The awesome moment, kui lähed üle pika pika pika aja jälle trenni. Zumba!!!
The best moment, kui näed kalleid inimesi, kellega koos võid naerda, nutta, rääkida kõigest, mis pähe tuleb. Kui saad nendega kõva häälega naerda, vahepeal imestades, miks pole meid veel välja visatud (õigus, meil oli arve veel maksmata), ning hetk hiljem taibata, kui ükskõik Sul sellest on. Sa oled koos heade inimestega, muul pole tähtsust.
The silent moment, kui ei suuda oma keerulisi tunnetepuntraid sõnadesse panna ning pead paremaks vaikida. Muidu võib kõik väga valesti välja kukkuda, sõnad jätavad endast vale mulje ning ajavad puntrad veel rohkem sassi. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
The peaceful moment, kui siiski leiad kellegi, kes tõepoolest kuulab ning proovib aru saada. Kui saad talle kõik südamelt ära rääkida (või vähemalt suure osa). Kui tunned, et lähed tõepoolest kellelegi korda.
The passionate and indifferent moment, kui üritad sõbrannat (ja sügaval südames ka ennast) tulihingeliselt veenda, et armastus on olemas. Kui teine sõbranna toksab Sind ja annab mõista, et naaberlauarahvas kuulab meid ja naerab, kuid Sulle ei lähe see üldse korda. Las kuulavad. Las naeravad. Armastus on kõigele vaatamata olemas. Võib-olla läks ta lihtsalt pikale soojamaareisile.
The scary moment, kui ehmud magusast unest üles selle peale, et keegi otsustab Sinu kõrval riidekappi hakata lammutama. Kogemata.
The happy moment, kui parandad kapi ära ja saad rahulikult edasi magada, samal ajal kui teised Su ümber lähevad kooli/tööle/lasteaeda.
The rush moment, kui annad endast kõik, et mitte hilineda ja see õnnestub. Kui lisaks sellele tutvud veel ühe inimesega, kes jäi peaaegu hiljaks. Kui kõik lõpeb siiski hästi ja pareminigi, kui oleks võinud.
The desperate and happy moment, kui Sa näed tohutult vaeva, ei saa mitte millestki aru, oled meeleheitel, oled kindel, et Sul ei läinud hästi, ootad pikisilmi tulemust, mida Sa arvatavasti siiski ei taha näha. Kui see tulemus on siiski nii hea, et toob silmist pisara välja.
The dreamed moment, kui võtad autolt siniseks pleekinud vahtralehed ära. 2 aastat on möödas, neid pole enam vaja.
The friendly moment, kui veedad lõbusalt aega inimestega, keda tead vähem kui pool aastat, kuid keda tunned teadvat rohkem kui pool oma elu.
The successful moment, kui ületad seatud sihte. Kui kõnnid kolm tundi mööda Tartut ning teed selle ajaga mõnituhat sammu rohkem kui 10 000. Kui teed seda koos hea inimesega.
The sad moment, kui taipad, et ei suuda kõndida mööda mõnda teed ega minna mõnda paika, sest sellega meenub palju mälestusi. Palju häid, südantsoojendavaid, naeratamapanevaid ning vahvaid mälestusi, mis praegu teevad aga ainult haiget.
The musical moment, kui võtad kitarri ja … Rohkem sõnu pole vaja.
The confusing moment, kui Sa ei mõista, miks telekas inimesed nii lollid on. Nii uudistes, pool-dokumentaalides kui ka seriaalides. Igal pool. Siiski mõni tark on ka, ärgem tehkem üldistusi.
The stupid moment, kui oled teatris ja vaatad kella, oodates etenduse lõppu, sest laval toimuv on lihtsalt tobe.
The relaxing moment, kui samal päeval külastad teatrit teist korda veel ja siis naudid etendust kogu südamest.
The cocoa moment, kui alustad päeva kahe toreda inimese ja kahe kohvikuskäiguga.
The family moment, kui Su väike õde teeb Sulle üliarmsa ja siira kallistuse.
The small moment, kui mõistad, kui väike maailm ikka on.
Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga, väga ilus. (J. Tätte)
Meil kõigil on oma hetked, jagasin Teiega mõnda enda hetke lähipäevadest. Mõni hetk tegi haiget, mõni tegi väga rõõmsaks. Mõni pani mõtlema, mõni takistas normaalset mõttetegevust. Mõni pani tundma, mõni pani tegutsema, mõni jäi lihtsalt meelde.
Päikest!
Päikest!
