Nii ma siis läksingi eile veidi enne öö algust vapralt ühe poe infoletti, kotis kampsun (sest soovitati soojalt riidesse panna), kanasalat (enda söök kaasa) ja energiajook. Lühike koolitus, kuidas masinaga kõik tooted läbi piiksutada ning töö läkski käima. Suurele poele tuleb öö jooksul teha inventuur. Alustasime siis, kui pood oli veel avatud, aga alkoholi enam ei müüdud. Nii võiski näha kümneid inimesi alkoholipudeleid uudistamas. Alustasin õlledest. Ma pole kunagi õlusid nii põhjalikult vaadanud. Neil on nii ilusad nimed! Lõbus Njuufa, Külmale Maale ja Must Nunn on vaid mõned näited. Ja millised pudelikujundused! Hailõuad on mu lemmikud!
Edasi liikusin kohvide juurde. Kõige kõrgemal on jahvatamata oad ja need lõhnasid nii hästi! Varem pole mul sinna riiulile asja olnud. Märkasin ka nüüd esimest korda, KUI palju erinevaid kohvisid on. Ma tean küll, et paljudele toodetele on pühendatud tihti terved reavahed. Terve rida jogurteid, mahlu, vorste, kohvisid. Erinevaid sorte, brände, maitsenüansse on lõputult ja ometi ostan poest tavaliselt ikka ühte ja seda sama. Äkki võtaks väljakutseks osta nädal aega poest ainult neid asju, mida ma varem ostnud ei ole? Tiramisumaitseline kohv on igal juhul vaja ära proovida.
Noorsootöötaja, nagu ma olen, ei saa lastest eemal olla ka töövälisel ajal. Nii avastasin, et kui kohvilõhn oli ninast juba hajunud, jätkasin mänguasjade läbipiiksutamise ja kokku lugemisega. Elsa vaatas jälle mulle päris mitmest kohast vastu. Aga Anna? Tema oli ju loo kangelane, kes trotsis külma ja koletisi, et oma õde tagasi tuua. Miks tema pilti kuskil näha ei ole? Miks ei taha tüdrukud tema moodi olla?
Olin ennast juba makaronide rea alguses sisse seadnud (niiiiiiiiiii palju erinevaid makarone!!!), kui töödejuhataja tuli minu juurde, käskis makaronid jätta sinnapaika ja ütles, et annab mulle palju huvitavama ülesande. Saingi kondoomid ja tampoonid endale. Ühelegi noormehele ta seda vahekäiku ju ei saavat anda. Hmm, huvitav, skaalal 1-10 kui veider ja/või ebamugav oleks meestel olnud seal asjatada? Mis oleks naistele samavõrd "meestekas", et see võiks ebamugavust tekitada?
Töö-öö lõppes soola ja suhkru ning väga mustade sõrmedega. Sadade pakendite läbikatsumine jätab enda jälje. Kell oli 7 hommikul. Vaatamata sellele, et magan sageli hommikud maha, meeldivad mulle varahommikud väga. Nii läksingi kesklinna jalutama. Väga põnev oli näha, kuidas inimesed seavad linna algavaks päevaks korda. Ma pole nii ammu näinud, kuidas harjade ja seebiveega tänavat pestakse. Millegipärast näivad hommikused koristustööd hoopis teistsugusena kui päevane tänavakoristus. Ilmselt meeldib mulle just mõte sellest, et inimesed näevad vaeva selleks, et teised saaksid puhtasse linna tööle/kooli tulla. Ettevalmistused päevaks.
Sellest idüllist oli puudu veel hommikukohv. Pole palju kohti, mis avatakse kell 7, aga ühe siiski leidsin. Jääkohv. Mulle väga meeldib jääkohv, kui see on hästi tehtud, aga samas peaaegu iga topsitäis, mille saanud olen, on pettumus. Ja ma ei õpi ka, et ei tasu iga kord lootusi jälle üles kruvida. Mulle pole üldse raske selles valdkonnas meele järgi olla. Lihtsalt tuleb hoolitseda selle eest, et kolmveerand klaasi poleks vahtu täis, nii et kohvi saan nautida ainult kolme lonksu jagu. Praegu meenub ainult kaks kohvikut, mille jääkohviga olen rahule jäänud: Truffe ja Werner. Täna hommikul ei külastanud ma kahjuks kumbagi, nii et mu hommikukohv oli 60% pettumus. Ülejäänud 40% oli õnneks päris maitsev.
Vahepeal on mul pikad juhtmed ning mulle tuleb mõnda asja mitu korda öelda, enne kui aru saan. Nii oli mul, kohvitops käes, plaan minna Supilinna jalutama. Möödusin ühest botaanikaaia väravast selle poole vaatamatagi. Ilmselt köitis mu tähelepanu midagi muud. Teisest väravast möödudes märkasin, et see on pärani lahti ning peast käis läbi uitmõte sinna sisse astuda, kuid jalutasin siiski sellest mööda Supilinna poole. Kolmandast pärani lahti väravast jalutasin aga sisse. See oli ka tänase päeva parim otsus. Muidugi oleksin võinud kogu sellest ilust pilti teha ja teilegi näidata, aga ma ei saa ju pildile püüda seda karget lillehõngulist hommikuvärskust ega loodushääli, mis sulanduvad liiklusmüraga ühtseks sümfooniaks. Need kümned ja kümned iirised ei näe isegi professionaalse fotograafi fotol nii head välja, kuna pildile ei saa püüda seda rahu, mis on hommikuses linnalooduses.
Supilinnas jalutan mõnel teisel korral.
Kell 8 hakatakse parkimise eest raha küsima, mis tähendab seda, et aeg oli koju magama minna.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar