Mida kinkida reisida armastavale naisele aka mulle?

Leidsin ühe artikli, kuhu on koondatud soovitused, mida reisimist armastavale naisele võiks kinkida. Ma ütleks, et ma armastan reisida. Seega ei saa ma mitte vaiki olla, kui selline nimekiri mulle vastu vaatab. Jõulud on küll kaugel ja sünnipäev täpselt sama kaugel, aga mõtteid kinkide osas võib ju sellegipoolest praegu juba jagada. 

Artikkel (st see sama nimekiri koos väikse sissejuhatusega) on SIIN (avaneb uues aknas).

• Silmaklapid - ma kujutan ette, et mõnes sellises riigis, kus on tavaks võõrastega rääkida, olenemata vestluskaaslase teadvusel oleku astmest, on see päris heaks märguandeks: "Ma magan. Ma ei taha, et sa minuga räägid. Hoia eemale."

• Raamat kõige mõjukamatest fotodest - igasugused reisimise, kultuuri ja paikadega seotud raamatud on vahvad. Eelista pehmete kaantega varianti, need kaaluvad kohvris vähem.

• Pläsku - eelistatult selline, kuhu on maht - 100ml - ka peale kirjutatud. 

• Hea lõhnaõli - väike pudel on jällegi märksõna

• Kaasaskantav kõlar - JAA! Aga ilmselt reisile ma seda siiski kaasa ei võta.

• Näopuhastusvahend - jällegi, väikses pudelis hügieenitarbed kuluvad ikka ära

• Mugavad käimisjalanõud - hoia tšekk kindlasti alles. Minu jaoks on väga vähesed jalanõud mugavad. Veel parem, vali siit nimekirjast midagi muud. 

• Märkmik - ma olen märkmike suhtes VÄGA valiv. Samas kui kaanel on näiteks maailmakaart, olen juba sillas :)

• Rõivaste auruti - mis see on??? Okei, ma guugeldasin ja nüüd imestan, kuidas ma kogu oma senise elu olen ilma selle vidinata üle elanud. 

• Kvaliteetne huulepulk - JAA!!! Hügieeniline, ma eeldan...

• Desinfitseerija - selle pärast ära muretse! Mu vanemad käisid just USA-s ja minu palvel tõid mulle ülihea lõhnaga desinfitseerija. Palusin neilt ühte piiiiiiisikest pudelikest (eelmine on mul kestnud juba üle aasta, sh on see üle elanud palverännu, kus ta oli mulle ja mu kaaslasele igapäevaseks abiliseks), nemad tõid selle piiiiisikese ja suure ka, millest saan ilmselt elu lõpuni neid piiiisikesi täita. 

• Lõhnapulgad - jälle, ma ei saa poolest asjadest siin maailmas aru. Mis need on? 

• Suur rahakott - How about no? Kui reisimisel on märksõnaks "piiiiisike", siis miks peaks rahakott suur olema? Et palju sularaha ära mahuks? Niikuinii panen ma oma sularahahunniku erinevatesse kohtadesse, et kaotused oleksid varguse korral võimalikult väiksed. Pealegi ma pigem maksan natuke sularaha väljavõtmise eest kui lasen endalt suurema summa sularaha pihta panna. Või pargipingile unustada. Pealegi on mõistlik reisi ajaks rahakotist välja võtta kõik Säästukaardid ja Partnerkaardid. Ära ainult ID-kaarti ja Euroopa ravikindlustuskaarti maha unusta :)

• Juhtmevabad kõrvaklapid - kunagi olid mul kõrvaklapid, mis kestsid aastaid, samal ajal oli mu sõbrannal vähemalt 5, kui mitte 10 paari kõrvaklappe. Tuleb tunnistada, et pärast nende kaotust ei olegi ma häid kõrvaklappe asemele hankinud, veel vähem siis juhtmevabasid. 

• Nahahooldustooted - olen seisukohal, et selliseid isiklikke asju võiks iga inimene ise osta. Hügieenitarbed või universaalne (ma ei tea, kas selline asi on olemas) kätekreem on üks asi, nahahooldus juba natuke teine. Mitte, et ma solvuks, kui keegi mu nahaprobleemidele viidates mulle vistrikuvastase kreemi kingiks, aga kui sa just kosmeetik või nahaarst ei ole, siis tean ma ise paremini, milliseid hooldusvahendeid vaja läheb. 

• Mõni hea reisiajakiri - nojaaaa :)

• Mugavad retuusid - kiitus inimesele, kes mugavad retuusid välja mõtles!!!

• Vanni- ja kehaõli - ja et see oleks hästi pakendatud!!! Palverännul tuli mul juukseõli pudelil kork kotis olles ära ja mis te arvate, kui lõbus oli kõiki teisi hügieenivahendeid õlist puhastada :)

• Kvaliteetne magamiskott - mõned aastad tagasi võtsin Hollandisse reisides magamiskoti kaasa, aga seda ei läinud kordagi vaja, sain ikka päris linade vahel magada. Kui koju lennates olin olude ja lumetormi tõttu sunnitud ööbima Riia lennujaamas, tegi magamiskott mu elu 100 korda mugavamaks küll. 

