiklus ju!)

Illusioon (puksiirköis oli venna käes ja vend hakkas peole minema)

garaaž (venna auto koos köiega oli garaažis. Sinna tuli ka minu elukaaslane, kes oleks parklas auto lükkamisel abiks. Ja mulle moraalseks toeks, kui pukseerima hakkan.)

auto (köis külge ja minekule)

autoesindus (et töömeestel oleks järgmisel tööpäeval hea auto parklast võtta ja toimetama hakata)

kodu (lõpuks!!!)

voodi (peaaegu 1,5h hiljem, kui algselt oli planeeritud)

Unedemaa (oh, dear heaven!)

Jessas, ma pole ju kunagi kedagi pukseerinud. Valikut aga polnud, liiga palju oli juba vaeva nähtud, et nüüd lihtsalt pirtsutama hakata. Pool minust lootis, et leiaksime köie ja saaksime auto ära pukseerida (jee, uus kogemus, jee!), teine pool lootis, et seda teeb järgmisel hommikul keegi teine. 

Kuulasin meeste juhtnööre, istusin rooli taha ning hakkasin vabakäigul liikuma, Algus oli allamäge. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja liiklus peaaegu olematu, ei pidanud terve tee jooksul ühtki peatust tegema. Nii veeresime raaaaahulikult autoesinduse parklasse, kus siis masin loodetavasti järgmisel tööpäeval ette võetakse. 

See õhtu ei möödunud küll minu parima ettekujutuse järgi perekondlikust õhtust, aga vähemalt oli mul, millest oma blogis kirjutada :)

Sel õhtul lipsas mu huultelt ka selline lause: "Vahepeal minu elu ongi üks suur plaanide muutus."

Päikest!

Everybody, just calm down!

Ükskord leidsin oma postkastist ühe põneva kutse. Vastasin sellele samal päeval, et jah, olen huvitatud. Selle peale tuli järgmise päeva varahommikul uus kiri samalt inimeselt, milles kutsuti veel teise kohta ka. Äge pakkumine, aga mul lihtsalt oli natuke liiga kiire, et sellele kohe vastata. Oleksin muidu nõus olnud küll. Samas ilus oleks ju väike mõtlemisaeg ka võtta, eksole. Ja siis... järgmisel varahommikul on saadetud uus kiri: võib-olla see pakkumine teile siiski ei sobinud, palun vastata mulle, kas loobute esimesest võimalusest ka.

MIS?

Kes rääkis loobumisest? Mitte sobimisest? Jessas! Vat-vat, mis võib juhtuda, kui samal päeval kirjadele ei vastata! Õnneks sai kõik korda ja järgmistele sama inimeste saadetud kirjadele vastasin range distsipliiniga, kas või enda une arvelt samal päeval. Ikka parem, kui jälle hakata seletama, et ei, ma ei kavatse siiski loobuda, kui ma järgmise 24 tunni jooksul vastust ei saada.

Rahuneda võiksid ka need inimesed, kes saadavad kirja, millele vastamine vajab tõesti mõtlemisaega või teiste inimestega konsulteerimist või muude ülesannete täitmist ja seda kõikide muude tegemiste kõrvalt. Ja siis on all tekst: tähtaeg 12.04.2017. Homme. Ok.

Olen nõus, et kirjadele võiks vastata nii kiiresti kui võimalik. Vahel lähen ise ka närvi, kui ma kiirele teemale 2 tunni jooksul vastust ei saa, aga annan endale aru, et inimesed võivad elada muud elu ka ja ei tee sellest skandaali. Ja mul on alati võimalus ju helistada.


Siis ma ei saa aru inimestest, kes armastavad lõpetada küsimuse nelja (4) küsimärgiga. Nagu mis mõttes???? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt???? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on???? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?????

Rahu, palun!

Proovime, milline näeb eelnev tekst ühekordsete küsimärkidega välja. Nagu mis mõttes? Et ma nagu peaksin su murega siis tegelema neli korda kiiremini ja efektiivsemalt? Või sa tahaksid tegelikult karjuda, kui suur su küsimus on? Või olen ma lihtsalt liiga tuim eestlane, kes ei salli liigseid emotsioone?

Mina ei tea, käib ju nii ka?

Tõmbaksin ühe paralleeli klienditeenindusest ja pahastest klientidest. 

Kas ma tahan aidata vihast klienti? Jah, sest ma tahan, et ta vait ja rahule jääks ja võimalikult kiiresti ära läheks. 

Kas ma tahan aidata rahulikku klienti? Jah, sest ma tahan, et ta leiaks endale parima võimaliku lahenduse. Näete erinevust?

Näete????

Nii et rahu, ainult rahu!

Päikest!

Olen siis täiskasvanu või mitte?

Sattusin jälle ühele artiklile peale ja ei saa mitte vaiki olla. Täiskasvanuks saamine on ju tõsine asi. Vahepeal tundub, et mul läheb selles valdkonnas päris hästi, vahepeal on tunne, et isegi 10-aastased saavad minust elamisega paremini hakkama. SEE artikkel aga kuulutab absoluutset tõde (mida muud?) ja reastab tingimused, mis peavad olema täiskasvanuks saamise jaoks täidetud. Mis värk mul siis selle täiskasvanuks saamisega on?

1. Sa valmistad toitu ette. (Sa plaanid oma toidutegemisi nii, et saaksid osa toidust järgmiseks päevaks külmkappi panna ja mingi osa ka sügavkülma, et sul oleks see vajadusel käepärast võtta.) Kui ma saaksin öelda täie südame rahuga "Ma valmistan toitu", oleks see juba hea. 
2. Sa triigid oma riideid. (Isegi, kui sa triigid vaid oma tööriideid ja sedagi viis minutit enne kodust väljumist, on see juba midagi.) Jah, ma triikisin oma koorikleiti. Lihtsam on valida juba poes riideid nii, et nad ei vajaks triikimist. 
3. Sa viksid oma jalanõusid. Hmmm, jah, olen seda teinud mõned korrad elus. 
4. Sa hoiad postmarke rahakoti vahel. Ei. Siis peaksin ka ümbrikke ja paberit või postkaarte rahakoti vahel hoidma. Ei saa hästi sellest punktist aru. 
5. Sa puhastad oma hambaid hambaniidiga. Pole eriti muud valikut, vastik on magama minna, kui pool õhtusööki on veel hammaste vahel. 
6. Sul on reaalne täiskohaga töö, kust sa teenid raha. Mitte stipendium, vaid korralik täiskasvanud inimese töökoht. Esimene punkt, millele ilma südametunnistuse vaevadeta JAH öelda. 
7. Sa pead maksma makse ja arvete eest. JAH
8. Sa ostad toataimi, patareisid, prügikotte, seepi ja plaastreid. Nii ja naa. Siin on ilmselt suuremas plaanis mõeldud asju, mille eest kunagi hoolitsesid vanemad, nüüd pead ise vaatama, kust saad. Pean saama. Hakkama. Ja prügikotte. Toataimi ei osta ma vist kunagi endale ise. Las nad elavad parem poes, mis nad tulevad minu juurde surema/virelema. 
9. Sa eelistad pubisid klubidele ja vahel tunned, et kodune diivan on neist eelistatuim. Kui olin 20, arvasin, et 25-aastaselt olen juba pereema või käin korralikult pidutsemas, nagu noor inimene tegema peab. Tuleb välja, et on ka kolmas variant. See pubide (minu puhul pigem kohvikute) ja koduse diivani variant. 
10. Sa korraldad õhtusööke enda juures, mis ei lõppe purjujoomisega. Võimalik, et oled laua katnud kenade salvrätikute ja küünaldega. Kes on minu juures külas käinud, see teab, kuidas asjad käivad. 
11. Sa omad korralikku panni, häid nuge ja kannmikserit, mida kasutad smuutide ja suppide valmistamiseks. Eee, jah, ei, võib-olla, peaaegu... Muide, ma ikka pean teile rääkima oma sõbrast! Tal oli õnn (loodetavasti mitte õnnetus) olla mõnda aega minu korterikaaslane. Mina hindasin teda veel eriti kõrgelt tänu tema imelisele nugadekomplektile. Ja siis ta kolis välja..... Mõni aeg hiljem talle külla minnes kinkis ta mulle ühe SUURE IMELISE NOA!!! No kas pole imetore?!
12. Sa pesed tumeda ja heleda pesu eraldi. Ilmselt kasutad ka loputusvahendit. Loputusvahenditest ei tea ma midagi. See-eest on mul lausa eraldi pesuvahendid musta ja valge ja villase pesu jaoks. Aga jah, musta ja valget pesu EI pesta koos. Valget ja punast samuti mitte (eriti pärast seda, kui olete kogemata oma korterikaaslase valge maika roosaks värvinud). 
13. Sa tead, kuidas WC-poti äravoolu puhastada. Jah, ma tean, kuidas kõige nähtavam mustus harjaga eemaldada, aga kui miskit peaks umbe minema... Olgu selle võrdõiguslikkusega, kuidas on, aga vabandust, milleks ma siis endale mehe võtsin??? 
14. Sa viid ise prügi välja, mitte ei oota, et su ema/isa/korterikaaslane seda teeks. Eks me vist salaja südames loodame kõik, et see prügijubin veel mahub prügikasti ja mina ei pea seda hirmrasket tööd ette võtma. Siiski, kui ikka enam ei mahu, olen valmis tegusid tegema. 
15. Sul on külaliste jaoks eraldi rätikud, mida pesed pärast külalise lahkumist, mitte enne uue külalise saabumist. See on ülihea mõte!!! Ma lihtsalt ei tulnud varem selle peale. 
16. Sa koristad kodu, mitte ainult ei võta tolmu. Tolmu võtmine on üks tüütumaid kodutöid, nii et ma pigem juba koristan. 
17. Sa ei kuluta rohkem raha, kui sa teenid. Võimalik, et omad kindlat arvestust, kui palju sa kulutada tohid. Raske on kulutada raha, mida sul ei ole. Eks elu on õpetanud küll selliste arvestuste pidamist. Ja teate, kui hea säästmisviis on Digikassa kasutamine?! Ei taha küll tegelikult mingit reklaami teha, aga see on päriselt hea viis väikseid summasid kõrvale panna, ise seda märkamata. (Töötab nii, et iga kord, kui kaardiga maksad, ümardatakse summa ülespoole täiseurodeks ja need sendid, mille võrra summat ümardatakse, võetakse su kontolt ja kantakse kogumishoiusele. Nii võid kuu aja pärast meeldivalt avastada, et hoiusele on märkamatult paarkümmend eurot kõrvale pandud.). Ja kuu alguses panna ka mingi osa palgast kogumishoiusele silma alt ära. Need nipid töötavad. Jess!
18. Sind paneb imestama, kui nappide riietega noored väljas käivad. Kui neil pole salli kaelas, siis haigestuvad nad kindlasti köhasse. Jaaaa! Noored panevad üldse imestama. Ju ma siis ei ole enam noor. 

Päikest!

Ametid, mida ma mitte kunagi pidama ei hakka

taksojuht Tallinnas

veoautojuht Tallinnas

kiirabiautojuht Tallinnas

politseiautojuht Tallinnas

tuletõrjeautojuht Tallinnas

kuller Tallinnas

liiklusereguleerija Tallinnas

heatujusaate (wtf?) "Sõidud Rääbisega" saatejuht, eriti Tallinnas

jalgrattataksojuht Tallinnas

Tellitoit toidukuller Tallinnas

liiklusspetsialist Tallinnas

postiljon Tallinnas

ükskõik, millise auto juht Tallinnas

transporttööline Tallinnas

autotestija Tallinnas

teetööline Tallinnas

sõiduõpetaja Tallinnas
bussijuht Tallinnas

Märkate seaduspära? Mulle vist ei meeldi eriti Tallinna liiklus. Vist. 

Kui peaksin Tallinnas tööle kandideerima, siis esimese asjana kustutan CV-st selle, et mul on juhiload ja isikliku auto kasutamise võimalus. Nii tundub olevat ohutum meile kõigile. Samas kui ma veel paar korda Tallinna liikluses autojuhina pean osalema, siis võib vabalt juhtuda, et varsti pole mul päriselt ei lube ega ka autot. "Looduslik valik" öeldakse vist selle kohta. 

Ohutut liiklemist!

Päikest! (aga mitte sellist, mis teile silma paistaks ja te nii avarii teeksite)

Säästunipid

Leidsin SIIT ühe põnevalt jabura säästunipi. Lühidalt: kuna naistel kulub palju raha iluvidinate peale, siis küünelaki, küünelakieemaldaja ja aja kokkuhoiu mõttes tasub värvida ainult neid varbaküüsi, mis lahtiste kingade ninast välja paistavad. 

Teen küll pingutusi, et vaese tudengi mentaliteedist välja kasvada, aga tuleb tunnistada: ega see noore täiskasvanud tööinimese elu pole ka meelakkumine. Mesi on kallivõitu. Seega on ka minul välja pakkuda mõned säästunipid. Hoidkem oma raha, aega ja keskkonda!

Soojade ilmadega võiks ju ka ainult tallad jalalabade külge kleepida või nööriga kinni tõmmata, milleks kulutada raha ja materjali kogu kinga jaoks. 

