Mulle meeldib käia 3 korda aastas Suurbritannias. Oktoobris Wales, veebruaris külake Gloucesteri lähedal, nüüd külake Cambridge'i lähedal. Vahva!
Tulin Inglismaale seekord 2 nädalaks lapsehoidjaks. Minu hoolealusteks on 4 poissi, kaks neist on üsna tillukesed ja väga mänguhimulised ning nõudlikud, kaks vanemat juba natuke mõistlikumad, aga siiski veel lapsed. Lisaks neile on mul siin laste vanavanemad, nende teine tütar oma perega (veel 2 pisikest põngerjat) ning palju külalisi.
Mida ma olen brittidelt õppinud?
Pidev teejoomine pole müüt! Joon siin minimaalselt 3 tassi teed päevas. Tee on hea!
Alguses oli mul väike segadus ka õhtusöögi nimetusega. Olen harjunud, et õhtusöök on dinner/supper, nemad aga räägivad siin pidevalt, et we are having tea. Ehk te siis joote teed ja sööte küpsiseid? Ei. Asi selles, et traditsiooniliselt oli kella 5 paiku pärastlõunal ikka teeaeg päris tee ja päris küpsistega. Nüüd aga inimesed töötavad nii palju ja kaua, et sel ajal süüakse hoopis õhtust ja korralik teeaeg on unarusse jäänud. Samas nimetus on jäänud. What did you have for tea? Pork, potatoes, salad, baked beans and Yorkshire pudding. Right! (Viimane, muide on traditsiooniline Inglise soolane söök. Maitseb peaaegu nagu meie pannkoogid, aga valmistamisviis on erinev.)
Olen alati arvanud, et olen üsna viisakalt käituv neiu. Pean aga tunnistama, et mul tuleb oma please'ide, thankyou'de ja excuseme'dega pingutada, et kohalikega samale tasemele jõuda. Ma ei pea enda meelest eriti midagi tegema, aga juba tänatakse mind selle eest. Iseenesest vahva, aga samas on selline minu jaoks liigne viisakus ka kohati ebamugav. Samas valiksin iga kell selle käitumise julmuse ja ükskõiksuse asemel.
Kogu selle viisakuse juures on siiski üks pisike killuke puudu. Kui USAs tervitavad-tutvustavad inimesed end enamasti nii: "Hi, I'm Kate!", siis siin pigem nii: "Hello!" Ja nime pean ise välja mõtlema. Hea küll, palju siin ikka valikut saab olla. Rebecca, John, James, Mary? Inimesed on sõbralikud, kuid võrreldes Ameerikamaaga võõrastega ikka väga rääkima ei hakata. Vähemalt mitte minuga. Aga milleks, pole ju vajagi!
Ilm. Sellest räägitakse palju. See ei ole chit-chat-jutt, asi on ikka tõsine. Ilm muutub pidevalt. Ma ei ole kohanud veel päeva, kus ilm oleks terve päeva ühesugune. Ilmateade annab ka kõigeks hoiatuse: homme tuleb valdavalt päikesepaisteline kuiv, vahelduva pilvisusega ilm, kuigi kohati võib esineda hoovihmasid. On äikese tõenäosus, eriti põhja pool ja idarannikul, samuti saare keskosas, läänes võib esineda vikerkaari ja ükssarvikuid. Õhtul võib sadu muutuda tugevamaks ja üle minna lumeks ning kui selleks ajaks pole edelas temperatuur üle 20 kraadi tõusnud, on olemas tõenäosus, et sinna jõuavad külmad arktilised hoovused koos pingviinide ja jääkarudega. Hea küll! Seda ei maksa eriti tõsiselt võtta, sest järgmiseks ilmateateks on nad ilmselt juba meelt muutnud :)
Ja need kraanikausid...
Kogu Inglismaal veedetud aeg oli keeruline, huvitav, naljakas ning meeldejääv. Iga reisiga õpin midagi uut, seekord jäid meelde ja silma need nüansid. Järgmise korrani!
Päikest!
neljapäev, 24. juuli 2014
kolmapäev, 9. juuli 2014
Mõned meenutused Gaudeamusest
Ma siiani tegelikult ei tea täpselt seda koori nime, millega me Lätis Baltimaade tudengite laulupeole läksime. Kertul tuli see paremini välja. Lühendatult Maaülikooli vilistlaskooriga. Mina kui igipõline Maaülikooli vilistlane.
Vahepeal paneb mind täitsa imestama, kui toredad võivad asjad olla. Kartsin, et pikad proovid enne tõelist pidu on väga kurnavad, aga endalegi imestuseks möödus esimene päev Pärnus väga kiiresti. Terve päev oli sisustatud proovidega, kus püüdsime läbi närida end kõikidest läti-ja leedukeelsetest lauludest. Eesti viisid näisid nende kõrval kukepea. Saime hakkama!
Õhtul oli kõikidele Gaudeamusel osalevatele eestlastele organiseeritud meeleolukas programm. Kuna Eesti kava teemaks olid pulmad, siis anti kõikidele osalejatele sümboolse tähendusega sõrmus. Neiud, kes teist on teisele neiule sõrmust sõrme pannud? Mina olen! Samas kui kunagi elu jooksul peaks veel sõrmuse sõrmepanemist ette tulema, siis võtaksin küll ette mehe sõrme.
Õhtul musitseeris meile ansambel Curly Strings. Vapustav! Kuidas ma küll varem neist midagi kuulnud polnud???
Kes teist on veetnud terve öö bussis? Oli mugav? Minu lugemise järgi oli mul see öö vastu 27. juunit elus teine. Uni polnud just kõige magusam, aga üle sai elatud. Bussi tagaosa oli riidepuudel rippuvaid riideid täis, nii et viimane pikk rida oli nagu omaette magamistuba. Sinna ma end kerra tõmbasingi, turvavööaukude jubinad külgi masseerimas. Hommikul kontrollisin: sinikaid õnneks polnud.
Teine päev: hommikusöök, Eesti programmi proov, meie oma väikse seltskonna musitseerimine-improviseerimine pargis, peaaegu tunniajane jalutuskäik rahvatantsu kontserdile, avastamine, et ühistransport on meile tasuta, ülipikk rongkäigu ootamine ja kogu päeva saatev lõputu jutuvada ja naer ja laul. Ma pole ammu nii palju tänavatel laulnud kui nüüd. Pärast avatseremooniat ja natuke liiga pikka jalutuskäiku koju (ehk kooli) otsustasime Kertuga väsimusele vaatamata olla tugevad eesti murueide tütred ning tutvuda Daugavpilsi ööeluga. Isegi programm nägi seda ju ette.
Mida kujutab endast ühe Läti linna ööelu? Eks ikka seda, et kahest baarist ühe ees on eestikeelne silt, mis kutsub sisse tantsima ning ainsad pidulised on (rahvariietes) eestlased. Väga meeldiv. Rüütli tänavaga see aga siiski konkureerida ei saa.
Järgmine hommik oli raske. Ainult hommikusöögi pärast olin nõus kella 10.30 paiku ärkama. Hommikusöök oli vahva. Nagu venekeele tund: kokk ütles ilusti iga toidu juures selle venekeelse nime. Каша, бутерброд, чай, ложки. Sättisime end kaema ka Läti programmi. Muusika oli väga hea ning seda oleks võinud ohtra lätikeelse jutustamise asemel rohkem olla.
Just seetõttu meeldis mulle Eesti pulmateemaline programm rohkem: kava oli sidus, vahetekste polnud üldse, ainult tants ja trall. Parim osa kontserdist oli aga kavavälime "Mesipuu" laulmine. Mis see on, mis on selle laulu inimestele nii sügavale põue istutanud?
Tahtsime väga minna rahvatantsu Grand Concertile. Seekord mõtlesime, et oleme targemad: kasutame ühistransporti. Loomulikult see plaan ebaõnnestus, tramm oli just ära läinud ja uut polnud nii pea tulemas. Aga juba vanarahvas teadis rääkida: "Kui sa pole laulupeo ajal väsinud, teed sa midagi valesti." Rahvatants oli imeline. Eriti kiiresti pani südame põksuma muidugi Eesti tants. Vapustav!
Pärast seda pidi toimuma kõikide osalejate pidu. Istusime Kertuga maha ja jäime prallet ootama. Veidi pärast peo ametlikku algusaega võttis naine mikrofoni ja pajatas sinna midagi läti keeles. Mõned noored hakkasid end nagu liigutama, enamik ei jaganud olukorrast ööd ega mütsi. Peagi kostus mikrofoni üsna väsinud "Ok, in English too" ja saime teada, et peame suurest hallist väljuma ja võime alles poole tunni pärast tagasi minna, neil on vaja sound checki teha. Ahh? Läksime hoopis friikaid sööma. Olin selleks ajaks nii väsinud, et hea meelega oleksin hoopis magama tahtnud minna, aga no kui tihti ikka saab Valgevene piiri lähedal tantsu vihtuda ja Läti muusikat kuulata. Läksime peole, kõhud täis. Rahvas tantsis mingi diskohiti saatel. Tundmatu meloodia. Soojendasime siis samuti end veidrate liigutustega üles, püüdsime seltskonda sulanduda, nägime ära ka Läti live-bändi ja tulime tulema. Bändi asjus minu ja Kertu arvamused ühtisid: instrumentaalbändina oleksid nad päris head, aga kohe, kui solist suu lahti tegi, tundus meile, et ta võiks selle hoopis uuesti kinni panna.
Hommik. Omlett. Süüa anti üldiselt väga hästi. Ühel lõunal tõstis kokatädi isegi ahjuplaadilt ühe kanakoiva kõrvale, et selle alt anda mulle veel priskem tükk. Armas temast. Huvitav oli ka see, et ühel söögikorral oli menüüs kaste kanatükkidega. Järgmine kord kanakintsud, järgmisel korral terve kanakoib. Viimasel hommikul söödeti siis meile sisse kõik, mis neist alles oli jäänud. Munad. Kui oleksime kauemaks jäänud, oleks taldrikule potsatanud ilmselt terve kana. Nüüd enam kanu Lätis pole. Võib-olla on alles veel ainult mitte-jalad, kui me neid just esimesel päeval ära ei söönud.
Selline mõnus vahepala taimetoitlastele... Vabandust!
Pakkisime käppelt asjad ja sõitsime linna teise serva vabaõhulavale 5 tundi kestvasse proovi. Uni tahtis murda. Jäime murdmatuteks.
Proovist jäi ilmselt kõige eredamini silma üks suuremat sorti dirigent. Karm, täiust taga ajav ja autoriteetne. Veidi segadusse ajas see, kui ta karjus keset laulu midagi mikrofoni. Ma ei taibanud isegi seda, kas see oli vene, läti või leedu keeles. Iseenesest oleks väga vabalt võinud see ka eesti keel olla. Üle laulu ma poleks sellest ikka aru saanud. Ilmselt ajas mitte-vene keelt mõistvatel inimestel kõige rohkem juhtme krussi see, kui ta järsku seisma jäi ja muudkui karjus: "STOIT, STOIT, STOIT!!!!!" Kas ta nüüd tahab, et ma laulaks või vait oleks??? Sel hetkel mõistsin, kui kasulik oli kõik need 9 aastat vene keelt õppida. Ta tahtis, et ühe refrääni ajal me mitte ei õõtsutaks end muusika rütmis kaasa, vaid seisaksime ja laulaksime eriti pühalikult.
Pärast proovi saime teada, kuidas maitseb kartulispiraal (nämmmm), mängisime ägeda ja täiesti tundmatu seltskonnaga lauamängu, panime vihmast vaatamata rahvariided selga ja jäime ootele.
Lõppkontsert oli võimas. Just nende hetkede pärast olengi oma südame, hinge ja hääle andnud laulupidudele.
Ja see tagasisõit...
Terve vald oli kokku aetud,
koorilauljad kokku kutsutud,
lauljaid-pillimehi igat seltsi,
laul kestis Eesti piirini.
Reis lõppes kahe juustuburksi ja hea unega koduses voodis. Järgmisel päeval hakkasin kolimiseks valmistuma.