• Teekomplekt - roadtripile võiks teepakke isegi vist kaasa võtta. Samas mulle tundub, et mu kodus ongi juba teevalik kuidagi kiduraks jäänud. Ainult 24 erinevat sorti. Anneli, sa oled paremaks suuteline!

• Kõvakaanega kohver - Palun-Palun-Palun mitte erkroosat või neoonkollast :)

• Dressikomplekt - ära hakka vaeva nägema! Ma kannan dresse ainult kodus ja sportides. Kumbki ei seostu reisimisega eriti hästi, vähemalt mitte minu jaoks. 

• Pealamp - palverännule soovitati ka selline asi kaasa võtta, mina ei võtnud. Milleks? Aja jooksul sain aru: magades 10-50 inimesega samas toas tuleb arvestada sellega, et tuled kustutatakse ära siis, kui on magama minemise aeg, mitte siis, kui sulle sobib. Kui juhtud pärast seda veel voodist väljas olema, pead lõhnataju järgi oma voodi üles leidma. Või kasutama pealampi. Jah, telefonilambiga saab ka hakkama (nagu mul oleks olnud muud valikut), aga kui voodi juures on sul veel muid toimetusi, näiteks pead oma hambaharja üles leidma, on jube mugav toimetada nii, et sul on mõlemad käed vabad ja ometi osutab valgusvihk just sinna, kuhu tahad. 

• Hüppenöör - ma ütlen kohe ära, et see jääks tolmu koguma või paremal juhul pärandaks ma selle kohe oma õele edasi. 

• Lõhnaküünlad JAAAAAAAAAAAAAA!!!!! Ma pole küll mitte kunagi lõhnaküünlaid reisile kaasa võtnud, aga see on täiesti lollikindel valik (kui küünal just roosi või lavendli või tubaka (selline asi on päriselt olemas!!!) ei lõhna). Muide, eelmisel aastal läbisin koos kohvriga lennujaamas täiendava kontrolli, kuna ostsin endale reisilt lõhnaküünla (igaks juhuks mainin, et kuskile kõrvalruumi kehaõõnsuste kontrolli siiski ei saadetud, lihtsalt, et te teaksite ja see ka nüüd selge oleks). 

• Maniküüri komplekt - ehhh.... Samas olen ma valmis sind pooleks kallistama, kui suudad leida maniküürikäärid, millega oskaksin oma parema käe küüned ka ilusti ära lõigata. Seni on kõik maniküürikäärid olnud läbikukkujad.

• Üleõla kott - seljakott tundub olevat palju mugavam. Ja loomulikult peab see sobima absoluutselt kõikide riietega, mille reisile kaasa võtan. 

• Tekk või suur sall - tundub, et nende suhtes on elu mind juba piisavalt hellitanud, aga kes ütles, et tekke ja salle saab olla liiga palju?

Järgmine samm oleks välja mõelda, millline saab olema järgmine välismaine seiklus. Paar mõtet mul juba on...
Päikest!

Palverändur tutvub Hispaania tervishoiusüsteemiga

Alles hiljuti arutlesin sõbrannaga selle üle, kuidas meedias kajastatakse tuntud inimeste operatsioone ja tervisehädasid. Avaldasin arvamust, et pigem põen oma haigust üksi kui jagan seda kogu Eesti rahvaga. Ja nüüd... pamparampamm... siit tuleb minu haiglas käimise lugu :) Kuna see toimus Hispaanias palverännu ajal ja ma pole mingi kuulsus ka, siis las see olla. Oma silmakirjalikkusega tegelen mõnel teisel päeval. 

Olen muidu oma matkasaabaste üle sigauhke, nad olid (ja on siiani) väga vastupidavad ja mugavad ja veekindlad ja muidu nunnud (st südames mulle väga armsad, mitte tingimata roosad ja karvased), aga üks häda oli neil ka. Ma ei sidunud peaaegu kunagi oma saapapaelu läbi kõige ülemiste aukude, et jalad saaksid rohkem hingata ja nii oli lihtsalt mugavam. See tähendab aga, et paela jäi väga palju üle ning pidin tegema mitu-mitu sõlme, et paelte pikkus oleks sobilik. Kahel korral ei olnud ma aga piisavalt hoolikas ja sain kohe karistada. Karma, ütleks mõni.

Esimene õnnetus juhtus siis, kui olin palverändurina kõndinud umbes kilomeetri või kaks. Järsku jäid mu jalad teineteise külge kinni (ühe saapa pael oli teise saapa paelakonksu taha kinni jäänud), tegin paar koperdavat sammu ja siruli ma olingi! Imeline algus mu teekonnale! Õnneks midagi eriti ei juhtunud, väiksed kriimud kätel ja mu egol ning teekond võis jätkuda. 

Teine õnnetus juhtus umbes poolel teel. Kõndisin kruusateel ning kuulsin enda taga autot tulemas. Kiirendasin sammu, et selle teelt kõrvale astuda, järsku tasakaal kadus. Tegin paar meeleheitlikku katset püsti jääda, kuid lendasin, käed ees, kruusateele. Kuulsin, kuidas mu kaasane ütles mu nime ja püüdis aru saada, kui katki või terve ma olen. Kuulsin, kuidas autost tulid mingid mehed välja ning hakkasid hispaania keeles rääkima. Kuulsin, kuidas minu pea kohal käis eesti-hispaania-inglise keelne vestlus. Kuulsin sõnu "hospital", "farmacia", "taxi". Kuulsin enda nuukseid ja verd kõrvus kohisemas. Püüdsin püsti tõusta, käed olid marraskil. Tõdesin, et ma siiski ei suuda seista, maailm hakkas ringi käima. Istusin teepervele maha ja lasin meestel edasi rääkida. Otsustagu ise, mis nüüd minuga edasi teevad. 

Varsti oli otsus tehtud. Läksime nende hispaania meeste autosse ning nad viisid meid haiglasse. Vaatasin aknast välja ning nägin teisi rändureid kõndimas. Linna oli veidi vähem kui 10km. Vaatasin, kui ilus see linn on ning kui tore oleks siin ringi jalutada. Aga pagan, mu käed on nii valusad! Põlv annab ka veidi tunda. Nõrk oli olla. 

Haiglas läks kõik kiiresti. Mu kaaslane otsis kotist mu dokumendid (Euroopa ravikindlustuskaart on niiiiiiii oluline!), mind juhatati edasi vastuvõtutuppa. Kohe tuli ka üks vanem ja särtsakas proua, kes saatis mind kohe kraanikausi juurde. Hispaania keeles loomulikult. Pesin käsi, st lasin veel kätele voolata. Tädi tegi mu silme ees jõulisi pesemisliigutusi, andes nii kehakeelega eeskuju, kuidas käsi korralikult pesta tuleb. No ma ei taha nii pesta, nii valus on ju! Nii me siis pesime koos käsi, tema mulle ikka ette näidates, kuidas peab. Lõpuks jäi rahule. Sain istuma. 

Edasi haaras ta mu käed enda käte vahele ja hakkas nendelt ripendavaid naharibasid ära kiskuma. Neid mul enam vaja ei läinud. Järgmisena lendas mu haavadele jood koos jõuliste tupsutustega. APPI!!! Õnneks oli mu kaaslane kogu aeg minuga, aitas tõlkega, kuna minu sassis pea ei saanud midagi aru, mis ma tegema pean, ning hoidis mu kätt. Õlga, kui nüüd täpne olla. Isegi tema oleks kardetavasti jalaga saanud, kui ta sel hetkel oleks mu käsi katsunud. Olin kätevaluga nii ametis, et mul olekski peaaegu märkamata jäänud, et põlv on ka ju katk. Selle parandamine läks aga kergemalt. Käed ja põlv sidemesse keeratud ning võisime minna. Tahtsin veel veidi istuda ja end koguda. Meie juurde tuli arst ja ütles, et neil tuleb nüüd siesta ja me saame pärast ise tagaukse kaudu välja. Ja keeras esiukse lukku. Vedas, et taipasin oma käpulikäimist ajastada. 

Kui olin piisavalt end kogunud, tundus üks korralik lõunasöök hea plaanina. Haigla asus kesklinnas ning ainult paari minuti tee kaugusel oli ka meile sobilik toidukoht. Kelner oli väga meeldiv ja sõbralik. Ühe suutäie juures liigutasin oma kätt ilmselt kuidagi valesti, nii et teenindajale jäi mulje, nagu oleks mind hambavalu tabanud. Ta soovitas minna teisele korrusele hambaarsti juurde. Magustoiduks võtsin jäätise, mis toodi plasttopsis. Ma ei saanud oma sidemes kätega selle avamisega hakkama, kuid ta oli juba enne abis, kui jõudsin üldse mõeldagi abi palumisele. 

Minu soov läks täide: saingi õhtul selles linnas jalutada :) Olin juba piisavalt kosunud, et käia toidupoes, apteegis ning otsida üles kaugelt silma jäänud imeilusalt valgustatud kirikutorn. Kui Sa ei käi palverännu ajal kirikuid vaatamas, teed Sa midagi valesti. 

Teadsin, et järgmisel päeval pean sidet vahetama. Võtsin enne hostelist lahkumist valuvaigistit ning hakkasime pärast hommikukohvi kõndima. Umbes tunni aja pärast istusin maha ning hakkasin oma sidemetega tegelema. Joodised naharibad olid sideme külge kleepunud ning pidin tekkinud koorikud jälle katki tõmbama. Loodan, et te ei kujuta ette, kui valus see oli. Mõned rändurid kõndisid meist mööda ja uurisid, kas kõik on ikka korras. See oli ääretult armas neist. Kui olin enda lõhkumisega valmis, aitas mu kaaslane käed jälle kinni siduda ning teekond võis jätkuda. 

Järgmisel päeval

Paar päeva hiljem kohtusime ühe väga vahva vene naisega, kellega olime ka varem kokku puutunud. Tal oli kaasas üks haavakreem ning andis selle mulle. Pärast kasutamist otsisin õhtul ta alberguest üles, et see tagasi anda, kuid tema vastas nii: "I brought it just in case. And I think now it is the case. Keep it."

