Nagu paljas oleks

Mõned aastad tagasi, kui olin endale auto saanud ja käisin esimese aasta tehnohoolduses käisin, ei jõudnud töömehed ja automüüja ära imestada, kui vähe see masin sõitnud on. Mis teha, olin siis alles gümnaasiumis, kool asus peaaegu üle tee, muusikakool sellest kõrvalmajas ning kaugemale sattusin harva. Bussid olid mu suured sõbrad. Ülikooli minnes oli samuti bussipilet alati olemas, autoga liikusin siis, kui olin loengusse hiljaks jäämas või oli vaja midagi transportida või kähku ühest linna otsast teise saada. Seda ei juhtunud väga tihti.
Ja siis läksin tööle.

Nüüd leidub kuus umbes kaks päeva, kui auto saab 24h minust puhata. Ja mina temast. Nüüd pean sellele ekstra tähelepanu pöörama, et ikka vahepeal jala või rattaga linna läheksin. Lisapingutus ajaplaneerimises. Praegu ei kujuta ma ettegi, et saaksin ilma autota hakkama. Enne tööle minekut on asjaajamisi ning ühest linna otsast teise kihutamist, pärast tööpäeva samuti. Ikka ja jälle loodan, et nädalas leiduks kas või üks päev, et saaksin rattaga tööle minna. Ootan ja loodan. Eks see ole muidugi mugavuse asi ka. Mulle meeldib kiiresti kohale jõuda. Jalutuskäigud on omaette teema.

Ja siis see juhtus.

Auto läks katki.

Lihtsalt keeldub käivitumast. Olin veidi linnast väljas, kui esimest korda tegi mu kullake ainult "Tõk-tõk-tõk" ja alles mu meeleheitlike palvete ja arvukate võtmekeeramiste peale käima läks. Sõitsin siis teenindusse, seal pandi diagnostika aeg kirja ja paluti homme tagasi tulla. Okei, sobib. Millegipärast otsustas auto teeninduse maja ees enam üldse mitte tööle minna. Nii siis võtsin oma seitse asja kaasa, läksin teenindusse tagasi ja kurtsin oma muret, et enam ei saa ma üldse koha pealt minema.

Aga tööle on ju ikka vaja minna. Paar telefonikõnet ja transport olemas õnneks!
Ja edasi?
Abitu tunne on. Kuidas ma tööle saan? Kuidas ma oma päeva enne ja pärast tööd ümber planeerin? Mis siis, kui bussiga midagi juhtub? Kui ma maha jään? Kui paduvihma sajab? Kas ma ikka jõuan igale poole, kuhu vaja? Millal auto tagasi saan? Kuidas ma teenindusse kohale saan? Ega selle remont mind pankrotti ei vii?

Abitu tunne on. Nagu paljas oleks.

Päikest!

Olen ükssarv, sh maagiline.

Keegi tõenäoliselt ei loe mu postitusi täpselt, aga vahel, kui mul igav on, panen ma selga tutu, pähe hiigelsarve, raputan end sädelusega üle ja kepslen köögis ringi, teeseldes, et olen maagiline ükssarv.

Endalegi märkamatult komistasin järjekordse ahelkirja otsa. Seekord on vaja kopeerida ja enda profiilile postitada eelpool olev ükssarviku tekst, et teadvustada rinnavähki. See eesmärk tuleb ilmsiks muidugi alles siis, kui oled kellegi teise samasisulist postitust laikinud või kommenteerinud. Ehk siis haigusest teavitatakse ainult neid, kellel on piisavalt huumorimeelt, et oma sõbra-tuttava veidra huvi peale kuidagi reageerida. Valitud seltskond.

Okei, vajutasin siis minagi saatuslikul nupul, mis haaras mind mängu kaasa. Kas ma olen nüüd rinnavähist rohkem teadlik? Korraks kerkis see sõna jälle mu teadvusesse, aga edasi?
Mis haigusega täpsemalt tegu on?
Mis sellesse haigestumist soodustab?
Kuidas seda vältida?
Millised on ravivõimalused?
Milline on minu tõenäosus ja riskitegurid haigestuda?
Kas see on ainult naiste haigus?
Millal peaksin kontrolli minema?
Mida tunneb ja elab läbi inimene, kellel on haigus diagnoositud?