P.S. Kas te ikka teadsite, et Daugavpilsis ei peatuta???
Vahepeal paneb mind täitsa imestama, kui toredad võivad asjad olla. Kartsin, et pikad proovid enne tõelist pidu on väga kurnavad, aga endalegi imestuseks möödus esimene päev Pärnus väga kiiresti. Terve päev oli sisustatud proovidega, kus püüdsime läbi närida end kõikidest läti-ja leedukeelsetest lauludest. Eesti viisid näisid nende kõrval kukepea. Saime hakkama!
Õhtul oli kõikidele Gaudeamusel osalevatele eestlastele organiseeritud meeleolukas programm. Kuna Eesti kava teemaks olid pulmad, siis anti kõikidele osalejatele sümboolse tähendusega sõrmus. Neiud, kes teist on teisele neiule sõrmust sõrme pannud? Mina olen! Samas kui kunagi elu jooksul peaks veel sõrmuse sõrmepanemist ette tulema, siis võtaksin küll ette mehe sõrme.
Õhtul musitseeris meile ansambel Curly Strings. Vapustav! Kuidas ma küll varem neist midagi kuulnud polnud???
Kes teist on veetnud terve öö bussis? Oli mugav? Minu lugemise järgi oli mul see öö vastu 27. juunit elus teine. Uni polnud just kõige magusam, aga üle sai elatud. Bussi tagaosa oli riidepuudel rippuvaid riideid täis, nii et viimane pikk rida oli nagu omaette magamistuba. Sinna ma end kerra tõmbasingi, turvavööaukude jubinad külgi masseerimas. Hommikul kontrollisin: sinikaid õnneks polnud.
Teine päev: hommikusöök, Eesti programmi proov, meie oma väikse seltskonna musitseerimine-improviseerimine pargis, peaaegu tunniajane jalutuskäik rahvatantsu kontserdile, avastamine, et ühistransport on meile tasuta, ülipikk rongkäigu ootamine ja kogu päeva saatev lõputu jutuvada ja naer ja laul. Ma pole ammu nii palju tänavatel laulnud kui nüüd. Pärast avatseremooniat ja natuke liiga pikka jalutuskäiku koju (ehk kooli) otsustasime Kertuga väsimusele vaatamata olla tugevad eesti murueide tütred ning tutvuda Daugavpilsi ööeluga. Isegi programm nägi seda ju ette.
Mida kujutab endast ühe Läti linna ööelu? Eks ikka seda, et kahest baarist ühe ees on eestikeelne silt, mis kutsub sisse tantsima ning ainsad pidulised on (rahvariietes) eestlased. Väga meeldiv. Rüütli tänavaga see aga siiski konkureerida ei saa.
Järgmine hommik oli raske. Ainult hommikusöögi pärast olin nõus kella 10.30 paiku ärkama. Hommikusöök oli vahva. Nagu venekeele tund: kokk ütles ilusti iga toidu juures selle venekeelse nime. Каша, бутерброд, чай, ложки. Sättisime end kaema ka Läti programmi. Muusika oli väga hea ning seda oleks võinud ohtra lätikeelse jutustamise asemel rohkem olla.
Just seetõttu meeldis mulle Eesti pulmateemaline programm rohkem: kava oli sidus, vahetekste polnud üldse, ainult tants ja trall. Parim osa kontserdist oli aga kavavälime "Mesipuu" laulmine. Mis see on, mis on selle laulu inimestele nii sügavale põue istutanud?
Tahtsime väga minna rahvatantsu Grand Concertile. Seekord mõtlesime, et oleme targemad: kasutame ühistransporti. Loomulikult see plaan ebaõnnestus, tramm oli just ära läinud ja uut polnud nii pea tulemas. Aga juba vanarahvas teadis rääkida: "Kui sa pole laulupeo ajal väsinud, teed sa midagi valesti." Rahvatants oli imeline. Eriti kiiresti pani südame põksuma muidugi Eesti tants. Vapustav!
