Ausõna, ma ei mäleta.
Ma lihtsalt ei tülitse inimestega. Mulle meenub ainult 2 inimest, kellega ma tõesti tülitsenud olen (parim sõbranna ja eks) ja needki olid vähemalt 4 aastat tagasi.
On see hea, et ma ei tülitse? Kas olen nii rahulik, et lihtsalt ei lähe vihaseks? Kas suudan olla piisavalt tasakaalukas, et ei aja ka teisi närvi? Kas eelistan konflikte lahendada ratsionaalselt, mitte huupi süüdistusi õhku visates?
Või on see halb? Kas see näitab, et jätan liiga palju enda sisse ja ükskord plahvatan? Olen lihtsalt emotsioonitu? Kas mul pole piisavalt lähedasi ja sügavaid suhteid, et võiksin tülli minna? Kas ma põgenen konfliktide eest?
Jah, mul on erimeelsusi, aga lahendan need alati rahumeelselt.
Ma ei teagi, mis tunne on olla kellegagi päevi tülis, nii et teineteisega ei räägi.
Kas ma oskangi tülitseda?
Äkki peaks tegema ülikooli uue aine "Tülitsemine algajatele" 3EAP. Huvitav, kas regaksin end sinna?
Tõenäoliselt mitte. Kuigi kui aus olla, siis... kindlasti mitte :)
Päikest!
teisipäev, 16. oktoober 2012
esmaspäev, 15. oktoober 2012
9 ülihead videot
Esimesed kaks videot näitavad minu meelest väga hästi, et inimesed on väga kinni oma arvamuses, kuid kui veidi vaeva näha, on need arvamused ka muutlikud.
"It's a beautiful day and I can't see it."
"Kas rühmata andele või anduda rühmale?" Karl Ristikivi
See on mulle kõige rohkem hinge läinud reklaam, mida kunagi näinud olen.
Palun olge liikluses ettevaatlikud!
Väike multikas ka :)
Natuke nalja ka, mis siis, et teiste inimeste kulul :D
Sotsioloomad.
Challenge accepted?
"No, I don't like my job. I love it!"
Lõpetame siis romantiliselt (L)
Joon praegu multinektarit, loen selle koostisosi ja olen üsna üllatunud, et sealt mitte ühtegi e-ainet ei leidnud. Ainult puuviljamahlad, vesi ja suhkur. Võib-olla polegi maailm pärsi hukas :)
Päikest!
Lapsepõlvemälestused
Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis esimese hooga meenub mulle ainult minu esimene mälestus. Olin siis 2,5 aastane, kui sain venna. Mäletan, et läksime isaga emale külla, kuid meid ei lastud nende juurde, sain vaid emale aknast lehvitada.
Peale selle ei meenugi midagi ega kedagi konkreetset. Lasteaias ma ei käinud, veetsin oma päevi ema ja vennaga, kui ema läks tööle, olime ka vanaemaga. Siiski-siiski, meenub, et ühel hommikul ärkasin üles, kui isa oli juba uksest väljumas, et tööle minna ja mina hakkasin nutma, sest ei tahtnud, et ta läheks. Ta lubas, et õhtul tuleb tagasi ja siis teeme midagi toredat. Ta pidas oma lubadust!
Mäletan ka seda, et esimeses klassis varastas mu klassikaaslane ühelt õpetajalt raha ja mõned tunnid hiljem leidsin raha oma pingi juurest. Andsin selle klassijuhatajale, kes arvas, et mina olengi süüdi. Õhtul sellest kodus rääkides helistas mu isa klassijuhatajale ja väitis, et mina ei ole varas. Muidugi oli tal õigus :)
Esimeses klassis sain üldse üsna palju õpetajalt pahandada, sest olin oma pinginaabriga ülijutukas. Lihtsalt kogu aeg lobisesime. Seisime mitu korda tunnis püsti, meid prooviti vist isegi eraldi pinkidesse istuma panna, aga miski ei aidanud. Väike pätt :)
Tegelikult olin ikka väga korralik õpilane. Lõpuaktusel meeldis meie õppealajuhatajale kutsuda hästi õppivad lapsed aula ette seisma ja nii ma siis seisin seal koos teistega pikas rivis. See ei tekitanud küll erilisi tundeid.
Hoopis värvikamalt on meeles meie algklasside tantsutunnid, ühel aktusel esitasime mingit lepatriinude tantsu ning jõulude ajal keerutasime vatist lumepalle käes. Tantse õppides korrutas õpetaja ikka väga hoolega: "Ära soperda!!!"
