Elekter!

Ma tegin avastuse. Elekter - see on nagu mees. :)
Ta soojendab ja valgustab Sind, toidab, on kogu aeg Sinuga ning kui lähebki korraks ära, on raske hakkama saada, kuid samas saad olla kindel, et ta tuleb varsti-varsti tagasi. Ta on Sulle kaaslaseks, kui Sa ei saa öösel magada ning otsustad teha midagi kasulikumat kui lihtsalt voodis väherda. Ta on Sinuga, kui väljas ulub tuul ning laiub pimedus. Sa märkad teda igal pool, oled temaga nii harjunud, et alati ei teadvustagi Sa seda endale. Tema pärast tuleb teha aeg-ajalt ohverdusi ning millestki loobuda, kuid Sa siiski ei jäta teda. Vahepeal võib ta teha haiget, mõjuda lausa surmavalt, kuid siiski Sa loodad tema peale ega suuda temata elada.

Mulle pole meest vajagi, mul on elekter!

Elektriliselt säravat päikest!

Jõulud südames

Soovin Teile kõigile ilusat jõuluaja lõppu ning meeleolukat aastavahetust!
Samuti tänan kõiki, kes mind sünnipäeval õnnitlesid ja meeles pidasid :) Suursuur kalli Teile!
Ootan juba kõige kallemaid minu vananemist ka tähistama, tõotavad tulla toredad peod (loomulikult mitmuses, ega ma siis ühega hakkama ei saa...)

Paljud kurtsid, et neil ei olnudki sel aastal jõulutunnet. Lund polnud!
Kas tõesti sõltub meie "tunne" ilmastikuoludest? Asjadest, mida meie kontrollida ei saa ning mida võiksime võtta kui paratamatust? Ilmselt on seda lihtsam öelda kui teha. Oleme ju harjunud, et jõulud ja  lumi käivad ikka käsikäes.
Las nad siis olla.
Tundkem siiski rõõmu pigem asjadest, mida saame mõjutada ning suunata. Pole ju raske kinkida naeratusi ja häid sõnu?

Päikest ja rõõmu südamesse!

Elav raamatukogu

Minu Ester näitab, et mul on praegu laenutatud 12 raamatut.
Väike statistika: 6 neist räägivad psühholoogiast, 5 filosoofiast ja 1 majandusest.
Huvitav, mis eriala ma õpin?
Kindlasti mitte sotsioloogiat, oh ei!

Päikest ja raamatutarkust!

O happy life!

Pärast eelmist väga mõttekat postitust õppisin (keda ma petta üritan) raamatukogus peaaegu kella kümneni ning muuhulgas panin oma läpakale ka nime: Sipsik. Nii et kui te kuulete mind Sipsikust rääkimas, siis te teate, kellega tegu on.

 Eilne päev oli nii huvitav ja meeldejääv, et see tuleks kirja panna, enne kui meelest läheb :)

Eksamist palun ärme räägime, valus teema.

Selle vahega, et ma õppisin ja hommikul veel arvasin, et oskan rahvastikku päris hästi:)

Pärast sellist feilimist on vaja auru välja lasta ning olen tänulik inimestele, kes on välja mõelnud jõulupeod. Kõigepealt käisin oma õe peol lasteaias, kus nad esitasid näidendi "12 kuud". Enne seda jooksid ja roomasid "laval" ringi igas vanuses lapsed ja nunnumeeter töötas täiskiirusel neid vaadates. Etendus oli ka ülihea ning parim osa oli Jõuluvana. Ta oli nii jõuluvanalik! Tantsis ja laulis lastega koos, tegi nalja (head nalja, mitte tavalisi lamedusi. nagu enamikele teistele jõuluvanadele meeldib teha) ja oli lihtsalt hästi tore ja muhe.

Pärast seda päeva tippsündmus: instituudi jõulupidu!

Enne seda bändikola transport ja ülespanek ja proov ja pizzapeatus (jah, mul on üliväike magu, ma ei saa väikse pitsagagi hakkama). Pidu ise oli ülitore. Rebased olid muidugi esimestena kohal ja hakkasid kohe krõpse sööma (täpsemalt küll ainult 1 meie seast, aga me oleme kokku ühtne tervik). Varsti saime ühe mõttetera ning sellega koos numbri, mille järgi pidime piduliste seast endale sama numbriga sõbra saama. Minu punapäine kaasrebasest sõber seisis loomulikult minu kõrval!

Üsna pea sai kell 23 ning Wicked Mind läks lavale.

Ma ei mäleta, millal ma esinemist nii tohutult viimati nautisin. Publik oli fantastiline (alati saaks olla muidugi parem, kuid ikkagi), meil oli hea olla, lood tulid ka päris hästi välja, seega kõik oli tipp-topp. Ja see, et meilt taheti ka lisalugu... See tuli ootamatult.

Pärast esinemist tantsisime kahe (vahepeal kolme) kaasrebasega peoruumi ees (ikka seal, kus enne bänd esines) ning ei lasknud ennast häirida sellest, et õppejõud meid vahepeal päris naerul nägudega jälgisid. Nad on sotsioloogid, nende tööks ongi inimesi jälgida.

Kingitused!!!!!!!!

Peo jooksul pidi igaüks kirjutama ühe uusaastalubaduse ning kingi kättesaamiseks võtma kotist kellegi teise lubaduse ning selle ette lugema. Mina lubasin, et loen igas kuus vähemalt ühe ilukirjandusliku raamatu läbi. Selle eest sain kingiks mingi huvitava õuna moodi asja ja veel mingi magusa asja. Ma ei jõudnudki neid eriti avastada, sest mõne aja pärast kadusid need ära. Õnneks jäeti lubadus ja kinkekott alles:) Lubadusi oli päris huvitavaid, näiteks:

Ma ei proovi enam õe pesu

Hilinen 20% vähem

Hakkan Anneli bändi parimaks fänniks

Sulgen ajutiselt oma Facebooki konto

Kirjutan jaanuari lõpuks valmis bakatöö teoreetilise osa

Ei nuta enam Kirgede Tormi ajal

Ei joo alkohoolseid jooke segamini, ainult puhast piiritust

Ei anna mõttetuid lubadusi, mida täita ei suuda

jne

Kuna minul polnud mahti oma soovi kirja panna, teen seda nüüd.

Ma luban, et järgmisel aastal kirjutan laulu pealkirjaga "Elagu sotsiaalteadused!"

Natuke veel tantsu, tralli ja pildistamist ning aeg astuda linna poole. Pärast edasi-tagasi rändamist lõpetasin õhtu Suudlevates näkileiba süües ja heategude üle jutustades ning kodu poole astuma hakates taipasin: algab vaheaeg ning ma ei näe oma kalleid kursakaaslasi 2 nädalat. Kurb hakkas.

Samas olin õnnelik, et olin veetnud imeliselt toreda õhtu (ja öö) (palun mitte valesti mõista)

imeliste inimestega.

Öösel sain magada 4 tundi, siis pidin juba ärkama ning bändikola tagasi muusikakooli toimetama asuma. Miks meil nii palju asju peab olema?

Nii vahva oli miljonit trummistatiivi autosse tassida, eriti siis, kui kedagi aitamas ka veel polnud.

Oli vaja kokkulepitud ajaks kohale minna? Õnneks tuli varsti abilisi JA LUND HAKKAS SADAMA!

Ülejäänud päevast pole mõtet rääkida, esseede kirjutamisest ei oska ma midagi põnevat pajatada.

Võib-olla kunagi jagan teiega teadmisi, mida ma olen saanud...

Seniks aga palju lund ja päikest!

Kalli ka!



Kummalisnaljakas

Kummaline on olla. Üks mees raamatukogus vaatab kogu aeg mööduvaid naisi, raamatusse ei suuda ta üldse süveneda. Kahju temast lausa:)
Jah, ma olen jälle siin, kallis ülikooli raamatukogus. 2 tunni ja 35 minuti pärast pannakse see kinni, siis on õige aeg koju minna. Seniks edu mulle, homme on rahvastikuteadustes eksam. Juhheiii! Kas te ikka teadsite, et Rootsis kasvas 70. aastate keskel järsult lahutuste arv? Kurvaks teeb selline asi. Õpin parem siserännet, see on hoopis vahvam :)

Päikest!

Susapusa

Kui te ei tea hetkel, kus ma olen, siis üsna suure tõenäosusega istun ma Ülikooli Raamatukogus ja õpin. Nohik. Tuupur. Või siis meeleheitel rebane, kes alles nüüd avastas, et ülikolis tuleb õppida ka, kogu aeg ei saa elu nautida. Võite siit läbi hüpata ja "Tere!" öelda. Ja palun võtke paar küpsist ka kaasa, sest suure tõenäosusega on mul ka kõht tühi. Ega iga kahe tunni tagant ei saa ka alla kohvikusse minna.