Pärast seda pidi toimuma kõikide osalejate pidu. Istusime Kertuga maha ja jäime prallet ootama. Veidi pärast peo ametlikku algusaega võttis naine mikrofoni ja pajatas sinna midagi läti keeles. Mõned noored hakkasid end nagu liigutama, enamik ei jaganud olukorrast ööd ega mütsi. Peagi kostus mikrofoni üsna väsinud "Ok, in English too" ja saime teada, et peame suurest hallist väljuma ja võime alles poole tunni pärast tagasi minna, neil on vaja sound checki teha. Ahh? Läksime hoopis friikaid sööma. Olin selleks ajaks nii väsinud, et hea meelega oleksin hoopis magama tahtnud minna, aga no kui tihti ikka saab Valgevene piiri lähedal tantsu vihtuda ja Läti muusikat kuulata. Läksime peole, kõhud täis. Rahvas tantsis mingi diskohiti saatel. Tundmatu meloodia. Soojendasime siis samuti end veidrate liigutustega üles, püüdsime seltskonda sulanduda, nägime ära ka Läti live-bändi ja tulime tulema. Bändi asjus minu ja Kertu arvamused ühtisid: instrumentaalbändina oleksid nad päris head, aga kohe, kui solist suu lahti tegi, tundus meile, et ta võiks selle hoopis uuesti kinni panna.
Hommik. Omlett. Süüa anti üldiselt väga hästi. Ühel lõunal tõstis kokatädi isegi ahjuplaadilt ühe kanakoiva kõrvale, et selle alt anda mulle veel priskem tükk. Armas temast. Huvitav oli ka see, et ühel söögikorral oli menüüs kaste kanatükkidega. Järgmine kord kanakintsud, järgmisel korral terve kanakoib. Viimasel hommikul söödeti siis meile sisse kõik, mis neist alles oli jäänud. Munad. Kui oleksime kauemaks jäänud, oleks taldrikule potsatanud ilmselt terve kana. Nüüd enam kanu Lätis pole. Võib-olla on alles veel ainult mitte-jalad, kui me neid just esimesel päeval ära ei söönud.
Selline mõnus vahepala taimetoitlastele... Vabandust!
Pakkisime käppelt asjad ja sõitsime linna teise serva vabaõhulavale 5 tundi kestvasse proovi. Uni tahtis murda. Jäime murdmatuteks.
Proovist jäi ilmselt kõige eredamini silma üks suuremat sorti dirigent. Karm, täiust taga ajav ja autoriteetne. Veidi segadusse ajas see, kui ta karjus keset laulu midagi mikrofoni. Ma ei taibanud isegi seda, kas see oli vene, läti või leedu keeles. Iseenesest oleks väga vabalt võinud see ka eesti keel olla. Üle laulu ma poleks sellest ikka aru saanud. Ilmselt ajas mitte-vene keelt mõistvatel inimestel kõige rohkem juhtme krussi see, kui ta järsku seisma jäi ja muudkui karjus: "STOIT, STOIT, STOIT!!!!!" Kas ta nüüd tahab, et ma laulaks või vait oleks??? Sel hetkel mõistsin, kui kasulik oli kõik need 9 aastat vene keelt õppida. Ta tahtis, et ühe refrääni ajal me mitte ei õõtsutaks end muusika rütmis kaasa, vaid seisaksime ja laulaksime eriti pühalikult.
Pärast proovi saime teada, kuidas maitseb kartulispiraal (nämmmm), mängisime ägeda ja täiesti tundmatu seltskonnaga lauamängu, panime vihmast vaatamata rahvariided selga ja jäime ootele.
Lõppkontsert oli võimas. Just nende hetkede pärast olengi oma südame, hinge ja hääle andnud laulupidudele.
Ja see tagasisõit...
Terve vald oli kokku aetud,
koorilauljad kokku kutsutud,
lauljaid-pillimehi igat seltsi,
laul kestis Eesti piirini.
Reis lõppes kahe juustuburksi ja hea unega koduses voodis. Järgmisel päeval hakkasin kolimiseks valmistuma.
P.S. Kas te ikka teadsite, et Daugavpilsis ei peatuta???
Tellimine:
Postitused (Atom)