Tartu mees on meeleheitel

Tartu mees otsib naist 53...... (toimetusel telefoninumber teadmata, ei pidanud vajalikuks meelde jätta, veel vähem üles kirjutada, veel vähem ühendust võtta)

Mis just juhtus? Kuhu ma peale sattusin?

Jutusaade Kanal 12.
Lubage, ma kirjeldan, mis toimub. Eetris on (liiga) hoolitsetud välimusega naine, kes istub diivanil ning tema ees on arvuti. Alguses ei ütle ta tükk aega mitte midagi, eetris on vaid muusika. Lõpuks muusika vaikib, naine vaatab vaheldumisi oma küüsi ning kaamerat ning ütleb ilma igasuguse entusiasmita tervitussõnad, väidab, et igatses kõiki niiiiiiiiii väga. Kas teie ka igatsesite? Edasi palub ta vaatajatel teada anda, kas neile meeldib Prodigy. Ilma pikema jututa paneb ta uue laulu mängima. Vahepeal ilmub ekraanile eespool mainitud tutvumiskuulutus. Muusika ajal vestleb ta kaamera taga olevate inimestega, toimetab miskit arvutis, laulu lõppedes vabandab oma ehmatuse pärast, ülemus astus vahepeal tuppa sisse. Ta paistab olevat pettunud, ei, ta on päriselt pettunud, et vaatajad ei anna teada, kas neile meeldib Prodigy või mitte. Oma pettumust väljendab ta pärast iga laulu. Kogu see krempel jätab väga ebakvaliteetse mulje, pilt on udune, aeg-ajalt ilmuvad kaadrisse teiste inimeste käed või ninad, heli on halb, saate formaat täiesti arusaamatu. Alguses mõtlesin, et naine istub kuskil ööklubi nurgadiivanil.

Ekraanile on ilmunud tekst: "Diana t2na kuidai eriti kaunis?" Diana (see on siis saatejuhi nimi) vastab: "Aitäh! Olen jah! Kas ma siis muidu ei olegi kaunis?"

Olen täiesti nõutu. Mida ma just vaatasin??? Miks inimesed sellist asja vaatavad? Miks see eetris on? See on halb, kahjuks mitte nii halb, et see oleks lausa hea.

Telekava näitab, et see õudus saab läbi kell 5 hommikul. No appi!

Vahepeal ma mõtlen, mis mul viga on, miks ma kiusan ennast selliste jubedustega. Miks ma ei loe väärtkirjandust, miks ma ei mõtle häid mõtteid, miks ma ei korista, miks ma ei tee tööd, miks ma ei kirjuta luulet, miks ma ei kirjuta mõnele sõbrale, miks ma ei süga kassi, miks ma ei tee midagi normaalset ja head, miks ma kiusan ennast?

Uudishimu? Jah, vahepeal küsin endalt midagi halba nähes: kui halb see ikka olla saab? Saab. Väga halb saab olla.

Huvitav, kas Tartu mees leidis endale naise?

Äkki võiks saatesse selle postituse aadressi saata? :)



Päikest!

Oleksin tahtnud nii palju öelda

Jalutasin ükskord pargis. Möödusin ühest mehest, kes istus pargipingil. Meie pilgud ei kohtunud, ta oli minu jaoks lihtsalt üks kaaslinlane, mina ilmselt tema jaoks samuti. Jalutasin edasi, ostsin võileiva ning asusin tagasiteele. Kõndisin tagasi täpselt sama teed mööda. Mees istus ikka sama pingi peal. Seekord meie pilgud kohtusid. Ta ütles, peaaegu hüüdis:

"Proua, te juba kõndisite mööda seda teed!"

Sel hetkel oleksin tahtnud nii palju öelda. Oleksin tahtnud öelda, et...

   Jah, tõepoolest, ma kõndisin siin. 

   Te olete nii tähelepanelik!

   Mis see on, mis paneb teid niimoodi naisele järele hüüdma?

   Ja siis???

   Kas siin on mingi piirang, mitu korda võib ühte teed kasutada?

   Ja teie istute ikka veel sellel pingil!

   Jaa, see on kõige lühem tee võileivakohvikuni ja tagasi.

   Kas te jälgite terve päeva siin inimesi?

   Kas siit käib palju inimesi edasi-tagasi mööda?

   

Kõige rohkem hämmastas mind aga see: "Proua!"

Mina? Ja proua?

Nende pükstega? Sellise olekuga?

Päriselt?

Või nägi ta minus mingit sisemist ilu ja elu?

Või on ta sellest põlvkonnast ja keskkonnast, kus on viisakas naisi vanusest ja olekust ja perekonnaseisust hoolimata prouatada?
Või jätsin ma talle tõesti nii väärika mulje?

Või tahtis ta olla lihtsalt viisakas?

Või oli see esimene sõna, mis talle meelde tuli?

Aga siiski. Proua???

Oleksin tahtnud talle nii palju öelda, aga ma ei teinud seda.

Mul oli suu täis. Võileib maitses hästi.


Päikest!