Oleksin tahtnud nii palju öelda

Jalutasin ükskord pargis. Möödusin ühest mehest, kes istus pargipingil. Meie pilgud ei kohtunud, ta oli minu jaoks lihtsalt üks kaaslinlane, mina ilmselt tema jaoks samuti. Jalutasin edasi, ostsin võileiva ning asusin tagasiteele. Kõndisin tagasi täpselt sama teed mööda. Mees istus ikka sama pingi peal. Seekord meie pilgud kohtusid. Ta ütles, peaaegu hüüdis:

"Proua, te juba kõndisite mööda seda teed!"

Sel hetkel oleksin tahtnud nii palju öelda. Oleksin tahtnud öelda, et...

   Jah, tõepoolest, ma kõndisin siin. 

   Te olete nii tähelepanelik!

   Mis see on, mis paneb teid niimoodi naisele järele hüüdma?

   Ja siis???

   Kas siin on mingi piirang, mitu korda võib ühte teed kasutada?

   Ja teie istute ikka veel sellel pingil!

   Jaa, see on kõige lühem tee võileivakohvikuni ja tagasi.

   Kas te jälgite terve päeva siin inimesi?

   Kas siit käib palju inimesi edasi-tagasi mööda?

   

Kõige rohkem hämmastas mind aga see: "Proua!"

Mina? Ja proua?

Nende pükstega? Sellise olekuga?

Päriselt?

Või nägi ta minus mingit sisemist ilu ja elu?

Või on ta sellest põlvkonnast ja keskkonnast, kus on viisakas naisi vanusest ja olekust ja perekonnaseisust hoolimata prouatada?
Või jätsin ma talle tõesti nii väärika mulje?

Või tahtis ta olla lihtsalt viisakas?

Või oli see esimene sõna, mis talle meelde tuli?

Aga siiski. Proua???

Oleksin tahtnud talle nii palju öelda, aga ma ei teinud seda.

Mul oli suu täis. Võileib maitses hästi.


Päikest!