Umbes nädala pärast kohtusime taas ning kuna selleks ajaks olid mu käed juba paranenud, andsin talle kreemi tagasi. Äkki leiab ta jälle kellegi, kellel seda vaja on. 

Nüüdseks on mu käed terved ja isegi arme pole alles. Mu põlvel on aga ilus lilla triip siiani olemas ning mu väikse auguga ning terveks õmmeldud püksid meenutavad seda seiklust tänaseni. 

Päikest!

Palverändur teeb väikse pausi

Palveränd pole kergete killast. Iga päev kõndisin 20-25 km, mõnel päeval lausa 30 km. Järjest 5-8 tundi kõndimist oleks hullumeelsus (vähemalt minu jaoks), vahepeal peab ikka puhkama ka.

Nagu ka järgnevatel piltidel on näha, ei ole caminol olles väga oluline, kus ja millises asendis puhata. Selle väikse puhkuse pidasin Bayonne'i kesklinnas botaanikaaiast üle tee müüri peal. Hiljem nägin ka silte, mis keelasid müüril istumise, aga hommikusöök maitses seal sellegipoolest hästi.

2. kõndimise päev. Ühest väiksest külast, kus oli ilmselt ainult üks pisike poekene, ostsin saia, juustu ja vorsti ning kuna ühtegi pinki ei hakanud silma, istusin küla servas lihtsalt maha ja hakkasin sööma. Teised rändurid kõndisid minust mööda ning tervitasid viisakalt. Kui mul just parasjagu suu ääreni täis polnud, tervitasin korralikule palverändurile kohaselt vastu. Selleks ajaks oli kujunenud juba harjumus hüüda igale teelolijale "Buen Camino!"

Taaskord toetasin istmiku Emakese Maa peale. Kuna caminol on heaks tavaks jätta endast märke maha, otsisin ka mina oma kotist välja musta markeri ning joonistasin ühele muidu täiesti tavalisele teetähisele oma vahva mehikese, kes sai teekonnal ka endale nime: Vigurik.

Mu õde palus mul kirja panna kõik loomad, keda tee peal kohtan. Sellest päevast sai kirja: kohvikukana. See polnud tavapärane, et kohvikus kanad ringi siblivad, kuid seda enam väga huvitav. 

Ei, ma ei võta päikest. Hea näide sellest, kui mõnus puhkekoht üks sild võib olla.

Pärast pikka mäkketõusu on väga meeldiv leida mitte järjekordne kivi või meeldivam mätas, kuhu end istuma toetada, vaid lausa pink!

Tagantjärele mõeldes tundub veider, kui vähe ma seal jäätist sõin. Ilmad olid ju enamasti kuumad või vähemalt soojad. Õnneks on pildile jäänud ka üks hetk, kui end mahlajäätisega (ülihea!!!) hellitasin. 

Kui hästi hoolega vaadata, siis see istumisepaus ei tekkinud lihtsalt istumise pärast, vaid pidasin väga vajalikuks ka laste liumäele Viguriku joonistada.

6. päev. See oli see päev, kui palveränd hakkas tõepoolest palverändu meenutama. Eelmistel päevadel oli maastik kõndimisesks üsna raske ja mägine, peamine mõttetegevus keerles füüsilise tegevuse ja eneseületuste ümber. 6. päeva teises pooles olid minu ümber pruunid põllud ning viinamarjaistandused, tee lookles mõnusas rütmis nende vahel ning sain lõpuks pikalt keskenduda enda mõtetele. Kõndimine oli tõeliselt meditatiivne tegevus. Mõtlesin pikalt enda perele ja sugulastele ning sõpradele - mis meid ühendab ning eristab. Praegu olen enda tutvusringkonnas ainuke, kes on Santiagosse kõndinud. Loodetavasti võtab keegi veel selle tee ette.

Kui oleksin tahtnud oma riideid hästi tolmuseks teha, siis oleks sellest diivanist olnud väga palju kasu. Mulle meeldis see aga ka lihtsalt jala toetamiseks. 

Teel nägin hulgaliselt heinaristtahukaid, kuid need olid kõik hästi kõrgetes kuhilates, nii et oli täiesti võimatu nende otsa ronida. Kui lõpuks leidsin ühe ronitava risttahuka, pidasin lausa hädavajalikuks selle otsas väike puhkepaus pidada.

Näide ka väiksemast heinaristtahukast, mis oli väga osav kamuflaažimeister.

Jah, vahepeal (nii umbes-täpselt igal õhtul) oli võimalus ka voodisse pikali heita.

Enne Leon'ist lahkumist pidasin nõu kohalikuga ning sain kinnitust - ikka edasi astuda!

Tõepoolest ei meenu, mis tuju mul siin järsku peale tuli. Kõht oli tühi? Palav? Külm? Väsinud? Ei tea. Aga mis vahet sel on, kui lõpuks tuli mulle ikka meelde, kuidas naeratamine käib :)

Minu lemmikpuhkepaik! Oleksin sealt peaaegu mööda kõndinud, kuid miski minus sundis siiski peatuma. Esimesena võlus mind võrkkiik ning selle kõrval olev kassipesa kassiema ning nelja pojaga. Neist kõige õnnelikuma võtsin ka muidugi sülle. See oli selle päeva kõige ilusam hetk! Lisaks võrkkiigele oli seal ka väike varjualune, kus oli reas vähemalt 10 erinevat mahla, puuviljad, müsli, küpsised ja muu hea kraam. Kõike seda haldas umbes minuvanune noormees. Rändurite küsimustele, et kas võib võtta, vastas ta lihtsalt: "Everything is free. It's your home. You can do everything here. It's your home." Leti juures oli ka annetuskast (millele noormees absoluutselt tähelepanu ei pööranud) ning võimalus enda palverännupassi tempel lüüa (vt pilti). Tempel oli südamekujuline ning minu vaieldamatu lemmik. Paar päeva hiljem sellest paigast kaasteelistega rääkides ütles üks sakslane, et talle lähevad väga korda sellised ettevõtmised, mida tehakse südamega ning mitte ainult kasusaamise eesmärgil. Sellistel puhkudel pole tal kahju panna annetuskasti kaks korda rohkem raha, kui tema söödud puuviljad väärt oleksid.

Mõnikord olin päevasest kõndimisest nii väsinud, et ööbimiskohta jõudes tegin esimese asjana väikse uinaku. Vahepeal kestis see pool tundi, rekordajaks osutus peaaegu neli tundi. Ju oli siis seda vaja.


Buen Camino!

Palverändur teeb ise oma elu põnevaks!

Mis sa arvad, et see on mõnus või???  Jalg jala ette!!!!


Sissejuhatuseks sobib hästi video, mille mõningaid repliike kordasin kõndides ka ise. "Jalg jala ette!"

Tegelikult asi muidugi nii hull polnud. Mulle tavaliselt meeldis väga kõndida ning eriti tore oli see, et mul oli hulgaliselt võimalusi enda elu ja teekond põnevamaks muuta. Ja kõik võimalused tuleb ju ometi ära kasutada :)

Üks oluline kaasasolev asi oli must marker, millega aeg-ajalt oma toredaid Vigurikke joonistasin. 

Teised palverändurid olid viisakalt pinkidel, mina aga otsustasin lõunapausile loovamalt läheneda. 

Palun, lubage tutvustada! Minu uued sõbrad Eesel ja Eesel. Saadan neile kindlasti ka jõulukaardi :)

Et siis oleks ikka selge, et siia oma häda ei tee. Tuleb valida mõni kobedam põõsas. 

Oh jaa! Kuulus veinifontään. Ühest kraanist tuli punast veini, teisest puhast joogivett. Kraanide juures olid ka sildid:

“We are pleased to invite you to drink in moderation. If you wish to take the wine with you, you will have to buy it.”

“Pilgrim, if you wish to arrive at Santiago full of strength and vitality, have a drink of this great wine and make a toast to happiness.”

Peale veinijoomise on võimalik külastada ka veinitehast ning veinimuuseumi ning saada oma palveränduri passi tempel. Mina piirdusin vaid viimasega. 

Otsisin kõikides albergue'des kitarri ning 6. päeval ma selle ka leidsin. Väga väsinud ja häälest ära, aga siiski kitarr. Nii veetsin ühe väga muusikalise õhtu. 

Siin uurin, kuidas kasvab pisike beebi-viinamarjapõõsas. Nii nunnu!

Minu lemmikalbergue (sellest edaspidi pikemalt) juures elas mitu kassi. Kahjuks olid nad peaaegu kõik haiged ja lonkasid ühte kuni mitut jalga, aga vähemalt oli neil kõht täis ja koht, kus olla. Hommikul enne teeleasumist pidasin nendega väikse vestlus-mõtiskluse. 

Kui jaanuaris USAs käisin, tegin seal pidevalt hüppepilte. Sest no miks mitte. Püüdsin sellega ka Hispaanias hakkama saada, aga tuleb tõdeda, et seljakotiga on ikka üsna raske hüpata. Seega rännaku jooksul tehtud piltidest on see esimene ja viimane hüppepilt. 

Palveränduritel on tavaks jätta endast teele märke maha. Üheks võimaluseks on aidata kaasränduritel õiget teed leida ning teele noolekesi jätta. Oma õuduseks avastasin, et sellel noolekesel olid mõned kivid oma kohalt minema kõndinud, panin nad paika tagasi. 

Nii lihtne on end õnnelikuna tunda!

 Jälle üks puukallistaja! 

Lugu sellest, kuidas minu väljendite hulka sattus "Ja millisest põllust me täna üle jalutame?"

