Astusin bussi peale

Eelmisel nädalal sõitsin bussiga. Ma sõidan peaaegu iga päev bussiga, aga mitte kõik sõidud ei jää mulle terveks nädalaks meelde.

Lugu on selline:
Olen kahe kaubamaja vahelist teeületust ootamas, fooris põleb punane tuli. Näen, kuidas minu ilus punane buss sõidab uhkelt peatuse poole, peatub, teeb uksed lahti. Inimesed hakkavad juba väljuma... 5 sekundit. 4 sekundit. 3 sekundit. 2 sekundit. Juba ma jooksen. Kui jõuan bussi juurde, on viimane ja keskmine uks juba kinni, ainult juhiuks on veel lahti. Minu ees jookseb üks vanem naisterahvas. Jõuaksin temast mööduda, kuid meie ümber on liiga palju inimesi, ma ei saa kuidagi temast mööda. Jooksen, ei, sörgin tema järel ning astume bussi. Jõudsime!!! Bussijuht poriseb, et buss oleks pidanud juba sõitma hakkama. Ütleme naisega segiläbi tänusõnad. Bussijuht poriseb ikka, et juba 2 minutit on graafikust maas. Nüüd juba 3. Liigume naisega veidi tahapoole, uksest eemale. Juht on juba esiukse juba kinni pannud, kuid märkab siis veel üht jooksjat. Ja veel üht. Nüüd ütleb juba üsna pahaselt, et no ei saagi nii uksi kinni. Teineteise järel astuvad bussi kaks veidi hingeldavat inimest, mees ja naine, mõlemal näol naeratus, mees ütleb kõva häälega: "Aitäh!" Bussijuht ühmab midagi selle peale, uksed on juba sulgunud ning buss asubki teele.

Kui oleksin järgmises peatuses bussi oodanud, pingsalt kella vaadanud, mõelnud, kuhu see buss ometi jääb, ja vaikselt arvet pidanud, kas jõuan ikka õigeks ajaks kohale, oleksin olnud hilineva bussi üle päris pahane. 3 minutit graafikust maas!!! Ma võin ju nii hiljaks jääda! Inimesed ootavad! Isegi olen terve päeva jooksnud, nüüd pean veel nii hilinevat bussi ka ootama ja siis pärast topeltkiiresti kõndima, et ikka õigel ajal kohal olla! Häbi!

Sel hetkel bussis olles olin aga õnnelik. Paljud inimesed jõuavad kohale 3 minutit hiljem. Kui bussijuht oleks kohe nahaalselt uksed kinni pannud, oleksin jõudnud 20 minutit hiljem koju. 20 minutit hiljem oleksin õde kallistanud. 20 minutit hiljem oleksin süüa saanud. 20 minutit hiljem oleksin koolitööga saanud alustada. 20 minutit hiljem oleksin selle lõpetanud. 20 minutit hiljem oleksin magama läinud. 20 minutit vähem oleksin saanud magada. Ärkaksin ju ikka kell 8.00.

Ka teised bussi peale jooksnud inimesed oleksid veetnud mõttetult palju aega järgmist bussi oodates. Võib-olla jõudsid sama bussi peale veel mõned inimesed, kes muidu oleksid maha jäänud.

Jah, mul on kahju inimestest, kes hiljaks jäid sel päeval. Samas olen väga tänulik porisevale bussijuhile, et ta ootas ära kõik need inimesed, kes õigel ajal peatusesse ei jõudnud.

Aitäh!

Päikest!