Kinnistest kingadest on reeglina näha vaid ribake sokki, siis võiks kanda riideriba ümber pahkluu. Ja seda ma ei mõista üldse, miks peaks saapa sees sokke kandma. Milline raiskamine! Kui nii edasi arutleda, siis aluspesu ei peaks ka nähtav, seega ka kantav olema ning üleriiete all veel mingite hilpude kandmine tundub ka priiskamisena. 

Udupeened sisetallad - mõttetus! Keegi ei näe neid ega saa öelda: "Kullake, su sisetallad sobivad nii hästi su pluusiga kokku!"

Ja värvida ainult neid osa juustest, mis mütsi alt välja vaatavad. 

Kuna riiete alt paistavad tavaliselt välja ainult käed, kael ja pea, ei peaks äkki kogu ülejäänud keha pesemisele aega, vett ning pesuvahendit kulutama?

Hammastega samamoodi: järgmine kord hambaarsti juurde minnes palu üle vaadata ainult esimesed hambad, need, mis rääkimisel ja naeratamisel näha on. Samuti ei näe ma mõtet, miks peaks tagumistele hammastele hambaharja, -pastat ja aega kulutama. Nipp edasijõudnutele: ilma naeratamata (naermine on ammugi eilne päev) ja minimaalsete suuliigutustega rääkimine hoiab lisaks hambapuhastusele kuluvale veel ka energiat kokku. Seega kulub ka vähem toitu, kui energiat mõttetustele ei kuluta. 

Säästurežiimi mõttes võiks ju ka ainult kodust väljas olles normaalselt käituda, elukaaslasele ja lastele võid küll jalaga anda, pole mõtet oma kannatlikkust nende peale kulutada. 

#läkskäestära

#lappamaläkska

Palverändur tutvub Hispaania tervishoiusüsteemiga

Alles hiljuti arutlesin sõbrannaga selle üle, kuidas meedias kajastatakse tuntud inimeste operatsioone ja tervisehädasid. Avaldasin arvamust, et pigem põen oma haigust üksi kui jagan seda kogu Eesti rahvaga. Ja nüüd... pamparampamm... siit tuleb minu haiglas käimise lugu :) Kuna see toimus Hispaanias palverännu ajal ja ma pole mingi kuulsus ka, siis las see olla. Oma silmakirjalikkusega tegelen mõnel teisel päeval. 

Olen muidu oma matkasaabaste üle sigauhke, nad olid (ja on siiani) väga vastupidavad ja mugavad ja veekindlad ja muidu nunnud (st südames mulle väga armsad, mitte tingimata roosad ja karvased), aga üks häda oli neil ka. Ma ei sidunud peaaegu kunagi oma saapapaelu läbi kõige ülemiste aukude, et jalad saaksid rohkem hingata ja nii oli lihtsalt mugavam. See tähendab aga, et paela jäi väga palju üle ning pidin tegema mitu-mitu sõlme, et paelte pikkus oleks sobilik. Kahel korral ei olnud ma aga piisavalt hoolikas ja sain kohe karistada. Karma, ütleks mõni.

Esimene õnnetus juhtus siis, kui olin palverändurina kõndinud umbes kilomeetri või kaks. Järsku jäid mu jalad teineteise külge kinni (ühe saapa pael oli teise saapa paelakonksu taha kinni jäänud), tegin paar koperdavat sammu ja siruli ma olingi! Imeline algus mu teekonnale! Õnneks midagi eriti ei juhtunud, väiksed kriimud kätel ja mu egol ning teekond võis jätkuda. 

Teine õnnetus juhtus umbes poolel teel. Kõndisin kruusateel ning kuulsin enda taga autot tulemas. Kiirendasin sammu, et selle teelt kõrvale astuda, järsku tasakaal kadus. Tegin paar meeleheitlikku katset püsti jääda, kuid lendasin, käed ees, kruusateele. Kuulsin, kuidas mu kaasane ütles mu nime ja püüdis aru saada, kui katki või terve ma olen. Kuulsin, kuidas autost tulid mingid mehed välja ning hakkasid hispaania keeles rääkima. Kuulsin, kuidas minu pea kohal käis eesti-hispaania-inglise keelne vestlus. Kuulsin sõnu "hospital", "farmacia", "taxi". Kuulsin enda nuukseid ja verd kõrvus kohisemas. Püüdsin püsti tõusta, käed olid marraskil. Tõdesin, et ma siiski ei suuda seista, maailm hakkas ringi käima. Istusin teepervele maha ja lasin meestel edasi rääkida. Otsustagu ise, mis nüüd minuga edasi teevad. 

Varsti oli otsus tehtud. Läksime nende hispaania meeste autosse ning nad viisid meid haiglasse. Vaatasin aknast välja ning nägin teisi rändureid kõndimas. Linna oli veidi vähem kui 10km. Vaatasin, kui ilus see linn on ning kui tore oleks siin ringi jalutada. Aga pagan, mu käed on nii valusad! Põlv annab ka veidi tunda. Nõrk oli olla. 

Haiglas läks kõik kiiresti. Mu kaaslane otsis kotist mu dokumendid (Euroopa ravikindlustuskaart on niiiiiiii oluline!), mind juhatati edasi vastuvõtutuppa. Kohe tuli ka üks vanem ja särtsakas proua, kes saatis mind kohe kraanikausi juurde. Hispaania keeles loomulikult. Pesin käsi, st lasin veel kätele voolata. Tädi tegi mu silme ees jõulisi pesemisliigutusi, andes nii kehakeelega eeskuju, kuidas käsi korralikult pesta tuleb. No ma ei taha nii pesta, nii valus on ju! Nii me siis pesime koos käsi, tema mulle ikka ette näidates, kuidas peab. Lõpuks jäi rahule. Sain istuma. 

Edasi haaras ta mu käed enda käte vahele ja hakkas nendelt ripendavaid naharibasid ära kiskuma. Neid mul enam vaja ei läinud. Järgmisena lendas mu haavadele jood koos jõuliste tupsutustega. APPI!!! Õnneks oli mu kaaslane kogu aeg minuga, aitas tõlkega, kuna minu sassis pea ei saanud midagi aru, mis ma tegema pean, ning hoidis mu kätt. Õlga, kui nüüd täpne olla. Isegi tema oleks kardetavasti jalaga saanud, kui ta sel hetkel oleks mu käsi katsunud. Olin kätevaluga nii ametis, et mul olekski peaaegu märkamata jäänud, et põlv on ka ju katk. Selle parandamine läks aga kergemalt. Käed ja põlv sidemesse keeratud ning võisime minna. Tahtsin veel veidi istuda ja end koguda. Meie juurde tuli arst ja ütles, et neil tuleb nüüd siesta ja me saame pärast ise tagaukse kaudu välja. Ja keeras esiukse lukku. Vedas, et taipasin oma käpulikäimist ajastada. 

Kui olin piisavalt end kogunud, tundus üks korralik lõunasöök hea plaanina. Haigla asus kesklinnas ning ainult paari minuti tee kaugusel oli ka meile sobilik toidukoht. Kelner oli väga meeldiv ja sõbralik. Ühe suutäie juures liigutasin oma kätt ilmselt kuidagi valesti, nii et teenindajale jäi mulje, nagu oleks mind hambavalu tabanud. Ta soovitas minna teisele korrusele hambaarsti juurde. Magustoiduks võtsin jäätise, mis toodi plasttopsis. Ma ei saanud oma sidemes kätega selle avamisega hakkama, kuid ta oli juba enne abis, kui jõudsin üldse mõeldagi abi palumisele. 

Minu soov läks täide: saingi õhtul selles linnas jalutada :) Olin juba piisavalt kosunud, et käia toidupoes, apteegis ning otsida üles kaugelt silma jäänud imeilusalt valgustatud kirikutorn. Kui Sa ei käi palverännu ajal kirikuid vaatamas, teed Sa midagi valesti. 

Teadsin, et järgmisel päeval pean sidet vahetama. Võtsin enne hostelist lahkumist valuvaigistit ning hakkasime pärast hommikukohvi kõndima. Umbes tunni aja pärast istusin maha ning hakkasin oma sidemetega tegelema. Joodised naharibad olid sideme külge kleepunud ning pidin tekkinud koorikud jälle katki tõmbama. Loodan, et te ei kujuta ette, kui valus see oli. Mõned rändurid kõndisid meist mööda ja uurisid, kas kõik on ikka korras. See oli ääretult armas neist. Kui olin enda lõhkumisega valmis, aitas mu kaaslane käed jälle kinni siduda ning teekond võis jätkuda. 

Järgmisel päeval

Paar päeva hiljem kohtusime ühe väga vahva vene naisega, kellega olime ka varem kokku puutunud. Tal oli kaasas üks haavakreem ning andis selle mulle. Pärast kasutamist otsisin õhtul ta alberguest üles, et see tagasi anda, kuid tema vastas nii: "I brought it just in case. And I think now it is the case. Keep it."

Umbes nädala pärast kohtusime taas ning kuna selleks ajaks olid mu käed juba paranenud, andsin talle kreemi tagasi. Äkki leiab ta jälle kellegi, kellel seda vaja on. 

Nüüdseks on mu käed terved ja isegi arme pole alles. Mu põlvel on aga ilus lilla triip siiani olemas ning mu väikse auguga ning terveks õmmeldud püksid meenutavad seda seiklust tänaseni. 

Päikest!

Palverändur teeb ise oma elu põnevaks!

Mis sa arvad, et see on mõnus või???  Jalg jala ette!!!!


Sissejuhatuseks sobib hästi video, mille mõningaid repliike kordasin kõndides ka ise. "Jalg jala ette!"

Tegelikult asi muidugi nii hull polnud. Mulle tavaliselt meeldis väga kõndida ning eriti tore oli see, et mul oli hulgaliselt võimalusi enda elu ja teekond põnevamaks muuta. Ja kõik võimalused tuleb ju ometi ära kasutada :)

Üks oluline kaasasolev asi oli must marker, millega aeg-ajalt oma toredaid Vigurikke joonistasin. 

Teised palverändurid olid viisakalt pinkidel, mina aga otsustasin lõunapausile loovamalt läheneda. 

Palun, lubage tutvustada! Minu uued sõbrad Eesel ja Eesel. Saadan neile kindlasti ka jõulukaardi :)

Et siis oleks ikka selge, et siia oma häda ei tee. Tuleb valida mõni kobedam põõsas. 

Oh jaa! Kuulus veinifontään. Ühest kraanist tuli punast veini, teisest puhast joogivett. Kraanide juures olid ka sildid:

“We are pleased to invite you to drink in moderation. If you wish to take the wine with you, you will have to buy it.”

“Pilgrim, if you wish to arrive at Santiago full of strength and vitality, have a drink of this great wine and make a toast to happiness.”

Peale veinijoomise on võimalik külastada ka veinitehast ning veinimuuseumi ning saada oma palveränduri passi tempel. Mina piirdusin vaid viimasega. 

Otsisin kõikides albergue'des kitarri ning 6. päeval ma selle ka leidsin. Väga väsinud ja häälest ära, aga siiski kitarr. Nii veetsin ühe väga muusikalise õhtu. 

Siin uurin, kuidas kasvab pisike beebi-viinamarjapõõsas. Nii nunnu!

Minu lemmikalbergue (sellest edaspidi pikemalt) juures elas mitu kassi. Kahjuks olid nad peaaegu kõik haiged ja lonkasid ühte kuni mitut jalga, aga vähemalt oli neil kõht täis ja koht, kus olla. Hommikul enne teeleasumist pidasin nendega väikse vestlus-mõtiskluse. 

Kui jaanuaris USAs käisin, tegin seal pidevalt hüppepilte. Sest no miks mitte. Püüdsin sellega ka Hispaanias hakkama saada, aga tuleb tõdeda, et seljakotiga on ikka üsna raske hüpata. Seega rännaku jooksul tehtud piltidest on see esimene ja viimane hüppepilt. 

Palveränduritel on tavaks jätta endast teele märke maha. Üheks võimaluseks on aidata kaasränduritel õiget teed leida ning teele noolekesi jätta. Oma õuduseks avastasin, et sellel noolekesel olid mõned kivid oma kohalt minema kõndinud, panin nad paika tagasi. 

Nii lihtne on end õnnelikuna tunda!

 Jälle üks puukallistaja! 

Lugu sellest, kuidas minu väljendite hulka sattus "Ja millisest põllust me täna üle jalutame?"

Päev oli umbes lõunas, kui ühest väiksest külast välja viis mõnus kruusatee ning kui nägin kollast noolekest, mis juhatas veidi väiksemale teele, järgisin seda eeskujulikult. Pärast kilomeetripikkust kõndimist läks tee järsku väga võsaseks, kuid siiski läbitavaks. Tekkis küll väike kahtlus, kas olen ikka õigel teel, aga kuna tundus, et pikast rohust on ka teised inimesed läbi läinud, jätkasin teed. Kui oled juba 15km kõndinud, siis ei ole erilist soovi oma teekonda ilma väga kindla põhjuseta pikendada ja "igaks juhuks" tagasi minna. Pärast võsa leidsin end kiirtee kõrvalt just sellise põllu pealt. Põld oli täis valusaid okkalisi taimi, mis vahepeal saapa sisse tahtsid ronida, ning pikki kuivanud taimevarsi, mis tegid aeg-ajalt säärtele haiget. Selleks, et kiirteele jõuda ja teepervel kõndida, oleksin pidanud kraavist ja traataiast üle ronima. Olin mõttes selleks ka valmis, kui peaks selguma, et see on ainuke võimalus teisele poole teed jõuda, kus on minu päeva sihtkoht. Kaart näitas ka seda, et varsti peaks mul olema tarvis jõge ületada. Silla kohta info puudus. Samas ei tahtnud ikka veel tagasi minna. Põllu peal kõndimine muudkui kestis ja kestis. Ees hakkas paistma kraav. Kas selle põhjas on ka vesi? Ei, selle põhjas oli tee, mis viis mind täpselt sinna, kuhu oli vaja. Ilmseltgelt polnud minu valitud tee õige, kuna nägin teisi rändureid lähenemas ilusti õige tee peal kõndides. Kas oleksin pidanud siis oma kollast noolekest mitte järgima? 

Eestis oli sel ajal lumi juba maas. Hispaanias pidin ma hommikul siiski mütsi pähe panema, päeval aga vahetasin oma pikad püksid lühikeste vastu ning kõik üleliigsed riided rändasid seljakotti. 

 See pilt on tehtud samal päeval. Lõunaks olin kõndimisest juba üsna väsinud ning justkui tellimise peale leidsin maast sõna "EI". Kuna kuuse all ööbida ma ei soovinud, sai eitusest "EDASI" ning tee võis jätkuda. 

Peaaegu kõikides ööbimiskohtades oli oma külalisteraamat ning selmet kirjutada sinna traditsiooniline "Thank you so much! It was very nice to stay here!" joonistasin Viguriku ning kõrvale kirjutasin Estonia. Et Eestist ikka märk maha jätta. 

Vaadake vaid, kui rõõmsaks mind sügisesed lehed tegid!  

Millegipärast otsustasin siiski televiisoris vanni võtmisest hoiduda. 

Püüdsin olla hästi eeskujulik ja teha täpselt nii, kuidas sildid näitavad. Ilmselt teavad ju nemad ikka paremini, milline on kõige mõistlikum kehahoid palverännakuks.  

Huvitav, kas hispaanlased arvasid tõepoolest, et nad panevad tee äärde rea tühje torujuppe ja arvavad, et eestlane ei roni nende peal? Või nad pidasid juba ammu plaani, kuidas ühe punapea teed põnevamaks muuta? Ei tea, aga tänulik olen nende jubinate eest ikka.  

Santiagosse jõudmisest räägin edaspidi täpsemalt, olgu vaid öeldud, et mu must marker ei jäänud ka selle suure ja punase(!) sildi juures kotti. 

Viimasel kahel pildil on jäädvustatud kõnelused prügikastiga. Kell oli juba 2 või 3 öösel ja mõistus ei tahtnud enam hästi võtta. Prügikastil oli 3 sahtlit taaskasutuse eesmärgil, neist igaühe juures peaaegu loetamatuks kulunud prantsuskeelne silt, nende seast ei tuvastanud ühtki tuttavakõlalist sõna. Nii ma siis vaatlesin veidi sahtlite sisu ja püüdsin otsustada, kuhu oma kohvitops visata. Topsi ma lennukisse kaasa ei võtnud, järelikult pidin ma lõpuks siiski mingi otsuseni jõudma.



Buen Camino!

Tartu mees on meeleheitel

Tartu mees otsib naist 53...... (toimetusel telefoninumber teadmata, ei pidanud vajalikuks meelde jätta, veel vähem üles kirjutada, veel vähem ühendust võtta)

Mis just juhtus? Kuhu ma peale sattusin?

Jutusaade Kanal 12.
Lubage, ma kirjeldan, mis toimub. Eetris on (liiga) hoolitsetud välimusega naine, kes istub diivanil ning tema ees on arvuti. Alguses ei ütle ta tükk aega mitte midagi, eetris on vaid muusika. Lõpuks muusika vaikib, naine vaatab vaheldumisi oma küüsi ning kaamerat ning ütleb ilma igasuguse entusiasmita tervitussõnad, väidab, et igatses kõiki niiiiiiiiii väga. Kas teie ka igatsesite? Edasi palub ta vaatajatel teada anda, kas neile meeldib Prodigy. Ilma pikema jututa paneb ta uue laulu mängima. Vahepeal ilmub ekraanile eespool mainitud tutvumiskuulutus. Muusika ajal vestleb ta kaamera taga olevate inimestega, toimetab miskit arvutis, laulu lõppedes vabandab oma ehmatuse pärast, ülemus astus vahepeal tuppa sisse. Ta paistab olevat pettunud, ei, ta on päriselt pettunud, et vaatajad ei anna teada, kas neile meeldib Prodigy või mitte. Oma pettumust väljendab ta pärast iga laulu. Kogu see krempel jätab väga ebakvaliteetse mulje, pilt on udune, aeg-ajalt ilmuvad kaadrisse teiste inimeste käed või ninad, heli on halb, saate formaat täiesti arusaamatu. Alguses mõtlesin, et naine istub kuskil ööklubi nurgadiivanil.

Ekraanile on ilmunud tekst: "Diana t2na kuidai eriti kaunis?" Diana (see on siis saatejuhi nimi) vastab: "Aitäh! Olen jah! Kas ma siis muidu ei olegi kaunis?"

Olen täiesti nõutu. Mida ma just vaatasin??? Miks inimesed sellist asja vaatavad? Miks see eetris on? See on halb, kahjuks mitte nii halb, et see oleks lausa hea.

Telekava näitab, et see õudus saab läbi kell 5 hommikul. No appi!

Vahepeal ma mõtlen, mis mul viga on, miks ma kiusan ennast selliste jubedustega. Miks ma ei loe väärtkirjandust, miks ma ei mõtle häid mõtteid, miks ma ei korista, miks ma ei tee tööd, miks ma ei kirjuta luulet, miks ma ei kirjuta mõnele sõbrale, miks ma ei süga kassi, miks ma ei tee midagi normaalset ja head, miks ma kiusan ennast?

Uudishimu? Jah, vahepeal küsin endalt midagi halba nähes: kui halb see ikka olla saab? Saab. Väga halb saab olla.

Huvitav, kas Tartu mees leidis endale naise?

Äkki võiks saatesse selle postituse aadressi saata? :)



Päikest!

Oleksin tahtnud nii palju öelda

Jalutasin ükskord pargis. Möödusin ühest mehest, kes istus pargipingil. Meie pilgud ei kohtunud, ta oli minu jaoks lihtsalt üks kaaslinlane, mina ilmselt tema jaoks samuti. Jalutasin edasi, ostsin võileiva ning asusin tagasiteele. Kõndisin tagasi täpselt sama teed mööda. Mees istus ikka sama pingi peal. Seekord meie pilgud kohtusid. Ta ütles, peaaegu hüüdis:

"Proua, te juba kõndisite mööda seda teed!"

Sel hetkel oleksin tahtnud nii palju öelda. Oleksin tahtnud öelda, et...

   Jah, tõepoolest, ma kõndisin siin. 

   Te olete nii tähelepanelik!

   Mis see on, mis paneb teid niimoodi naisele järele hüüdma?

   Ja siis???

   Kas siin on mingi piirang, mitu korda võib ühte teed kasutada?

   Ja teie istute ikka veel sellel pingil!

   Jaa, see on kõige lühem tee võileivakohvikuni ja tagasi.

   Kas te jälgite terve päeva siin inimesi?

   Kas siit käib palju inimesi edasi-tagasi mööda?

   

Kõige rohkem hämmastas mind aga see: "Proua!"

Mina? Ja proua?

Nende pükstega? Sellise olekuga?

Päriselt?

Või nägi ta minus mingit sisemist ilu ja elu?

Või on ta sellest põlvkonnast ja keskkonnast, kus on viisakas naisi vanusest ja olekust ja perekonnaseisust hoolimata prouatada?
Või jätsin ma talle tõesti nii väärika mulje?

Või tahtis ta olla lihtsalt viisakas?

Või oli see esimene sõna, mis talle meelde tuli?

Aga siiski. Proua???

Oleksin tahtnud talle nii palju öelda, aga ma ei teinud seda.

Mul oli suu täis. Võileib maitses hästi.


Päikest! 

Nagu paljas oleks

Mõned aastad tagasi, kui olin endale auto saanud ja käisin esimese aasta tehnohoolduses käisin, ei jõudnud töömehed ja automüüja ära imestada, kui vähe see masin sõitnud on. Mis teha, olin siis alles gümnaasiumis, kool asus peaaegu üle tee, muusikakool sellest kõrvalmajas ning kaugemale sattusin harva. Bussid olid mu suured sõbrad. Ülikooli minnes oli samuti bussipilet alati olemas, autoga liikusin siis, kui olin loengusse hiljaks jäämas või oli vaja midagi transportida või kähku ühest linna otsast teise saada. Seda ei juhtunud väga tihti.
Ja siis läksin tööle.

Nüüd leidub kuus umbes kaks päeva, kui auto saab 24h minust puhata. Ja mina temast. Nüüd pean sellele ekstra tähelepanu pöörama, et ikka vahepeal jala või rattaga linna läheksin. Lisapingutus ajaplaneerimises. Praegu ei kujuta ma ettegi, et saaksin ilma autota hakkama. Enne tööle minekut on asjaajamisi ning ühest linna otsast teise kihutamist, pärast tööpäeva samuti. Ikka ja jälle loodan, et nädalas leiduks kas või üks päev, et saaksin rattaga tööle minna. Ootan ja loodan. Eks see ole muidugi mugavuse asi ka. Mulle meeldib kiiresti kohale jõuda. Jalutuskäigud on omaette teema.

Ja siis see juhtus.

Auto läks katki.

Lihtsalt keeldub käivitumast. Olin veidi linnast väljas, kui esimest korda tegi mu kullake ainult "Tõk-tõk-tõk" ja alles mu meeleheitlike palvete ja arvukate võtmekeeramiste peale käima läks. Sõitsin siis teenindusse, seal pandi diagnostika aeg kirja ja paluti homme tagasi tulla. Okei, sobib. Millegipärast otsustas auto teeninduse maja ees enam üldse mitte tööle minna. Nii siis võtsin oma seitse asja kaasa, läksin teenindusse tagasi ja kurtsin oma muret, et enam ei saa ma üldse koha pealt minema.

Aga tööle on ju ikka vaja minna. Paar telefonikõnet ja transport olemas õnneks!
Ja edasi?
Abitu tunne on. Kuidas ma tööle saan? Kuidas ma oma päeva enne ja pärast tööd ümber planeerin? Mis siis, kui bussiga midagi juhtub? Kui ma maha jään? Kui paduvihma sajab? Kas ma ikka jõuan igale poole, kuhu vaja? Millal auto tagasi saan? Kuidas ma teenindusse kohale saan? Ega selle remont mind pankrotti ei vii?

Abitu tunne on. Nagu paljas oleks.

Päikest!

Olen ükssarv, sh maagiline.

Keegi tõenäoliselt ei loe mu postitusi täpselt, aga vahel, kui mul igav on, panen ma selga tutu, pähe hiigelsarve, raputan end sädelusega üle ja kepslen köögis ringi, teeseldes, et olen maagiline ükssarv.

Endalegi märkamatult komistasin järjekordse ahelkirja otsa. Seekord on vaja kopeerida ja enda profiilile postitada eelpool olev ükssarviku tekst, et teadvustada rinnavähki. See eesmärk tuleb ilmsiks muidugi alles siis, kui oled kellegi teise samasisulist postitust laikinud või kommenteerinud. Ehk siis haigusest teavitatakse ainult neid, kellel on piisavalt huumorimeelt, et oma sõbra-tuttava veidra huvi peale kuidagi reageerida. Valitud seltskond.

Okei, vajutasin siis minagi saatuslikul nupul, mis haaras mind mängu kaasa. Kas ma olen nüüd rinnavähist rohkem teadlik? Korraks kerkis see sõna jälle mu teadvusesse, aga edasi?
Mis haigusega täpsemalt tegu on?
Mis sellesse haigestumist soodustab?
Kuidas seda vältida?
Millised on ravivõimalused?
Milline on minu tõenäosus ja riskitegurid haigestuda?
Kas see on ainult naiste haigus?
Millal peaksin kontrolli minema?
Mida tunneb ja elab läbi inimene, kellel on haigus diagnoositud?

Mulle meenus eelmine haigust teadvustav kampaania, kus fookuses oli lihashaigus, mis tekitab tunde, nagu kallataks jääkülma vett krae vahele. Muidugi leidus inimesi, kelle jaoks oli haigusest palju olulisem end proovile panna, teha midagi ekstreemset, enda vaprust ka teistele näidata. Seda ei pane ma üldse pahaks. Õnneks leidus ka hulgaliselt inimesi, kes tõepoolest tundsid haiguse vastu huvi, see jõudis meediasse, mis võimaldas teha laialdast teavitustööd, ning koguti ka raha haiguse all kannatajatele ja nende lähedastele.

Mida head teevad aga ükssarved?

Ega midagi, haarasin ise ükssarvel sarvest ja uurisin, mis värk selle rinnavähiga on, et sellest jagamismängust ka reaalne kasu oleks. Maailmaparandajate värk :)

Rinnavähk on kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja naistel. Eestis haigestub iga 25. naine. Nüüd mõtle, mitu naist Sul Facebooki sõbralistis on. (Tehes oletuse, et mul on seal mehi-naisi võrselt, on minu tutvusringkonnas statistiliselt 18 naist tulevikus selle kurja diagnoosiga).

Riskitegurid: vanus, haiguse esinemine varem endal või perekonnas, östrogeenide suurem toime, kokkupuude vähki tekitavate ainetega, eluviis (vähene liikumine, alkoholiga liialdamine), lastetus või esimese lapse sünd pärast 30. eluaastat. Risk väheneb sünnituste arvu kasvades. Maa tuleb täita lastega!!!

Kontrollida tuleb end regulaarselt alates 20. eluaastast (mitte siis, kui oled juba 50) ning arsti juurde minna KOHE, kui märkad midagi tavapärasest erinevat. Juhend kontrolliks on SIIN. Kas teadsid, et selle jaoks on lausa oma mobiilirakendus? Muidugi tasub käia ka sõeluuringus, kuna siis on võimalik avastada haigus juba siis, kui see veel enda silmale ja käele märgatav pole.
Kui haigus on avastatud varakult, on võimalik sellest täielikult paraneda. Ravimeetodite hulka kuuluvad kirurgiline ravi, keemiaravi, kiiritusravi, hormoonravi ning bioloogiline ravi.

Rinnavähil kirjeldatakse 4 staadiumit. Esimese staadiumi kasvaja mõõtmed on alla 2 cm. Teise staadiumi kasvaja mõõtmed jäävad vahemikku 2-5 cm või on haaratud kaenlaalused lümfisõlmed või esinevad mõlemad tunnused. Samas puuduvad vähi leviku tunnused teistesse organitesse. Kolmanda staadiumi kasvaja mõõtmed on üle 5 cm. Rind võib olla tursunud, rinna kuju muutunud. Tavaliselt on haaratud kaenlaalused lümfisõlmed, need võivad olla omavahel kinnitunud, moodustades tihke paketi. Puuduvad vähi leviku tunnused teistesse organitesse. Neljanda staadiumi kasvaja võib olla igasuguse suurusega, kuid tavaliselt on haaratud piirkondlikud lümfisõlmed ja vähk on levinud teistesse keha piirkondadesse. Teistes organites on tekkinud uued rinnavähi kolded – siirded ehk metastaasid.

Esimeses staadiumis avastatud vähiga naistest on 5 aasta möödudes elus peaaegu kõik, samas kolmandas staadiumis diagnoositud vähiga patsientidest vaid umbes pooled.  

Rinnavähk pole ainult naiste pärusmaa, umbes 1% haigusjuhtudest esineb meestel.

Seda, mida tunneb inimene, kellel on rinnavähk diagnoositud, on väga keeruline kirjeldada. Mõningase aimduse saab brošüürist, mis asub: SIIN. Väga kurb!


Kasutatud materjal ja lisainfo:
http://www.rinnavahk.ee/
http://www.kasvaja.net/rinnavahk/ 
http://www.kliinikum.ee/ho/info-haiguste-kohta/83-rinnavaehk

Nüüd olen palju targem, loodetavasti Sina ka.

Päikest!

Ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi!

Täna on just täpselt selline päev, kui ei viiiiiiiiiiiiiiiiitsi midagi teha.
See on väga veider, et paar ööd tagasi ei maganud ma üldse, hommikul tegin 2-tunnise uinaku ja päeval ei saanud väga arugi, et miski nihu oleks olnud. Järgmistel öödel on unetunde olnud jällegi umbes 6-7 tunni jagu (mis on minu kohta üsna vähe), aga päevad on olnud väga asjalikud ja tegusad, und ei kuskil. Eile õhtul jõudis siis ilmselt väsimus pärale. Mõtlesin, et teen enne linna ja/või külla minekut väikse uinaku. Kell oli 19. Tegin küll paar korda silmad vahepeal lahti, kuid lõplik äratus oli kell 9 hommikul. 14 tundi und. Just because I can!

Vahepeal on ilmselt vaja sellist päeva, kui ma ei tee mitte midagi. Või noh, päris nii ei saa ka öelda, et ma mitte midagi pole teinud. Riided vahetasin ära. Hambad pesin ära. Ühe juuksesalgu värvisin roosaks. Tegin ühe telefononikõne. Kohvi tegin ka. Sõin tüki kooki. Riided panin pessu. Pika režiimiga, et saaksin nendega edasi tegelemist edasi lükata. Lõpuks võtsin end kokku ja tegin arvuti lahti. Oeh. Tavalisel päeval oleksin nende tegevustega hakkama saanud tunniga. Ilmselt veel kiiremini. Täna kulus nende peale... ma isegi ei viitsi arvutada, vabandust. Siin postituses on juba piisavalt numbreid, aitab küll.

Ja kas ma olen siis rahul tänase hommikuga?
Ma ei teagi.
Mulle meeldiks ilmselt vedeleda ja mitte midagi teha rohkem siis, kui ma samal ajal ei mõtleks nendele asjadele, mida ma tegelikult peaksin ära tegema. Kui saaksin valmis millegagi, mis on mul to-do-listis, oleksin endaga palju rohkem rahul. Kui võtaksin kätte raamatu või kitarri ja teeksin midagi, mis mulle väga meeldib, oleksin jälle killukese võrra rõõmsam. Täna on aga üsna tuim olla. Ei viiiiiiiiiiiitsi.

Vähemalt Ginnyl on hea päev. Ma pole ammu nii pikalt kodus olnud ning valmis teda nii pikalt sügama ja paitama. Täna hingan temaga ühes rütmis, kui otsime aeg-ajalt uut kohta, kuhu pikutama minna.

Ma tean, et varsti heliseb mu telefon, mis annab märku, et pean hakkama asjalikuks ja mõneks tunniks kodust ära minema. Mida aga oma õhtuga peale hakata?

Veider on olla, kui mitte ühtegi plaani ega mõtet ei ole.

P.S. Eelmist laulu otsides komistasin ka selle laulu peale. Soovin, et igal inimesel oleks keegi, kes talle selliseid sõnu ütleb. Või laulab :)

Päikest!

Rääbis reisib jälle. Seekord Lõuna-Eestis.

Mulle meeldivad väikelinnad. Samamoodi meeldivad mulle suurlinnad, külad, miljonilinnad ning üksikud talud. Tunnen end hästi nii Chicagos kui ka maal vanaema-vanaisa juures. Seekord valisin külastamiseks Otepää. Või õigemini, mina ei valinud. Saatus valis.