Mulle meenus eelmine haigust teadvustav kampaania, kus fookuses oli lihashaigus, mis tekitab tunde, nagu kallataks jääkülma vett krae vahele. Muidugi leidus inimesi, kelle jaoks oli haigusest palju olulisem end proovile panna, teha midagi ekstreemset, enda vaprust ka teistele näidata. Seda ei pane ma üldse pahaks. Õnneks leidus ka hulgaliselt inimesi, kes tõepoolest tundsid haiguse vastu huvi, see jõudis meediasse, mis võimaldas teha laialdast teavitustööd, ning koguti ka raha haiguse all kannatajatele ja nende lähedastele.

Mida head teevad aga ükssarved?

Ega midagi, haarasin ise ükssarvel sarvest ja uurisin, mis värk selle rinnavähiga on, et sellest jagamismängust ka reaalne kasu oleks. Maailmaparandajate värk :)

Rinnavähk on kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja naistel. Eestis haigestub iga 25. naine. Nüüd mõtle, mitu naist Sul Facebooki sõbralistis on. (Tehes oletuse, et mul on seal mehi-naisi võrselt, on minu tutvusringkonnas statistiliselt 18 naist tulevikus selle kurja diagnoosiga).

Riskitegurid: vanus, haiguse esinemine varem endal või perekonnas, östrogeenide suurem toime, kokkupuude vähki tekitavate ainetega, eluviis (vähene liikumine, alkoholiga liialdamine), lastetus või esimese lapse sünd pärast 30. eluaastat. Risk väheneb sünnituste arvu kasvades. Maa tuleb täita lastega!!!

Kontrollida tuleb end regulaarselt alates 20. eluaastast (mitte siis, kui oled juba 50) ning arsti juurde minna KOHE, kui märkad midagi tavapärasest erinevat. Juhend kontrolliks on SIIN. Kas teadsid, et selle jaoks on lausa oma mobiilirakendus? Muidugi tasub käia ka sõeluuringus, kuna siis on võimalik avastada haigus juba siis, kui see veel enda silmale ja käele märgatav pole.
Kui haigus on avastatud varakult, on võimalik sellest täielikult paraneda. Ravimeetodite hulka kuuluvad kirurgiline ravi, keemiaravi, kiiritusravi, hormoonravi ning bioloogiline ravi.

Rinnavähil kirjeldatakse 4 staadiumit. Esimese staadiumi kasvaja mõõtmed on alla 2 cm. Teise staadiumi kasvaja mõõtmed jäävad vahemikku 2-5 cm või on haaratud kaenlaalused lümfisõlmed või esinevad mõlemad tunnused. Samas puuduvad vähi leviku tunnused teistesse organitesse. Kolmanda staadiumi kasvaja mõõtmed on üle 5 cm. Rind võib olla tursunud, rinna kuju muutunud. Tavaliselt on haaratud kaenlaalused lümfisõlmed, need võivad olla omavahel kinnitunud, moodustades tihke paketi. Puuduvad vähi leviku tunnused teistesse organitesse. Neljanda staadiumi kasvaja võib olla igasuguse suurusega, kuid tavaliselt on haaratud piirkondlikud lümfisõlmed ja vähk on levinud teistesse keha piirkondadesse. Teistes organites on tekkinud uued rinnavähi kolded – siirded ehk metastaasid.

Esimeses staadiumis avastatud vähiga naistest on 5 aasta möödudes elus peaaegu kõik, samas kolmandas staadiumis diagnoositud vähiga patsientidest vaid umbes pooled.  

Rinnavähk pole ainult naiste pärusmaa, umbes 1% haigusjuhtudest esineb meestel.

Seda, mida tunneb inimene, kellel on rinnavähk diagnoositud, on väga keeruline kirjeldada. Mõningase aimduse saab brošüürist, mis asub: SIIN. Väga kurb!


Kasutatud materjal ja lisainfo:
http://www.rinnavahk.ee/
http://www.kasvaja.net/rinnavahk/ 
http://www.kliinikum.ee/ho/info-haiguste-kohta/83-rinnavaehk

Nüüd olen palju targem, loodetavasti Sina ka.

Päikest!

Ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi!