Päev oli umbes lõunas, kui ühest väiksest külast välja viis mõnus kruusatee ning kui nägin kollast noolekest, mis juhatas veidi väiksemale teele, järgisin seda eeskujulikult. Pärast kilomeetripikkust kõndimist läks tee järsku väga võsaseks, kuid siiski läbitavaks. Tekkis küll väike kahtlus, kas olen ikka õigel teel, aga kuna tundus, et pikast rohust on ka teised inimesed läbi läinud, jätkasin teed. Kui oled juba 15km kõndinud, siis ei ole erilist soovi oma teekonda ilma väga kindla põhjuseta pikendada ja "igaks juhuks" tagasi minna. Pärast võsa leidsin end kiirtee kõrvalt just sellise põllu pealt. Põld oli täis valusaid okkalisi taimi, mis vahepeal saapa sisse tahtsid ronida, ning pikki kuivanud taimevarsi, mis tegid aeg-ajalt säärtele haiget. Selleks, et kiirteele jõuda ja teepervel kõndida, oleksin pidanud kraavist ja traataiast üle ronima. Olin mõttes selleks ka valmis, kui peaks selguma, et see on ainuke võimalus teisele poole teed jõuda, kus on minu päeva sihtkoht. Kaart näitas ka seda, et varsti peaks mul olema tarvis jõge ületada. Silla kohta info puudus. Samas ei tahtnud ikka veel tagasi minna. Põllu peal kõndimine muudkui kestis ja kestis. Ees hakkas paistma kraav. Kas selle põhjas on ka vesi? Ei, selle põhjas oli tee, mis viis mind täpselt sinna, kuhu oli vaja. Ilmseltgelt polnud minu valitud tee õige, kuna nägin teisi rändureid lähenemas ilusti õige tee peal kõndides. Kas oleksin pidanud siis oma kollast noolekest mitte järgima? 

Eestis oli sel ajal lumi juba maas. Hispaanias pidin ma hommikul siiski mütsi pähe panema, päeval aga vahetasin oma pikad püksid lühikeste vastu ning kõik üleliigsed riided rändasid seljakotti. 

 See pilt on tehtud samal päeval. Lõunaks olin kõndimisest juba üsna väsinud ning justkui tellimise peale leidsin maast sõna "EI". Kuna kuuse all ööbida ma ei soovinud, sai eitusest "EDASI" ning tee võis jätkuda. 

Peaaegu kõikides ööbimiskohtades oli oma külalisteraamat ning selmet kirjutada sinna traditsiooniline "Thank you so much! It was very nice to stay here!" joonistasin Viguriku ning kõrvale kirjutasin Estonia. Et Eestist ikka märk maha jätta. 

Vaadake vaid, kui rõõmsaks mind sügisesed lehed tegid!  

Millegipärast otsustasin siiski televiisoris vanni võtmisest hoiduda. 

Püüdsin olla hästi eeskujulik ja teha täpselt nii, kuidas sildid näitavad. Ilmselt teavad ju nemad ikka paremini, milline on kõige mõistlikum kehahoid palverännakuks.  

Huvitav, kas hispaanlased arvasid tõepoolest, et nad panevad tee äärde rea tühje torujuppe ja arvavad, et eestlane ei roni nende peal? Või nad pidasid juba ammu plaani, kuidas ühe punapea teed põnevamaks muuta? Ei tea, aga tänulik olen nende jubinate eest ikka.  

Santiagosse jõudmisest räägin edaspidi täpsemalt, olgu vaid öeldud, et mu must marker ei jäänud ka selle suure ja punase(!) sildi juures kotti. 

Viimasel kahel pildil on jäädvustatud kõnelused prügikastiga. Kell oli juba 2 või 3 öösel ja mõistus ei tahtnud enam hästi võtta. Prügikastil oli 3 sahtlit taaskasutuse eesmärgil, neist igaühe juures peaaegu loetamatuks kulunud prantsuskeelne silt, nende seast ei tuvastanud ühtki tuttavakõlalist sõna. Nii ma siis vaatlesin veidi sahtlite sisu ja püüdsin otsustada, kuhu oma kohvitops visata. Topsi ma lennukisse kaasa ei võtnud, järelikult pidin ma lõpuks siiski mingi otsuseni jõudma.



Buen Camino!

Minu palveränd - kuidas kõik alguse sai

Millalgi eelmisel talvel tekkis mul mõte. Mõte minna palverännule. Ma isegi ei tea, kust see mõte tuli ja millest see alguse sai, aga see mõte ei tahtnud mind enam kuidagi maha jätta. Ainuke moodus rahulikult edasi elada oli leida võimalus selle mõtte teoks tegemiseks. Teate ju küll - inimesed jäävad kahetsema rohkem neid asju, mis tegemata on jäänud. 

Vaikselt hakkasin tegema ettevalmistusi. Uurisin, mida väljend "palverännule minema" üldse tähendab, miks inimesed selle rännaku ette võtavad, hakkasin raha kõrvale panema, sõpru ja peret informeerima, reisikaaslast otsima, hispaania keelt õppima, temaatilisi reisikirju lugema, pikki jalutuskäike taas ette võtma, varustust otsima ja ostma. Püüdsin teha nii palju ettevalmistusi, kui on vaja, ja nii vähe, kui võimalik. Mulle meeldib, kui reisimisega kaasneb parajal hulgal spontaansusi ja üllatusi. Teadsin, et tee on ilusti tähistatud, teel on piisavalt toidu- ja ööbimiskohti, minu ümber on palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida, Tagantjärele julgen öelda, et mul ei jäänud midagi enne minekut tegemata, sain ilusti hakkama.

1. oktoobril kirjutasin oma reisipäevikusse nii:
"Rongis sõites sai kõik järsku selgeks. Koos minuga asus teele veel palju palverändureid. Kuidas ma aru sain? Suur seljakott, matkajalatsid, avatud meel, Camino inforaamat, vestlused stiilis "How many days do you have?" Rong oli suminat täis, mina olin vaikselt. Magasin, vaatasin aknast välja, aeg-ajalt vaatasin teistele otsa. Miks ma seda teen?
Mul on VAJA seda teha. Ma TAHAN seda teha. Ma PEAN. Ma isegi ei tea täpselt, miks. Kas alati on vaja teada, mida ma saavutada tahan, millised on minu SMART eesmärgid? Äkki piisab sellest, et ma lihtsalt PEAN? Äkki teeks sellega nüüd rahu?"

Rännaku alguspunktis kohal!!!

Õhtul Saint-Jean-Pied-de-Port'i jõudes ostsin endale palverändurite kontorist palveränduri passi ja kammkarbi, lisaks sain veel kaks hästi olulist paberit: ühel info kõikide albergue'de (ööbimisasutuste) kohta ning teisel teekonna kõrgusporfiil, mis aitab päevast teekonda planeerida. 
Palveränduri pass on pabervoldik, kuhu tuleb iga päev koguda vähemalt üks tempel ning niiviisi Santiagosse kohale jõudes tõestada, et oled tõepoolest rännutee läbinud. Pass annab ka õiguse albergue'des ööbimiseks. Templeid jagatakse albergue'des, kirikutes, muuseumites, kohvikutes (mitte kõigis muidugi) ning muudes paikades, mida palverändurid läbivad.
Kammkarp on üks palverändurite ja palverännutee sümbolitest, mis tavaliselt kinnitatakse seljakoti külge. Kammkarbikujutiste ja kollaste nooltega on ka kogu tee tähistatud.

Näide kammkarbi korrektsest kasutamisest.

Oma rännakul tegin rohkelt märkmeid ja pildimaterjali on ka omajagu. Jagan oma kogemusi ja kogunenud mõtteid lahkelt ka Teiega! Järgmiste postitusteni!

Reisipäeviku pidamine oli üks mu meelistegevustest, millega lõunapausidel ja õhtutel aega sisustada. 

Buen Camino!

Kui sa...

Kui sul pole suvel jalad märjad, mudased, mullased, porised või liivased,
kui su kehal pole korraga vähemalt 20 sääsehammustust,
kui sa ei vaata aeg-ajalt päiksetõusu ja -loojangut,
kui sa ei söö suvel päevas vähemalt 3 jäätist,
kui sa pole suvel kordagi põlvini mudane,
kui sa ei korja ise heina, mida teetassis leotada,
kui sul pole aeg-ajalt rõõmupisarad silmis,
kui sul pole pärast marjade korjamist ja söömist näpud sini-punakirjud,
kui sul pole mõnikord kassikarvad ninas,
kui su tee pole täis seiklusi,
kui tead reisil kogu aeg täpselt, mis järgmisena toimuma hakkab,


... teed sa midagi valesti!

Rääbis reisib jälle. Seekord Lõuna-Eestis.

Mulle meeldivad väikelinnad. Samamoodi meeldivad mulle suurlinnad, külad, miljonilinnad ning üksikud talud. Tunnen end hästi nii Chicagos kui ka maal vanaema-vanaisa juures. Seekord valisin külastamiseks Otepää. Või õigemini, mina ei valinud. Saatus valis.

Mõned teist juba teavad, ülejäänud saavad kohe nüüd ja praegu teada, et viin aeg-ajalt läbi laste sünnipäevi. Kostümeeritult. Nii juhtuski täna, et pesin Elsa kleidi puhtaks, kammisin blondi paruka läbi ning seadsin sammud Leigo poole. Astusin kodust välja just õigel ajal, just nii nagu oli planeeritud. Mõned kümned minutid olid mõeldud sõitmisele, lisaks mõned minutid kuskil metsatukas kostüümivahetuseks ning lausa mõned minutid igaks juhuks, äkki jõuab kuskil väikse peatusegi teha ja kaunist Eestimaad imetleda. Tundsin ennast ütlemata hästi, et vahelduse mõttes suudan aega nii hästi planeerida. Ei olnud ma aga jõudnud kodust just kaugele sõita, kui esimesed ratturid minust mööda vurasid ning mina politseinike kätevehkimise peale neile teed pidin andma. Suurepärane! Rattamaraton kulges just täpselt seda marsruuti mööda, mida mina tahtsin kohalejõudmiseks kasutada. Niisiis tegin iga mõne minuti tagant väikse pausi, et ratturid saaksid segamatult finiši poole söösta. See, et mind, vabandust, Elsat, ootab kari lapsi, polnud prioriteetne probleem. Või oleksin pidanud pea autouksest välja pistma ja karjuma hakkama: "Laske läbi, Elsa kostüümiga!!!"?
Kui siiani säilis veel lootus, et äkki jään ainult 5-10 minutit hiljaks (mõte õigeks ajaks kohale jõuda oli juba ammu mõeldamatu), siis viimase põntsu minu lootuskiirtele pani keelumärk. Punasem kui ei kunagi varem. Tee on kinni. Aga mis siis, kui see taluke on just sellel lõigul, kuhu mind ei lasta??? Tundkem kodumaad ning pöörakem siis külavaheteele. Õnneks kogu see saaga lõppes sellega, et jõudsin lõpuks kohale. Ilmselt pole ma ühtki printsessikleiti ega parukat nii kiiresti paika saanud.
Pidu läks hästi. See tähendab, et

