Oh neid väljakutseid

Kunagi võtsin vastu väljakutse "100 õnnelikku päeva", mille käigus postitasin iga päev Facebooki pildi ühest ilusast hetkest. Minust ilmus isegi persoonilugu, mille pealkirjas oli see väljakutse ära mainitud. Selle väljakutse käigus kogesin, et mõnel päeval juhtub nii palju toredaid asju, et raske on õhtul seda kõige-kõigemat välja valida. Samas kogesin ka seda, et isegi kui päev oli üldjoontes tavaline, raske, kurb või muud moodi mitte väga ilus, oli iga päev siiski mõni tore hetk.

Natuke aega hiljem võtsin vastu väljakutse teha iga päev midagi erilist ja nii 100 päeva järjest. Mõtlesin hommikul tegevuse välja ning õhtul panin kirja, kuidas läks. Tegevused olid enamasti lihtsad: proovin midagi uut süüa, korjan prügi maast üles, teen kellegi tuju paremaks jne. Mulle väga meeldib idee, et iga päev on omamoodi eriline. Tõdesin, et seda pole üldse raske saavutada.

Kellel pole paremat teha, leiab need ilusti minu Facebooki ajajoonelt ja pildialbumist üles.

Lisaks neile olen teinud saiavabu nädalaid, kui hakkasin märkama, et kustutan päeva jooksul nälga peamiselt saiakestega. Nii oli üle nädala mu menüü täiesti saiavaba ja üle nädala võisin endale saia lubada. Mõne aja pärast olingi saiasõltuvusest vaba ning ei pidanud end enam keelama, harjumus saiakesi süüa oli kadunud. Asi polnudki ju selles, et mul oleks olnud saia vastu nii suur isu või vajadus, see oli väga lihtne asi, mis endale kähku poest kaasa haarata. Seega väljakutse seisnes peamiselt avarama pilguga poes ringi vaatamises.


Nüüd keerutan peas mõtet, et võiks jälle midagi põnevat ja kasulikku ette võtta.
Uus väljakutse peaks olema:

• põnev (et ma ikka viitsiks seda teha)
• mitte liiga põnev (ülepäeviti ma ikka langevarjuga hüppama ja lõvidega tantsima ei hakka)
• kasulik (õpin enda või elu kohta midagi uut) JA/VÕI
• tervislik (suunaks mind tervislikuma elustiili poole)
• võtab vähe aega (see peab sobituma ka minu 12-tunniste tööpäevade graafikuga)

Mõtteid?

Päikest!

Naine klaviatuuril, arvuti kraavis?

Kõik halvad asjad algavad mõttest "ah, see võtab ainult 15min, ma teen selle veel ära".
Nii mõtlesin ka mina eile õhtul, et maksan paar arvet ära ja siis saab vara magama minna.

Taustainfoks, sain endale just uue arvuti, vana on ka veel paralleelselt veidi kasutusel, kuna uues ei ole veel kõiki funktsioone peal, mis peavad olema.

Hakkasin siis uue arvutiga panka ID-kaardiga sisse logima, muidugi ei olnud uues vajalikku tarkvara veel peal. Mõtlesin siis, et olen moekas ja teen endale hoopis smart-id. Pangas räägiti, et kasutaja registreerimine on ülilihtne ja võtab ainult mõned minutid aega jne. Võtab ta jeeee....

Muidugi on selle töölesaamiseks vaja ka siiski ligipääsu arvutile, mis ei põlga id-kaarti ära. Lülitasin siis oma vana pensionäri ka tööle ja hakkasin endale smart-id kasutajat looma. Arvuti andis teada, et ta vajab veel veidi aega, et asjade üle järele mõelda.

Samal ajal maksin uues arvutis eraisiku alt paar arvet ära, et midagigigi tehtud saaks :)

Samal ajal hakkan juba mõtlema, et no kaua vana arvuti mõtleb... ahhaa, kokku jooksis. No väga hea. Ega mul polegi ju vaja magada, kui järele mõelda. Have you tried turning it off and on again?

Saades selle pensionäri jälle tööle, asusime kohe asja kallale ja jõudsime juba päris kaugele, õppisime koos telefoniga paar pin-koodi ära ja söötsime arvutile tunnuskoodi ning telefon jõudis nii kaugele, et mul oli vaja ainult arvutis veel üks digiallkiri alla visata ja ongi valmis, kui järsku... no mis te arvate, kas arvuti jooksis jälle kokku???

Järgmine idee oli nii geniaalne, et ma ise ka ei usu, et ma selle peale tulin. Kui äkki laeks uude arvutisse ka digiallkirjastamiseks vajalikud jubinad peale? Mõeldud, tehtud. Siiski, ei. Väidetavalt on kõik korras, aga tegelikkus on see, et SEE LIHTSALT EI TÖÖTA!!!

Samal ajal ärkas vana arvuti jälle ellu, aga oli oma uinakus ajast veidi maha jäänud ning ootas minult uuesti seda koodi, mille olin talle juba varem andnud, aga mis mul muidugi enam meeles ei olnud. Uut koodi ei paista ka kuskilt antavat. KKK ei andnu ka vastuseid, õigemini isegi mitte õigeid küsimusi. Ilmselt pole see väga levinud, et arvutid vahepeal lihtsalt sussid püsti viskavad.

Õnneks oli kell nii palju, et klienditoele ei saanud ma helistada. Jessas, kuidas ma ei kannata klienditoele helistamist. Õigupoolest ei kannata ma üldse võõrastele inimestele kõnede tegemist. Ma pigem lähen kohale ja räägin inimestega näost-näkku, kui helistan. Väga hirmus.

Nii ma siis olen.

Mul on telefon, 2 arvutit, id-kaart koos lugejaga, koodikaart ka veel ja ma ei saa mitte kuidagi oma ärikliendi pangakontole ligi. Smart-id loomine on ebaõnnestunud, digiallkirjastamise vidinate töölesaamine on ebaõnnestunud. Kell on 23.30 ja nii palju siis minu "15-minutit-veel-ja-siis-lähen-kohe-magama".


Aga vähemalt hakkasin vahepeal (st 1,5 kuud tagasi) ettevõtjaks, tegin oma MTÜ, sain veel ühe pangakaardi koos absoluutselt mitte pähe jääva pin-koodiga, olen majandusaastaaruandekohustuslane (ma pole kindel, kas selline sõna on olemas), pangakontorisse minnes saan vajutada ka ärikliendi nupule, saan ülepäeviti pakkumisi oma ettevõtte raamatupidamine just sellele kõige paremale ja kogenumale firmale tegeleda anda. So I got that one going for me, which is nice :)

Pärast mõõduka häälega karjumist (öö oli siiski), urisemist, ohkimist, ähkimist, kassi saba enda näost ja klaviatuurilt eemale ajamist sain vana arvuti ja id-kaardiga need närused eurod üle kantud. Oleks ma algusest peale nii toiminud, oleks läinud kogu toimetuste peale ilmselt 10 minutit ja oleksin tõesti varakult voodisse saanud. Aga milleks minna otse, kui saab ka ringiga?


Just saying, ostsin eile öösel 300 õhupalli.


Päikest!

Lugu sellest, kuidas Anneli pukseerima õppis

Kui minu huulilt pääseb valla lause "vähemalt on mul, millest blogis kirjutada," siis peab seda ka tegema ehk lugu, kuidas Anneli pukseerima õppis. 

Kõik algas hästi, kell oli 22.43, mul olid juba hambad peaaegu puhtad, suu oli vaid veel vahtu täis, kui telefon helises. Isa helistas. 

"Kas sa saad hädast välja aidata?" Mina juba mõtlesin, et ega keegi kuskil viga pole saanud. Oli. Auto oli keset sõitmist järsku katki läinud ning minu õde ja vanaema oli vaja teatrist ära tuua. 

Ega midagi, loputasin suu puhtaks, panin mantli selga ja enda autole hääled sisse. 

Marsruut

kodu

auto (võtsin isa peale)

Vanemuine (mu õde ja vanaema juba ootasid meid)

vanaema kodu (vanaema oli vaja ju koju viia)

auto (võtsime igaks juhuks autost asjad, kui pukseerimine ei peaks õnnestuma. Helistasime ka mu vennale. Õde ei tahtnud midagi sellest kuulda, et on vaja koju magama minna. Seiklus ju!)

Illusioon (puksiirköis oli venna käes ja vend hakkas peole minema)

garaaž (venna auto koos köiega oli garaažis. Sinna tuli ka minu elukaaslane, kes oleks parklas auto lükkamisel abiks. Ja mulle moraalseks toeks, kui pukseerima hakkan.)

auto (köis külge ja minekule)

autoesindus (et töömeestel oleks järgmisel tööpäeval hea auto parklast võtta ja toimetama hakata)

kodu (lõpuks!!!)

voodi (peaaegu 1,5h hiljem, kui algselt oli planeeritud)

Unedemaa (oh, dear heaven!)

Jessas, ma pole ju kunagi kedagi pukseerinud. Valikut aga polnud, liiga palju oli juba vaeva nähtud, et nüüd lihtsalt pirtsutama hakata. Pool minust lootis, et leiaksime köie ja saaksime auto ära pukseerida (jee, uus kogemus, jee!), teine pool lootis, et seda teeb järgmisel hommikul keegi teine. 

Kuulasin meeste juhtnööre, istusin rooli taha ning hakkasin vabakäigul liikuma, Algus oli allamäge. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja liiklus peaaegu olematu, ei pidanud terve tee jooksul ühtki peatust tegema. Nii veeresime raaaaahulikult autoesinduse parklasse, kus siis masin loodetavasti järgmisel tööpäeval ette võetakse. 

See õhtu ei möödunud küll minu parima ettekujutuse järgi perekondlikust õhtust, aga vähemalt oli mul, millest oma blogis kirjutada :)

Sel õhtul lipsas mu huultelt ka selline lause: "Vahepeal minu elu ongi üks suur plaanide muutus."

Päikest!