Elu juhtub

Miks mul kunagi igav pole? Sest kogu aeg juhtub midagi. Iga kord, kui keegi ütleb: "No kui sul igav on, siis võid näiteks seda teha." Võin küll, aga kindlasti mitte selle pärast, et mul on igav!

Pühapäeval oli mul ilus plaan minna trenni. Zumbasse. Terve päev, isegi juba laupäeval olin häälestunud sellele, et pühapäeva õhtul kell 19.45 alustan hoogsalt selle aasta esimest trenni. Et olla veel ägedam, oli plaan isegi jalgsi minna. Õhtupoolikul hakkasin asju pakkima ning miski sundis mind veel tantsukeskuse kodulehte vaatama, et teha kindlaks, kas trenn on ikka õigel ajal. Ja tuli välja, et mingil tundmatul ajal on aegu muudetud ning pühapäeviti ei saagi Zumbat tantsida. Pettumus! Õnneks leidsin ühe teise trenni neljapäeva hommikul. Lähen sinna! Kuna olin aga nii väga sporditahet täis (seda ei juhtu tihti, tuli olukorda ära kasutada), siis külastasin teise spordiklubi kodukat ning otsustasin hoopis jooksma minna. Mõeldud, tehtud! Pärast oli nii hea olla!

Esmaspäeva hommikul enne kooliminekut kuulsin trepikojast kassi karjumist. See ei olnud armas näugumine, vaid ikka korralik hädakisa. Lahkusin kodust veidi varem, et kass üles otsida. Olin juba valmis selleks, et kui ta vigastatud on, viin ta loomaarsti juurde. Vaatasin kõik korrused üle ning lõpuks leidsin ta umbes 3. korruselt, kus üks naine oli just ukse avanud ning rääkisin temaga paar sõna juttu. Tõenäoliselt oli kassipojal lihtsalt kõht tühi, väliselt paistis temaga kõik korras olevat. Naine otsustas talle natuke toitu pakkuda ja sain kooli minna. Avastasin, et olen bussist maha jäänud ning ainuke võimalus, kuidas õigeks ajaks kooli jõuda, oli minna autoga. Läksin garaaži ning nägin 10 minutit vaeva, et garaažiuks lahti saada, lükkasin lund, aga ei midagi. Kinni oli kiilunud. Loeng oli algamas 5 minuti pärast. Oleksin jäänud vähemalt pool tundi hiljaks. Kas üldse minna? Kas viitsin? Nõme on nii palju hilineda. Aaaggghhhhhh! Ükskõik, lähen kohale! Läksin. Astusin klassi pooletunnise hilinemisega. Aga ma läksin kohale!

Teisipäeva hommikul ärkasin telefoni äratuskella peale, nagu tavaks saanud. Tõusin voodist püsti ja kakerdasin telefoni poole ja tõmbasin juba sõrmega üle ekraani, et äratus kinni panna ja... mitte midagi ei juhtunud. Must klots helises minu käes edasi. Tegin veel paar korda sama liigutust, tulemusteta. Unesegasena taipasin, et seda kohta ekraanil, kuhu on kirjutatud midagi sellist, et 'libista siit' vms, mida tavaliselt katsuma peab, üldse ei olegi. Nii ma siis möllasingi oma telefoniga, kuni lõpuks oli ainuke lahendus telefon välja lülitada. Vaikus! Aga vähemalt olin põhjalikult üles ärganud :)

Kolmapäeva hommikul mõtlesin, et täna hommikul ei saa ju midagi imelikku juhtuda. Nii arvasin seni, kuni läksin vannituppa ja tegin kapiukse lahti. Kapist kuulsin vaikset ja salapärast susinat. Suutsin tuvastada, et susisema on hakanud isa deodorant. Selle peale ei osanud ma kuidagi reageerida, võtsin kapist oma vajaliku kraami ning panin ukse kinni. Mõne minuti pärast tegin kapiukse jälle lahti, et oma vidinad tagasi panna, kui kuulsin jälle sama visisemist ning nägin, et deodorandipudel on väljast märg. See lihtsalt oli hakanud üle ajama. Sest miks mitte? Käepärast olevate vatipatjadega kuivatasin kapi ära ning tõstsin pudeli kapist välja kraanikausi kõrvale vatipatjade peale. Läksin tuppa ja kirjutasin isale väikse kirja: "Issi, Sinu deodorant on imelik, see hakkas üle ajama. :)" Koolis sõrmi nuusutades lõhnasid need nagu mees. Samamoodi lõhnab ka vannitoa kapp. Õnneks on see hea lõhn :)

Umbes kuu aega tagasi kaotasin oma punase huulepulga ära. Ühel päeval lihtsalt ei leidnud seda enam mitte kuskilt üles. Harjusin juba mõttega, et pean endale uue muretsema, kui üks mu sõbranna rääkis sellest, et tal oli mantli tasku voodris auk ning ta leidis taskusse pandud telefoni kuskilt mantli alumise serva sisemusest. Sest miks mitte? Siis meenus mulle, et ka minu koti taskuga on sama jama ning kunagi leidsin enda koti sügavusest mingi vahva jubina, mida kadunuks olin pidanud. Sealt leidsingi oma kalli huulepulga üles. Koos temaga ka 3 pastakat, 2 kommi, 1 salvräti ja nätsupaki. Sinna mul siis pastakad kadusidki :) Ja oma huulepulga üle olen ütlemata õnnelik!!!

Tunneksin oma kohvitopsi sadade teiste topside seast ära :)

Tänase päeva küsimus: "Mis sul juhtus?
Tänase päeva vastus: "Elu juhtus."

Päikest!

Õpin, et elada

Juhuuuuu!

Minu esimene kodune töö sel semestril on tehtud ja saadetud. Minu rõõmu suurendab veel see, et tähtaeg on alles reedel. Pooleteise ülikooliaasta jooksul pole seda veel juhtunud, et mul on nii vara juba koduseid töid antud on ja et ma nii vara juba tunnen, et on vaja end liigutama hakata. Samas tunnen end paremini kui varem. Tunnen, et ma päriselt teen midagi.

Kuna eelmine semester läks natuke aia taha, peamiselt selle pärast, et ma lihtsalt olin laisk, siis nüüd on aeg end käsile võtta. On natuke halb, et teoreetiliselt on pool mu bakaõpingutest läbi ja mul on siiani raskusi selgitada, mis loom see sotsioloog on. Praegu võiksin ju seda une pealt teada...

Aga miks on ainult 'teoreetiliselt' pool mu bakast läbi? Sest ma ei tea siiani, mida ma oma elu ja haridusteega peale hakkan. Viimane suur otsus oli see, et hakkan majandust kõrvalerialana õppima ja hetkel olen selle otsusega väga rahul. Paar päeva tagasi tuli mulle mõte: kuna niikuinii on mul raskusi kõik vajalikud majanduse ained praktiliselt 1 aastaga võtta (praegu suutsin oma tunniplaani toppida ainult mõned valikained) ja pean võtma lisa-aasta, siis miks mitte teha endale 2 bakalaureuse kraadi??? Ja tõepoolest, miks mitte? On see võimalik? Kuidas see täpselt käib? Pean uurima.

Mida iganes ma ka ei otsustaks oma eluga teha, ma ei taha kahetseda seda, et olen mõne hea võimaluse käest lasknud. Praegu on mul võimalus õppida ning saada palju huvitavaid teadmisi ja oskusi ja ma kavatsen seda võimalust kasutada. Kohe. Nüüd. Praegu.

Päikest!

Kummalised mõtted

Mul tekkis küsimus: kas ka loomad luksuvad?
Kujutage palun ette luksuvat elevanti :) Või veel parem, aevastavat elevanti :)

Tüüpilise internetiajastu lapsena külastasin oma sõpra Google'it ning juba siis, kui olin jõudnud ära trükkida 'miks in', pakuti mulle esimeseks vastuseks 'miks inimesed luksuvad'.

Peale luksumise põhjuste sain ka teada, et mõned inimesed aevastavad, kui nende kulme kitkutakse ja aevastades on organismist väljuvate bakterite ja muu prahi väljumise kiiruseks 160 km/h.
Rotid ei saa oksendada ja röhitseda.

Jah, ka loomad luksuvad.

Ja joovad alkoholi...

Eelmisel nädalavahetusel käisin väga vahval sünnipäevapeol, mille teemaks oli Las Vegas! Külalised olid kõik väga kaunid, sünnipäevalised veel kaunimad :) Las Vegasele omaselt oli peol paras ports siivutusi ja joovastusi, aga What happens in Las Vegas, stays in Las Vegas!

Sel nädalavahetusel käisin samuti ühel sünnipäeval, kuhu läksin teadmisega, et sünnipäevalaps on ainuke inimene, keda seal tean. Alguses oligi, kuid peo lõpus enam mitte :) Muide, mis on kõige jaburam asi, mis te kunagi kellelegi sünnipäevaks kinkinud olete? Kuna ma soovin, et mu kallil sõbral läheks naistega jätkuvalt hästi, otsustasin kinkida talle täiusliku deidi komplekti: Lotte kõrremahla, sinihallitusjuustu, räimed koduses kastmes, Väikse My pildiga pulgakommi (et oleks ikka midagi, mida naisele õhtusöögil süüa pakkuda) ning loomulikult ka kondoomi. Ohutus ennekõike. Talle vist meeldis mu kink.

Nüüd aga minge ja tehke natuke tööd ;)

Päikest!

Minu sõbrapäev

Tavaliselt ei kirjelda ma siin virtuaalruumis oma tervet päeva, aga sõbrapäeva puhul otsustasin teha erandi. See oli päev, mis oleks võinud olla ülitore, tõotas tulla üsna nukker ning lõpuks oli siiski väga vahva.

Hommikul ärgates oli mul kindel plaan küpsetada enne kooliminekut küpsiseid ja nendega oma sõpru kostitada. Eelistan kingituste ostmise asemel teha midagi ise. Sel ajal, kui ema poodi mune ostma läks, vaatasin oma tunniplaani ja vajusin veidi tujust ära. Mul olid ainult sellised ained, kus pole mitte ühtegi minu kursakaaslast. Samuti pole eriti tõenäoline, et leian sealt mõne sõbra. Siis jõudis mulle kohale, et võib-olla ma ei näegi sõbrapäeval ühtegi oma sõpra, isegi oma kallimat mitte. Üsna nukker :( Siiski, õhtul pidin kokku saama oma FY-ga (First-Year, see inimene, keda valmistan suviseks raamatumüügiks ette).

Ema tuli munadega poest ning viisin kõigele vaatamata oma küpsiseplaani ellu. Eks ma siis söön neid ise ja jagan oma perega. Täitsa head tulid :) Sõbrapäeval olen alati kandnud seljas midagi punast, isegi siis, kui ma veel nii suur punasefanaatik ei olnud. Nii ka sel aastal. Pakkisin asjad kokku ning läksin kooli. Raekoja platsil ootas mind esimene üllatus. Seal olid mõned inimesed, käes sildid "Free hugs" ning minu poole jooksis üks noormees, kallistas hästi kõvasti ja soovis inglise keeles head valentinipäeva. Tuju läks kohe palju paremaks! Kohe pärast seda hüüdis mu selja tagant keegi mu nime ning tagasi vaaates nägin oma parimat sõpra. Bingo! Kahjuks ei saanud me kaua lobiseda, meie kooliteed läksid üsna pea lahku. Jõudsin koolimajja ning võtsin just jopet seljast, kui nägin veel ühte sõpra rõõmsalt enda poole kõndimas ning tema üllatas mind hoopis nii: "Wooooow, nii äge pitspluus! Sulle ikka nii sobib punane! Eriti sõbrapäeval." Sulasin.

