Oh neid väljakutseid

Kunagi võtsin vastu väljakutse "100 õnnelikku päeva", mille käigus postitasin iga päev Facebooki pildi ühest ilusast hetkest. Minust ilmus isegi persoonilugu, mille pealkirjas oli see väljakutse ära mainitud. Selle väljakutse käigus kogesin, et mõnel päeval juhtub nii palju toredaid asju, et raske on õhtul seda kõige-kõigemat välja valida. Samas kogesin ka seda, et isegi kui päev oli üldjoontes tavaline, raske, kurb või muud moodi mitte väga ilus, oli iga päev siiski mõni tore hetk.

Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.

Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.

Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.


Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:

• põnev (et ma ikka viitsiks seda teha)
• mitte liiga põnev (ülepäeviti ma ikka langevarjuga hüppama ja lõvidega tantsima ei hakka)
• kasulik (õpin enda või elu kohta midagi uut) JA/VÕI
• tervislik (suunaks mind tervislikuma elustiili poole)
• võtab vähe aega (see peab sobituma ka minu 12-tunniste tööpäevade graafikuga)

Mõtteid?

Päikest!

Naine klaviatuuril, arvuti kraavis?

Kõik halvad asjad algavad mõttest "ah, see võtab ainult 15min, ma teen selle veel ära".
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.

Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.

Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....

Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.

Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)

Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?

Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???

Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!

Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.

Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.

Nii ma siis olen.

Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".


Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)

Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?


Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.


Päikest!

Öelda "tsau" või mitte, selles on küsimus...

Kes meist ei oleks teinud näo, et oi, kingapael on lahti (kuigi sul on sandaalid), vaadanud hästi hoolikalt käekella, bussigraafikut, plakatit, tänavasilti, möödasõitvaid autosid, linde ja liblikaid, pilvi, telefoni või jumal teab, mida, avastanud, kui palju vahvaid soolasorte on poodi tulnud, vaadanud bussiaknast oma kaela valusaks, läinud teisele poole tänavat, peaasi, et ei peaks...


silma vaatama

tervitama

Millal see juhtub, kui tundidepikkustest vestlustest saavad kuidas-sul-läheb-hästi-vestlused?
Millal see juhtub, kui minivestlustest saab tsau?
Millal see juhtub, kui tsaust saab naeratus ja peanoogutus?
Millal see juhtub, kui noogutusest saab häbelik silmkontakt?
Millal see juhtub, kui silmsidest saab üks ülalmainitud käitumine?

Millal see juhtub, kui hakkame oma kunagist head sõpra teietama?


Päikest!

Ei tea, kas nutta või naerda

Kui oled unustanud m-parkimise teha, kuid avastad auto juurde jõudes, et trahvi polegi tehtud.

Kui saad pärast 3-tunnist kinnihoidmist lõpuks pissile minna, sest kell 12.30-16.00 ei tohi tualetis käimiseks poodi kinni panna. Kurat!

Kui tööpäeva hommikul avastad, et õues on mürts ja pauk ja pladin. Täpselt selline kuudisistumise ilm. Vahepeal saab Zeus ikka mu graafikule pihta ka.

Kui sul on 12-tunnine tööpäev (laupäeval) ning mees saadab pildi imeheast söögist, mida ta viimased tund aega meisterdanud on ja mis sind õhtul koju jõudes auravana (loodetavasti) ootab. Milleks elada stereotüübi järgi, et mees on tööl ja naine kokkab ja toimetab kodus?

Kui Kaubamaja siseraadios on uus laul. Kui oled harjunud paarikümmet laulu kuulama päevas vähemalt 4 korda, siis on päris tore ju kuulda ka midagi uut.

Mina: "Nägin naist, kellel oli MUUMIDEGA rahakott!
Sõbranna (minust aasta vanem): "Oooooo, kui tuuuus!!! :) :) :) aitäh jagamast! :)"

K: "Mida sa sellest tööst õppisid?"
V: "Et ma ei taha enam kunagi sellist tööd teha."

"Nad on küll konkurendid, aga mul on ikka neist kahju."

Kui sa lõpuks ometi enam-vähem tead, mida oma eluga peale hakata ja leidsid ühe koolituse, millest sulle päris palju kasu peaks olema ja mis ajaliselt peaks ka sobima ja tasuta ka veel ja puha ja kõik on muidu hästi... aga... see on venekeelne. Tšort pabari požalusta!

Bonus material!
Ostsin endale uue arvuti, kuna vana on noh, pehmelt öeldes vana ja hädine. Kuigi maailma kõige ägedamate kleepsudega. Tulen siis uue arvutiga uhkelt koju ja hakkan seadistama ja jõuan juba kokku leppida, mis keeles me omavahel suhtlema hakkame jne ja siis järsku... ta ei tööta! Jah, ma laadisin aku täis ja lülitasin sisse ja välja ja sisse ja välja ja sisse, aga no lihtsalt ei tööta enam. Ma ostan arvuti, et see siis remonti viia.
Elukaaslane: "Mina oleksin juba surnud, kui mul oleks uus arvuti ja ma ei saaks seda kasutada."
Mina: "Ma olen selle surma juba ära surnud."


Päikest!