Kevad!

Hommikul arvasin, et kevad ongi käes. Eelmises postituses ma küll mainisin, et ma ju ei hakka rääkima sellest, et KEVAD on Eesti arvatavasti üles leidmas, aga tunnen, et pean oma rõõmu siiski jagama. Teate, kui hea oli olla, kui  istusin Emajõe kaldal, mitte umbses raamatukogu saalis, ja tegelesin oma koolitööga, samal ajal kui mind "ründasid" 2 kirjut liblikat? Oli nii tore olla asjalik ja nautida päikest samal ajal. Minust kõndis mööda ka üks mütsiga naine. Kas see oleks olnud väga imelik, kui oleksin kampsuni ka seljast võtnud (jopest loobusin juba hommikul) ja oleks olnud täiesti lühikeste varrukatega? Nii soe oli lihtsalt! Veel üks müts! Ja veel! Veel üks! Liblikas istus mu kõrvale. Ajasin temaga natuke juttu. :)

Mõne aja pärast märkasin, et arvuti ekraan on tolmuseks muutunud. Tõmbasin sõrmega üle ekraani ja oma õuduseks avastasin, et see on liivapuruga koos. Puhastasin arvuti ning 10 minuti pärast pidin seda uuesti tegema. Uskumatu, kui tolmune on õhk, mida me sisse hingame! Minust veidi kaugemal tehti tänavaid talvetolmust puhtaks. Kuigi eemalt näis see pigem lihtsalt tolmu liigutamisest kõnniteelt muru ja autotee peale. Võib-olla olen ma ka lihtsalt juhmakas...

Pakkisin üsna pea oma asjad (pärast seda, kui olin oma arvuti viimast korda puhtaks pühkinud), sest taevas läks pilve ja mul hakkas külm. Hea, et ma siiski kindad kaasa võtsin :)

Päikest!

Nii vaikseks kõik on jäänud...

Tõepoolest, kui vaatan neid blogisid, mida edukalt või natuke vähem edukalt jälgin, siis juba nädal aega on täielik vaikus olnud. Või siis on vaikne olnud juba alates... oktoobrist. No ei meeldi blogida :) Ma siis nüüd võtan sõna.

Aga millest?
Ma ei hakka ju pajatama, kui kiire on kogu aeg olnud.
Ma ei taha rääkida, kui palju viimasel ajal teha on olnud.
Ma ei räägi ka sellest, et kevad on vist lõpuks meid üles leidnud.
Või sellest, et M. Thatcher on meie seast lahkunud.
Või sellest, mis toimub või ei toimu Põhja-Koreas.

Mainin siis seda, et andsin eelmise nädala lõpus ühele kodutule paki salvrätte.

Muide, see on minu 100 postitus. Hip-hip-hurraaaa!
Kui ma seda blogi alustasin, ei osanud ma arvatagi, et see mul nii staažikaks saab. Olin üsna kindel, et olen alguses väga entusiastlik selle uuendamisega, aga mõne aja pärast mu hoog raugeb ning jääb väga unarusse. Aga võta näpust :) Elab veel :) Ja varsti tuleb kindlasti ka 200. postitus.

Päikest!