• lisaks lastele tuli mind tervitama üks vahva isa, kes uuris, kas printsessi kallistada ka saab. Ikka saab, ega ma siis kade pole. 
• sünnipäevalapse nimi jäi mulle esimesel katsel meelde
• keegi ei saanud haiget
• keegi ei hakanud nutma
• ma ei karjunud oma häält ära
• keegi ei saanud kuumarabandust. Väike päiksepõletus kuulub ilmselt suve juurde. 
• mul ei kukkunud parukas peast ega kleit seljast. Ei, seda pole ka varem juhtunud, just saying :)
• keegi ei kahelnud, kas ma olen ikka päris Elsa. Muidugi olen!

Parukast vabanenud, sõitsin Otepää poole. Kohale jõudes võttis mind vastu uhke kontsert, ilmselt muusikakooli lõpukontsert. Lapsi, lapsevanemaid ja lilli oli täitsa arvestatav hulk. Ülejäänud linn oli aga tühjavõitu. Poodi minnes oli tõeline väikellinna tunne, kus kõik tunnevad kõiki. Enne mind vestles kassapidaja lõbusalt kliendiga, võisteldes, kelle tööpäevad on pikemad. Klient võitis oma 16-tunnise tööpäevaga. Palju õnne! Vestlusesse sekkus peagi ka mees minu selja taga, keda samuti kõik asjaosalised paistsid teadvat. Ainult mina olin seal võõras. Turist.

Mitu korda olen Otepääl käies mõelnud, et võiks minna energiasamba juurde. Millalgi ammu põhikooli ajal klassiekskursioonil käisin seal ning giid rääkis, et energiasamba kombe kohaselt saavad inimesed sealt energiat ning lahkuvad parema enesetundega. Kui mina aga sinna läksin, tundsin, nagu oleksin mingi raske asjaga vastu pead saanud ning pea hakkas valutama. Täna külastasin seda võimalikult avatud meelega, lugesin eeskujulikult instruktsioone, kuidas energiat saada, ning tegin nii, nagu kästud. Pea valutama ei hakanud. See on vist hea märk. Seisin ja istusin seal mõnda aega, proovides kujutleda end osakesena loodusest. Kujutlesin, et olen tammetõru, kes on mullas ning hakkab kasvama. See oli mõnus kujutluspilt. Raske oli aga oma mõtteid ühele asjale koondada. Ikka on mingid mõtted, mis kuidagi ei taha peast lahkuda, kas või korraks. Kuigi oleksin tahtnud hästi rahulikuks jääda, valdas mind millepärast hoopis ärevus. Lisaks hakkas jalg ka valutama. Kõndisin edasi ning rahunesin.

Enne linnast lahkumist käisin ka kalmistul. Mulle meeldib mõelda, et märk täiskasvanuks saamisest on kalmistul käimine ilma vanemate initsiatiivita. Erinevalt energiasambast oli see tõeliselt meditatiivne käik. Ma pole varem mõelnud, mida ma soovin, et minu kehaga tehakse, kui mind enam pole. Mõned uitmõtted on sel teemal ikka peast läbi käinud, kuid nüüd mõtlesin tõsiselt selle peale. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga supervõimetest, sh surematusest. Kas oleks hea olla surematu? Mulle meeldib mõte olla siin maailmas ainult mõnda aega. Mulle meeldib mõte olla surelik.

Miks mulle meeldib tundmatutel tänavatel ringi uidata?
Mulle meeldib tähelepanu pöörata pisiasjadele.

Mulle meeldib oma seiklushimu rahuldada, olgu selleks kas või Otepää tänavatel seiklemine. Mulle meeldib ära eksida ja taas end üles leida. Mulle meeldib uurida, kuhu teed viivad. Mulle meeldib see, et kui mul tekib mõne tänava vastu uudishimu, saan lihtsalt sinna minna, mõtlemata, et pean kuskile pärale jõudma. Mulle meeldib jälgida, kuidas inimesed elavad. Vaadata, kuidas keegi on laste jalanõud hoovi ritta seadnud. Jälgida, kuidas kaks vanamemme aias istuvad ning juttu ajavad. Mulle meeldib leida midagi veidrat.

Mulle meeldib endast midagi maha jätta.

Päikest!