Tegelikult pole see jutt üldse keeruline, kui ma suudaks keskenduda, siis saaksin kindlasti kõigest aru. Praegu on mu keskendumisvõime nullilähedane. Järgmisel nädalal on kontrolltöö.
Eile oli tore päev. Üleeile ka. Üle-üleeile ka. Millal oli üldse mittetore päev?
Laupäeva hommikul olin just duši all käinud, kui võtsin veidi tilkuvana oma telefoni vastu. Helistas täiesti võõras inimene ja kutsus mind Moekesele, ühele noorte disainivõistlusele, modelliks. Palus mul kohe tulema hakata, neil on juba päris kiire. Vaatasin end peeglist: uni silmades, märjad juuksed ihule kleepumas. "Jah, ma olen tunni aja pärast kohal!" Läksin kohale, lasin endale põneva soengu pähe meisterdada, sinna banaani ja viinamarju siduda, mõned värvilised triibud näkku joonistada, arbuusi kleidi selga panna ning pärast proove ja pildistamist särasimegi teiste neidudega lõpuks showl. Pärast showd ei võtnudki ma meiki maha (puuviljad võtsin siiski juustest ära) ning kõndisin uhkelt läbi kesklinna koju. Nii lihtne on inimesi naeratama panna :)
Sel laupäeval toimub Lõunakeskuses kell 15 finaal, seal kohtume!
Loeng saab kohe läbi. Mina muutun järjest unisemaks. Kas oleksin pidanud varem magama minema ja kodutöö tegemata jätma? Või oleksin kohe pärast kooli koju minema ja õppima hakkama? Kas peaksin kallid inimesed tagaplaanile jätma? Ei, pigem olen natuke unine.
Paar minutit tagasi sai üks kaastudeng minu peale natuke pahaseks, kui tõstsin ruloo ülespoole, et päikest loenguruumi sisse lasta. Vabandust!
Virtuaalset päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar