Enne veel rahustan neid, kes olid mures selle pärast, kas mul ikka õnnestub kodu leida. See õnnestus! Elan koos endavanuse tüdrukuga vanema mehe juures, kes on sotsioloogiaprofessor!!! ja kokk. Meil on majas lausa oma korrus koos magamistoa, väikse vahetoa ja vannitoaga. Lausa luksus! Majaomanik on väga tore ja abivalmis, ta teeb kõik, et meil oleks temaga hea elada. Tal õnnestub see hästi:)
Ratas on mul ka olemas. Üle-eelmisel nädalavahetusel, kui me kodu otsisime, küsisin inimestelt ka ratast ja ühel perel oli üleliigne ratas täiesti olemas!
Nüüd aga mõned soovitused Teile igapäevaeluks:
- Palun ärge sõitke rattaga läbi roosipõõsaste!
- Kandke alati salvrätti kaasas, juhuks kui rattal peaks kett maha tulema ja Te ei taha järgmise ukse taha mustade kätega minna. Poleks just parim esmamulje.
- Mõni plaaster võiks ka kaasas olla!
- Kui ukskell on ämblikuvõrgus, siis seda ilmselt ei kasutata. Tuleb leida muu võimalus sisse pääsemiseks.
- Kui elate eramajas, peaks maja ees ja sissesõiduhoovis olema vähemalt 2 autot. Parem muidugi rohkem!
- Tagaaeda peaks ikka basseini ka ehitama. Mitte ainul täispuhutava, vaid ikka korraliku!
- Palun ärge jätke ratast driveway'le (andestust, ma olen seda sõna viimastel päevadel liiga palju kuulnud, et suudaksin praegu mõelda selle eestikeelsele vastele). Paar päeva tagasi mul vedas ja suutsin viimasel hetkel oma kalli ratta surmast päästa, kui üks auto hakkas sellest peaaegu üle sõitma.
Tänavatel sõidavad ringi jäätiseautod, mille tunneb ära valju muusika järgi.
Noormehed on päris agarad väljakutsujad. Neile pole selleks vaja ei ööklubi ega alkoholi, nad lihtsalt küsivad tänaval, kas tahan nendega oma numbrit jagada ja mõnikord välja minna. Võite ise arvata, mida neile vastanud olen:)
Inimeste majad on ülisassis ja segamini ja asjadest pungil. Kui ema ei taha mind tuppa lasta, võin istuda ka verandal, aga päriselt, mõnikord lihtsalt ei ole verandal kohta, kuhu istuda võiks! Muidugi on ka üliilusaid ja ülikorras majapidamisi. Olen kohanud päris mitut koristajat ja majapidajannat, keda olen ekslikult emaks pidanud.
Te ei kujuta ette, kui palju elab siin jäneseid ja oravaid! Iga päev näen ma kümneid loomi!
Halbu mõtteid aitab peletada laulmine! Ja mitte niisama omaette ümisemine, vaid ikka kõva häälega laulmine. Mulle meeldib Eestiski vahepeal keset tänavat laulda, aga mitte kunagi ei tee ma seda üksi nii julgelt kui siin. Mõni mööduja vaatab natuke imelikult, enamik naeratavad ja ütlevad "Hi!"
Järjest vähem läheb mulle korda, mida inimesed minust arvavad. Nad näevad mind üks kord elus, seega miks peaks see mind huvitama? Ma ise tean, et olen hea inimene ja teen head asja. Kes nõustub minuga, on tore, kes mitte, pole minu asi. Mulle lähevad korda lähedaste inimeste arvamused ja muul pole tähtsust. Muidugi on tore, kui jätan endast võõrastele hea mulje, kuid kui keegi on pähe võtnud, et ma ei meeldi talle, siis ma ei kavatse muretseda selle pärast. Minu tuju ta rikkuda ei saa!
Inimesed ei räägi asjadest nii, nagu need tegelikult on. Nad ei mõtle, mida ütlevad, ei ütle, mida mõtlevad, ega räägi täislausetega.
Õhtuti on ülivahva töötada! Teate, kui ilusad on lendavad helendavad putukad, kui neid on palju!
Mõned inimesed töötavad veel rohkem kui mina! Ühel päeval nägin meest, kes sõitis rattaga, tal oli 2 ülisuurt kilekotti, kaenla all suur kast ja esiratta kohale oli kinnitatud veel midagi. Mees oigas oma koorma all.
Ühe ukse peale oli kirjutatud: "An old crab lives here... with the one who butters him up." Nii armas!
Inimesed on väga patriootlikud. Väga paljudel majadel lehvivad lipud, lisaks on akendele kleebitud USA-teemalisi kleepse ja uksematile on kirjutatud "Patriots, welcome!"
Mul on üliilus päevitus! Ma tean, et olete kadedad! Kas Teie ei tahaks, et Teil oleksid lühikesed püksid ja lühikeste varukatega särk nahale ilusad randid jätnud? Avalikku randa sellise kummalise kombinatsiooniga ma praegu väga ei läheks :)
Ühele välisuksele oli kleebitud 2 paberit: " Top 20 things I want for my b-day", "Top 10 things I want but you never get me". Laps oli sinna kirjutanud päris palju materiaalseid asju, aga nende seas oli ka "a better brother", "mom+dad to stay at home".
Peaaegu iga päev näen UPS autoga ringi sõitvat meest, kes viib inimestele nende tellitud kaupa koju. Septembris viib ta võib-olla ka minu raamatuid inimestele.
Mitu korda elus olete politseinikuga rääkinud? Eestis pole ma rääkinud mitte ühegagi, mind pole isegi puhuma pandud. Siin olen vestelnud juba kolme politseinikuga! Kõik on korras! Ma ei ole jamas, lihtsalt on inimesi, kes pole olnud just kõige parema tujuga, kui nad minuga kohtunud on, seega on nad parema meelega helistanud politeisse, selmet kuulata mind lõpuni ja veenduda, et olen siin ainult headel põhjustel ja jätan nad nüüd igaveseks ajast igaveseks rahule. Muide, politseinikud on ülitoredad! Ma olen juba harjunud, et nad lehvitavad mulle, kui minust möduvad.
Inimesed lehvitavad ja teretavad üldse päris tihti. Seega olen ma öelnud tere peaaegu igale inimesele, kes minust möödunud on. Nii tore! Inimesi liigub neil tänavatel küll üsna vähe, kus ma töötan. Nagu Ihaste või Tähtvere :)
Kui ma tagasi tulen, palun kutsuge mind hästi palju nimepidi. Siin on ainult üks kohalik mees suutnud mu nime öelda nii, nagu see kõlama peab. Teistele olen ma ikka Äääneli.
Oma perekonnanime kirjutan ma ilma ää-deta. Ma loodan, et Eestis panen oma nimes ikka aa-dele täpid jälle peale:)
Kummaline on rääkida eesti keelt, kui ma olen ainuke, kes sellest aru saab. Mõned inimesed on palunud mul rääkida natuke eesti keeles ja seda on üsna kummaline teha:)
Vahva on helistada uksekella, mis kõlab nagu nohune part!
Päikest!