Mõned teist juba teavad, ülejäänud saavad kohe nüüd ja praegu teada, et viin aeg-ajalt läbi laste sünnipäevi. Kostümeeritult. Nii juhtuski täna, et pesin Elsa kleidi puhtaks, kammisin blondi paruka läbi ning seadsin sammud Leigo poole. Astusin kodust välja just õigel ajal, just nii nagu oli planeeritud. Mõned kümned minutid olid mõeldud sõitmisele, lisaks mõned minutid kuskil metsatukas kostüümivahetuseks ning lausa mõned minutid igaks juhuks, äkki jõuab kuskil väikse peatusegi teha ja kaunist Eestimaad imetleda. Tundsin ennast ütlemata hästi, et vahelduse mõttes suudan aega nii hästi planeerida. Ei olnud ma aga jõudnud kodust just kaugele sõita, kui esimesed ratturid minust mööda vurasid ning mina politseinike kätevehkimise peale neile teed pidin andma. Suurepärane! Rattamaraton kulges just täpselt seda marsruuti mööda, mida mina tahtsin kohalejõudmiseks kasutada. Niisiis tegin iga mõne minuti tagant väikse pausi, et ratturid saaksid segamatult finiši poole söösta. See, et mind, vabandust, Elsat, ootab kari lapsi, polnud prioriteetne probleem. Või oleksin pidanud pea autouksest välja pistma ja karjuma hakkama: "Laske läbi, Elsa kostüümiga!!!"?
Kui siiani säilis veel lootus, et äkki jään ainult 5-10 minutit hiljaks (mõte õigeks ajaks kohale jõuda oli juba ammu mõeldamatu), siis viimase põntsu minu lootuskiirtele pani keelumärk. Punasem kui ei kunagi varem. Tee on kinni. Aga mis siis, kui see taluke on just sellel lõigul, kuhu mind ei lasta??? Tundkem kodumaad ning pöörakem siis külavaheteele. Õnneks kogu see saaga lõppes sellega, et jõudsin lõpuks kohale. Ilmselt pole ma ühtki printsessikleiti ega parukat nii kiiresti paika saanud.
Pidu läks hästi. See tähendab, et

• lisaks lastele tuli mind tervitama üks vahva isa, kes uuris, kas printsessi kallistada ka saab. Ikka saab, ega ma siis kade pole. 
• sünnipäevalapse nimi jäi mulle esimesel katsel meelde
• keegi ei saanud haiget
• keegi ei hakanud nutma
• ma ei karjunud oma häält ära
• keegi ei saanud kuumarabandust. Väike päiksepõletus kuulub ilmselt suve juurde. 
• mul ei kukkunud parukas peast ega kleit seljast. Ei, seda pole ka varem juhtunud, just saying :)
• keegi ei kahelnud, kas ma olen ikka päris Elsa. Muidugi olen!

Parukast vabanenud, sõitsin Otepää poole. Kohale jõudes võttis mind vastu uhke kontsert, ilmselt muusikakooli lõpukontsert. Lapsi, lapsevanemaid ja lilli oli täitsa arvestatav hulk. Ülejäänud linn oli aga tühjavõitu. Poodi minnes oli tõeline väikellinna tunne, kus kõik tunnevad kõiki. Enne mind vestles kassapidaja lõbusalt kliendiga, võisteldes, kelle tööpäevad on pikemad. Klient võitis oma 16-tunnise tööpäevaga. Palju õnne! Vestlusesse sekkus peagi ka mees minu selja taga, keda samuti kõik asjaosalised paistsid teadvat. Ainult mina olin seal võõras. Turist.

Mitu korda olen Otepääl käies mõelnud, et võiks minna energiasamba juurde. Millalgi ammu põhikooli ajal klassiekskursioonil käisin seal ning giid rääkis, et energiasamba kombe kohaselt saavad inimesed sealt energiat ning lahkuvad parema enesetundega. Kui mina aga sinna läksin, tundsin, nagu oleksin mingi raske asjaga vastu pead saanud ning pea hakkas valutama. Täna külastasin seda võimalikult avatud meelega, lugesin eeskujulikult instruktsioone, kuidas energiat saada, ning tegin nii, nagu kästud. Pea valutama ei hakanud. See on vist hea märk. Seisin ja istusin seal mõnda aega, proovides kujutleda end osakesena loodusest. Kujutlesin, et olen tammetõru, kes on mullas ning hakkab kasvama. See oli mõnus kujutluspilt. Raske oli aga oma mõtteid ühele asjale koondada. Ikka on mingid mõtted, mis kuidagi ei taha peast lahkuda, kas või korraks. Kuigi oleksin tahtnud hästi rahulikuks jääda, valdas mind millepärast hoopis ärevus. Lisaks hakkas jalg ka valutama. Kõndisin edasi ning rahunesin.

Enne linnast lahkumist käisin ka kalmistul. Mulle meeldib mõelda, et märk täiskasvanuks saamisest on kalmistul käimine ilma vanemate initsiatiivita. Erinevalt energiasambast oli see tõeliselt meditatiivne käik. Ma pole varem mõelnud, mida ma soovin, et minu kehaga tehakse, kui mind enam pole. Mõned uitmõtted on sel teemal ikka peast läbi käinud, kuid nüüd mõtlesin tõsiselt selle peale. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga supervõimetest, sh surematusest. Kas oleks hea olla surematu? Mulle meeldib mõte olla siin maailmas ainult mõnda aega. Mulle meeldib mõte olla surelik.

Miks mulle meeldib tundmatutel tänavatel ringi uidata?
Mulle meeldib tähelepanu pöörata pisiasjadele.

Mulle meeldib oma seiklushimu rahuldada, olgu selleks kas või Otepää tänavatel seiklemine. Mulle meeldib ära eksida ja taas end üles leida. Mulle meeldib uurida, kuhu teed viivad. Mulle meeldib see, et kui mul tekib mõne tänava vastu uudishimu, saan lihtsalt sinna minna, mõtlemata, et pean kuskile pärale jõudma. Mulle meeldib jälgida, kuidas inimesed elavad. Vaadata, kuidas keegi on laste jalanõud hoovi ritta seadnud. Jälgida, kuidas kaks vanamemme aias istuvad ning juttu ajavad. Mulle meeldib leida midagi veidrat.

Mulle meeldib endast midagi maha jätta.

Päikest!

Pool aastat värinat

25.11.2015, kolmapäev.

Sisse magasin

Rattamatk keset linna

Jõulukaunistus

Hommikuuni

Plaanid lõi täitsa sassi

Kogusin ennast

Hinges kodutu

Aru ei saa, mis toimub

Värisen seestpoolt

Pole ma ainus

Öisel tänaval kõnnin

Metro kanawrap

25.05.2016, kolmapäev, täpselt pool aastat hiljem.

Ootan vaid aega

Mil kõik mu ümber muutub

Kannatamatus

Tundub liig palju 

Naeru hoian endale 

Hambad irvakil

Värin säilinud

Hing on ikka kodutu

Kuuskede alla

Kuuke ja luiged

Tervitavad koduteel

Öised tänavad