Sissejuhatuseks sobib hästi video, mille mõningaid repliike kordasin kõndides ka ise. "Jalg jala ette!"
Tegelikult asi muidugi nii hull polnud. Mulle tavaliselt meeldis väga kõndida ning eriti tore oli see, et mul oli hulgaliselt võimalusi enda elu ja teekond põnevamaks muuta. Ja kõik võimalused tuleb ju ometi ära kasutada :)
Üks oluline kaasasolev asi oli must marker, millega aeg-ajalt oma toredaid Vigurikke joonistasin.
Teised palverändurid olid viisakalt pinkidel, mina aga otsustasin lõunapausile loovamalt läheneda.
Palun, lubage tutvustada! Minu uued sõbrad Eesel ja Eesel. Saadan neile kindlasti ka jõulukaardi :)
Et siis oleks ikka selge, et siia oma häda ei tee. Tuleb valida mõni kobedam põõsas.
Oh jaa! Kuulus veinifontään. Ühest kraanist tuli punast veini, teisest puhast joogivett. Kraanide juures olid ka sildid:
“We are pleased to invite you to drink in moderation. If you wish to take the wine with you, you will have to buy it.”
“Pilgrim, if you wish to arrive at Santiago full of strength and vitality, have a drink of this great wine and make a toast to happiness.”
Peale veinijoomise on võimalik külastada ka veinitehast ning veinimuuseumi ning saada oma palveränduri passi tempel. Mina piirdusin vaid viimasega.
Otsisin kõikides albergue'des kitarri ning 6. päeval ma selle ka leidsin. Väga väsinud ja häälest ära, aga siiski kitarr. Nii veetsin ühe väga muusikalise õhtu.
Siin uurin, kuidas kasvab pisike beebi-viinamarjapõõsas. Nii nunnu!
Minu lemmikalbergue (sellest edaspidi pikemalt) juures elas mitu kassi. Kahjuks olid nad peaaegu kõik haiged ja lonkasid ühte kuni mitut jalga, aga vähemalt oli neil kõht täis ja koht, kus olla. Hommikul enne teeleasumist pidasin nendega väikse vestlus-mõtiskluse.
Kui jaanuaris USAs käisin, tegin seal pidevalt hüppepilte. Sest no miks mitte. Püüdsin sellega ka Hispaanias hakkama saada, aga tuleb tõdeda, et seljakotiga on ikka üsna raske hüpata. Seega rännaku jooksul tehtud piltidest on see esimene ja viimane hüppepilt.
Palveränduritel on tavaks jätta endast teele märke maha. Üheks võimaluseks on aidata kaasränduritel õiget teed leida ning teele noolekesi jätta. Oma õuduseks avastasin, et sellel noolekesel olid mõned kivid oma kohalt minema kõndinud, panin nad paika tagasi.
Nii lihtne on end õnnelikuna tunda!
Jälle üks puukallistaja!
Lugu sellest, kuidas minu väljendite hulka sattus "Ja millisest põllust me täna üle jalutame?"
Päev oli umbes lõunas, kui ühest väiksest külast välja viis mõnus kruusatee ning kui nägin kollast noolekest, mis juhatas veidi väiksemale teele, järgisin seda eeskujulikult. Pärast kilomeetripikkust kõndimist läks tee järsku väga võsaseks, kuid siiski läbitavaks. Tekkis küll väike kahtlus, kas olen ikka õigel teel, aga kuna tundus, et pikast rohust on ka teised inimesed läbi läinud, jätkasin teed. Kui oled juba 15km kõndinud, siis ei ole erilist soovi oma teekonda ilma väga kindla põhjuseta pikendada ja "igaks juhuks" tagasi minna. Pärast võsa leidsin end kiirtee kõrvalt just sellise põllu pealt. Põld oli täis valusaid okkalisi taimi, mis vahepeal saapa sisse tahtsid ronida, ning pikki kuivanud taimevarsi, mis tegid aeg-ajalt säärtele haiget. Selleks, et kiirteele jõuda ja teepervel kõndida, oleksin pidanud kraavist ja traataiast üle ronima. Olin mõttes selleks ka valmis, kui peaks selguma, et see on ainuke võimalus teisele poole teed jõuda, kus on minu päeva sihtkoht. Kaart näitas ka seda, et varsti peaks mul olema tarvis jõge ületada. Silla kohta info puudus. Samas ei tahtnud ikka veel tagasi minna. Põllu peal kõndimine muudkui kestis ja kestis. Ees hakkas paistma kraav. Kas selle põhjas on ka vesi? Ei, selle põhjas oli tee, mis viis mind täpselt sinna, kuhu oli vaja. Ilmseltgelt polnud minu valitud tee õige, kuna nägin teisi rändureid lähenemas ilusti õige tee peal kõndides. Kas oleksin pidanud siis oma kollast noolekest mitte järgima?
Eestis oli sel ajal lumi juba maas. Hispaanias pidin ma hommikul siiski mütsi pähe panema, päeval aga vahetasin oma pikad püksid lühikeste vastu ning kõik üleliigsed riided rändasid seljakotti.
See pilt on tehtud samal päeval. Lõunaks olin kõndimisest juba üsna väsinud ning justkui tellimise peale leidsin maast sõna "EI". Kuna kuuse all ööbida ma ei soovinud, sai eitusest "EDASI" ning tee võis jätkuda.
Peaaegu kõikides ööbimiskohtades oli oma külalisteraamat ning selmet kirjutada sinna traditsiooniline "Thank you so much! It was very nice to stay here!" joonistasin Viguriku ning kõrvale kirjutasin Estonia. Et Eestist ikka märk maha jätta.
Vaadake vaid, kui rõõmsaks mind sügisesed lehed tegid!
Millegipärast otsustasin siiski televiisoris vanni võtmisest hoiduda.
Püüdsin olla hästi eeskujulik ja teha täpselt nii, kuidas sildid näitavad. Ilmselt teavad ju nemad ikka paremini, milline on kõige mõistlikum kehahoid palverännakuks.
Huvitav, kas hispaanlased arvasid tõepoolest, et nad panevad tee äärde rea tühje torujuppe ja arvavad, et eestlane ei roni nende peal? Või nad pidasid juba ammu plaani, kuidas ühe punapea teed põnevamaks muuta? Ei tea, aga tänulik olen nende jubinate eest ikka.
Santiagosse jõudmisest räägin edaspidi täpsemalt, olgu vaid öeldud, et mu must marker ei jäänud ka selle suure ja punase(!) sildi juures kotti.
Viimasel kahel pildil on jäädvustatud kõnelused prügikastiga. Kell oli juba 2 või 3 öösel ja mõistus ei tahtnud enam hästi võtta. Prügikastil oli 3 sahtlit taaskasutuse eesmärgil, neist igaühe juures peaaegu loetamatuks kulunud prantsuskeelne silt, nende seast ei tuvastanud ühtki tuttavakõlalist sõna. Nii ma siis vaatlesin veidi sahtlite sisu ja püüdsin otsustada, kuhu oma kohvitops visata. Topsi ma lennukisse kaasa ei võtnud, järelikult pidin ma lõpuks siiski mingi otsuseni jõudma.
Buen Camino!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar