Milleks elada?

Milleks elada, kui saab ka surra?

Paanikaks pole põhjust, mul pole enesetapu mõtteid, ma ei kavatse veel minna. 

Leidsin oma arvutist sellise põneva teksti, mille kirjutasin enam kui aasta tagasi. Minu mõtted pole nendel teemadel selle aja jooksul muutunud. See on hea. Mõnusat lugemist!

Ma ei sõida piirkiirusest kaks korda kiiremini, isegi mitte poolteist (võidad 5 minutit, kaotad elu) http://www.tarbija24.ee/708238/valditavate-surmade-arv-on-kumnendiga-vahenenud/
„samuti on teoreetiliselt olemas vahendid kõigi liiklussurmade ennetamiseks.“

Ma veendun enne raudtee ületamist, et ma ei põrkaks rongiga kokku http://www.postimees.ee/707216/raudteeulesoitudel-vahenes-onnetuste-arv/

Kuidas on võimalik, et inimene ei märka RONGI tulemas? Mainitud artikkel juhatab kohe järgmise punktini…

Ma ei istu rooli, kui olen tarvitanud alkoholi. Jätan siia viite panemata, tehke lihtsalt Postimees lahti.

Ma kasutan turvavööd.

Ma ei käi solaariumis ega liialda ka loomuliku päevitamisega (kui on valida, kas olla ilus ja nahavähiga või mitte nii ilus ja terve, valin ma ikka viimase. Pealegi, kes arvab, et ülepäevitunud valge rassi esindajad on ilusad? Mitte mina.)

Minu jaoks ei tähenda nädalavahetus segimöllu, padujoomingut ja mäluauku (lõbutseda saab ka promillideta, nii hea on ju alustada päeva puhanuna, heade mälestustega, mitte mõistatamisega, kus ma olen, mida piinlikku ma eile tegin, kellega on vaja suhteid hakata lappima, kus on lähim peldik (mul on niiiiiiiiiiii halb olla) ja kes on mees mu kõrval) 

Ma ei suitseta (suitsetamise kahjulikkusest on vist kõik kuulnud)

Ma ei tarbi ka muid kahtlasi aineid.

Ma ei harrasta juhuseksi (tänan, aga AIDS, muud „põnevad“ haigused, lõdva püksikummiga tüdruku maine (selle eest ei kaitse ka kondoomid)ja lapsed, kellele ma ei oska öelda, kes on nende isa, pole minu jaoks)

·         http://www.facebook.com/media/set/?set=a.162882640431541.42625.133374806715658&type=1&bef=265226443530493#!/photo.php?fbid=271453459574458&set=a.162882640431541.42625.133374806715658&type=3&theater

Ma ei söö valimatult ülirasvast ning ühekülgset toitu, et mitte ühel päeval avastada, et ma ei suuda enam normaalselt liikuda ning mind hakkavad vaevama lihtsalt välditavad ülekaalust tingitud haigused. Ma tean, et kehakaal on mingil määral päritav, aga kas USA elanikud on tõesti nii halbade geenidega?

Kas ma olen millestki ilma jäänud? Kas ma ei naudi noorust piisavalt?

Ei, ma ei arva nii. Elu nautimine ei tähenda oma keha ekspluateerimist, mõttetut riskimist ja saatuse narrimist. Mis mõte on tormilisel noorusel, kui aastakümnete pärast pean hakkama seda kahetsema? Või kui polegi enam seda punapead, kes võiks kahetsust tunda? Live slow. Die whenever.

Muidugi ma ei keela endale kõike, mis on vähegi kahtlane või mis võid kuidagi halvasti mõjuda. Lihtsalt kõike tuleb teha mõistlikult.

Päikest!

Väsimus

Hinnakruvi. Olen majanduspoliitika loengus ja mitte midagi ei jõua kohale. Hinnakruvi. Uus mõiste. Ei mõista.
Tegelikult pole see jutt üldse keeruline, kui ma suudaks keskenduda, siis saaksin kindlasti kõigest aru. Praegu  on mu keskendumisvõime nullilähedane. Järgmisel nädalal on kontrolltöö.

Eile oli tore päev. Üleeile ka. Üle-üleeile ka. Millal oli üldse mittetore päev?

Laupäeva hommikul olin just duši all käinud, kui võtsin veidi tilkuvana oma telefoni vastu. Helistas täiesti võõras inimene ja kutsus mind Moekesele, ühele noorte disainivõistlusele, modelliks. Palus mul kohe tulema hakata, neil on juba päris kiire. Vaatasin end peeglist: uni silmades, märjad juuksed ihule kleepumas. "Jah, ma olen tunni aja pärast kohal!" Läksin kohale, lasin endale põneva soengu pähe meisterdada, sinna banaani ja viinamarju siduda, mõned värvilised triibud näkku joonistada, arbuusi kleidi selga panna ning pärast proove ja pildistamist särasimegi teiste neidudega lõpuks showl. Pärast showd ei  võtnudki ma meiki maha (puuviljad võtsin siiski juustest ära) ning kõndisin uhkelt läbi kesklinna koju. Nii lihtne on inimesi naeratama panna :)

Sel laupäeval toimub Lõunakeskuses kell 15 finaal, seal kohtume!

Loeng saab kohe läbi. Mina muutun järjest unisemaks. Kas oleksin pidanud varem magama minema ja kodutöö tegemata jätma? Või oleksin kohe pärast kooli koju minema ja õppima hakkama? Kas peaksin kallid inimesed tagaplaanile jätma? Ei, pigem olen natuke unine.

Paar minutit tagasi sai üks kaastudeng minu peale natuke pahaseks, kui tõstsin ruloo ülespoole, et päikest loenguruumi sisse lasta. Vabandust!

Virtuaalset päikest!

Värviline ?kevadine? maailm

Ei, need pole kevade värvid. Või siiski?

Olen täna üsna kollane. Punased juuksed, kollane kleidike. Lühike veidike kollane kleidike. Kursaõde tegi kollase kohta kohe ka kommentaari, et teda on nii lihtne kollasega õnnelikuks teha. Näitasin talle ka pilti kollasest kõrvarõngast, mille talle tegin. Talle meeldis!!! Kas peaksin teise ka tegema? 

Mu teisel kursaõel olid täna jalas roosakad püksid, mis äratasid päris mitu korda teiste tähelepanu. Ikka selle pärast, et need olid nii säravad. Ise põhjendas ta valikut nii: täna hommikul tuli kevad südamesse. Pärast kooli nägin teda enda ees üsna kaugel kõndimas. See oli nii vahva vaatepilt: kõik on ümber tuhm ja hall ja selle kõige keskel liiguvad ühed roosad püksid :)

Alates sügisest on Sipsiku taustapilt kajastanud vastavat aastaaega ja täna tundsin, et on aeg vahetada külm ja sinakates toonides talvepilt millegi kevadisema vastu. Iga kord, kui arvuti avan, tervitavad mind kollased nurmenukud :)

Täna enne viimast loengut küsiti minult, millal jälle juukseid värvin, need on juba natuke tuhmunud. Selle peale vastas teine kursaõde talle, et ma säran muudmoodi. See tõi veel rohkem sära silmadesse ja naeratusse. Isegi mu säravkollane kampsun nõustub. 

Nüüd aga väga tõsine küsimus: kas kollane on uus punane???
Ei, ega ma segane pole! :)
Kõndisin nädalavahetusel õega linnas ja meist jalutas mööda mees, kes ütles oma vestluspartnerile, et punased on ainult maasikad ja tomatid. Ahhhhhh???!!!??? Äkki oleksin ennast pidanud tutvustama?

Väike meenutus ka värvilisest naistepäevast: 

Seminar. Naistepäeva eri!

Siinkohal tänan veel kord kõiki inimesi, eelkõige noormehi, kes sel päeval kinkisid mulle lilli, kooki, komme, kallistusi, häid soove ja ... ennast. Aitäh!

Säravat säravkollast päikest!

Astusin bussi peale

Eelmisel nädalal sõitsin bussiga. Ma sõidan peaaegu iga päev bussiga, aga mitte kõik sõidud ei jää mulle terveks nädalaks meelde.

Lugu on selline:
Olen kahe kaubamaja vahelist teeületust ootamas, fooris põleb punane tuli. Näen, kuidas minu ilus punane buss sõidab uhkelt peatuse poole, peatub, teeb uksed lahti. Inimesed hakkavad juba väljuma... 5 sekundit. 4 sekundit. 3 sekundit. 2 sekundit. Juba ma jooksen. Kui jõuan bussi juurde, on viimane ja keskmine uks juba kinni, ainult juhiuks on veel lahti. Minu ees jookseb üks vanem naisterahvas. Jõuaksin temast mööduda, kuid meie ümber on liiga palju inimesi, ma ei saa kuidagi temast mööda. Jooksen, ei, sörgin tema järel ning astume bussi. Jõudsime!!! Bussijuht poriseb, et buss oleks pidanud juba sõitma hakkama. Ütleme naisega segiläbi tänusõnad. Bussijuht poriseb ikka, et juba 2 minutit on graafikust maas. Nüüd juba 3. Liigume naisega veidi tahapoole, uksest eemale. Juht on juba esiukse juba kinni pannud, kuid märkab siis veel üht jooksjat. Ja veel üht. Nüüd ütleb juba üsna pahaselt, et no ei saagi nii uksi kinni. Teineteise järel astuvad bussi kaks veidi hingeldavat inimest, mees ja naine, mõlemal näol naeratus, mees ütleb kõva häälega: "Aitäh!" Bussijuht ühmab midagi selle peale, uksed on juba sulgunud ning buss asubki teele.

Kui oleksin järgmises peatuses bussi oodanud, pingsalt kella vaadanud, mõelnud, kuhu see buss ometi jääb, ja vaikselt arvet pidanud, kas jõuan ikka õigeks ajaks kohale, oleksin olnud hilineva bussi üle päris pahane. 3 minutit graafikust maas!!! Ma võin ju nii hiljaks jääda! Inimesed ootavad! Isegi olen terve päeva jooksnud, nüüd pean veel nii hilinevat bussi ka ootama ja siis pärast topeltkiiresti kõndima, et ikka õigel ajal kohal olla! Häbi!

Sel hetkel bussis olles olin aga õnnelik. Paljud inimesed jõuavad kohale 3 minutit hiljem. Kui bussijuht oleks kohe nahaalselt uksed kinni pannud, oleksin jõudnud 20 minutit hiljem koju. 20 minutit hiljem oleksin õde kallistanud. 20 minutit hiljem oleksin süüa saanud. 20 minutit hiljem oleksin koolitööga saanud alustada. 20 minutit hiljem oleksin selle lõpetanud. 20 minutit hiljem oleksin magama läinud. 20 minutit vähem oleksin saanud magada. Ärkaksin ju ikka kell 8.00.

Ka teised bussi peale jooksnud inimesed oleksid veetnud mõttetult palju aega järgmist bussi oodates. Võib-olla jõudsid sama bussi peale veel mõned inimesed, kes muidu oleksid maha jäänud.

Jah, mul on kahju inimestest, kes hiljaks jäid sel päeval. Samas olen väga tänulik porisevale bussijuhile, et ta ootas ära kõik need inimesed, kes õigel ajal peatusesse ei jõudnud.

Aitäh!

Päikest!

Ei vingu!

Hõissa!

Kullakesed, kuidas Teil läheb?
Mul läheb ikka nii, nagu tavaliselt. Hommikul naudin ilusat ilma, päikesepaistet ja ühistransporti, päeval mõnusaid inimesi, uusi teadmisi ja head toitu ning õhtul to-do-listist asjade mahatõmbamist ja juurde kirjutamist, head muusikat ning olenevalt õhtust vahvat seltskonda või koduseid töid ja oma mõtteid. Selline tavaline elu :)

Vahepeal mõtlen ka seda, mis edasi saab.
Sain sõbrapäevaks 2 väga põnevat raamatut: Cretchen Rubin "Õnneprojekt" ja Philip Carter "Isiksuse- ja IQ-testid". Aitäh, kallis! Mul on ilus plaan need mõlemad lähiajal läbi lugeda.

Olen ka ome uuelt hobilt järjest enam saladuseloori kergitanud. Nimelt on minu uueks kireks ehete meisterdamine. Kuidas see kõik alguse sai? Eks ikka mõttest, et võiks kunagi millalgi midagi teha. Selline mitte just kõige sihikindlam mõte :) Kuulsin Kuukivi Helmepoest ja mõtlesin ka ise sinna kunagi sisse astuda. Mõte jäi mõtteks, kuni ema ütles, et tahab jõuludeks ripatsit. Mõte sai teoks. Ühel päeval lihtsalt kõndisin maapealsesse ehteparadiisi ja armusin. Meie suhte sünnitisi saate piiluda SIIT.

Sel nädalal ma ei vingunud. Või vähemalt andsin endast parima, et ma seda ei teeks. Tänu SW-le on mul igal nädalal üks fookus, sel nädalal oli selleks mitte vinguda ja kustutada oma sõnastikust "ei viitsi". Vingumisest hoidumisega mul suuri probleeme polnud, kuna olen ka varem sellest võimalikult kaugele hoidnud (tõsi, päris lahutamatud me pole), aga viitsimisega olid lood natuke keerulisemad. See on üsna halb :/
Sel nädalal torkas mulle aga teiste inimeste kaeblemine veel teravamalt kõrva kui varem. Niuniuniuniuniuniuniu!!!!!!!!!
Jah, ma saan aru, et vahepeal on vaja end välja elada ja enda pahameelt väljendada, aga milleks korrutada endale pidevalt, kui vastik ja nõme kõik on? Aju usub seda, mida talle kogu aeg korrutatakse. Seda nimetatakse ajupesuks või -loputuseks vms. Nii peseme ja loputame oma aju iga päev. Miks siis mitte kasutada pesuvahendiks häid mõtteid ja sõnu?

Palju viitsimist, häid mõtteid ja palun ärge jää peal kukkuge!
Päikest!