Täna on just täpselt selline päev, kui ei viiiiiiiiiiiiiiiiitsi midagi teha.
See on väga veider, et paar ööd tagasi ei maganud ma üldse, hommikul tegin 2-tunnise uinaku ja päeval ei saanud väga arugi, et miski nihu oleks olnud. Järgmistel öödel on unetunde olnud jällegi umbes 6-7 tunni jagu (mis on minu kohta üsna vähe), aga päevad on olnud väga asjalikud ja tegusad, und ei kuskil. Eile õhtul jõudis siis ilmselt väsimus pärale. Mõtlesin, et teen enne linna ja/või külla minekut väikse uinaku. Kell oli 19. Tegin küll paar korda silmad vahepeal lahti, kuid lõplik äratus oli kell 9 hommikul. 14 tundi und. Just because I can!

Vahepeal on ilmselt vaja sellist päeva, kui ma ei tee mitte midagi. Või noh, päris nii ei saa ka öelda, et ma mitte midagi pole teinud. Riided vahetasin ära. Hambad pesin ära. Ühe juuksesalgu värvisin roosaks. Tegin ühe telefononikõne. Kohvi tegin ka. Sõin tüki kooki. Riided panin pessu. Pika režiimiga, et saaksin nendega edasi tegelemist edasi lükata. Lõpuks võtsin end kokku ja tegin arvuti lahti. Oeh. Tavalisel päeval oleksin nende tegevustega hakkama saanud tunniga. Ilmselt veel kiiremini. Täna kulus nende peale... ma isegi ei viitsi arvutada, vabandust. Siin postituses on juba piisavalt numbreid, aitab küll.

Ja kas ma olen siis rahul tänase hommikuga?
Ma ei teagi.
Mulle meeldiks ilmselt vedeleda ja mitte midagi teha rohkem siis, kui ma samal ajal ei mõtleks nendele asjadele, mida ma tegelikult peaksin ära tegema. Kui saaksin valmis millegagi, mis on mul to-do-listis, oleksin endaga palju rohkem rahul. Kui võtaksin kätte raamatu või kitarri ja teeksin midagi, mis mulle väga meeldib, oleksin jälle killukese võrra rõõmsam. Täna on aga üsna tuim olla. Ei viiiiiiiiiiiitsi.

Vähemalt Ginnyl on hea päev. Ma pole ammu nii pikalt kodus olnud ning valmis teda nii pikalt sügama ja paitama. Täna hingan temaga ühes rütmis, kui otsime aeg-ajalt uut kohta, kuhu pikutama minna.

Ma tean, et varsti heliseb mu telefon, mis annab märku, et pean hakkama asjalikuks ja mõneks tunniks kodust ära minema. Mida aga oma õhtuga peale hakata?

Veider on olla, kui mitte ühtegi plaani ega mõtet ei ole.

P.S. Eelmist laulu otsides komistasin ka selle laulu peale. Soovin, et igal inimesel oleks keegi, kes talle selliseid sõnu ütleb. Või laulab :)

Päikest!

Töö-öö ning lillehõnguline hommikuvärskus

Öö läbi töötamine tundub olevat... kas just hullumeelsus, aga mitte ka tegevus, mida igaüks ilmselt hea meelega teeks. Mulle aga kõlab see kui põnev väljakutse. Ja väljakutsed tuleb teatavasti ju vastu võtta. Sest miks mitte. 

Nii ma siis läksingi eile veidi enne öö algust vapralt ühe poe infoletti, kotis kampsun (sest soovitati soojalt riidesse panna), kanasalat (enda söök kaasa) ja energiajook. Lühike koolitus, kuidas masinaga kõik tooted läbi piiksutada ning töö läkski käima. Suurele poele tuleb öö jooksul teha inventuur. Alustasime siis, kui pood oli veel avatud, aga alkoholi enam ei müüdud. Nii võiski näha kümneid inimesi alkoholipudeleid uudistamas. Alustasin õlledest. Ma pole kunagi õlusid nii põhjalikult vaadanud. Neil on nii ilusad nimed! Lõbus Njuufa, Külmale Maale ja Must Nunn on vaid mõned näited. Ja millised pudelikujundused! Hailõuad on mu lemmikud!

Edasi liikusin kohvide juurde. Kõige kõrgemal on jahvatamata oad ja need lõhnasid nii hästi! Varem pole mul sinna riiulile asja olnud. Märkasin ka nüüd esimest korda, KUI palju erinevaid kohvisid on. Ma tean küll, et paljudele toodetele on pühendatud tihti terved reavahed. Terve rida jogurteid, mahlu, vorste, kohvisid. Erinevaid sorte, brände, maitsenüansse on lõputult ja ometi ostan poest tavaliselt ikka ühte ja seda sama. Äkki võtaks väljakutseks osta nädal aega poest ainult neid asju, mida ma varem ostnud ei ole? Tiramisumaitseline kohv on igal juhul vaja ära proovida. 

Noorsootöötaja, nagu ma olen, ei saa lastest eemal olla ka töövälisel ajal. Nii avastasin, et kui kohvilõhn oli ninast juba hajunud, jätkasin mänguasjade läbipiiksutamise ja kokku lugemisega. Elsa vaatas jälle mulle päris mitmest kohast vastu. Aga Anna? Tema oli ju loo kangelane, kes trotsis külma ja koletisi, et oma õde tagasi tuua. Miks tema pilti kuskil näha ei ole? Miks ei taha tüdrukud tema moodi olla?

Olin ennast juba makaronide rea alguses sisse seadnud (niiiiiiiiiii palju erinevaid makarone!!!), kui töödejuhataja tuli minu juurde, käskis makaronid jätta sinnapaika ja ütles, et annab mulle palju huvitavama ülesande. Saingi kondoomid ja tampoonid endale. Ühelegi noormehele ta seda vahekäiku ju ei saavat anda. Hmm, huvitav, skaalal 1-10 kui veider ja/või ebamugav oleks meestel olnud seal asjatada? Mis oleks naistele samavõrd "meestekas", et see võiks ebamugavust tekitada?

Töö-öö lõppes soola ja suhkru ning väga mustade sõrmedega. Sadade pakendite läbikatsumine jätab enda jälje. Kell oli 7 hommikul. Vaatamata sellele, et magan sageli hommikud maha, meeldivad mulle varahommikud väga. Nii läksingi kesklinna jalutama. Väga põnev oli näha, kuidas inimesed seavad linna algavaks päevaks korda. Ma pole nii ammu näinud, kuidas harjade ja seebiveega tänavat pestakse. Millegipärast näivad hommikused koristustööd hoopis teistsugusena kui päevane tänavakoristus. Ilmselt meeldib mulle just mõte sellest, et inimesed näevad vaeva selleks, et teised saaksid puhtasse linna tööle/kooli tulla. Ettevalmistused päevaks. 

Sellest idüllist oli puudu veel hommikukohv. Pole palju kohti, mis avatakse kell 7, aga ühe siiski leidsin. Jääkohv. Mulle väga meeldib jääkohv, kui see on hästi tehtud, aga samas peaaegu iga topsitäis, mille saanud olen, on pettumus. Ja ma ei õpi ka, et ei tasu iga kord lootusi jälle üles kruvida. Mulle pole üldse raske selles valdkonnas meele järgi olla. Lihtsalt tuleb hoolitseda selle eest, et kolmveerand klaasi poleks vahtu täis, nii et kohvi saan nautida ainult kolme lonksu jagu. Praegu meenub ainult kaks kohvikut, mille jääkohviga olen rahule jäänud: Truffe ja Werner. Täna hommikul ei külastanud ma kahjuks kumbagi, nii et mu hommikukohv oli 60% pettumus. Ülejäänud 40% oli õnneks päris maitsev. 

Vahepeal on mul pikad juhtmed ning mulle tuleb mõnda asja mitu korda öelda, enne kui aru saan. Nii oli mul, kohvitops käes, plaan minna Supilinna jalutama. Möödusin ühest botaanikaaia väravast selle poole vaatamatagi. Ilmselt köitis mu tähelepanu midagi muud. Teisest väravast möödudes märkasin, et see on pärani lahti ning peast käis läbi uitmõte sinna sisse astuda, kuid jalutasin siiski sellest mööda Supilinna poole. Kolmandast pärani lahti väravast jalutasin aga sisse. See oli ka tänase päeva parim otsus. Muidugi oleksin võinud kogu sellest ilust pilti teha ja teilegi näidata, aga ma ei saa ju pildile püüda seda karget lillehõngulist hommikuvärskust ega loodushääli, mis sulanduvad liiklusmüraga ühtseks sümfooniaks. Need kümned ja kümned iirised ei näe isegi professionaalse fotograafi fotol nii head välja, kuna pildile ei saa püüda seda rahu, mis on hommikuses linnalooduses. 

Supilinnas jalutan mõnel teisel korral. 

Kell 8 hakatakse parkimise eest raha küsima, mis tähendab seda, et aeg oli koju magama minna. 

Päikest!