Loeng ise "Etnograafia ja kultuuriantropoloogia alused" oli täitsa ok. Vahelduseks üks aine, kus ei nõuta minult ühtegi kodutööd. Sellele vaatamata on see aine, kust ma puududa ei taha, sest ilma õppejõu juttu kuulamata on loenguslaididest, millel on lihtsalt hunnik märksõnu, võimatu aru saada.
Pärast loengut kiirustasin järgmisesse ainesse ning kuna tee peale jäi üks nurgapealne kohvik, otsustasin end ühe singiwrapiga toita. Polnud just kõige targem valik. Mulle meenus eelmine sügis, kui samast kohast ostetud wrapi vahelt voolava valge kastmega suutsin ära määrida oma musta jope, mustad püksid ja kingad. Success! Sel korral nii halvasti ei läinud, kuid valgeid plekke leidsin jopelt ikkagi :) Anneli, õpi sööma!!!

Mind ootas ees 2 majanduse loengut, millest esimene (majanduspoliitika) oli igavavõitu, teine (turundus) oli aga ülipõnev. Sellest on saamas minu lemmikaine! Tegime ka ühe paaristöö, mille käigus pidime arutlema selle üle, mille järgi otsustades me oma oste teeme, ette oli antud wc-paber, lõhe, teksapüksid, käekell, fotokas. Tuli välja, mõjutegureid on väga palju, kuid kas me neid alati ka teadvustame? Rääkisime ka ostumüsteeriumitest, mille käigus pannakse müüja mingisse erilisse olukorda ja vaadatakse, kuidas ta sellega toime tuleb. Lihtsamalt öeldes: trollitakse :) Seda võiks ise ka kunagi proovida :) Mind pani mõtlema ka see, et poodidest tasub alati allahindlust küsida, müüjatel on lubatud seda anda. Inimesed lihtsalt ei tea seda ja/või ei julge küsida. Üsna (aga mitte täiesti) mõttetu on küll toidupoe kassas küsida, kas saaksid leiva 5 senti odavamalt, aga kui ostate midagi suuremat ja kallimat, kui teiega on ka klienditeenindaja tegelenud, siis miks mitte küsida 5% allahindlust :)

Pidin loengust kahjuks varem lahkuda, et jõuda vestlusõhtule raamatu "Minu Keenia" autori Janika Tammega. See poolteist tundi raamatukogu saalis tuletas mulle jälle meelde minu Keenia seiklusi. Uksest sisse astudes tungis ninna ugali (keenlaste põhiline maisijahust ja veest tehud toidu) ja kapsa lõhn. Tegelikult süüakse ugalit ka restoranides kätega, nagu kuulutas ka suure kausi juurde pandud silt. Samas oli söömiseks ette nähtud plasttops ja plastlusikas. MIKS? Kuna Keenias sõin ka mina seda täpselt nii, nagu ette on nähtud (nagu mu reisikaaslane oleks mulle valikuvõimalust jätnud...), olin veidi segaduses. Mis siis ikka, pööritasin natuke silmi ja lasin toidul hea maitsta. Istusin oma Keenia reisisemu vanaema kõrvale, muljetasime reisimisest, kuulasime raamatu autori muljeid ja lõputuna näivaid küsimusi, mida publiku seast tuli lademetes ning meile näidati isegi filmi Janika igapäevatööst. Toimus ka viktoriin. Kahjuks pidin ka sealt varem lahkuma, et oma FY-ga õigeaegselt kohtuda. Enne minema hakkamist rääkisin paar sõna sõbraga juttu. Nii hea on vahepeal ikka sõpru ka näha ja tunda, et ma ei teinudki küpsiseid ainult endale. FY-ga kohtusime tänavanurgal ning suundusime koos Creppi poole, kus olime kokkusaamise kokku leppinud. Selgus, et seal pole ühtki vaba lauda. Sama olukord oli ka Näljas. Sõbrapäev ikkagi :) Lõpuks leidsime laua Ruunipizzas. Seal said ka minu küpsised otsa.

