Muuda või lahku või kannata

Sel suvel kuulsin enda kohta kommentaari, et ma olen julge ette võtma muutusi ja lahkuma, kui mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen. Selle all peeti silmas näiteks seda, et tulin Roiu noortekast ära ja läksin palverännule, samuti ülikooli poolelijätmist ning seda, et just enne mainitud kommentaari olin maininud, et mulle ei meeldi minu praegune töö ning otsin uut.

Minu jaoks on see nii loomulik, et mulle peab meeldima olukord, kus ma olen. Ma ei ütleks, et olen nii meeletult julge, kui võtan vastu mingeid kardinaalseid otsuseid selle saavutamiseks.

Lugesin hiljuti artiklit sellest, mida teha siis, kui oled ebameeldivas olukorras. Valikuid on kolm: muuda midagi (oma suhtumist või olukorda) või lahku või kannata. Jutt on päris mõistlik, lugege ise SIIT :)

Päris tihti näevad mu silmad motivatsiooni ja palga ja töö teemadel kirjutatud artiklite kommentaarides väiteid, nagu peabki töö olema raske ja palk peabki olema ainuke asi, mis motiveerib. Suva see meeldiv töökeskkond või normaalne ülemus või eneseareng (mis jura see veel on?!?), palk peab olema normaalne ja siis peab järelikult töö ka sobima. Minu mõistus ei suuda sellist arusaama mõista. Jah, muidugi, palk peab olema normaalne, aga mina ei suuda, ei kavatsegi suuta ainult sellega leppida.

Kas töö peab olema lihtne? Ei pea. See, et ma teen oma unistuste tööd, ei tähenda, et see on lihtne. Ma ütleks, et sokimüüja on 200 korda lihtsam olla kui noorsootöötaja või kultuurikorraldaja. Millegipärast ma lausa naudin seda, kui saan midagi keerulist vahepeal ette võtta. Olla kell 23.56 üleval ning projektitaotlust kirjutada ja elu eest taguda klaviatuuri ja paluda kõiksevõimsaid, et nüüd programm ei avastaks, et mu eelarve ikka ei ole tasakaalus või ma pean kuskilt mingi x-dokumendi välja võluma. Või võidelda lennufirmadega, et nad mulle mingisugustki infot annaksid, mille oma ärevil ja lendudest ilma jäänud kontserdiesinejatele saaksin edasi anda. Või olla öösel karja teismelistega Budapesti lennujaamas ja otsida viise, kuidas see röökiv kamp vait ja paigale saada. Ja järgmisel päeval 10 tundi umbses ja kitsas bussis loksuda ning kohale jõudes hakata koolitusi läbi viima. Need on pagana stressirikkad ülesanded, nendega hakkamasaamine on aga just see, mis minu saavutusvajadust toidab. See on valu (veidi dramaatiline, ma tean), mis läheb mööda ja asendub palju meeldivamate hetkedega. Igapäevane tiksumine ühtlaselt ebameeldivas olukorras on see, mis hulluks ajab.

Vahepeal on tulnud mulle mõte, et ma ju võiksin oma sokimüüja elukest nautida. Lähen hommikul tööle, tulen õhtul koju ja mind ei pea absoluutselt huvitama, mis järgmisel päeval poes toimub. Vabu päevi on jalaga segada, järelikult ka minu ignorantsust. Jube mugav, samas nii vale! Jah, mulle nii meeldib see tunne, kui keegi on endale midagi ilusat jalga leidnud või lahkub poest vägeva kingitusega, aga see ei saa ju olla kõik, millega oma tööelus hakkama saan?

Seepärast on mul olnud väga keeruline uutele inimestele ja vanadele tuttavatele rääkida, millega tegelen. Ma ei häbene oma tööd (meeletult uhke ka muidugi ei ole), aga see lihtsalt ei ole mina.

Nii olengi kogu aeg teinud sokitöö kõrval ka midagi muud ning päriselt on töövabu päevi olnud väga vähe. Kas mulle on iga lisaliigutuse eest ka kopikas pudenenud, on juba omaette teema (lühidalt: ei ole), aga see ei olegi ju kõige olulisem. Olen saanud teha midagi enda jaoks tähtsat ja see on end ära tasunud: minu sokitööga on nüüd kõik! Jei!

Tänase päeva seisuga olen Maksu- ja Tolliameti andmetel registreeritud tööle 6 erineva tööandja poolt. Kuue! Ülejärgmisel nädalal peaks neid olema viis. Rahu, tiigrid ja tibukesed, need kõik on osakoormusega, nii et saan ilusti hakkama, ka minu töönädalas saab olema umbes 40 tundi. 40 tundi, mida ma kavatsen nautida, vahepeal ilmselt kisun ka endal juukseid peast, aga igav ja mõttetu see aeg enam olema ei saa.

Päikest!
Julgust ka, kui seda puudu peaks olema!

Ta ütles...

..."Hommikust!"

Üks täiesti võõras (ma arvan vähemalt, et ta oli võõras) mees ütles mulle "Hommikust!", kui olin parklas täiesti juhuslikult oma auto tema oma kõrvale parkinud ja tulime umbes samal ajal autodest välja.

Ei teinud ta silma ega midagi, senti ega suitsu ega kella ka ei küsinud, lihtsalt "hommikust" ja toimetas oma toimetamisi edasi.

Olen siiani hämmastunud. Kõige rohkem olen üllatunud selle peale, et ma olen üllatunud. Oleksime me näiteks USAs, siis tunneksin ennast isegi veidi halvasti, et mina ei näidanud rohkem initsiatiivikust välja ega tervitanud esimesena.

Inimesed on toredad. 

Päikest!

Palverändur teeb väikse pausi

Palveränd pole kergete killast. Iga päev kõndisin 20-25 km, mõnel päeval lausa 30 km. Järjest 5-8 tundi kõndimist oleks hullumeelsus (vähemalt minu jaoks), vahepeal peab ikka puhkama ka.

Nagu ka järgnevatel piltidel on näha, ei ole caminol olles väga oluline, kus ja millises asendis puhata. Selle väikse puhkuse pidasin Bayonne'i kesklinnas botaanikaaiast üle tee müüri peal. Hiljem nägin ka silte, mis keelasid müüril istumise, aga hommikusöök maitses seal sellegipoolest hästi.

2. kõndimise päev. Ühest väiksest külast, kus oli ilmselt ainult üks pisike poekene, ostsin saia, juustu ja vorsti ning kuna ühtegi pinki ei hakanud silma, istusin küla servas lihtsalt maha ja hakkasin sööma. Teised rändurid kõndisid minust mööda ning tervitasid viisakalt. Kui mul just parasjagu suu ääreni täis polnud, tervitasin korralikule palverändurile kohaselt vastu. Selleks ajaks oli kujunenud juba harjumus hüüda igale teelolijale "Buen Camino!"

Taaskord toetasin istmiku Emakese Maa peale. Kuna caminol on heaks tavaks jätta endast märke maha, otsisin ka mina oma kotist välja musta markeri ning joonistasin ühele muidu täiesti tavalisele teetähisele oma vahva mehikese, kes sai teekonnal ka endale nime: Vigurik.

Mu õde palus mul kirja panna kõik loomad, keda tee peal kohtan. Sellest päevast sai kirja: kohvikukana. See polnud tavapärane, et kohvikus kanad ringi siblivad, kuid seda enam väga huvitav. 

Ei, ma ei võta päikest. Hea näide sellest, kui mõnus puhkekoht üks sild võib olla.

Pärast pikka mäkketõusu on väga meeldiv leida mitte järjekordne kivi või meeldivam mätas, kuhu end istuma toetada, vaid lausa pink!

Tagantjärele mõeldes tundub veider, kui vähe ma seal jäätist sõin. Ilmad olid ju enamasti kuumad või vähemalt soojad. Õnneks on pildile jäänud ka üks hetk, kui end mahlajäätisega (ülihea!!!) hellitasin. 

Kui hästi hoolega vaadata, siis see istumisepaus ei tekkinud lihtsalt istumise pärast, vaid pidasin väga vajalikuks ka laste liumäele Viguriku joonistada.

6. päev. See oli see päev, kui palveränd hakkas tõepoolest palverändu meenutama. Eelmistel päevadel oli maastik kõndimisesks üsna raske ja mägine, peamine mõttetegevus keerles füüsilise tegevuse ja eneseületuste ümber. 6. päeva teises pooles olid minu ümber pruunid põllud ning viinamarjaistandused, tee lookles mõnusas rütmis nende vahel ning sain lõpuks pikalt keskenduda enda mõtetele. Kõndimine oli tõeliselt meditatiivne tegevus. Mõtlesin pikalt enda perele ja sugulastele ning sõpradele - mis meid ühendab ning eristab. Praegu olen enda tutvusringkonnas ainuke, kes on Santiagosse kõndinud. Loodetavasti võtab keegi veel selle tee ette.

Kui oleksin tahtnud oma riideid hästi tolmuseks teha, siis oleks sellest diivanist olnud väga palju kasu. Mulle meeldis see aga ka lihtsalt jala toetamiseks. 

Teel nägin hulgaliselt heinaristtahukaid, kuid need olid kõik hästi kõrgetes kuhilates, nii et oli täiesti võimatu nende otsa ronida. Kui lõpuks leidsin ühe ronitava risttahuka, pidasin lausa hädavajalikuks selle otsas väike puhkepaus pidada.

Näide ka väiksemast heinaristtahukast, mis oli väga osav kamuflaažimeister.

Jah, vahepeal (nii umbes-täpselt igal õhtul) oli võimalus ka voodisse pikali heita.

Enne Leon'ist lahkumist pidasin nõu kohalikuga ning sain kinnitust - ikka edasi astuda!

Tõepoolest ei meenu, mis tuju mul siin järsku peale tuli. Kõht oli tühi? Palav? Külm? Väsinud? Ei tea. Aga mis vahet sel on, kui lõpuks tuli mulle ikka meelde, kuidas naeratamine käib :)

Minu lemmikpuhkepaik! Oleksin sealt peaaegu mööda kõndinud, kuid miski minus sundis siiski peatuma. Esimesena võlus mind võrkkiik ning selle kõrval olev kassipesa kassiema ning nelja pojaga. Neist kõige õnnelikuma võtsin ka muidugi sülle. See oli selle päeva kõige ilusam hetk! Lisaks võrkkiigele oli seal ka väike varjualune, kus oli reas vähemalt 10 erinevat mahla, puuviljad, müsli, küpsised ja muu hea kraam. Kõike seda haldas umbes minuvanune noormees. Rändurite küsimustele, et kas võib võtta, vastas ta lihtsalt: "Everything is free. It's your home. You can do everything here. It's your home." Leti juures oli ka annetuskast (millele noormees absoluutselt tähelepanu ei pööranud) ning võimalus enda palverännupassi tempel lüüa (vt pilti). Tempel oli südamekujuline ning minu vaieldamatu lemmik. Paar päeva hiljem sellest paigast kaasteelistega rääkides ütles üks sakslane, et talle lähevad väga korda sellised ettevõtmised, mida tehakse südamega ning mitte ainult kasusaamise eesmärgil. Sellistel puhkudel pole tal kahju panna annetuskasti kaks korda rohkem raha, kui tema söödud puuviljad väärt oleksid.

Mõnikord olin päevasest kõndimisest nii väsinud, et ööbimiskohta jõudes tegin esimese asjana väikse uinaku. Vahepeal kestis see pool tundi, rekordajaks osutus peaaegu neli tundi. Ju oli siis seda vaja.


Buen Camino!

Palverändur teeb ise oma elu põnevaks!

Mis sa arvad, et see on mõnus või???  Jalg jala ette!!!!


Sissejuhatuseks sobib hästi video, mille mõningaid repliike kordasin kõndides ka ise. "Jalg jala ette!"

Tegelikult asi muidugi nii hull polnud. Mulle tavaliselt meeldis väga kõndida ning eriti tore oli see, et mul oli hulgaliselt võimalusi enda elu ja teekond põnevamaks muuta. Ja kõik võimalused tuleb ju ometi ära kasutada :)

Üks oluline kaasasolev asi oli must marker, millega aeg-ajalt oma toredaid Vigurikke joonistasin. 

Teised palverändurid olid viisakalt pinkidel, mina aga otsustasin lõunapausile loovamalt läheneda. 

Palun, lubage tutvustada! Minu uued sõbrad Eesel ja Eesel. Saadan neile kindlasti ka jõulukaardi :)

Et siis oleks ikka selge, et siia oma häda ei tee. Tuleb valida mõni kobedam põõsas. 

Oh jaa! Kuulus veinifontään. Ühest kraanist tuli punast veini, teisest puhast joogivett. Kraanide juures olid ka sildid:

“We are pleased to invite you to drink in moderation. If you wish to take the wine with you, you will have to buy it.”

“Pilgrim, if you wish to arrive at Santiago full of strength and vitality, have a drink of this great wine and make a toast to happiness.”

Peale veinijoomise on võimalik külastada ka veinitehast ning veinimuuseumi ning saada oma palveränduri passi tempel. Mina piirdusin vaid viimasega. 

Otsisin kõikides albergue'des kitarri ning 6. päeval ma selle ka leidsin. Väga väsinud ja häälest ära, aga siiski kitarr. Nii veetsin ühe väga muusikalise õhtu. 

Siin uurin, kuidas kasvab pisike beebi-viinamarjapõõsas. Nii nunnu!

Minu lemmikalbergue (sellest edaspidi pikemalt) juures elas mitu kassi. Kahjuks olid nad peaaegu kõik haiged ja lonkasid ühte kuni mitut jalga, aga vähemalt oli neil kõht täis ja koht, kus olla. Hommikul enne teeleasumist pidasin nendega väikse vestlus-mõtiskluse. 

Kui jaanuaris USAs käisin, tegin seal pidevalt hüppepilte. Sest no miks mitte. Püüdsin sellega ka Hispaanias hakkama saada, aga tuleb tõdeda, et seljakotiga on ikka üsna raske hüpata. Seega rännaku jooksul tehtud piltidest on see esimene ja viimane hüppepilt. 

Palveränduritel on tavaks jätta endast teele märke maha. Üheks võimaluseks on aidata kaasränduritel õiget teed leida ning teele noolekesi jätta. Oma õuduseks avastasin, et sellel noolekesel olid mõned kivid oma kohalt minema kõndinud, panin nad paika tagasi. 

Nii lihtne on end õnnelikuna tunda!

 Jälle üks puukallistaja! 

Lugu sellest, kuidas minu väljendite hulka sattus "Ja millisest põllust me täna üle jalutame?"

Päev oli umbes lõunas, kui ühest väiksest külast välja viis mõnus kruusatee ning kui nägin kollast noolekest, mis juhatas veidi väiksemale teele, järgisin seda eeskujulikult. Pärast kilomeetripikkust kõndimist läks tee järsku väga võsaseks, kuid siiski läbitavaks. Tekkis küll väike kahtlus, kas olen ikka õigel teel, aga kuna tundus, et pikast rohust on ka teised inimesed läbi läinud, jätkasin teed. Kui oled juba 15km kõndinud, siis ei ole erilist soovi oma teekonda ilma väga kindla põhjuseta pikendada ja "igaks juhuks" tagasi minna. Pärast võsa leidsin end kiirtee kõrvalt just sellise põllu pealt. Põld oli täis valusaid okkalisi taimi, mis vahepeal saapa sisse tahtsid ronida, ning pikki kuivanud taimevarsi, mis tegid aeg-ajalt säärtele haiget. Selleks, et kiirteele jõuda ja teepervel kõndida, oleksin pidanud kraavist ja traataiast üle ronima. Olin mõttes selleks ka valmis, kui peaks selguma, et see on ainuke võimalus teisele poole teed jõuda, kus on minu päeva sihtkoht. Kaart näitas ka seda, et varsti peaks mul olema tarvis jõge ületada. Silla kohta info puudus. Samas ei tahtnud ikka veel tagasi minna. Põllu peal kõndimine muudkui kestis ja kestis. Ees hakkas paistma kraav. Kas selle põhjas on ka vesi? Ei, selle põhjas oli tee, mis viis mind täpselt sinna, kuhu oli vaja. Ilmseltgelt polnud minu valitud tee õige, kuna nägin teisi rändureid lähenemas ilusti õige tee peal kõndides. Kas oleksin pidanud siis oma kollast noolekest mitte järgima? 

Eestis oli sel ajal lumi juba maas. Hispaanias pidin ma hommikul siiski mütsi pähe panema, päeval aga vahetasin oma pikad püksid lühikeste vastu ning kõik üleliigsed riided rändasid seljakotti. 

 See pilt on tehtud samal päeval. Lõunaks olin kõndimisest juba üsna väsinud ning justkui tellimise peale leidsin maast sõna "EI". Kuna kuuse all ööbida ma ei soovinud, sai eitusest "EDASI" ning tee võis jätkuda. 

Peaaegu kõikides ööbimiskohtades oli oma külalisteraamat ning selmet kirjutada sinna traditsiooniline "Thank you so much! It was very nice to stay here!" joonistasin Viguriku ning kõrvale kirjutasin Estonia. Et Eestist ikka märk maha jätta. 

Vaadake vaid, kui rõõmsaks mind sügisesed lehed tegid!  

Millegipärast otsustasin siiski televiisoris vanni võtmisest hoiduda. 

Püüdsin olla hästi eeskujulik ja teha täpselt nii, kuidas sildid näitavad. Ilmselt teavad ju nemad ikka paremini, milline on kõige mõistlikum kehahoid palverännakuks.  

Huvitav, kas hispaanlased arvasid tõepoolest, et nad panevad tee äärde rea tühje torujuppe ja arvavad, et eestlane ei roni nende peal? Või nad pidasid juba ammu plaani, kuidas ühe punapea teed põnevamaks muuta? Ei tea, aga tänulik olen nende jubinate eest ikka.  

Santiagosse jõudmisest räägin edaspidi täpsemalt, olgu vaid öeldud, et mu must marker ei jäänud ka selle suure ja punase(!) sildi juures kotti. 

Viimasel kahel pildil on jäädvustatud kõnelused prügikastiga. Kell oli juba 2 või 3 öösel ja mõistus ei tahtnud enam hästi võtta. Prügikastil oli 3 sahtlit taaskasutuse eesmärgil, neist igaühe juures peaaegu loetamatuks kulunud prantsuskeelne silt, nende seast ei tuvastanud ühtki tuttavakõlalist sõna. Nii ma siis vaatlesin veidi sahtlite sisu ja püüdsin otsustada, kuhu oma kohvitops visata. Topsi ma lennukisse kaasa ei võtnud, järelikult pidin ma lõpuks siiski mingi otsuseni jõudma.



Buen Camino!

Minu palveränd - kuidas kõik alguse sai

Millalgi eelmisel talvel tekkis mul mõte. Mõte minna palverännule. Ma isegi ei tea, kust see mõte tuli ja millest see alguse sai, aga see mõte ei tahtnud mind enam kuidagi maha jätta. Ainuke moodus rahulikult edasi elada oli leida võimalus selle mõtte teoks tegemiseks. Teate ju küll - inimesed jäävad kahetsema rohkem neid asju, mis tegemata on jäänud. 

Vaikselt hakkasin tegema ettevalmistusi. Uurisin, mida väljend "palverännule minema" üldse tähendab, miks inimesed selle rännaku ette võtavad, hakkasin raha kõrvale panema, sõpru ja peret informeerima, reisikaaslast otsima, hispaania keelt õppima, temaatilisi reisikirju lugema, pikki jalutuskäike taas ette võtma, varustust otsima ja ostma. Püüdsin teha nii palju ettevalmistusi, kui on vaja, ja nii vähe, kui võimalik. Mulle meeldib, kui reisimisega kaasneb parajal hulgal spontaansusi ja üllatusi. Teadsin, et tee on ilusti tähistatud, teel on piisavalt toidu- ja ööbimiskohti, minu ümber on palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida, Tagantjärele julgen öelda, et mul ei jäänud midagi enne minekut tegemata, sain ilusti hakkama.

1. oktoobril kirjutasin oma reisipäevikusse nii:
"Rongis sõites sai kõik järsku selgeks. Koos minuga asus teele veel palju palverändureid. Kuidas ma aru sain? Suur seljakott, matkajalatsid, avatud meel, Camino inforaamat, vestlused stiilis "How many days do you have?" Rong oli suminat täis, mina olin vaikselt. Magasin, vaatasin aknast välja, aeg-ajalt vaatasin teistele otsa. Miks ma seda teen?
Mul on VAJA seda teha. Ma TAHAN seda teha. Ma PEAN. Ma isegi ei tea täpselt, miks. Kas alati on vaja teada, mida ma saavutada tahan, millised on minu SMART eesmärgid? Äkki piisab sellest, et ma lihtsalt PEAN? Äkki teeks sellega nüüd rahu?"

Rännaku alguspunktis kohal!!!

Õhtul Saint-Jean-Pied-de-Port'i jõudes ostsin endale palverändurite kontorist palveränduri passi ja kammkarbi, lisaks sain veel kaks hästi olulist paberit: ühel info kõikide albergue'de (ööbimisasutuste) kohta ning teisel teekonna kõrgusporfiil, mis aitab päevast teekonda planeerida. 
Palveränduri pass on pabervoldik, kuhu tuleb iga päev koguda vähemalt üks tempel ning niiviisi Santiagosse kohale jõudes tõestada, et oled tõepoolest rännutee läbinud. Pass annab ka õiguse albergue'des ööbimiseks. Templeid jagatakse albergue'des, kirikutes, muuseumites, kohvikutes (mitte kõigis muidugi) ning muudes paikades, mida palverändurid läbivad.
Kammkarp on üks palverändurite ja palverännutee sümbolitest, mis tavaliselt kinnitatakse seljakoti külge. Kammkarbikujutiste ja kollaste nooltega on ka kogu tee tähistatud.

Näide kammkarbi korrektsest kasutamisest.

Oma rännakul tegin rohkelt märkmeid ja pildimaterjali on ka omajagu. Jagan oma kogemusi ja kogunenud mõtteid lahkelt ka Teiega! Järgmiste postitusteni!

Reisipäeviku pidamine oli üks mu meelistegevustest, millega lõunapausidel ja õhtutel aega sisustada. 

Buen Camino!

Kui sa...

Kui sul pole suvel jalad märjad, mudased, mullased, porised või liivased,
kui su kehal pole korraga vähemalt 20 sääsehammustust,
kui sa ei vaata aeg-ajalt päiksetõusu ja -loojangut,
kui sa ei söö suvel päevas vähemalt 3 jäätist,
kui sa pole suvel kordagi põlvini mudane,
kui sa ei korja ise heina, mida teetassis leotada,
kui sul pole aeg-ajalt rõõmupisarad silmis,
kui sul pole pärast marjade korjamist ja söömist näpud sini-punakirjud,
kui sul pole mõnikord kassikarvad ninas,
kui su tee pole täis seiklusi,
kui tead reisil kogu aeg täpselt, mis järgmisena toimuma hakkab,


... teed sa midagi valesti!

Sellel suvel külastatud kuivkäimlate top 4

See suvi jääb kindlasti meelde paljude seikade pärast. Olude sunnil ja asjaolude kokkulangemisel külastasin ka nii mõndagi kuivkäimlat. Tavaliselt on need külastused pigem ebameeldivad. Ämblikuvõrgud, pinnud tagumikus, "huvitavad" odüürid, öösel üle hoovi seiklemine, auk põrandas ja sellele (pimedas) pihtasaamine, helesinised unistused kätepesust, teate isegi ju. Aga... Mõni käimla on elus ilusam kui teine. Nii tekkis mõte ka oma meeldivad külastused kirja panna ja teiega jagada. Ega ma siis kade ei ole, et head kraami ainult endale hoian. Meeldivat lugemist!

Koht number 1

Sõbranna suvila käimla.

Käimla asub elumajas, nii et mööda hoovi ringi seiklema ei pea. Samas eluruumidest on see ka piisavalt kaugel, et spetsiifilised lõhnad vabal ajal naljalt ninna ei satu. Valgus on ilusti olemas ning seda ei tule ka karta, et pea kuskile ämblikuvõrku satub. Imeline! Kemmergu seinad on meeldivates kollastes-oranžides toonides, ruumi nurgas ilutseb kunstlill ning seinal pakub silmailu maal. Kohe näha, et sõbranna ema on püüdnud seda ruumikest õdusaks ja hubaseks muuta. See on ka õnnestunud! 

Koht number 2

Sõprade pulmapaiga wc nr 4

WC-ks (water closet) seda paika küll nimetada ei saa, aga see on ka paiga ainuke miinus. Pisike onnike on meisterdatud spetsiaalselt pulmapäevaks. Väljast näeb see välja nagu tavaline puuriit, ümber nurga on aga ilus lilleline kardin, ukse juures vastavalt vajadusele pööratav silt (Uks kinni, uks lahti), sees on meeldivalt ruumi käekoti ja pleedi hoiustamiseks. Öösel annab valgust laes rippuv latern ning hubasust lisavad ka küünlad. Ääretult romantiline. 

Ainuke käimla, millest mõistsin ka pilti teha. 

Koht number 3

Vormsi Rumpo Mäe talu punane majakene

Majaproua ütleb, et peamajas on veega tualett ka, aga kes ikka nii kaugele viitsib kõndida, kui kaks sammu saunamajast (meie ööbimiskohast) eemal on kahekohaline kuivkäimla. Kuna ta on nii armas ja punane, siis pole mingit vajadust teda kuskile kaugustesse ära peita, ta sobib hoovis kasvavate lillede ja puude-põõsastega väga hästi kokku.  Uuristused ustel näitavad ka, kumba kabiini on oodatud mehed, kumba naised. Valgustus on ilusti olemas, oodatud käimlahaisu ei ole ega tule, kuna augu kõrval on kastike saepuruga. Suurepärane ja samas lihtne viis puhtuse hoidmiseks.

Koht number 4

Leigo talu metsatualett (see on küll sohitegemine, aga anname siiski andeks)

WC-märkide järgi orienteerudes ootan, et leian eest hütid, mis ei suuda otsustada, kummale poole ümber kukkuda, ja hingematva haisu, aga selle asemel leian eest rivi kabiinidega, mille sees on… valged tualettpotid. Veega ja puha (ma rääkisin ju, sohitegemine). Samasugused, nagu Sul tõenäoliselt kodus on. Need on aga metsas. Nende vastas on rivi aiavoolikute ja kraanidega, kus saab ka käed puhtaks pesta. Iga kraani all on ka lilleline ämber, mille põhjas on auguke. Vesi voolab küll otse maha, aga sellest pole ju hullu, see on ainult vesi. (WC-potid on õnneks torustikuga ühendatud, sealt tulevat kraami metsa meie silme alla siiski ei ladustata.) 

Kõik need kohad olid meeldivaks üllatuseks ning jätsid mulje, et neid on tehtud südamega. 

Päikest!

Teine saal, palun!

"Sina oma 100 ametiga!" hüüdis mu sõbranna, kui nägi mind nädalapäevad tagasi Cinamonis pileteid kontrollimas. Mis teha, kes siis ikka puhkuse ajal puhkab, eksole. Lisakopikas kulub igal juhul marjaks ära. Nii ma siis hoiangi terve suvel GoWorkaBit'i lehel (vaata SIIA) silma peal, et haarata endale sealt mõnusaid tööampse. Väga armas nimi minu meelest lühiajalisele tööle: tööamps. Minu esimesest ampsust (öisest inventuurist) saab lugeda SIIT.

Mis mulle kinos töötades silma jäi?
   Mulle meeldib vahelduseks teha tööd, mida ei saa koju kaasa võtta. Lähed kohale, paned särgi selga, teed oma töö ära, võtad särgi seljast ja lähed koju. Valmis!
   Inimesed on väga sõbralikud. Jah, ega kõik mulle tere ja aitäh muidugi ei öelnud, aga olin ennast ette valmistanud ka selleks, et pean pahurate klientidega hakkama saama ja nende muredele ja kaebustele lahendusi leidma, et ma ei saa oma ülesannetega hakkama ja see tekitab pahameelt. Nojah, päris alguses tundus olevat nii palju asju, mida peab jälgima ja tegema, kui inimesi saali lasen. Nii ei julge lubada, et selle sagimise keskel suutsin ma isegi kõikidele inimestele tere öelda. Vabandust! Meeldiv oli see, et kõige agaramad ja valjuhäälsemad teretajad olid lapsed. Täiskasvanutele võib ka viisakuse eest pai teha, aga mis juhtub vahepeal teismelistega?
   Piletikontrollis töötamine on nagu auto juhtimine. Alguses oli ainuüksi liiklusmärkide ja kaasliiklejate sümbioos liialt keeruline, rääkimata siis õigel ajal käigu vahetamisest, praegu võiksin aga samal ajal ka lõunat süüa, pressikonverentsi anda ja habet ajada. Muidugi tingimusel, et keegi oleks mu pressikast huvitatud ja mul oleks habe, mida ajada. Tüki šokolaadi, mida kaasreisijana pakud, võtan aga meeleldi vastu, sealjuures kraavi sõitmata. Nii said ka piletikontrollis vajalikud töövõtted päris kiiresti selgeks ning kui esimesel päeval tegin lihtsalt seda, mida mulle öeldi, siis teisel päeval suutsin ka ise initsiatiivi üles võtta ja vajalikud toimingud ise välja mõelda ja süsteemist aru saada.
   Kinos töötavad inimesed on lahedad! Nad töötavad minuti, lausa sekundi täpsusega. Kui saali laskmiseni on aega 48 sekundit, siis see on 48 sekundit, mitte +/- 2 minutit, nagu kõikide oma muude tegemistega harjunud olen. Sellist täpsust oli tore jälgida ja sellest osa saada. Kahjuks oli aeg-ajalt kuulda seda, et nad ei ole oma tööga rahul. Väike palk, rutiinne töö, arenguvõimalusi ja väljakutseid väga pole (tõe huvides tuleb siiski mainida, et klienditeenindajast on täiesti võimalik ennast ka kontorisse üles töötada). Või noh, aeg-ajalt tuleb ennast ikkagi ribadeks rabeleda, kui on pikad järjekorrad ja palju tegemisi, samas ootasime aga aeg-ajalt ka tagaruumis kannatamatult minuteid lugedes, millal saaks ometi midagi teha. Tore oli jälgida, et noored inimesed tahavad ikka tööd teha. Edu neile!
   Popcornil ja selle peale raputataval imepulbril on ilmselt tiivad. Mis muu põhjus saab olla sellel, et pärast iga filmi saali koristama minnes pühkisin ühelt kuni paljudelt toolidelt maitseainepulbrit maha ning vahepeal ei tahtnud mahakukkunud popcorn kühvlile ära mahtuda. Kallis kinokülastaja! Kui sul juhtub sedasorti õnnetus, siis palun ära pühi seda kraami toolide alla. Palun!

Kaks tööpäeva olid väga põnevad. Ilmselt on mu järgmine kinokülastus veidi teistsugune, kui tean, mis toimub tagaruumides, töötajate ekraanidel ja nendel hetkedel, kui külastajad lasevad end filmidel teistesse reaalsustesse kanda.

Jõudu ja päikest!

Töö-öö ning lillehõnguline hommikuvärskus

Öö läbi töötamine tundub olevat... kas just hullumeelsus, aga mitte ka tegevus, mida igaüks ilmselt hea meelega teeks. Mulle aga kõlab see kui põnev väljakutse. Ja väljakutsed tuleb teatavasti ju vastu võtta. Sest miks mitte. 

Nii ma siis läksingi eile veidi enne öö algust vapralt ühe poe infoletti, kotis kampsun (sest soovitati soojalt riidesse panna), kanasalat (enda söök kaasa) ja energiajook. Lühike koolitus, kuidas masinaga kõik tooted läbi piiksutada ning töö läkski käima. Suurele poele tuleb öö jooksul teha inventuur. Alustasime siis, kui pood oli veel avatud, aga alkoholi enam ei müüdud. Nii võiski näha kümneid inimesi alkoholipudeleid uudistamas. Alustasin õlledest. Ma pole kunagi õlusid nii põhjalikult vaadanud. Neil on nii ilusad nimed! Lõbus Njuufa, Külmale Maale ja Must Nunn on vaid mõned näited. Ja millised pudelikujundused! Hailõuad on mu lemmikud!

Edasi liikusin kohvide juurde. Kõige kõrgemal on jahvatamata oad ja need lõhnasid nii hästi! Varem pole mul sinna riiulile asja olnud. Märkasin ka nüüd esimest korda, KUI palju erinevaid kohvisid on. Ma tean küll, et paljudele toodetele on pühendatud tihti terved reavahed. Terve rida jogurteid, mahlu, vorste, kohvisid. Erinevaid sorte, brände, maitsenüansse on lõputult ja ometi ostan poest tavaliselt ikka ühte ja seda sama. Äkki võtaks väljakutseks osta nädal aega poest ainult neid asju, mida ma varem ostnud ei ole? Tiramisumaitseline kohv on igal juhul vaja ära proovida. 

Noorsootöötaja, nagu ma olen, ei saa lastest eemal olla ka töövälisel ajal. Nii avastasin, et kui kohvilõhn oli ninast juba hajunud, jätkasin mänguasjade läbipiiksutamise ja kokku lugemisega. Elsa vaatas jälle mulle päris mitmest kohast vastu. Aga Anna? Tema oli ju loo kangelane, kes trotsis külma ja koletisi, et oma õde tagasi tuua. Miks tema pilti kuskil näha ei ole? Miks ei taha tüdrukud tema moodi olla?

Olin ennast juba makaronide rea alguses sisse seadnud (niiiiiiiiiii palju erinevaid makarone!!!), kui töödejuhataja tuli minu juurde, käskis makaronid jätta sinnapaika ja ütles, et annab mulle palju huvitavama ülesande. Saingi kondoomid ja tampoonid endale. Ühelegi noormehele ta seda vahekäiku ju ei saavat anda. Hmm, huvitav, skaalal 1-10 kui veider ja/või ebamugav oleks meestel olnud seal asjatada? Mis oleks naistele samavõrd "meestekas", et see võiks ebamugavust tekitada?

Töö-öö lõppes soola ja suhkru ning väga mustade sõrmedega. Sadade pakendite läbikatsumine jätab enda jälje. Kell oli 7 hommikul. Vaatamata sellele, et magan sageli hommikud maha, meeldivad mulle varahommikud väga. Nii läksingi kesklinna jalutama. Väga põnev oli näha, kuidas inimesed seavad linna algavaks päevaks korda. Ma pole nii ammu näinud, kuidas harjade ja seebiveega tänavat pestakse. Millegipärast näivad hommikused koristustööd hoopis teistsugusena kui päevane tänavakoristus. Ilmselt meeldib mulle just mõte sellest, et inimesed näevad vaeva selleks, et teised saaksid puhtasse linna tööle/kooli tulla. Ettevalmistused päevaks. 

Sellest idüllist oli puudu veel hommikukohv. Pole palju kohti, mis avatakse kell 7, aga ühe siiski leidsin. Jääkohv. Mulle väga meeldib jääkohv, kui see on hästi tehtud, aga samas peaaegu iga topsitäis, mille saanud olen, on pettumus. Ja ma ei õpi ka, et ei tasu iga kord lootusi jälle üles kruvida. Mulle pole üldse raske selles valdkonnas meele järgi olla. Lihtsalt tuleb hoolitseda selle eest, et kolmveerand klaasi poleks vahtu täis, nii et kohvi saan nautida ainult kolme lonksu jagu. Praegu meenub ainult kaks kohvikut, mille jääkohviga olen rahule jäänud: Truffe ja Werner. Täna hommikul ei külastanud ma kahjuks kumbagi, nii et mu hommikukohv oli 60% pettumus. Ülejäänud 40% oli õnneks päris maitsev. 

Vahepeal on mul pikad juhtmed ning mulle tuleb mõnda asja mitu korda öelda, enne kui aru saan. Nii oli mul, kohvitops käes, plaan minna Supilinna jalutama. Möödusin ühest botaanikaaia väravast selle poole vaatamatagi. Ilmselt köitis mu tähelepanu midagi muud. Teisest väravast möödudes märkasin, et see on pärani lahti ning peast käis läbi uitmõte sinna sisse astuda, kuid jalutasin siiski sellest mööda Supilinna poole. Kolmandast pärani lahti väravast jalutasin aga sisse. See oli ka tänase päeva parim otsus. Muidugi oleksin võinud kogu sellest ilust pilti teha ja teilegi näidata, aga ma ei saa ju pildile püüda seda karget lillehõngulist hommikuvärskust ega loodushääli, mis sulanduvad liiklusmüraga ühtseks sümfooniaks. Need kümned ja kümned iirised ei näe isegi professionaalse fotograafi fotol nii head välja, kuna pildile ei saa püüda seda rahu, mis on hommikuses linnalooduses. 

Supilinnas jalutan mõnel teisel korral. 

Kell 8 hakatakse parkimise eest raha küsima, mis tähendab seda, et aeg oli koju magama minna. 

Päikest!

Rääbis reisib jälle. Seekord Lõuna-Eestis.

Mulle meeldivad väikelinnad. Samamoodi meeldivad mulle suurlinnad, külad, miljonilinnad ning üksikud talud. Tunnen end hästi nii Chicagos kui ka maal vanaema-vanaisa juures. Seekord valisin külastamiseks Otepää. Või õigemini, mina ei valinud. Saatus valis.

Mõned teist juba teavad, ülejäänud saavad kohe nüüd ja praegu teada, et viin aeg-ajalt läbi laste sünnipäevi. Kostümeeritult. Nii juhtuski täna, et pesin Elsa kleidi puhtaks, kammisin blondi paruka läbi ning seadsin sammud Leigo poole. Astusin kodust välja just õigel ajal, just nii nagu oli planeeritud. Mõned kümned minutid olid mõeldud sõitmisele, lisaks mõned minutid kuskil metsatukas kostüümivahetuseks ning lausa mõned minutid igaks juhuks, äkki jõuab kuskil väikse peatusegi teha ja kaunist Eestimaad imetleda. Tundsin ennast ütlemata hästi, et vahelduse mõttes suudan aega nii hästi planeerida. Ei olnud ma aga jõudnud kodust just kaugele sõita, kui esimesed ratturid minust mööda vurasid ning mina politseinike kätevehkimise peale neile teed pidin andma. Suurepärane! Rattamaraton kulges just täpselt seda marsruuti mööda, mida mina tahtsin kohalejõudmiseks kasutada. Niisiis tegin iga mõne minuti tagant väikse pausi, et ratturid saaksid segamatult finiši poole söösta. See, et mind, vabandust, Elsat, ootab kari lapsi, polnud prioriteetne probleem. Või oleksin pidanud pea autouksest välja pistma ja karjuma hakkama: "Laske läbi, Elsa kostüümiga!!!"?
Kui siiani säilis veel lootus, et äkki jään ainult 5-10 minutit hiljaks (mõte õigeks ajaks kohale jõuda oli juba ammu mõeldamatu), siis viimase põntsu minu lootuskiirtele pani keelumärk. Punasem kui ei kunagi varem. Tee on kinni. Aga mis siis, kui see taluke on just sellel lõigul, kuhu mind ei lasta??? Tundkem kodumaad ning pöörakem siis külavaheteele. Õnneks kogu see saaga lõppes sellega, et jõudsin lõpuks kohale. Ilmselt pole ma ühtki printsessikleiti ega parukat nii kiiresti paika saanud.
Pidu läks hästi. See tähendab, et

• lisaks lastele tuli mind tervitama üks vahva isa, kes uuris, kas printsessi kallistada ka saab. Ikka saab, ega ma siis kade pole. 
• sünnipäevalapse nimi jäi mulle esimesel katsel meelde
• keegi ei saanud haiget
• keegi ei hakanud nutma
• ma ei karjunud oma häält ära
• keegi ei saanud kuumarabandust. Väike päiksepõletus kuulub ilmselt suve juurde. 
• mul ei kukkunud parukas peast ega kleit seljast. Ei, seda pole ka varem juhtunud, just saying :)
• keegi ei kahelnud, kas ma olen ikka päris Elsa. Muidugi olen!

Parukast vabanenud, sõitsin Otepää poole. Kohale jõudes võttis mind vastu uhke kontsert, ilmselt muusikakooli lõpukontsert. Lapsi, lapsevanemaid ja lilli oli täitsa arvestatav hulk. Ülejäänud linn oli aga tühjavõitu. Poodi minnes oli tõeline väikellinna tunne, kus kõik tunnevad kõiki. Enne mind vestles kassapidaja lõbusalt kliendiga, võisteldes, kelle tööpäevad on pikemad. Klient võitis oma 16-tunnise tööpäevaga. Palju õnne! Vestlusesse sekkus peagi ka mees minu selja taga, keda samuti kõik asjaosalised paistsid teadvat. Ainult mina olin seal võõras. Turist.

Mitu korda olen Otepääl käies mõelnud, et võiks minna energiasamba juurde. Millalgi ammu põhikooli ajal klassiekskursioonil käisin seal ning giid rääkis, et energiasamba kombe kohaselt saavad inimesed sealt energiat ning lahkuvad parema enesetundega. Kui mina aga sinna läksin, tundsin, nagu oleksin mingi raske asjaga vastu pead saanud ning pea hakkas valutama. Täna külastasin seda võimalikult avatud meelega, lugesin eeskujulikult instruktsioone, kuidas energiat saada, ning tegin nii, nagu kästud. Pea valutama ei hakanud. See on vist hea märk. Seisin ja istusin seal mõnda aega, proovides kujutleda end osakesena loodusest. Kujutlesin, et olen tammetõru, kes on mullas ning hakkab kasvama. See oli mõnus kujutluspilt. Raske oli aga oma mõtteid ühele asjale koondada. Ikka on mingid mõtted, mis kuidagi ei taha peast lahkuda, kas või korraks. Kuigi oleksin tahtnud hästi rahulikuks jääda, valdas mind millepärast hoopis ärevus. Lisaks hakkas jalg ka valutama. Kõndisin edasi ning rahunesin.

Enne linnast lahkumist käisin ka kalmistul. Mulle meeldib mõelda, et märk täiskasvanuks saamisest on kalmistul käimine ilma vanemate initsiatiivita. Erinevalt energiasambast oli see tõeliselt meditatiivne käik. Ma pole varem mõelnud, mida ma soovin, et minu kehaga tehakse, kui mind enam pole. Mõned uitmõtted on sel teemal ikka peast läbi käinud, kuid nüüd mõtlesin tõsiselt selle peale. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga supervõimetest, sh surematusest. Kas oleks hea olla surematu? Mulle meeldib mõte olla siin maailmas ainult mõnda aega. Mulle meeldib mõte olla surelik.

Miks mulle meeldib tundmatutel tänavatel ringi uidata?
Mulle meeldib tähelepanu pöörata pisiasjadele.

Mulle meeldib oma seiklushimu rahuldada, olgu selleks kas või Otepää tänavatel seiklemine. Mulle meeldib ära eksida ja taas end üles leida. Mulle meeldib uurida, kuhu teed viivad. Mulle meeldib see, et kui mul tekib mõne tänava vastu uudishimu, saan lihtsalt sinna minna, mõtlemata, et pean kuskile pärale jõudma. Mulle meeldib jälgida, kuidas inimesed elavad. Vaadata, kuidas keegi on laste jalanõud hoovi ritta seadnud. Jälgida, kuidas kaks vanamemme aias istuvad ning juttu ajavad. Mulle meeldib leida midagi veidrat.

Mulle meeldib endast midagi maha jätta.

Päikest!