Minu palveränd - kuidas kõik alguse sai

Millalgi eelmisel talvel tekkis mul mõte. Mõte minna palverännule. Ma isegi ei tea, kust see mõte tuli ja millest see alguse sai, aga see mõte ei tahtnud mind enam kuidagi maha jätta. Ainuke moodus rahulikult edasi elada oli leida võimalus selle mõtte teoks tegemiseks. Teate ju küll - inimesed jäävad kahetsema rohkem neid asju, mis tegemata on jäänud. 

Vaikselt hakkasin tegema ettevalmistusi. Uurisin, mida väljend "palverännule minema" üldse tähendab, miks inimesed selle rännaku ette võtavad, hakkasin raha kõrvale panema, sõpru ja peret informeerima, reisikaaslast otsima, hispaania keelt õppima, temaatilisi reisikirju lugema, pikki jalutuskäike taas ette võtma, varustust otsima ja ostma. Püüdsin teha nii palju ettevalmistusi, kui on vaja, ja nii vähe, kui võimalik. Mulle meeldib, kui reisimisega kaasneb parajal hulgal spontaansusi ja üllatusi. Teadsin, et tee on ilusti tähistatud, teel on piisavalt toidu- ja ööbimiskohti, minu ümber on palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida, Tagantjärele julgen öelda, et mul ei jäänud midagi enne minekut tegemata, sain ilusti hakkama.

1. oktoobril kirjutasin oma reisipäevikusse nii:
"Rongis sõites sai kõik järsku selgeks. Koos minuga asus teele veel palju palverändureid. Kuidas ma aru sain? Suur seljakott, matkajalatsid, avatud meel, Camino inforaamat, vestlused stiilis "How many days do you have?" Rong oli suminat täis, mina olin vaikselt. Magasin, vaatasin aknast välja, aeg-ajalt vaatasin teistele otsa. Miks ma seda teen?
Mul on VAJA seda teha. Ma TAHAN seda teha. Ma PEAN. Ma isegi ei tea täpselt, miks. Kas alati on vaja teada, mida ma saavutada tahan, millised on minu SMART eesmärgid? Äkki piisab sellest, et ma lihtsalt PEAN? Äkki teeks sellega nüüd rahu?"

Rännaku alguspunktis kohal!!!

Õhtul Saint-Jean-Pied-de-Port'i jõudes ostsin endale palverändurite kontorist palveränduri passi ja kammkarbi, lisaks sain veel kaks hästi olulist paberit: ühel info kõikide albergue'de (ööbimisasutuste) kohta ning teisel teekonna kõrgusporfiil, mis aitab päevast teekonda planeerida. 
Palveränduri pass on pabervoldik, kuhu tuleb iga päev koguda vähemalt üks tempel ning niiviisi Santiagosse kohale jõudes tõestada, et oled tõepoolest rännutee läbinud. Pass annab ka õiguse albergue'des ööbimiseks. Templeid jagatakse albergue'des, kirikutes, muuseumites, kohvikutes (mitte kõigis muidugi) ning muudes paikades, mida palverändurid läbivad.
Kammkarp on üks palverändurite ja palverännutee sümbolitest, mis tavaliselt kinnitatakse seljakoti külge. Kammkarbikujutiste ja kollaste nooltega on ka kogu tee tähistatud.

Näide kammkarbi korrektsest kasutamisest.

Oma rännakul tegin rohkelt märkmeid ja pildimaterjali on ka omajagu. Jagan oma kogemusi ja kogunenud mõtteid lahkelt ka Teiega! Järgmiste postitusteni!

Reisipäeviku pidamine oli üks mu meelistegevustest, millega lõunapausidel ja õhtutel aega sisustada. 

Buen Camino!