Koju läksin jalgsi. Mul polnud mitte kuskile kiiret, lihtsalt kuulasin head muusikat ja nautisin teekonda. Alati, kui kõnnin mööda Anne kanali kallast, meenuvad mulle mõned mälestused. Neid on aastatega kogunenud väga palju, kuid sel õhtul valis mu mälu välja millegipärast just need inimesed...
Mulle meenus, kui mõned aastad tagasi sügisel olin õnnetu ning istusin üksi ühel pingil. Siis tuli minu juurde üks veidi joogine mees ja hakkas minuga rääkima. Tavaliselt püüan selliste eest põgeneda, kuid siis pidasin temaga umbes tunniajase sisuka vestluse maha.
Meenus ka see, kui alles mõned kuud tagasi istusime sõbraga kiikedel ning arutasime, mida oma hariduse ja eluga peale võiks hakata. Ega nendele küsimustele ei oska vähemalt mina siiani vastata.
Umbes 2 aastat enne seda istusin samadel kiikedel oma tollase kallimaga ning tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Suviti käisin mõnikord sõbrannadega rannas päevitamas. Ka nendest kohtumistest on mul ainult head mälestused. Need lõputud jutustamised koolist ja vaheajast ja suvest ja päikesest ja lilledest ja liblikatest ja vikerkaartest ja elust ja armastusest ja huulepulkadest ja poistest (kellest nüüdseks on juba mehed sirgunud). Kahju on ainult sellest, et mõnede inimestega, kes kunagi olid mulle väga kallid, on suhtlemine millegipärast soiku jäänud. Miks küll?

Koduteel nägin taevas kahte hiina laternat. Kujutasin ette kahte teineteisele kallist inimest laskmas õhku kaks laternat koos neile oluliste mõtetega. Need inimesed olid mulle üsna lähedal. Nägin ka kahte noort, poissi ja tüdrukut, tegemas endast pilte ja jäädvustamas nii oma koosveedetud sõbrapäeva. Kas peaksin end nendest õnnetumana tundma? Kas peaksin nende peale kade olema, et nad saavad olla koos, samas kui mina kõnnin nagu forever alone üksi koju tühja küpsisekarbiga, mille peaaegu üksi tühjaks sõin, mitte ühegi roosa ega punase kingi ega lilleta?

Enne koju jõudmist käisin poest läbi ning ostsin perele kõige kollasema meloni, mille leidsin. Etteruttavalt võin öelda, et see oli kõige parem melon, mida kunagi proovinud olen. Oma tuppa jõudes leidsin oma riiulilt ilusa südamekujulise kaardi, mille mu õde oli teinud ja sinna pannud. Läksin tema tuppa, ta oli juba voodis, kuid ei maganud veel. Soovisin talle head sõbrapäeva ja tundsin, et see päev on korda läinud. Olen siiani maailma kõige õnnelikum inimene.

Päikest!

Päikest!

Olin täna kultuurne ja käisin kinos "Hüljatut" vaatamas. Peale selle, et kõikusin köha pärast vahepeal elu ja surma vahel, oli kõik muu väga super. Mulle meeldis väga see, et kui piletikontrolör nägi, et mul on kitarr seljas, tegi ta ettepaneku, et võin selle hoiuruumi jätta. Mõeldud, tehtud. Ainuke mureraasuke oli selle pärast, et ma ei unustaks pilli pärast tagasi küsida. Õnneks oli ta ise pilliga ukse taga mind ootamas. Väga meeldiv :)

Kultuur ei saanud sellega otsa. Õhtul läksin Sadamateatrisse "Remondimeest" vaatama. Olen üsna vaimustuses! Enim sümpatiseeris mulle see, et etendus oli korraga humoorikas (teemadel, mis mõnikord võivad minna labaseks) ning sügava sisuga ja mõtlemapanev. Samas mitte ka liialt keeruline. Pingutatult etenduse jälgimine, et vähemalt millestki aru saaks, pole just minu meelistegevus. Etendusest jäi eriti kõrvu lause: (igaks juhuks jutumärke ei pane:) Kirjade lõpus soovivad "Päikest" vanad naised, kelle voodielu tipphetk on päevateki kokkuvoltimine.

Siit leiate ka killukese

Kas peaksin nüüd tegema erandi ja tõestuseks, et ma ei ole (veel) päris selline, soovima Teile näiteks...

Kuud!