Midagi natuke piinlikku ja valusat ka... Kevadel mängisime mõnikord punasel tenniseväljakul jalkat ja ükskord sain palliga vastu nägu, nii et kogu mu nägu oli peenikest punast kivipuru täis ja nägi väga hmmmm... punane välja. Nüüdseks on see õnneks ära paranenud :) Ka hingehaavad :D
Viimasena meenub see, kuidas vahetundide ajal kogu aeg keksu ja "poiste-tüdrukute piiri" (kes teab, see teab) mängisime. Lõpuks hakkasid mu põlved valutama ja arst käskis keksumängimise ära lõpetada. Päris korralikult ma sõna siiski ei kuulanud. Nii tore oli ju!!!
Lapsepõlv oli tore aeg! Nüüd on ka muidugi tore. Võib-olla on see selle pärast, et ma ei arva, et oleksin siiani suureks kasvanud...
Päikest
Peale selle ei meenugi midagi ega kedagi konkreetset. Lasteaias ma ei käinud, veetsin oma päevi ema ja vennaga, kui ema läks tööle, olime ka vanaemaga. Siiski-siiski, meenub, et ühel hommikul ärkasin üles, kui isa oli juba uksest väljumas, et tööle minna ja mina hakkasin nutma, sest ei tahtnud, et ta läheks. Ta lubas, et õhtul tuleb tagasi ja siis teeme midagi toredat. Ta pidas oma lubadust!
Mäletan ka seda, et esimeses klassis varastas mu klassikaaslane ühelt õpetajalt raha ja mõned tunnid hiljem leidsin raha oma pingi juurest. Andsin selle klassijuhatajale, kes arvas, et mina olengi süüdi. Õhtul sellest kodus rääkides helistas mu isa klassijuhatajale ja väitis, et mina ei ole varas. Muidugi oli tal õigus :)
Esimeses klassis sain üldse üsna palju õpetajalt pahandada, sest olin oma pinginaabriga ülijutukas. Lihtsalt kogu aeg lobisesime. Seisime mitu korda tunnis püsti, meid prooviti vist isegi eraldi pinkidesse istuma panna, aga miski ei aidanud. Väike pätt :)
Tegelikult olin ikka väga korralik õpilane. Lõpuaktusel meeldis meie õppealajuhatajale kutsuda hästi õppivad lapsed aula ette seisma ja nii ma siis seisin seal koos teistega pikas rivis. See ei tekitanud küll erilisi tundeid.
Hoopis värvikamalt on meeles meie algklasside tantsutunnid, ühel aktusel esitasime mingit lepatriinude tantsu ning jõulude ajal keerutasime vatist lumepalle käes. Tantse õppides korrutas õpetaja ikka väga hoolega: "Ära soperda!!!"
Midagi natuke piinlikku ja valusat ka... Kevadel mängisime mõnikord punasel tenniseväljakul jalkat ja ükskord sain palliga vastu nägu, nii et kogu mu nägu oli peenikest punast kivipuru täis ja nägi väga hmmmm... punane välja. Nüüdseks on see õnneks ära paranenud :) Ka hingehaavad :D
Viimasena meenub see, kuidas vahetundide ajal kogu aeg keksu ja "poiste-tüdrukute piiri" (kes teab, see teab) mängisime. Lõpuks hakkasid mu põlved valutama ja arst käskis keksumängimise ära lõpetada. Päris korralikult ma sõna siiski ei kuulanud. Nii tore oli ju!!!
Lapsepõlv oli tore aeg! Nüüd on ka muidugi tore. Võib-olla on see selle pärast, et ma ei arva, et oleksin siiani suureks kasvanud...
Päikest
laupäev, 13. oktoober 2012
6 asja minu toas
Miks mitte alustada oma laupäeva kell 10 Vilde tervisekohvikus vaarikasmuutiga? I love my life!
Muide, täna on International Suit-up Day ja arvake ära, mis mul seljas on! Õige, dressid!
Minu tuba...
Kitarr. Minu musi! Teda on vahepeal nii mõnus enda lähedal hoida ning temaga koos mängida. Sellega seoses meenub mulle üks laul.
Järgmisena ei saa ma jätta mainimata oma voodit. Selle paigutus seina ja kapiga on nii mõnus, et mul on justkui oma väike pesa koos mõnusate patjadega :) Mmmmm...
Raamatukapp. Kõige rohkem meeldib mulle see, et seal on päris palju "Minu ..." sarja raamatuid, mis loomulikult reisimisest. Üllatav, kas pole. Järjest rohkem koguneb sinna ka inglisekeelset kirjandust. Loodan, et kunagi olen võimeline lugema ka saksakeelseid teoseid :)
Inglid ja haldjad. Ma alustasin nende kogumist siis, kui olin väike ning haldjate ja inglite "faasis". Nüüd on nende kaasaostmine reisidelt saanud mõnusaks traditsiooniks. Pealegi ma arvan, et ükski naine pole nende jaoks liiga vana. Hästi tore on saada neid ka sünnipäevaks. Kui Te käite kuskil reisimas ja ei tea, mida mulle suveniiriks tuua, siis nüüd saite hea vihje :)
Pildid. 1 mu toa seintest on kaetud piltidega ja see näeb väga vahva välja. Enamik neist on minu sõpradest, mõned on ka minu õe ning kunstnike joonistused.
Heade Soovide Purk. Üks väga tore klaaspurk, kus on mõned kommid ja palju kokkurullitud paberitükke. Igale paberile on kirjutatud midagi head seoses minu lähedaste inimestega. Kui oled minu elu kuidagi päikselisemaks muutnud, on üsna tõenäoline, et ka Sina oled minu purgis.
Nii palju siis minu toast. Aga miks mul dressid seljas on? Mina, kes ma kannan dresse ainult kodus ja sportides? Käisin täna kahe sõbrannaga Tartu kodutute loomade varjupaigas heakorrapäeval. Pesime seal katlamaja seinu, mis olid üsna tahmased. Enam ei ole :) Mäletan, et eelmisel aastal riisusin seal lehti. Huvitav, kuidas end järgmisel aastal seal kasulikuks teen...
Nüüd on aeg riided vahetada (ikkagi suit-up day) ning naiskadega välja :)
Just love my life!
Päikest!
Muide, täna on International Suit-up Day ja arvake ära, mis mul seljas on! Õige, dressid!
Minu tuba...
Kitarr. Minu musi! Teda on vahepeal nii mõnus enda lähedal hoida ning temaga koos mängida. Sellega seoses meenub mulle üks laul.
Järgmisena ei saa ma jätta mainimata oma voodit. Selle paigutus seina ja kapiga on nii mõnus, et mul on justkui oma väike pesa koos mõnusate patjadega :) Mmmmm...
Raamatukapp. Kõige rohkem meeldib mulle see, et seal on päris palju "Minu ..." sarja raamatuid, mis loomulikult reisimisest. Üllatav, kas pole. Järjest rohkem koguneb sinna ka inglisekeelset kirjandust. Loodan, et kunagi olen võimeline lugema ka saksakeelseid teoseid :)
Inglid ja haldjad. Ma alustasin nende kogumist siis, kui olin väike ning haldjate ja inglite "faasis". Nüüd on nende kaasaostmine reisidelt saanud mõnusaks traditsiooniks. Pealegi ma arvan, et ükski naine pole nende jaoks liiga vana. Hästi tore on saada neid ka sünnipäevaks. Kui Te käite kuskil reisimas ja ei tea, mida mulle suveniiriks tuua, siis nüüd saite hea vihje :)
Pildid. 1 mu toa seintest on kaetud piltidega ja see näeb väga vahva välja. Enamik neist on minu sõpradest, mõned on ka minu õe ning kunstnike joonistused.
Heade Soovide Purk. Üks väga tore klaaspurk, kus on mõned kommid ja palju kokkurullitud paberitükke. Igale paberile on kirjutatud midagi head seoses minu lähedaste inimestega. Kui oled minu elu kuidagi päikselisemaks muutnud, on üsna tõenäoline, et ka Sina oled minu purgis.
Nii palju siis minu toast. Aga miks mul dressid seljas on? Mina, kes ma kannan dresse ainult kodus ja sportides? Käisin täna kahe sõbrannaga Tartu kodutute loomade varjupaigas heakorrapäeval. Pesime seal katlamaja seinu, mis olid üsna tahmased. Enam ei ole :) Mäletan, et eelmisel aastal riisusin seal lehti. Huvitav, kuidas end järgmisel aastal seal kasulikuks teen...
Nüüd on aeg riided vahetada (ikkagi suit-up day) ning naiskadega välja :)
Just love my life!
Päikest!
Kuhu tahan reisida?
Täna kultuuripsühholoogia loengus hakkasin selle peale mõtlema, panin mõned kohad pabrerile ka ja tõdesin, et tahan tõepoolest minna peaaegu igale poole.
Praha. Minu 2. lemmiklinn Euroopas. Ma ei oska isegi öelda, mis mind selle linna puhul nii võlub, see on lihtsalt niiiii ilus ja puhas ja huvitav. Õnneks pole väga kaugel ka :)
U S A. Eriti tore oleks minna sinna roadtrippima ja lihtsalt vaadata, mis juhtuma hakkab. Mulle meeldivad ameeriklased, nad on nii suhtlemisaltid ja põnevad; mulle meeldib, et USA on nii mitmekülgne. Päris suur on see ka...
Norra. Jumaldan Norra loodust!!! Tõeline challenge on ka Norra mägiteedel sõitmine. Challenge almost accepted.
Aafrika. Tahan minna eemale mugavustsoonist ja kodusest tsivilisatsioonist. Tahan näha ja kogeda, kuidas peab joogivee saamise nimel vaeva nägema. Tahan näha maailma, mis on minu maailmast nii erinev. Miks mitte minna sinna vabatahtlikuks?
Lõuna-Euroopa. Põhja- ja Kesk-Euroopas olen juba päris palju käinud, nüüd tuleb avastada ka lõunapoolsemaid riike. Võib-olla Kreekas või Hispaanias või Portugalis näeme :)
Venemaa. Roadtrip mööda vanu vene külasid. See tundub äärmiselt põnev. Reisi lõpetamiseks sobiks siis imeline Moskva. Tahan näha Punast Väljakut, millest vene keele tundides päris mitu korda jutustama pidin.
Jaapan. Leidsin nädal aega tagasi fb-st lehekülje "Places to see before you die". See muidugi suurendab minu reisikirge! Päris paljud ilusad kohad, millest seal pildid on, on tehtud just Jaapanis. Seega tuleb sinna lihtsalt minna.
Lihtsalt guugeldage "japanese garden" või "japanese nature" vms. Teie ees oon üks mu lemmikpiltidest. Lihtsalt PEAN sinna minema.
Island. Lugesin mõned aastad tagasi raamatut "Minu Island" (Tarvo Nõmm). Selle järgi tunudvad islandlased väga sõbralikud ja vastutulelikud, väärtustatakse veidi teistsuguseid asju kui Eestis. Muidugi on mul suur soov näha ka Islandi loodust.
Indoneesia. Lugesin raamatut "Söö, palveta, armasta." (Elizabeth Gilbert). Indoneesia oli seotud sõnaga "armasta".
Lõuna-Ameerika. See tundub nii põnev. Temperamentsed inimesed, keeled, mida ma veel ei räägi, temperamentsus. "Põnev" on hea märksõna.
Hawaii. Tervitusi toome palmisaarelt...
Soojade mõtetega lõpetan praeguseks. Homme tuleb mul kindlasti veel paar mõtet, kuhu minna.
Praha. Minu 2. lemmiklinn Euroopas. Ma ei oska isegi öelda, mis mind selle linna puhul nii võlub, see on lihtsalt niiiii ilus ja puhas ja huvitav. Õnneks pole väga kaugel ka :)
U S A. Eriti tore oleks minna sinna roadtrippima ja lihtsalt vaadata, mis juhtuma hakkab. Mulle meeldivad ameeriklased, nad on nii suhtlemisaltid ja põnevad; mulle meeldib, et USA on nii mitmekülgne. Päris suur on see ka...
Norra. Jumaldan Norra loodust!!! Tõeline challenge on ka Norra mägiteedel sõitmine. Challenge almost accepted.
Aafrika. Tahan minna eemale mugavustsoonist ja kodusest tsivilisatsioonist. Tahan näha ja kogeda, kuidas peab joogivee saamise nimel vaeva nägema. Tahan näha maailma, mis on minu maailmast nii erinev. Miks mitte minna sinna vabatahtlikuks?
Lõuna-Euroopa. Põhja- ja Kesk-Euroopas olen juba päris palju käinud, nüüd tuleb avastada ka lõunapoolsemaid riike. Võib-olla Kreekas või Hispaanias või Portugalis näeme :)
Venemaa. Roadtrip mööda vanu vene külasid. See tundub äärmiselt põnev. Reisi lõpetamiseks sobiks siis imeline Moskva. Tahan näha Punast Väljakut, millest vene keele tundides päris mitu korda jutustama pidin.
Jaapan. Leidsin nädal aega tagasi fb-st lehekülje "Places to see before you die". See muidugi suurendab minu reisikirge! Päris paljud ilusad kohad, millest seal pildid on, on tehtud just Jaapanis. Seega tuleb sinna lihtsalt minna.
Lihtsalt guugeldage "japanese garden" või "japanese nature" vms. Teie ees oon üks mu lemmikpiltidest. Lihtsalt PEAN sinna minema.
Island. Lugesin mõned aastad tagasi raamatut "Minu Island" (Tarvo Nõmm). Selle järgi tunudvad islandlased väga sõbralikud ja vastutulelikud, väärtustatakse veidi teistsuguseid asju kui Eestis. Muidugi on mul suur soov näha ka Islandi loodust.
Indoneesia. Lugesin raamatut "Söö, palveta, armasta." (Elizabeth Gilbert). Indoneesia oli seotud sõnaga "armasta".
Lõuna-Ameerika. See tundub nii põnev. Temperamentsed inimesed, keeled, mida ma veel ei räägi, temperamentsus. "Põnev" on hea märksõna.
Hawaii. Tervitusi toome palmisaarelt...
Soojade mõtetega lõpetan praeguseks. Homme tuleb mul kindlasti veel paar mõtet, kuhu minna.
Päikest!
neljapäev, 11. oktoober 2012
Kallis blogi...
Olen oma blogi veidi unarusse jätnud. Mõned mu sõbrad on alustanud "Challenge accepted", st iga päev teevad nad ühe postituse mingil kindlal teemal. Näiteks 15 fakti sinu kohta ja sinu lemmikraamat ja sinu ideaalpulm ja milline su tuba praegu välja näeb jne. Peaks vist liituma?
Guugeldasin veidi ja leidsin igasuguseid põnevaid challengeid. Üks seisnes selles, et 2 naisele oli tehtud 100 küsimuseline intervjuu, 29. küsimus oli "When did you realize you were gay?". Päris huvitav oli ka "20 Day Princess Challenge" (the castle you wish you lived in, the story you wish was your life).
Kogusin siis kokku portsu küsimusi, lisasin omalt poolt ka mõned uued ning moodustsin sotsioloogia meetodite alaste teadmistega üldkogumist (mulle kogunes umbes 80 küsimust) juhuvalimi. Tulemus on teie ees:
Ühel päeval avastasin, et ülihea on käia loengus läpakaga. Kui kätel on külm, tuleb neid lihtsalt natuke aega klaviatuuril hoida :)
Ja lõpetuseks: hunt kodu ligidalt ei murra, küsitleja aga küll! Pinginaaber tegi tähelepaneku, et USA raamatumüüja teeb samamoodi :)
Päikest!
Guugeldasin veidi ja leidsin igasuguseid põnevaid challengeid. Üks seisnes selles, et 2 naisele oli tehtud 100 küsimuseline intervjuu, 29. küsimus oli "When did you realize you were gay?". Päris huvitav oli ka "20 Day Princess Challenge" (the castle you wish you lived in, the story you wish was your life).
Kogusin siis kokku portsu küsimusi, lisasin omalt poolt ka mõned uued ning moodustsin sotsioloogia meetodite alaste teadmistega üldkogumist (mulle kogunes umbes 80 küsimust) juhuvalimi. Tulemus on teie ees:
1. Kuhu tahaksin reisida?
2. 6 asja minu toas
3. Lapsepõlvemälestus
4. 9 ülihead videot
5. Kellega viimati tülitsesin?
6. Miks ma raamatuid müüma hakkasid?
7. Suudlus esimesel kohtumisel?
8. 10 esimest laulu minu iPod’is
9. Möödunud aasta võlud ja valud
10. Halvim reis
11. Millised inimesed mõjuvad mulle atraktiivsena?
12. Minu 20 unistust
13. 13 laulu, mida kuulaks aegade lõpuni
14. 2 keelt, mida tahaksin osata
15. Mida arvan gei-abieludest?
16. Mida arvan anoreksiast ja buliimiast?
17. 2 kohta, kuhu ma loodetavasti kunagi enam ei satu
18. Kuidas ma end täna tunnen?
19. Mida tahan maailmas muuta ?
20. Midagi, mis mlle kunagi ei meeldinud, aga nüüd ei kujuta
oma elu selleta enam ette.
Challenge accepted, alates homsest on Teie ees uus postitus. Minu blogi on mulle siiski liiga kallis, et teda lihtsalt unarusse jätta. Seega tuleb appi võtta ekstreemsed meetodid.
Ühel päeval avastasin, et ülihea on käia loengus läpakaga. Kui kätel on külm, tuleb neid lihtsalt natuke aega klaviatuuril hoida :)
Ja lõpetuseks: hunt kodu ligidalt ei murra, küsitleja aga küll! Pinginaaber tegi tähelepaneku, et USA raamatumüüja teeb samamoodi :)
Päikest!
Tellimine:
Postitused (Atom)