Ega ma kogu aeg tegelikult raamaturiiulite vahel ka pole, ma käin ikka väljas ka. Umbes nädal tagasi sõitsin ma koju ja nägin sellist reklaami: Prismas saab jõulukinke kuni 15. jaanuarini ümber vahetada. Juhuuuuuu! Aasta tagasi kuulsin raadiost, et USAs on selline tegevustäiesti normaalne, inimesed on teadlikud, et tõenäoliselt vahetatakse kingid ümber ja nad ei vaevugi ostutšekke ära viskama, niikuinii läheb vaja. Lootsin,et see on ainult Ameerika ostuhulluse probleem ja ehk see siia veel ei jõua, aga võta näpust... See on iseenesest tore, et kui kink miskipärast kohe üldse ei sobi või on seda asja kodus juba paar tükki olemas, ei pea need kõik tolmu koguma jääma. Aga miks võetakse iseenesest mõistetavalt seda, et me teame oma "lähedastest" nii vähe, et kingime neile midagi nii mõttetut, et kingi saaja läheb sellega ruttu poodi, et kasutust kraamist lahti saada? (loll lause ülesehitust, aga mõttest saate ehk aru).
„Loodetavasti leevendab toodete ümber vahetamise võimalus kingituste tegijate jõuluärevust ja suurendab kingituste saajate rõõmu kingitustest, mida nad tõesti soovivad“ (Prisma 2011). Lause teise poolega olen veel kuidagimoodi nõus, aga mina küll ei kavatse muutuda nii laisaks, et üldse ei mõtle, mille üle mu lähedased tegelikult rõõmustada võiksid. Ma ei kavatsegi hakata mõtlema umbes nii: "Suva, mis ma talle kingin, kui ei meeldi, las vahetab välja." Mulle aga tundub, et selline reklaam ja võimalus just soosib veelgi enamat ükskõiksust. Ja üldse, miks muretseda nii väga selle üle "Mida ma talle nüüd kingin??????????" Minu maailmapildis pole jõulud kinkide aeg, vaid üksteisest hoolimise ja koosolemise ja rahu aeg. Kingid on "lisaboonus".
Mulle meeldib hoolida kallitest inimestest ning nende nimel veidi vaeva näha ning kas või nende naeratusest kogeda, et see on end ära tasunud.

Mulle meeldivad inimesed. Eriti õnnelikud inimesed!

Päikest!

Valikud

Ma olen lihtsalt vaimustuses, kui palju igapäevaseid asju olen ma viimasel ajal elult õppinud.
Ma ei räägi praegu sellest, mida olen kuulnud loengutes või lugenud kuskilt targast raamatust, vaid olen tänu oma sõpradele ja kogemustele omandanud ja läbi mõelnud.

Kui midagi juhtub, mõtle läbi oma valikud ning vali neist parim. Nii ütles mulle eile USA raamatumüügi Student Manager (see tore noormees, kes koolitab mind parimaks raamatumüüjaks). Tundub lihtne, loogiline ja võib-olla isegi üleliigne sellist lihtsat ja loogilist asja öelda, kuid just meie valikud teevad meist selle, kes me oleme.

Täna läksin üsna varsti pärast ärkamist Ülikooli raamatukokku majandust õppima, päike paistis ning ilm oli jälle üle mitme päeva täiuslik. Ma oleksin võinud ka koju jääda ja edasi magada ning hiljem midagi palju meeldivamat teha, väljas päiksepaistet nautida, olla pahane, et pean õppima, õppimist veel edasi lükata ja teha veel tuhandet muud asja. Hommikul ma aga nende asjade peale üldse ei mõelnudki, tundsin rõõmu päiksest, toredatest kursakaaslastest, uutest teadmistest ja õnnetundest, kui sain mõnest seminariülesandest lõpuks ometi aru.

Samuti oleksin võinud end kiruda, et miks just minuga nii juhtub, kui raamatukokku jõudes astusin endale knopka kingatalla sisse. Milleks, kui saan ka hoopis naerda oma väikse ebaõnne üle ning seda seika ka teistega jagada:)

Või olla pahane, et just siis, kui mul on kõht tühi, pannakse raamatukogu kohvik kinni. Selle asemel, et pikalt kiruda inimesi, kes selle reserveerisid, ja ennast, et varem ei taibanud sööma minna, on ikka parem ju astuda sisse R-Kioskisse ja kinkida endale šokolaad:)

Selle asemel, et edaspidi mõelda, et vastikvastikvastik vihm ja nõmenõmenõme tuul ja soeng läheb sassi ja ma ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi seda lolli esseed teha ja mul ei jää ju iialgi need miljon teooriat meelde ja mul on liiga vähe aega ja see õppejõud ei saa ise ka aru, mida teeb ja bussist jäin ka maha ja veel tuhat häda, luban ma pühalikult anda endast parim, et rõõmustada kõikide heade pisiasjade üle, mis mu ümber on. Eks vaatab, kuidas see välja tuleb.

Kui midagi muud ei aita, kirjutan ühe veidi kurvema laulu ja tuju on jälle hea (või vähemalt parem) :)


Päikest!